Tere hilishommikut hea lugemisoskus on üks edasise hariduse
omandamise alustalasid.
Riiklikus õppekavas on kirjas, et kolmanda klassi lõpuks
peaksid eesti lapsed olema soravad lugejad.
Paraku selgus aga hiljuti Tallinna ülikoolis kaitstud doktoritööst,
et kolmanda ja neljanda klassi õpilaste lugemise kiiruse
ja õigsuse tase võib erineda kuni neli korda.
Uurime täna, miks nii ja mida teha, et laste lugemishindu toetada. Saate teises pooles räägime ka mängimisest
sest järjest enam kasutavad eesti õpetajad ühe õpiviisina
just nimelt mängimist.
Milleks on mäng hea ja kuidas see aitab kaasa teadmiste omandamisele.
Mina olen Sandra Saar, helipuldis Villem Rootalu,
head kuulamist. Sest see on külla tulnud, tänane esimene saatekülaline,
kelleks on Tallinna Ülikooli eripedagoogika külalislektor
Marise Juhkam, tere hommikust.
Tere hommikust.
Ja me hakkame nüüd rääkima lastest ja nende lugemisoskusest maris.
Nimelt on uurinud, kuidas kasvatada laste lugemis,
oskust. Kui alustada nüüd natukene kaugemalt,
et siis mis aitab üldse lapsel kasvada oskuslikuks lugejaks? Ja kui me räägime lugemisoskuse arengust,
siis tegelikult seal on kaks sellist põhilist baasi üksn dekodeerimis,
oskus ehk tehniline lugemine ja teine on keelelised oskused,
et väike laps loomulikult ei hakka veel õppima tähti
ja häälikuid ja sõnu tehniliselt kokku lugema,
aga seal saabki fookus olla keeleliste oskuste arendamisel.
Sõnavara arendamine, erinevate lausete loomine,
koos arutlemine, teadmiste andmine, mis siis ühel hetkel
kõik toetavad seda, et kui laps paneb oma ressursi nüüd
tehnilisele lugemaõppimisele, siis tal need keelelised oskused,
mis on mõistmiseks vajalikud, on juba heal tasemel. Kuidas see tehniline oskus, kuidas see välja näeb? No sisuliselt selle etapi me oleme kõik läbinud,
et õpime selgeks tähed, et kuju on selline
ja häälikonna õpime need selgeks ja hakkame sõnu kokku veerima.
Kuivõrd laste puhul on oluline see, et neile näiteks
raamatuid ette loetakse, kui nad väikesed on
ja et see on kindlasti väga oluline läbi raamatute
ettelugemise tegelikult arendamegi keelelisi oskusi,
laps kuulab, sõnavara, kuuleb erinevaid lauseid,
kuidas laused on seostatud õpib tundma erinevate jutukest
struktuuri ja saab arutleda nende üle ja järeldusi teha juurde,
tuletada infot, et see on kõik see keeleliste oskuste pool
millele tegelikult tulekski juba võimalikult varakult
selline hea alus panna. Ehk siis üldistada. Võib vist öelda, et kui lapsele ette raamatuid lugeda,
siis lugemisoskuse omandamine tuleb ka natuke lihtsamini. Just just just selles mõttes lihtsamini,
et kui me ju teksti loeme, siis meil on vaja sõnu teada,
laused lausetest aru saada ja kõik see on see,
mida läbi ettelugemise saab väga kenasti arendada. Paljude laste jaoks lugemine ikkagi tuleb üsna raskelt.
Miks nii? Erinevaid põhjusi üks on kindlasti see, et lasteaia
kognitiivne tase võib olla erinev.
Keskkondlikud tegurid kindlasti mõjutavad kas
või täpselt seesama ettelugemine, et kui palju lapsele
pööratakse selles osas tähelepanu või kui palju mitte.
Ja kindlasti lugemise puhul on väga oluline motivatsioon,
et kuivõrd motiveeritud laps on võtma raamatut kätte
ja tõesti pingutama, sest alguses lugemine on ju väga keerukas,
et kõik sellised erinevad aspektid mängivad siin rolli. Kuidas seda motivatsiooni tõsta?
Meil on ju nii palju erinevat meelelahutust,
tänapäeval. Just see on väga keeruline, öeldakse, noh,
väga lihtne on öelda seda, et mida paremini laps loeb,
seda rohkem ta on motiveeritud, seda keerukamaid tekste ta
võtab endale ette ja seda rohkem tema lugemis oskus areneb,
aga kui lapsel motivatsiooni ei ole, siis üks väga tähtis
aspekt on see, et me valime lapsele sellised lugemismaterjalid,
mis on talle jõukohased.
Ehk mille lugemisele. Ta peab küll natuke pingutama, aga ta saab hakkama,
et ta saab selle eduelamuse. Kuidas lapsevanemana aru saada, et mis on see jõukohane
tekste oma lapse jaoks? Seda võib-olla ongi kõige lihtsam hinnata,
nii et kui ma näen, et laps tehniliselt ka,
et et ta saab enam-vähem hakkama, et ta ei pusi ühe sõna
kokkulugemise kallal tükk aega, et ta ikkagi liigub sujuvalt edasi.
Kindlasti võiks ka valida, et see teema oleks põnev
ja kui laps ise arutleb selle üle ja, ja tal on huvitav lugeda,
ma arvan, selle lapsevanemad märkavad ära,
aga just see tehniline pool, võib-olla alguses. Et kui laps ikkagi ühe sõna kokkulugemisel näeb tohutult
tohutult vaeva, siis on ju ilmselge, et motivatsioon kaob. Kas saab üldse kuidagi ajas võrrelda, et kuidas laste
lugemisoskuse muutunud on? Eks me ju kõik kuuleme koolist ja õpetajatelt,
et justkui laste lugemis oskus oleks läinud ikkagi kõvasti kehvemaks.
Et ega meil praegu tegelikult sellist päris head
võrdlusmaterjali ei ole, sellist tõenduspõhisemad aga meil
tegelikult on üks huvitav uuring praegu käimas,
kus me kogusime 12 aastat tagasi esimese klassi õpilastelt
esimese klassi alguses ja lõpus infot nende lugemisoskuse kohta.
Ja tegelikult nüüd, eelmisel aastal ehk 12 aastat hiljem me
kasutasime samu materjale ja kogusime jälle esimese klassi
õpilastelt infot nende lugemisoskuse kohta. Et selline võrdlus meil on, tulemusi me praegu analüüsime
ja kui see saab tehtud, et siis me saame nagu natukene
sellist objektiivset infot, et kas, kui palju siis on laste
lugemise oskus ja, ja eeloskused kehvemaks läinud.
Aga kuidas praegu tundub, selle materjali põhjal me alles
praegu tegeleme sellega ja natuke läheb aega just teada saada.
Aga kuivõrd. Nutiseadmed on üldse mõjutavad või mõjutanud seda,
kuidas ja kui palju lapsed tahavad lugeda. Jällegi nii, kuna ma ise töötan ka koolis
ja igapäevaselt on seda tõesti näha, et lapsed on harjunud
lugema selliseid lühikesi tekstikesi sõnu mingisuguseid meeme,
mis, mis telefoni ekraan ette viskab.
Et sellist süvenemist nõudvaid tekste ikkagi pigem välditakse.
Kõik see kohustuslik kirjandus on väga sihuke frustreeriv tegevus,
mida teha. Et ma arvan, et siin on ikkagi ikkagi mõju,
on olemas. Aga kui te õpetaja vaatepunktist vaatate,
siis kohustuslikust kirjandusest rääkides siis vahel
öeldakse seda ka, et võib-olla see ei ole päris hea kohane
lastele noh oma kogemusest mäletan, viiendas klassis pidin
kevadet lugema, et võib-olla ma ei saanud päris täpselt
kõigest aru. Ja eks seda on ka loomulikult korrigeeritud
ja võib-olla neid raamatuid välja vahetatud,
et need oleks ikkagi huvi pakuvad nagu ma ütlesin,
et see motivatsioon on ju kõige aluslugemise puhul.
Et eks õpetajad ja kool ja üldse laiemalt vaadatakse seda,
et et kuidas võimalikult palju ikkagi seda motivatsiooni
toetada ja leida neid raamatuid, mis võiksid õpilasi kõnetada.
Ja mõnikord ka õpilastele antakse valik,
et valikuandmine on ka see, mis natukene paneb justkui
vastutust õpilasele endale talongi valida kolme raamatu
vahel ja siis ta võtab selle otsuse vastu,
teeb oma valiku ja siis see on ka natukene rohkem nagu tema
tema kohustus. Mis need teosed on praegu, mis lastele kõige enam meeldivad?
Minule endale on kaks väikest last ja nemad kaheksa aastane
ja kolmeteistaastane kaheksa aastane, on naljaga vahepeal ütleme,
et igal lugemise uurijal on üks lugemisraskustega laps,
et tema, tema on siis nagu sinnapoole natukene.
Aga kolmeteistaastane laps ikkagi eelistab selliseid
selliseid ulmekirjandust ja, ja väga huvitaval kombel pigem
ta ei tahagi väga lugeda eesti keeles, vaid inglise keeles,
mis on ka selline probleem. Et, et lapsed kuidagi tundub neile selline põnevam
ja võib-olla ka loomulikum hoopis lugeda ingliskeelseid raamatuid. Kui nüüd tulla tagasi laste lugemisoskuse juurde,
siis õppekava ütleb, ladusa lugemisoskuse saavutab õpilane
kolmanda klassi lõpuks.
Mina mäletan, et oma kooliajast, seda, et esimeses klassis
meil tegelikult juba klassi alguses enamus
või suurem osa ikkagi oskasid päris hästi lugeda,
kas kolmas klass kuidagi hilja ei ole? Kolmanda klassi lõpp, puu on see õpitulemus eelkõige seotud
sellepärast et alates neljandast klassist,
mis on siis teine kooliaste tegelikult hüppeliselt muutuvad
tekstid pikemaks, muutuvad keerukamaks ja eelduse sellele,
et laps saaks tegeleda tekstide mõistmisega peab tal olema
ladus lugemise oskus ehk sellele tehnikale enam ressursse ei
tohiks minna.
Aga loomulikult paljud ju omandavad selle varem,
aga see on justkui selline noh, viimane aeg,
mil see võiks omandatud saada, et olla siis edukas teises kooliastmes. Neljandast klassist see maht, mida lugeda tuleb,
lihtsalt on niivõrd palju suuremad, kui õpilane ikoveerib näiteks,
et siis ta läheb väga raskeks. Just ja eks seal teises kooliastmes tuleb ka ju teisi erisusi,
tihti klassiõpetaja asendub aineõpetajatega ei ole enam
sellist aega, et tegeleda baasoskuste kujundamisega.
Et sellepärast on hästi oluline ikkagi jälgida
ja toetada õpilasi just see esimesel kolmel aastal nii palju
kui võimalik. Teie oma doktoritöös just seda vaatasid,
tegi siis, et mis on lastest saanud kolmanda klassi lõpuks?
No kui head lugejad nad siis on kolmanda klassi lõpuks. No eesti keele eripära on see, et, et me loeme nii nagu
kirjutame ja kirjutame, nii nagu loeme erinevalt siis
inglise keelest, et üldiselt öeldakse, et sellistes keeltes
nagu eesti keel tegelikult seal lugemistehnika omandamine ei
võta nii palju ressurssi.
Aga minu doktoritööst selgus ikkagi see tõsiasi,
et kolmanda klassi keskpaigas oli umbes 18 protsenti õpilasi,
kes tegelikult väga-väga vaevaliselt lugesid tehniliselt
ja ka neljanda klassi keskpaigas, ehk juba teises
kooliastmes umbes 10 protsenti õpilasi, kellel ikka,
see tehnika võttis arvatavasti suurem osa ressursist ja,
ja kes ei saanud Tegeleda nii väga loetu mõistmisega. Tulid need numbrid protsendi mõttes teile endale üllatusena? Noh, tegelikult ka mõned varasemad sellised viited
ja raportid on näidanud, et umbes nii palju neid õpilasi on
aga võib-olla ikkagi natukese kolmanda klassi keskpaik,
et seal tõesti 18 protsenti, mis tähendab,
et üks viiendik sisuliselt tegelikult vajavad sellist
täiendavat tuge. Mis saab nendest õpilastest edasi, kui nad ei ole kolmanda
klassi lõpuks ladusalt lugemis oskust omandanud? Siis nad lähevad tõenäoliselt ikkagi teise kooliastmesse edasi,
ega siis nad sinna kolmandasse klassi ootama jää.
Aga kindlasti peab kool olema valmis selleks õpetajad hästi
teadlikud ja koostöö tugispetsialistidega.
Et kõige olulisem on sellisel puhul teada,
et õpilasel läheb ressurss päris palju veel tehnikale
ja ta ei saa loetu mõistmisega nii palju tegeleda,
ehk kõik sellised toetavad, abistavad tegevused,
et õpetaja peab olema neist teadlik ja siis mõistmise poolt
seda rohkem toetama, mida, mida vähesema. Õpilase tehnilise tehniline lugemise oskus. Kuivõrd see võib tähendada seda, et õpilasel võivadki
õpiraskused tekkida tulevikus, kui ta lugemis oskus ei ole
nii heal tasemel Just et see on üks peamine õpiraskuste põhjus,
et tegelikult selline kehv lugemisoskus,
sest koolis me enamasti saame infot ja töötame erinevate tekstidega. Teie doktoritööst selgus see ka, et õpilaste lugemise,
kiiruse ja õigsuse tasemes olid kolmandas klassis suured
erinevused vahel suisa kuni neljakordsed.
Kui nüüd õpetajal on klassis lapsed, kellel lugemisoskuse
vahe on kuni neljakordne erinevus, siis siis kuidas õpetaja
selles hakkama saab? Õpetajatele ongi see väga suur väljakutse,
et hea uudis on see, et üha rohkem nii Tallinna kui Tartu
Ülikoolis magistritööde raames valmib selliseid kohandatud
õppematerjale lugemit ja muid selliseid kohandatud tekste,
et õpetaja saab siis valida ja anda anda õpilasele,
kes vajab rohkem aega ja kes läheb aeglasemalt lühema teksti
oskuslikumalt õpilasele pikema ja keerukama,
aga see teema nendes tekstides on sama, et ühiselt saab arutada. Aga need on esimesed tööd, et selline suurem
ja süsteemseme lähenemine tegelikult puudub nende
õppematerjalide loomisele.
Aga, aga vajadus on tõesti väga suur. Aga see juba eeldab seda, et õpetaja on tähele pannud,
et mõnel lapsel see lugemis oskus on veidi kehvem kui teistel.
Kui palju üldse õpetajal on aega märgata seda,
et keegi vajab sellist teatavat järeleaitamist. Just et nagu me siin ennem ka just rääkisime,
et õpetajal on tihtilugu 24 last klassis
ja see tase lugemisoskuses on tõesti väga,
väga erinev pluss veel igasugused muud individuaalsed vajadused,
mis õpilastel on, et see on väga keeruline.
Eks mingi pildi mingi üldise pildi õpetaja kindlasti saab,
aga täpsem selline monitoorimine ja hindamine on raske,
seda enam, et õpetajatel tegelikult ei ole ka praegu
selliseid kättesaadavaid ja, ja usaldusväärseid väikesi
testikkisi või hindamisvahendeid, millega siis monitoorida
õpilaste arengut. Aga teie oma doktoritöö puhul palusite siis ka õpetajatel hinnata,
et kui hästi nende klassi lapsed lugeda oskavad
ja siis tugispetsialistid tegid seda kõrvale,
rääkige sellest ka, läheb. Ja et õpetajatel me palusime hinnata kõiki õpilasi
ja tugispetsialistide, me palusime hinnata neid õpilasi,
kes siis saavad koolist tema juures õpiabi
ja õpetajad siis hindasid ka loomulikult neid õpilasi.
Ja, ja siis me vaatasimegi, kui me fookusesse võtsime need
õppija lugemisraskustega õpilased, keda hindasid nii
õpetajad kui tugispetsialistid siis tõesti selgus,
selline huvitav Dave ja natukene üllatav asi,
et isegi natukene õpetajate hinnangud olid täpsemad kui
tugispetsialistide hinnangud, kuigi võiks ju eeldada vastupidist,
sest tugispetsialistidele on parem ettevalmistus,
nad rohkem saanud infot selle kohta, kuidas hinnata täna ta
on spetsiifilisemad teadmised selles osas,
et see erinevus ei olnud suur, aga, aga pisike tendents oli
sinna õpetajate poole. Millest see tulla võib, et õpetajad oskaksid paremini hinnata? Varasemad uuringud on ka näidanud, et õpetajate hinnanguid
mõjutab tegelikult klassi kontekst, ehk siis,
kui klassi üldine tase on pigem kõrge, siis ka need õpilased,
kes tegelikult on täiesti hea kohaselt, saavad hakkama,
õpetaja võib neid hinnata madalamalt, sest ta võrdleb kogu
klassi kontekstiga.
Ja Eestis meil praegu sageli ikkagi on, niiet et
tugispetsialist näiteks siis eripedagoog tegeleb
õpiraskustega õpilastega valdavalt eraldi ruumis väikeses
rühmas ja mõnikord eriti sinna klassi konteksti suure klassi
konteksti ei satugi. Ja siis me võime ju arvata, et seal väikeses rühmas,
kus ongi õpiraskustega lapsed koos on see rühma üldine tase
üsna madal ja kui seal nüüd mõni laps, kes on tublim kui,
kui see rühma keskmine tase siis nagu meil ka doktoritöös
tulemustest selgus, et siis just neid õpilasi
tugispetsialistid hindasidki justkui oskuslikemateks,
kuna tema, tema võrdlus ongi ainult seal väikeses rühmas,
aga kui me selle nii-öelda oskuslikuma lapse paneme klassi konteksti,
siis õpetajale on see võrdlus hoopis teine. Et see viitab sellele, et, et kui oluline on tegelikult see
koostöö ja üha enam tugispetsialistid ikkagi liiguvad ka
klassiruumi õpetavat koos õpetajaga.
Et, et see on hästi oluline, see koostöökoht. Üks asi on ladus lugemine, aga teine asi on tekstist
arusaamine kummaga lastel keerulisem on. Alguses, kui lapsed hakkavad õppima seda tehnika poolt,
siis kindlasti nad näevad sellega vaeva.
Aga nagu ma ütlesin, siis eesti keeles ikkagi.
Kuna me loeme nii nagu kirjutame ja kirjutama,
nii nagu loeme, siis justkui see võiks tulla kergemini,
et tegelikult, et hiljem ja kindlasti seal teises
kooliastmes eriti loetu mõistmine ikkagi hakkab rohkem
probleeme valmistama ja sellepärast ongi hästi oluline,
et me alustasime sellest raamatu ettelugemisest,
et võimalikult varakult toetada neid keelelisi oskusi. Et, et siis, kui lapsel on lugemistehnika selge,
aga tal on vähene sõnavara, ta ei valda lausekonstruktsioone
Talle on vähe taustteadmisi, et siis see kõik on just see
poole mis takistavad mõistmist, et meil on palju selliseid lapsi,
kes tegelikult loevad absoluutselt õigesti,
kiiresti, ladusalt, aga tegelikult ei mõista teksti.
Aga äkki see on sellepärast, et nad ei loe mõttega
ja see, see võib ka põhjus olla, aga samamoodi siis siis
neil ei ole õpetatud, kuidas mõttega lugemine käib
ja mis on, mis on lugemise eesmärk. Kuidas õpetad? Ja saab seda tekstist arusaamise oskust arendada laste puhul. Tallinna Ülikoolis meil on välja töötatud selline tore programm,
Me loeme ja sedasama sekkumist ma siis kasutasin ka ühes
enda artiklis, mis ma doktoritöö raames kirjutasin.
Ja see programm on suunatud lugemisstrateegiate teadlikule õpetamisele,
ehk siis see tähendabki seda.
Õpetaja õpetajad saavad loomulikult alguse koolituse alguses koolituse,
aga et õpetajad hästi teadlikult räägivad näitlikustavad
modelleerivad õpilastele, mis mu peas toimub,
kui ma üht või teist strateegiat kasutada. Ta on näiteks, miks on oluline, et enne,
kui ma hakkan teksti lugema, ma vaatan näiteks teksti peale
kirja ja mõtle, mida ma juba sellest teemast tean,
sest kui ma aktiveerin, eelteadmised ja hakkan lugema,
siis ma saan põimida oma eelteadmised ja selle info,
mis on tekstis, on kokku ja see juba toetab loetu mõistmist.
Või mis ma siis teen, kui ma mõnest sõnast tekstist aru ei saa,
et kas ma lihtsalt loen edasi või ma ikkagi kasutan mingeid võimalusi,
et püüda seda teksti mõista? Ei ole päris nii, et lihtsalt hakkate ühest,
et ühel hetkel teksti lugema, vaid selline eelhäälestus,
sellel on ka väga oluline. Just et tegelikult selliseid erinevaid võimalusi,
kuidas toetada oma teksti mõistmist saab tõesti teha juba
enne lugemist lugemise ajal ja ka tegelikult pärast lugemist,
et vaatan veel üle, mõtle, mis oli kõige tähtsam.
Et see on hästi pingutust nõudev protsess,
omandada neid lugemisstrateegiat, sest see ikkagi eeldab
sellist väga-väga teadlik kult kaasatud olemist.
Ja õpetajad ütlevad, et see on neile väga pingutust nõudev
ja väljakutsuv seda seda sekkumist läbi viia ja,
ja ka näevad, et õpilased mõnikord tüdivad
ja motivatsioon kaob. Aga, aga ega muudmoodi neid oskusi kujundada ei saa,
et see ongi mõnes mõttes natukene selline drill drillimine,
et aga nii nii need metakognitiivsed oskused kujunevad. Teil doktoritööst käis selline mõiste ka läbi nagu
vastastikune õpetamine. Ja just, et see ongi seesama, me loeme, programm
ja vastastikune õpetamine on ta sellepärast inglise keelest
otse tõlgituna.
Et tegelikult see sekkumine põhineb siis sellele,
et ühel hetkel õpilased hakkavad rühmades tavalistel 400.
rühmades neid lugemisstrateegiaid koos harjutama
ehk vastastikku teineteist toetama ja tagasi sidestama. Praegu on koolivaheaja nädal ja paljud lapsed ilmselt
vanematega kodus ka selleks, et laste lugemis oskust arendada,
mida vanemad teha võiksid, kuidas neid toetada? Enne me rääkisime siin valikutest, et et võib,
ma kahtlustan, et mõnel lapsel võib olla nii,
et tal ei olegi kodus väga valikuid raamatute vahel,
mida lugeda, et see on kindlasti üks hea
ja lihtne võimalused lihtsalt tekitada seda valikut
selliseid huvipakkuvaid ja mitte üldse pikki,
pigem alustuseks selliseid lihtsamaid ja põnevaid raamatuid,
et see valik oleks olemas ja võib-olla ka raamatukogukülast just. Ja aitäh maris Juhkam täna stuudiosse tulemast
ja sel teemal lähemalt rääkimast, aitäh. Huvitaja saates räägime edasiõppimisest,
aga seda läbi mängu, sest külla on tulnud sel nädalal
Tallinna Ülikoolis doktoritööd kaitsnud Triinu Jesmin tervist.
Tere. Öeldakse, et mäng on väikese inimese töö,
kui palju laps mängida?
Täpselt nii ta õpibki, ehk siis tõepoolest nii ongi,
et me võtame seda hästi loomulikuna, et mäng on väikese
lapse töökutt, kipume väga ära unustama,
et tegelikult meeldib meil mängida ka väga kõrges eas
ja seda justkui võetaksegi, et see mängimine on mingi
selline tegevus, mis on just want lapste lastele kohane
ja vanad televõi, siis ütleme, et just eriti hariduskontekstis,
et see justkui sobiks. Tegelikult on täpselt vastupidi, et sobib hariduskontekstiga
väga hästi suurepäraselt, ehk siis et ja mida ka minu uuringu,
kust välja tulevad andmed näitavad, et õpetajad tegelikult
saavad sellest nüüdseks juba väga hästi aru.
Et mäng on selline imeline tööriist, mis on väga-väga paindlik.
Et võrreldes siis selliste traditsiooniliste õppemeetoditega,
et mina räägin, sina istud ja kuulad, on mäng hoopis teistsugune,
ekseta teeb sind aktiivseks, sul on võimalus võtta maha
igasugused hirmud. Et uuringud näitavadki, et mängudes muutuvad õpilased palju
eesti keeles, ma ei teagi, mis see väga hea väljend selle
kohta oleks, aga on ressilients, ehk siis,
et nad proovivad ja proovivad ja proovivad senikaua kuni
lahendavad ära et sellist olukorda matemaatika tunnis ette
kujutada lihtsalt pliiatsi ja paberiga ei ole väga palju
just neid, kes seda motivatsiooni eneses leiavad.
Jah, et üldiselt, kui esimese korraga välja ei tule,
siis tahaks pliiatsi nurka visata vist pigem just täpselt. Aga mängudes jah, on selline.
Lisaks sellele, et nad on motiveerivad ja haaravad ennast kaasongi,
selline võtavad nii palju seda negatiivseid tundeid
ja stressi vähemaks, et me muutumegi selliseks palju just
selliseks võitlus valmimaks või rohkem pingutama,
et selle hea lahenduseni jõuda.
Üldiselt pigem ikkagi levib arusaam, et lasteaed on see koht,
kus laps saab mängida ja kui laps jõuab kooliikka,
siis on aeg hakata selliseks tõsiseks, väikeseks suureks inimeseks,
aga ma saan aru siis, et tegelikult võib koolis ka väga
vabalt mängida. Absoluutselt ja mitte ei või, vaid tegelikult peakski.
Ehk lisaks sellele, et need mängud võtavad meil stressi maha,
siis tegelikult mängud võimaldavadki meil sellist avastuslik õpet.
Et me teame, et tegelikult on oluliselt tõhusam õppimisel see,
kui me kõigepealt proovime ja alles siis meile räägitakse teooriat.
Ehk siis mäng võimaldab suurepäraselt meil jälle
mingisugusest uut asja kõigepealt katsetada,
saada aru, kuidas see toimib ja alles siis meile räägitakse,
et mis on selle teooria taga või teooria selle mehhanismi
taga ja niimoodi õpime tegelikult palju paremini kui palju
üldse Eesti õpetajad on valmis mänge kasutama minu uuringu
kohaselt üle 10 protsendi õpetajatest kasutab mänge mitte
kõik nüüd küll nendest igapäevaselt, aga iganädalaselt
enamasti ja ma näen, et see on järjest tõusuteel
ja ka meie Tallinna Ülikoolis tegeleme tõsi mängudega,
mis väga hästi sobib, tõsine mäng. Ehk siis need ongi sellised meie valdkonnas siis on
hariduslikud mängud ehk siis järjest rohkem tuleb juurde
neid mänge, mis, mille põhiline eesmärk tegelikult ongi
millegi õpetamine läbi mängu.
Nii et kui minu uuringus õpetajad kurtsid,
et tegelikult on hästi raske leida mänge,
mis sobiksid just vanematele kas gümnaasiumiõpilastele
või täiskasvanutele siis loodetavasti lähitulevikus mure
saab lahendatud ja järjest enam tuleb korralik
ja häid mänge juurde. Ma just järgmiseks tahtsingi küsida seda,
et mis vanuses need lapsed mängivad, aga ma saan aru siis,
et ka gümnaasiumiastmes võib vabalt mängida absoluutselt
ja minu enda kogemus.
Kuna ma õpetan ülikoolis ka sageli endast vanemaid tudengeid,
siis on ääretult hea vaadata, kuidas, kui ma ütlen neile
loengus et nüüd me hakkame mängima, siis nad mõnikord
niimoodi alguses kihtsutavad nina, et mis nali see nüüd on? Ja kui nad 15 minuti pärast on nii hoogu läinud,
et nad isegi ei pane tähele, et kuidas nad võivad statistika
teemadel arutada, vaielda saavad suurepäraselt aru
ja siis mingi hetk sa näed, kuidas nad lihtsalt säravad,
sest et nad on ära unustanud, kui hea ja mõnus tunne on mängida.
Mis sest, et sa teed seda või isegi unustavad,
ei pane tähelegi, et nad teevad seda tegelikult hoopis
haridusliku eesmärgil või et nad õpivad selle käigus ka,
et see on suurepärane, millised need haridusliku eesmärgil
mängitavad mängud on, on need digivahenditega
või on see ikkagi selline? Noh, see on nii-öelda see, mis me klassikaliseks mänguks peame,
neid on hästi palju erinevaid, et samamoodi minu uuringust
tuli välja kõige rohkem õpetajad, kasutavad üldse rollimängu.
Aga samamoodi, noh, kuna meil nüüd Eesti koolides on eriti hästi,
et meil on tõepoolest tehnoloogiaga varustatus koolides väga
kõrge siis arvutimängud on ka väga populaarsed.
Mitte kuhugi ei ole kadunud lauamängud liikumise mängud,
et väga hea näide ühest õpetajast, kes kasutas matemaatika
tunnis jooksmise mänge, ehk siis õpilased jooksid mööda
klassiruumi ja samal ajal lahendasid matemaatikaülesandeid
suurepärane võimalus kahte asja omavahel ühendada. Kas see tähelepanu ei hajuta kuidagi, kui peab mitut asja
korraga tegema?
Nii ja naa, et pigem ongi just see, et tegelikult mängud
iseenesest on juba nii motiveerivad, et kui sa ütled inimestele,
et nüüd me teeme seda läbi mängu, siis nad juba panevad oma
tähelepanu ja keskendumise kogu selle mängu peale,
et tavaliselt sellega probleeme ei teki.
Mulle kohe tuli meelde enda vene keele tunnid,
kus me pidime dialooge kirjutama etteantud olukordade kohta,
et näiteks läksid teatrisse, siis pidi piletit ostma,
üks oli siis piletimüüja, teine ostja ja siis pidime
etendama seda, kas see liigitub ka mänguks? Jah, et kuigi maailmas tegelikult on siiamaani üsna suur
debatt selles osas, et mis see mäng nüüd täpselt,
et on et on väga palju erinevaid definitsioone selles osas,
aga minu uuringus ma jätsingi õpetaja enda otsustada,
mida tema peab mänguks ja kui õpetaja ütleb,
et see on tema jaoks mäng, siis nii ongi.
Doktoritöös teil käis veel ka läbi selline mõiste nagu mängustamine,
mis mängustamine, mängupõhine õpe on tegelikult kaks
erinevat asja. Ehk siis mängustamine on mänguelementide kasutamine mõnes,
mitte mängulisus kontekstis.
Ehk siis kõige tüüpilisemad ongi igasugused edetabelid,
punktid, päädžid, mis seltsis on meil õppi märgid.
Et Nendega, nüüd on selline lugu, et nagu ma siin juba mainisin,
et on suur vahe sooritusel ja õppimisel ehk siis
mängustamine reeglina ongi selleks, et või kasutatakse
tõhusalt selleks, et midagi sooritada paremini,
ehk siis kiiremini osavamalt, et harjutamine siis on
mängustamisel õigel kohal. Aga mängupõhine õpe on tegelikult oluliselt sügavam.
Ehk siis ta võimaldabki Sul illustreerida proovida uuesti
ja uuesti, nagu ma juba mainisin, siis head ideaalsed mängud
on need, mis saavad aru, mida sa veel ei oska
ja mida sa juba oskad ning kohandavad ennast vastavalt
sellele mängija tasemele.
Nii et see on oluliselt keerulisem kui mängustamine aga need,
mis kohandavad end siis vastavalt mängija tasemele,
kas need pigem on digitaalsed mängud? Ikka jah, et üsna üsna raske on teha sellist lauamängu,
mis saab aru, kuidas sul läheb, et arvutimängudes on see
üsna-üsna tavaline, et üks mängude võlu ongi see,
et eriti just arvutimängudele, et nad annavad sulle kohest tagasisidet,
sul on pidevalt tagasisides selles osas,
kuidas sul läheb koolis tunnis on seda üsna raske ühe
õpetajaga teha.
Mäng teeb seda sulle kogu aeg, ta näitab,
kui palju sa oled juba saavutanud, mis sul on veel vaja teha. Nii et selline mängude, need mängud, mis oskavad ennast
sinule kohaldada, kahjuks on veel üsna harvad.
Aga, aga aina rohkem juba selliseid tuleb.
Aga kui veel nendest mängudest rääkida, siis noh,
näiteks, oletame, et on loodusõpetuse tund,
mis mängu seal mängida annaks?
No esimesena soovitaksin mina meie Tallinna Ülikoolis välja
töötatud avastusrada ehk siis minna õue. Et on täiesti võimalik nutitelefoniga minna sinnasamma keskkonda,
mille kohta me õpime, et see on tegelikult kummaline,
et me õpime looduse kohta klassiruumis, õpikust kui meil on
see võimalus minna õue ja õppida sedasama just selles
keskkonnas mida vaja, nii et selliseid tööriistasid on hästi
palju olemas, aga näiteks eesti keele puhul,
mida seal annab mängida keeleõppega, nüüd ongi see,
et Ma just uurisin, viskasin pilgu peale,
et kuidas sellega on ja uuringud näitavad tegelikult,
et kuna mängud on nii motiveerivad siis nad tõepoolest
ükskõik mis mäng mänguga tegemist, et kus on tekstipõhine
mäng siis õpetab meile lugemist ükskõik millises keeles. Et eesti keeles saab täpselt samamoodi kasutada ükskõik mida,
et on mäng, mille hetkel mul kohe nimi meelde ei tule,
mis ongi tekstipõhine mäng, kus sul jooksevad ees luuletused
ja siis sa pead justkui nendega oma, aga noh,
sa pead neid ka lugema.
Ja see mäng on saanud hästi palju tagasisidet.
Just see, et kui palju ta on toonud inimesi luuletuste juurde,
eriti nendel, kellel on olnud raskusi pigem lugemisega. Kuivõrd seal ka kiiruse rolli mängib, peab kähku lugema.
Seda saab alati nii-öelda väljakutset saab tõsta,
et saab alati kiiruseelemendi lisa lisada,
aga reeglina mängudes kiirus on üks element,
aga tavaliselt me teame, et kiirus sooritab
või parendab meil sooritust mitte õppimist.
Ehk siis õppimise juures on tegelikult pigem see ajapiirang
ei ole väga mõistlik. Kuid just selline, noh, kui me tahame midagi näiteks
matemaatikas korrutustabelit järjest kiiremini,
siis selline trillimine või ajatele tegevat mängud on pigem kasulikud.
Skeptikud kindlasti tahaksid siin nüüd öelda,
et aga et vanasti sai küll õpitud niiviisi,
et laps oli 45 minutit laua taga istus, kuulas õpetajad,
miks nüüd järsku vaja teistsuguseid lahendusi,
on? Esiteks, meil on teistsugune ühiskond,
eks, et me meie elu on teistsugune ja teiseks,
ega need, me, ma ei nüüd ei ütlegi ega ei väidagi,
et nüüd kõik peaks läbi mängu olema. Ei ehk siis traditsioonilised meetodid ei ole mitte kuhugi kadunud.
Aga nende rikastamine erinevate mängudega on kindlasti hästi asjakohane,
sellepärast et ma just täpselt me teame,
et see 45 minutit kuulamist lugemist siis tegelikult see,
mis meil viie aasta pärast sellest samast meeles on on väga väikene.
Ehk siis mängud on puhtalt tõhusamad sügavamate teadmiste tekitamisel,
kui nad on hästi tehtud ja hästi mängitud.
Kust üldse õpetajad leiavad erinevaid mänge
või kust nad saavad ideid, et mida tunnis teha üksteiselt,
et õpetajad teatavasti ongi meil kõige targemad inimesed
ja siis üksteisele toetumine, on hästi oluline,
et minu uuringust tuleb ka välja, et õpetajad ennekõike
toetuvad üksteise heale kogemusele. Mängude kasutamine on tegelikult hästi ajamahukas
ja seetõttu on hästi mõistlik, et nad kasutavad teiste häid praktikaid.
Ja riiklikult siin ongi jah, puudujääk selles osas,
et selline mängude õppetöös kasutamine ei ole tegelikult
reguleeritud või hästi toetatud.
Et siin võiks nüüd edusamme teha.
Jaa, jaa, teha sellised sisukad või heade praktikate jagamise,
kas või kohvikud. Kas see teistpidi ei ole hea, et meil ei ole reguleeritud,
õpetajal ongi rohkem valikuvabadust.
Tõsi ehk kes Eesti õpetajad on tuntud selle poolest,
et neil ongi väga palju valikuvabadust kuid siin tulebki
just täpselt see mänguajaressurss.
Ehk siis selliste heade tõhusad ja väga selliste kõrge kvaliteedi,
kõrge kvaliteediga mängude kasutamisele võtmine võtab
investeeringut siis puhtalt sellepärast,
et iga õpetaja ei peaks seda ise läbi tegema,
on mõistlik jagada neid praktikaid, et head õigel ajal õiges
kohas mängitud mängud leviksid kaugemale. Kui te nüüd oma doktoritöö peale tagasi mõtlete,
siis mis kõige üllatavam oli teie enda jaoks,
mis sellest välja tuli minu jaoks nagu kõige vahvam on see,
et mille jaoks õpetajad mängi, kasutavad,
et see ampluaa meeletult lai.
Et minu uuringust tuli välja seal kõvasti üle 80 erineva,
näita, mida õpetajad tõid alates jah, klassi
orkestreerimiseks häälestamiseks rääkimata siis jahe
füüsilisest liikumisest kuni sotsiaalsete oskuste
digioskuste klassi õhkkonna parandamiseks. Et need, need, see oli lihtsalt fantastiline,
kui andekad ja nutikad on meie õpetajad,
kuidas nad oskavad mänge hästi kasutada,
ehk siis põhimõtteliselt iga olukorra jaoks saab luua oma mängu.
Täpselt nii ongi ja just nimelt mängude loomine on
tegelikult üks asi, mis mulle torkas silma,
mis ei ole just liiga palju kasutatud.
Aga mida me teame, kui lastele anda võimalus,
et kuule, teeme mängu ja see käib selle teema kohta? Nad täiesti vabatahtlikult on nõus selle teemaga minema nii süvitsi,
et nad saaksid hea mängu teha.
Ehk siis selline mängude koosloomine on üks,
üks väga-väga tõhus meetod, mida meil paljud õpetajad veel
ei julge kasutada, sest nad arvavad, et nad peavad selle
lõpuks kas siis ära programmeerima.
Tegelikult see ei ole üldse oluline, ehk siis,
kui me suudame õpilastega koos välja mõelda,
ära kirjeldada ühe mängu, mis õpetab mingisugust teemat
süvitsi siis me juba teame, et need õpilased on selle teema
väga-väga hästi ära õppinud. Selle mängu lõplik valmis tegemine tegelikult polegi oluline.
Sel nädalal on koolivaheaja nädal, paljud lapsed on
vanematega kodus, mis mänge vanemad lastega mängida võiksid,
mina puhtalt isiklikust kogemusest ka veel soovitan lauamänge.
Et see on suurepärane võimalus koos aega veeta,
tuletada kasvõi oma nooruspõlve meelde, et reis ümber
maailma ja monopolid ja mis kõik meil olid,
nii et, et see on suurepärane võimalus perega ühiselt aega
veeta vahelduseks ka ekraanide tagant ära tulla. Et, et lauamängud on fantastilised asjad,
samas monopoli mängides võib täitsa tülli minna omavahel,
aga, aga kust need sotsiaalsed oskused siis tulevad,
eks, et kui meil ongi ju väga hea näidet nii,
kodus me näeme, et lähme monopolist tülli,
mis nüüd siis saab.
Aga siis ongi suurepärane õppimisvõimalus,
seda, et kuidas me lahendame neid konflikte siis,
eks et meil on juba ja koos edasi minna. Peame hakkama saama nii, et lauamängud on hea viiska
sotsiaalsete oskuste arendamiseks.
Aitäh, Triinu Jesmin täna stuudiosse tulemast
ja sel teemal rääkimast aitäh kutsumast. Pärast kella kaheteistkümneid uudiseid algab saade uudis pluss,
mida täna veab eest Lauri Varik, Lauri, millest täna juttu tuleb? Tere, Sandra, tere kuulajad, kas teen lühidalt
või on veel rohkem aega, natukene käike,
nii, olgu tänases saates erinevad teemad.
Me räägime alguses kaladest, kalavarudest,
Läänemeres, siin üleeile andis põllumajandusministeerium
meie kaluritele kalandusettevõtjatele hea sõnumi,
et järgmisest aastast kahekordistub räimepüügikvoot.
Mida küll siin selleks aastaks näiteks vähendati. Aga täna hommikul kuulsime kolleeg Margitta otsmaa lugu raadiouudistes,
kuidas Rootsis ollakse hoopis pahased selle räimekvoodi
suurenemise pärast ja Rootsis ollakse mures kalavarude pärast.
Mina siis võtan saate alguses kõne Tartu Ülikooli kalanduse
professorile Markus Vetemaal, et kuulda eksperdi
või teadlase vaadet siis kalavarude, sealhulgas räimevarude
olukorrast Läänemeres.
Siis tuleb meile stuudiosse Moskvale ikka jätkuvalt alluva
vene õigeusu kiriku piiskop Daniel ja tahan teada tema
ja üldse kiriku seisukohta. Nüüd siin vaidluses siseministeeriumiga juriidilisi vaidlusi,
et kuidas siis see kirik ikkagi edasi tegutseb,
et nüüd siis ministeerium tahab algatada seadusemuudatuse,
et kirik ei alluks ega saaks alluda siis kremlile
või vene riigiga väga heades suhetes Moskva patriarhaadile,
mille juhtkond on ju ikkagi selgelt õigustanud
ja kiitnud Putini sõda Ukrainas.
Ehk siis jätkame sellel vaidluse teemal,
siis võtan kõne Kanaari saartele Tenerifele,
kus elab Herkki Haldre. Me räägime massiturismivastastest meeleavaldustest,
seal neid on juba sel aastal seal mitu korda toimunud,
neid on Lõuna-Euroopas ka mujal toimunud,
ehk siis kas nüüd paljudele või osa kohalikest ei meeldi
turistid ehk milliseid probleeme on see siis tuntud
suvitusvõi puhkus piirkonnale kaasa toonud ja,
ja kuidas siis meeleavaldustele koha peal vaadatakse sellest
kella 13 10 ja siis veel teises saatetunnis räägime pikemalt,
et kutsehariduse olukorras siin haridusministeerium ikkagi
plaanib ümberkorraldusi selles vallas ja leiab,
et rohkem noori tuleb ikkagi kutseharidusse saada. Aga praegu pigem saavad kutsekoolides riigi poolt kinni
makstud tasuta õpet täiskasvanud, kellel juba on haridus olemas.
Kutseharidusosakonna juhataja Triin Laasi,
õige tuleb meile stuudiosse, me räägime nii üldisemast olukorrast,
aga konkreetselt siin ka siis kahest koolist,
mille tulevik ütleme, muutub kohalike sõnul on tume
ja need on siis Hiiumaa ametikool ja Vana-Vigala tehnika-
ja teeninduskool, millest oli siin sel nädalal ka uudistes juttu. Need on sellised neli jututeemad saates omal kohal ka ikka
Harri Tiido taustajutt, kus ta täna räägib meile neandertallasest. Kõigest sellest kuuleb lähemalt pärast kella 12 kümneseid uudiseid,
aitäh Laurile huvitajas, aga rääkisime täna lugemisest
ja sellest, kuidas toetada last, et tal tekiks huvi lugemise vastu.
Ja üks soovitus, mis kõlas, oli see, et lapsel võiks olla
erinevaid valikuid mille vahel valida raamatute osas siis
ja kui kodus väga palju raamatuid ei ole,
siis hea variant on koolivaheajal minna näiteks ka
raamatukokku ja lasta seal lapsele raamatuid valida. Aga rääkisime ka sellest, kuidas mäng aitab õppida
ja miks läbi mängu õppimine on sageli tõhusam kui
niinimetatud traditsioonilised õppimise viisid
ja mäng sobib igas vanuses inimestele, ka täiskasvanud
võivad õppida läbi mängu, kes ei juhtunud õigel ajal kuulama,
siis kõik intervjuud on järelkuulatavad vikerraadio
kodulehel ja Eesti raadio mobiilirakenduses.
Mina olen Sandra Saar, helipuldis Villem Rootalu
ja soovime teile ilusat päeva jätku.
