Tervist on teisipäev, 18. jaanuar kell on 10 läbi
ning alustab huvitaja saade.
Tänases saates räägime loodusest ning sellest,
mis ei ole loodus, mis on inimese loodud.
Täpsemalt öeldes on tänane saade pühendatud prügila
ja prahile ning mitte sellele prügila prohile,
mis meie prügikastis või kuskil metsatuka all vaid sellele prahile,
mis on maailmameres ja kõrgel kosmoses. Saate esimeses pooles kõneleme nimelt Tartu Ülikooli
ökotoksikoloogia teaduri Randel Kreitzbergi ka suurtest
prügisaartest maailma ookeanides ning meredes,
millest suurim vaikses ookeanis on 15 kuni 300 korda suurem
kui seda on kogu Eesti pindala.
Prügi seal kaalub arvatavalt kokku ligi kolm miljonit tonni.
Kuna valdav osa prügist maailmameres on väikesed
plastmassiosakesed ehk mikroplastik, siis uurimegi näiteks seda,
kas see kala, mida me tänasel päeval Atlandi ookeanist
või Läänemerelt püüame koosneb juba mingil määral plastikust
ning kui suur probleem see tegelikult ikkagi siis on. Saate teises pooles kõneleme Aga prügist kosmoses.
Nimelt on suur osa kõigist nendest satelliitidest,
mis inimene on taevasse saatnud, oma aja tegelikult juba ära
elanud ning muutunud kosmoseprügiks kosmose prahiks.
Maa madalal orbiidil on hinnanguliselt 34000 prahitükki,
mis on suuremad kui 10 sentimeetrit ning miljonit
ja mis on veelgi pisemad.
Arvestades, et kõik see praht tiirleb ümber meie orbiidi
kiirusel vähemalt 10 kilomeetrit sekundis,
siis on vaid aja küsimus, millal mõni suurem prahitükk seal
kosmoses mõne töötava satelliidiga või kosmosejaamaga kokku
põrkab ning niiviisi meile elutähtsaid teenuseid ohustab. Sellest kõigest kõneleme siis saate teises pooles Tartu
Ülikooli doktorandi ja tudengisatelliidi ESTCube kaks
projektijuhi Hans terasega.
Minu nimi on Johannes Voltri helipuldist abistab mind täna
Villem Rootalu, nüüd aga Karl-Erik, Taukar
ja ookean. See. Lõpuks kaldale. Koreotöötlejad ja.
Ja siis jälle on aega, on ta avastusi. Ja laad pilvede Su häält otsiv tuulevaikuses.
On see siis ja, või hääletu?
Ei, on aeg.
Otsu. Okei. Nii et kui avastusretki, mis haarates saarele Prügi, mis meid kõige enam närvi ajab, mis haiseb
ja mida on kole vaadata, asub tihtipeale kuskil metsatuka all,
tänaval või tänava ääres kraavis.
Eestis on toimunud ka mitmeid prügikoristusaktsioone,
kus seda prügi siis kokku korjatakse mida me võib-olla alati
endale aga ei teadvusta, on see, et kui me niiviisi
kommipaberi või suitsukoni kuhugi tänava äärde kraavi viskame,
siis võib see jõgesid pidi jõuda täitsa merre välja,
kas siis tõesti ühes tükis kilekotti või joogi kõrrena
või siis micro plastina ehk siis mittelahustunud
plasttükikest Ena, mis on mõõtmetelt väiksemad kui viis millimeetrid. Maailmamered on aga omakorda ühenduses ookeanidega.
Mõned meie kuulajatest ehk on kuulnud hiiglaslikest
prügisaartest vaikses ookeanis, aga ka Atlandi
ja India ookeanis, kus siis tonnide viisi hambaharju,
pastakaid, veepudeleid, kalavõrke ja kilekotte ulbib
peamiselt siis siiski jälle mikroplastina
ehk siis imepisikeste osadena, nii et esialgu ei pruugi
arugi saada, et laev plastikust sogases vees sõidab. Prügisaartest suurim, vaikse ookeani põhjaosas asuv on
erinevate andmete järgi 15 kuni 300 korda suurem kui kogu
Eesti pindala kokku ning koosneb kolmest miljonist tonnist plastikust.
Kutsusin täna Tartu stuudiosse Tartu Ülikooli
ökotoksikoloogia teaduri Randel Kreitzbergi natuke lähemalt
rääkida kõigest sellest prügist ja plastikust,
mis maailma meredes ja ookeanides on tervist,
Randel Terr. No kui me kõnelemegi alustuseks nendest kurikuulsatest
prügisaartest seal kaugel ookeanides, siis võib-olla teekski
alguses selgeks, et mida need tegelikult endast kujutavad,
siis ma ei tea, kas te ise olete näiteks käinud mõnda
sellist prügisaart lähemalt uudistamas. Ma ise neid näinud ei ole, aga ma tean tuttavaid purjetajaid,
kes on purjetanud üle ookeani ja kirjeldanud olukorda,
kus igal ajahetkel, kui sa vaatad silmapiirile,
siis on näha, et midagi seal vees hulbib.
Ja kuna, kuna plast on selline, ütleme sellise ujuvusega asi,
et ega ta päris pinna peal ei ole ka, et on seal natukene
pinna all täpselt siis tõenäoliselt on see olukord veel
hullem ja, ja kõiki neid ei olegi näha, et et see prügi,
mis seal on ja millest, mille kohta öeldakse,
et see on prügisaar. Et see on lihtsalt sellise suurema tihedusega piirkond,
kus seda plasti on rohkem.
Aga ega ta päris selline ujuvsaar ei ole,
et sa näed Lausaliselt ja umbes, et mõned loomad saavad seal peale. Ning need saared on siis nii vaikses ookeanis,
India ookeanis kui ka Atlandi ookeanis, nagu ma aru saan,
millisest prügist need saared siis üldse koosnevad,
ongi peaasjalikult plastik, siis jah. Ja erinevatel plastitüüpidel on erinev selline keemiline koostis,
osad ujuvad paremini, osad võivad täitsa uppuda,
aga merepõhja ja see koosneb siis sellistest nii-öelda
klassikalisest igapäevaplastist nagu needsamad hambaharjad ja,
ja kilekotid ja mingisugused penoplasti ehk
polüstüreenkastid sihuke valge krõbisev pakkematerjal
ja nii kaua, kuni ta seal on lainete tuulte hoovuste meelevallas,
need hoovused täpselt selle prügi sinna nii-öelda kokku
kannavad ja see seda saart nii-öelda tekitab siis nii kaua
taga väiksemateks osadeks, laguneb, et see on selline
loomulik protsess ja niimoodi see mikroplast tekib. Ma olengi aru saanud, et te ütlesite, et purjetavad
purjetajad nägid niisuguseid hulpivaid plastiku tükke iga
natukese aja tagant, aga tegelikult suuremalt jaolt
prügisaarte all mõeldakse vist kanisust,
imetillukest mikroplastist koosnevat maa-ala,
kus võib-olla esialgu ei saagi aru, et sa hulbid kuskil
prügi peal. Jaa jaa, täpselt, et, et seal on erinevas mõõdus neid,
et mikroplast on siis alla viie millimeetri
ja eks see on selline loomulik plasti lagunemise teekonda,
et tõepoolest, et kui sa sinna vee alla vaatad,
sa ei pruugi esimese pilguga neid isegi näha.
Aga need plankton, organismid ja need väikesed mereloomad,
kes seal elavad, nende jaoks on see täiesti sihuke
kättesaadav ja suupärane materjal. Kuidas mikroplast üldse tekib või mis asi see on?
Ma lugesin siin enne tekstiil kosmeetika autorehvid on
näiteks niisugused, kus seda võib tekkida kõige rohkem. Ja täpselt, et igasugune plasti kasutamine
ja põhimõtteliselt lõppeb selle sellise kulutamise
ja lagunemisega, et kui me peseme pesu, meil on näiteks
tehismaterjalist spordiriided või fliis,
millega me oleme enne seda metsas matkanud siis pesu
pesemise käigus kõik see hõõrdumine ja liikumine,
et selle tulemusena tekivad väikesed plastikiud,
mis tegelikult läbiäravoolusüsteemi jõuavad ka keskkonda. Ja sealsamas keskkonnas lagunevad nad edasi
ja ega mikroplast ka selleks nii-öelda millimeeter mõõdustikus,
plasti tükkideks ei jää, vaid see lagunebki edasi nano mõõtmeteks.
Ja mida erineva suurusega plastidel on siis ka erinev mõju elusloodusele. Kui kaua see plastik seal siis triivib, nii niiviisi see mikroplast,
et kas ta millalgi ära laguneb. No on esimesed teadustööd, mis on leidnud üksikut bakterit,
mis mingisugusel vähesel määral osasid plastitüüpe suudavad lagundada,
aga mina väga sellele panuseid ei paneks,
et meil selline bakter sind välja plasti sööv bakter välja evolutsioneerub.
Ma usun, et seda ei soovi keegi, et meie meie vees asuvat
plastmaterjalid järsku lagunema hakkaks.
Bakter meie kalavõrgud nendeks katki sööks.
Et eks see võtab sadu aastaid ja tõenäoline tõenäolisem ongi see,
et see mikroplast koguneb mingitesse piirkondadesse,
sadeneb kas setetesse ja nii, nagu on siin meil maailmas
osad sellised rannad millest on tehtud väga palju ilusaid fotosid,
kus on hästi palju seda mereklaasi selliseks siledaks
lihvitud ümmargusi, värvilisi, klaasi pärleid ja,
ja see on tohutult kena, see kõik seal sätena sätendab,
mis on siis põhjustatud sellest suurest klaasi kasutamisest
siin ma ei tea, viimase 100 aasta jooksul
või midagi sellist siis oht on, et tulevikus hakkavad meie
rannad suhteliselt suurel hulgal seda mikroplasti sisaldama
sellise tavalise nii-öelda liiva vahel siis. Aga kui me räägime nüüdki veel kord nendest ookeanides
asuvatest prügisaartest, noh ma mainisin ka,
et mõned nendest on ikkagi väga-väga suured suuremad kui
Soome ja Rootsi võib-olla kokku.
Et kuidas, kuidas siis ikkagi niimoodi tekivad,
et meil seal vaikse nokia vaikses ookeanis ongi nii palju
prügi sinna kogunenud? No see on kindlasti seotud sellega, et kuidas seda prügi
ümber töödeldakse ja käideldakse nii Aasia kui kui Ameerika
mingitel aegadel tegelenud näiteks prügi merre uputamisega
mis siis tähendab, et ega ta uppuja kuskile vaid ulbib
lihtsalt laiali ja suur sissekanne tuleb ka mööda
maailmajõgesid samuti seal aasia jõgedest ja,
ja olen olen näinud konkreetselt fotosid samuti teistelt purjetajatelt,
kus terve merelaht on, on selle prügiga just nimelt ulpima
plastprügiga kaetud ja mille vahel siis loomulikult on ka
see peenike mikroplast, et selle üle peetakse pikki
diskussioone ja arutatakse, et kustkohast see põhiosa just
seda mikroplasti nagu pärineb, sest teadustöödest on näha,
et 90 protsenti sellest on peenikesed, sinised plastkiud
ja arvatakse niimoodi kõhutunde baasil, et,
et juuda nendest kalapüügivõrkudest ja igasugustest köitest pärineb. Sest need on ka kiulised ja, ja need on ka sinist värvi,
aga fakt on, et tegelikult ei teata, et see on veel selline
suur nii-öelda lahendamata müsteerium, et millised need
peamised allikad on ja täpselt selle nii-öelda probleemi kallal,
et kust ta tuleb ja noh, siis oleks võimalik ju takistada
seda nii-öelda juurde lisandumist, et selle kallal just
nimelt praegu nagu töötatakse. No need kõige kurikuulsamad ja suuremat prügisaared asuvad
seal vaikses ookeanis, aga ka Võrtsjärv või Lämmijärv on ju
Läänemere kaudu näiteks Atlandi ookeaniga ühendatud.
Et kas ka meie majapidamises kasutatav mingi vannipart
või näiteks võib niiviisi lõppeda kuskil Põhja-Atlandi keerises.
Prügisaare loopis. Põhimõtteliselt küll ja et see ei maksa,
ei maksa arvata, et tegemist on riigipiiridest kinnipidava asjaga,
et, et seda vanniparti näitena praegu tõid,
et siis. On teada siin ajaloos selliseid juhtumeid,
üks ongi vannipartide näide ja, ja teine on Nike'i tossude näide,
kus vastav siis selline transpordilast suurel laeval siis
tormiga purunes tohutul suurel hulgal vannipart
ja siis teisel juhul, sest neid Nike tossosid siis vette
kukkus ja siis nende liikumist, noh, kuna oli teada,
kustkohast need konkreetsed esemed siis pärinesid nende
liikumist järgnevatel aastatel, siis jälgiti. Ja sealt kuskilt Alaska rannikult jõudsid need vannipardid
suurepäraselt Atlandi ookeani ja Põhjamerre Euroopa randadesse.
Et see, mis toimub meil siin Võrtsjärvel
ja lämmil, et see kindlasti mõjutab ka maailma ookeane ja,
ja see, mis toimub kuskil Havail jõuab lõppkokkuvõttes ka Eestisse. Pudelipost on tavaliselt vist see kus, nagu neid näiteid tuuakse,
et kirjutad kirja, paned pudeli, siis viskad kuhugi Soome lahte,
ma ei tea, millal ta siis lõpuks kuhugi ookeanisse võiks
välja jõuda üldse huvi pärast niimoodi, et kui kiiresti ta
võiks liikuda. No Läänemeri on suhteliselt kinnine meri
ja meil ei ole siin väga suuri hobuseid ka
ja meil ei ole ka tõusu-mõõna, ehk siis Läänemeri on
väga-väga kinnine asi ja ma ei kujuta ette,
see võtaks tõenäoliselt aastakümneid, et siit Läänemerest
ookeanisse jõuaks.
Aga, aga mõne sellise nagu avatuma mere puhul näiteks
kollane meri või Kariibi meri siis nendest meredest joovad
ookeani väga kiirelt kuudega. Kui me nüüd tulemegi nende kaugete ookeanide juurest natuke
lähemale Läänemere juurde, siis millises olukorras Läänemeri on,
kui saastunud Läänemeri on, kui me räägimegi nüüd sellest
prügist prahist plastikust millises koguses seda mikroplasti,
aga võib-olla neid vanniparte siin ringi triivib? Ma ise olen Läänemerel purjetanud, omajagu vanniparte
ulpimas näinud ei ole.
Külmaga veetsin paar aastat tagasi siin paar nädalat Eesti
rannikul seda mikroplasti uurides võtsime proove veest ja,
ja meresetetest.
Ja noh, see oli siis Saaremaa rannikul Hiiumaa rannikul
Vormsi rannikul erinevatest kohtadest.
Ja kõige rohkem oli seda plasti niimoodi umbes üks tükikene
liitri kohta. Et kui see nii-öelda põhimõtteliselt mõtled sellele,
et sa lähed ujuma kuskile merre, tõmbad käega läbi vee siis
igal ajahetkel, tegelikult sa tõmbad käega vastu plasti.
Aga need tükikesed on väikesed ja, ja sa ei pane seda tähele.
Ja, ja tegelikult see üks tükikene liitri kohta isegi on
natukene vähem kui, kui sarnastes piirkondades mujal maailmas,
et, et ma ütleks, et see eestirannik on mõnevõrra puhtam.
Aga see ei tähenda, et me ei peaks selle probleemiga tegelema. Kõige saastunumad, ma eeldan, on niisugused India
ja Hiinaga piirnevad piirkonnad, võib-olla kus on ka suur asustustihedus,
siis jah. Ja, ja just nimelt kinnised piirkonnad, kus veevahetus on
väikesadamapiirkonnad ja, ja noh, meil siin Läänemere ümber
on sellised riigid, millel on suhteliselt hästi arenenud
selline jäätmekäitlussüsteem.
Loodetavasti arendatakse seda veelgi, sest ka praegu jääb
igasugustest asjadest tegelikult vajaka.
Nii et see kindlasti annab oma panuse sellesse,
et meri puhtamana Mida see mikroplast ja plastik üld üldisemalt seal ookeanis
või Läänemerel või üldse maailmameres inimese jaoks,
tähendab, et ma vaatasin, poes müüakse tuunikala ka suuri
tükke soolvees 130 grammi hinnaga üks, 89.
Kas me peame juba praegu arvestama, et mingi osa sellest tuunikalast,
mis on kuskil seal Atlandi ookeanil püütud
ja mida me sööme mingi osaga sellest kalast koosneb juba imetillukesest,
plastiku osakestest. Tõepoolest, see oht põhimõtteliselt on olemas,
sest plankton organismid söövad selle mikroplasti endale sisse.
Nad on evolutsioonis õppinud, et mis asi on toit
ja sellise sobiva suurusega osake, mis hõljub talle sobivas veekihis,
tähendab, tema jaoks on toit ja, ja siis,
kui kalased need plankton organisme, siis omakorda jõuab see
mikroplastkala kõhtu.
Ja kui need mõõtmed on sellest mikromõõdustikust veel natuke väiksemad,
näiteks nano mõõdustikus, siis nanoplast nanomeetrites
osakesed läbivad juba täiesti edukalt rakubarjääre
ja sisenevad ka näiteks nendesse lihasrakkudesse,
mida meie siis selle tuunikala fileena seal poes sööme. Et põhimõtteliselt jah.
Et selles kalas, mida me sööme, võib seda plasti olla.
Samas mina selle üle hetkel veel väga palju ei muretse.
Selle pärast.
Inimeste uurinud teadlased leiavad, et meie nii-öelda
igapäevase tegevusega kõnnime mööda tolm lendab õhku kardinad,
riided, voodipesu, et seda plasti.
Me tegelikult hingame läbi kopsude endale sisse iga päev
sadu ja tuhandeid tükikesi. Ja kuna plast on nagu üldjoontes ikkagi pigem selline
inertne aine, mis tähendab, et ta ei ole väga selline
konkreetselt mürgine ja, ja ei tekita kohe tervisekahjustusi
siis on selle mõju suhteliselt sarnane nii-öelda tavalise tolmuga.
Aga jah, et, et selles selles kontekstis võib öelda,
et see kala on ikkagi suhteliselt puhas ja,
ja ma selle kala söömise pärast selle plasti kontekstis ei muretseks. Nii et inimesele mikroplast suuri probleeme ei tekita,
aga kust ta muutub probleemiks, kas ta on probleemiks
loodusele või millist probleemi see prügi plastik üldisemalt
meile maailma meredel tekitavad. Praegu ongi selline olukord, kus teadustööd tehakse
ja vaadatakse siis nii-öelda hetkel looduses olevatest
Nendest plastihulkadest hoopis suuremaid koguseid.
Et mis saab siis, kui näiteks seal merevees oleks selle ühe
tükikese asemel 100 tükikest liitris ja,
ja tegelikult ka inimeste puhul, et mis saab siis,
kui, kui see meie sisse hingata või sissesöödav plastikogus
ka näiteks vees leidub mikroplasti suurenenud näiteks 10
või 100 korda siin järgnevate aastakümnete jooksul
ja siis on juba põhjust muretsemiseks, et kui praegused
kontsentratsioonid on, on selline, selline hea häirekell,
mis annab põhjuse probleemiga tutvuda ja midagi ette võtta,
et see probleem tulevikus ei laheneks või tähendab ei
süveneks sest ega me seda mikroplasti kuidagi sealt veest
välja ei saa, seda on väga keeruline sealt kuskilt
maailmamerest välja filtreerida. Siis siis jah, praegu on täpselt see hetk,
mil, mil tuleks midagi ette võtta, et tulevikus neid
probleeme vältida. Nagu ma aru olen saanud, siis need prügisaared,
näiteks lookeanides need kas nüüd kahe kordistuvad
või viie kordistuvad või 10 kordistuvad iga 10 aasta tagant,
ehk siis see aeg, mil kui meil praegu on üks tükike liitri
kohta millal sellest ühest tükikest võiks saada kaks
tükikest või viis tükikest liitri kohta ega see aeg väga
kaugel ei ole. Tõenäoliselt jah, sest seal on terve hulk plasti,
mis on nii-öelda teel nende prügisaarte suunas aga mis on
nende prügisaarte nagu boonuseks muidugi on see,
et see kontsentreeritud plök prügi kogus seal,
see annab võimaluse seda kokku koguda.
No ma räägin just nimelt nendest suurematest tükkidest,
mikroplastiga on, on seal nii-öelda looduskeskkonnas
äärmiselt keeruline sest igasugune muu orgaanika ummistab
igasugused filtrid väga kiirelt. Aga just nende prügisaarte puhul oleks võimalik seal mingite tehnoloogiatega,
mida ka juba arendatakse.
Isegi neid natukene seda prügimerest välja koguda. See olekski minu loogiline niisugune jätkuküsimus olnud,
et kas meil tänasel päeval tegelikult on siis juba olemas
see tehnoloogia või see teadmine, et nende prügisaartega
edukalt võidelda ja veelgi enam, et võib-olla seda
mikroplasti ka natuke sealt kokku koguda. Mikroplasti on kõige lihtsam kokku koguda enne seda,
kui ta keskkonda liigub, et on olemas mõned filtrid,
mida sa saad panna näiteks oma pesumasinatele.
On olemas ka sellised spetsiaalsed niuksed,
silikon, pallikesed, mille sa paned kosmopesuga sinna
masinasse ja mis kogub sealt pesu küljest ära nii-öelda
lahti eraldunud plassi, tükikesed kokku ja,
ja mingisugused muud muud asjad ka, et kui me näiteks vaatan
siin jalgpallikunst kunstmuruväljakutel lapsed mängivad
talvel jalgpalli seal selle, nende kunstmuruliblede vahel on
selline must rehvipuru, mis tekitab siis sellise täitemassi. Ja siis, kui tulevad poisid jalkatrennist koju,
siis nende putsade vahed on kõik seda puru täis
ja siis, kui väljakut lumest koristatakse,
siis lükatakse see must puru rahulikult väljaku äärde
ja sinna puude alla pinnasesse.
Suur osa sellest ka jääb.
Et, et natukene sellist ennetavat tegevust oleks kõige
mõistlikum mikroplasti osas. Aga nende prügisaarte osas on, on väljatööd noh,
hetkel töötatakse välja.
Ja sadamates osades sadamapiirkondades samamoodi sööta
töötatakse välja selliseid nii-öelda ka suuri filter
või pumbamehhanisme, mis siis jah, põhimõtteliselt
filtreerivad ja korjavad veest seda plasti välja.
Ja mina loodaks, et mingi hetk tuleb, sarnane olukord,
et plast läheb hinda materjalina, sest plast tegelikult
materjalina on hea materjal, see ei ole üldse mingi asi,
mida demoniseerida. Nii nagu nagu kunagi siin ma ei tea üheksakümnendatel
või olid kõik külakuuritagused täis vanarauda,
siis nüüd seda enam ei näe, sellepärast et vanametall on
hinnas ja see viiakse kokkuostu.
Ja ma loodan, et kunagi toimub plastiga samamoodi.
Plast läheb hinda, seda ostetakse kokku ja väärtustatakse materjalina,
et sisse aitab ka kindlasti seda prügiprobleemi lahendada. Ehk siis suurema plastiga on lihtsam, aga noh,
mikroplastiga, mis on, eksju, enamik sellest prahist,
ütleme seal maailma meredes esimeses maailmas ütleme võib
jah olla lihtne ju pesumasinale pesumasinat kuidagi niimoodi modifitseerida,
ütleme, kogu meie elukorraldust niimoodi muuta,
et me tekitaks vähem seda mikroplasti, aga noh,
kolmandas maailmas ma eeldan, et siin jääbki aastakümneteks
veel aina juurde ja juurde seda mikroplasti tekkima
ehk siis tegelikult kas me peame juba tänasel päeval otsima
lahendusi kuidagi seda mikroplasti kokku ikkagi koguda? Ja hetkel sellist töötavat lahendust küll ei ole,
millega näiteks sealt samast India ookeanist seda
mikroplasti näiteks kätte saada.
Et see on, see on kindlasti probleem, mille,
millele praegu lahendust ei ole. Kott, aga rohkem aega meil täna ei olegi,
aitäh, et te meile selle mikroplasti ja koguni maailmamerede
prahitemaatika lähemale tõite.
Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia teadur Randel Kreitzberg. Ma näen Veel kui homme lahkuma, sest teisiti ei saa.
Olen palju ma seda. Kõlas rändurmees Nemo ja Ain Tammessoni esitluses.
Minu nimi on Johannes Voltri helipuldis on täna Villem
Rootalu ning tänases saates räägime prügist
ja prahist.
Kui saate esimeses pooles sai vaadeldud kogu seda prügi,
mis on meie maailmameres ookeanides, siis nüüd saate teises
pooles pöörame pilgud taeva poole.
Nimelt hakkame rääkima kosmoseprügist. Nimelt on alates sellest ajast, kui Nõukogude liit 1957.
aastal taevasse oma sputniku satelliidi lennutas taevasse
lennutatud aina rohkem ja rohkem tehiskaaslasi.
Veel kümmekond aastat tagasi olnud taevasse lennutatavate
satelliitide arv teab mis suur, nii umbes 60 kuni 100
satelliiti aastas.
Nüüd viimastel aastatel on taevasse lennutatud aga
hüppeliselt rohkem satelliite. Juba ainuüksi viimase aasta jooksul on taevasse lennutatud
enam kui 1000 satelliiti.
Suurem osa nendest satelliitidest, mis taevas lendavad,
on oma aja aga tegelikult juba ära elanud
ning muutunud kosmoseprügiks kosmose prahiks.
Maa madalal orbiidil on hinnanguliselt 34000 prahitükki,
mis on suuremad kui 10 sentimeetrit ning miljoneid tükke,
mis on pisemad. Nii nagu maailmameres on prügi probleemiks ka kosmoses.
Mida rohkem on kosmoses prügi ja muid lendavaid objekte,
seda tõenäolisemad on ka nendevahelised kokkupõrked.
Alles aastavahetuse paiku tuli uudis, kuidas kosmoseärimees
Elon maskile kuuluvat satelliidid ähvardasid kokku põrgata
Hiina orbitaaljaamaga.
Nii et tegelikult on vaid aja küsimus, mil kosmoses mingi
suurem kokkupõrge juhtub. Seda kosmoseprügi probleemistikku.
Kutsusin täna saatesse avama Tartu Ülikooli doktorandi Hans terase,
kes on omamoodi kaksipidises rollis.
Ühelt poolt on ta prügi tekitaja, sest ta on projektijuhiks meeskonnas,
kes peagi kosmosesse saadab uue satelliidi ESTCube kahe.
Teisalt on siiski taga kosmosepuhastaja rollis,
sest Esskjub kahe üks eesmärke on just nimelt uurida
ja katsetada. Kuidas siis tulevikus seda kosmoseprügiprobleemi lahendada saab.
Tere, Hans.
Tere hommikust.
No alustamegi oma keskuse keskustelu ehk sellest,
et tuletame meelde, mis meil kõik seal kosmoses üldse ringi lendab.
Üks asi, ma saan aru, et on satelliidid,
aga siis on seal ka igasuguseid raketiosi
ja muud sellist prügi ja pahna. Jah, tõepoolest, et peale satelliitide, siis mis me oleme
siin viimase 50 rohkem aasta jooksul üles saatnud siis ka
kõik need raketid, mis sinna ülesanne läinud,
ega tegelikult enamus aega ei ole üldse mõeldud,
et mis, mis nendest raketitükkidest ja asjadest saab
igasugused poldid, mutrid, mis neid satelliite rakettide
küljes hoiavad.
Ja, ja tegelikult ka, kui, kui rääkida nüüd nagu mitte tehi tehisasjadest,
siis siis ka kosmoses lendleb ja igasugust muud nii-öelda
tolmu ja kiviprügi oma omajagu ringi. Paar inimest ka isegi lendleb ringi hiinlased
ja rahvusvaheline kosmosejaam, eks ju? Jah, just nii ja nüüd viimastest aastatest isegi aina rohkem inimesi. Kui me nüüd räägime satelliitidest, siis,
kui pikk ühe satelliidi eluiga üldse on,
millal saab satelliidist? Eluiga võib siin varieeruda ilmselt poolest aastast mõnest
aastast kuni siis nagu mitmekümne aastani mis on siis
mingite suuremate satelliitide teadusmissioonide just nagu
eluiga näiteks habeli kosmoseteleskoop, mis,
mis siin juba mitukümmend aastat töötab ja noh,
rääkimata siis veel nagu kaugematest nendest Vaiatcheri sondidest,
mis me, mis me siin nii-öelda päikesesüsteemist välja
saatsime mille, mille eluiga on siin jah,
juba mingi kolm, 40 aastat ja mis siiski edukalt nagu tagasi
saadavad meile meile infot. Aga samas kui kõrvale tuua mingid siuksed,
väiksemad satelliidid võib olla kuupsatelliidid ja,
ja muud, mis, mis läksid võib-olla mingit ühte pisikest
katset tegema, aga millel ei ole siis sihukeste eluiga,
patarei võimekust, aku võimekust väga kaua elus püsida,
et nende eluiga võib tõesti jääda sinna mõnesse kuusse ainult.
Kas ESTCube üks on juba praht või on ta ikka veel tööjõus?
Hetkepüks on, on nii-öelda ametlikult nüüd praht
ja ta on, ta on selles mõttes ametlikult praht aastast 2015
et peale peale kosmosesse starti ka aastal 2013 siis ta,
ta saatis meile edukalt signaale tagasi kaks aastat. Ja, ja siis aastal 2015 oli näha, et ta,
ta päiksepatareid ei, ei võimalda enam koguda piisavalt
nii-öelda energiat, et jätkata seda vestlust nagu
adekvaatsele moel.
Ja siis otsustati, et nii, nüüd sa oled oma missiooni väga
edukalt täitnud ja nüüd me kuulutame sind prahiks
ja palun ära räägi enam meiega. Nii et väga hea, me ei räägi nii-öelda võõrast teemast eestlastele,
vaid me oleme ise ka eestlastena prahti kosmosesse tekitanud juurde.
Aga kui rääkida üldiselt satelliitidest,
mis nendest siis edasi saab, kui nad enam meie jaoks
kasulikud ei ole? Jah, nad lihtsalt jäävadki kosmosesse tiirlema.
Kosmos on sihuke võrdlemisi staatiline asi,
et kui siin tuua võrdlusi igasuguste Ell,
Ell kuuldud mikroplastikute ja maailma merehoovuste
ookeanitega ja kas või ka kliima soojenemise atmosfääri asjadega,
mis on siuksed, meeletult komplekssed süsteemid,
kus, mida on nagu väga-väga-väga raske mudeldada siis
kosmosekosmost nii-öelda valdavalt seadused on,
on nagu võrdlemisi lihtsad, et kõik, mis me orbiidile paneme,
lihtsalt jääb sinna ja ta jääb sinna nagu tiirutama
suhteliselt samasuguse kiirusega kus, mis noh,
kuhu me ta jätsime ja, ja selleks, et midagi orbiidile viia,
on vaja meeletult palju energiat, on vaja talle anda
meeletult suur kiirus ja tegelikult selleks,
et midagi alla tuua, on talle vaja. Talt on vaja seesama suur kiirus ära võtta.
Et jällegi meeletult palju energiat kulutada ja,
ja selleks, et, et need satelliidid nii-öelda hakkaks alla
kukkuma siis siukse mikroskoopilise õhutakistusega,
mida seal seal kosmoses leidub veel nii-öelda isegi kõrgemal kui,
kui see kosmose ametlik piir, avakosmose ametlik piir,
mis on 100 kilomeetri juures, et siis ka kõrgemale kõrgemale,
on igasuguseid õhuosakesi ja muud mudru nii-öelda,
mis nendele ette jäävad. Aga selleks, et nende efekte toimel need satelliidid
vaikselt alla kukuksid ja nii-öelda aeglustuksid,
et selleks läheb siin kümneid sadu, tuhandeid,
isegi kümneid tuhandeid aastaid. No meil on taevas ligikaudu 8000 satelliiti,
vist, kui ma õigesti olen aru saanud, mis kõik tiirlevad ümber,
ma olen õigesti aru saanud, kiiresti küsin. Jah, see suurusjärk on ilmselt õige, aga,
aga noh, neid, neid numbreid on nagu suhteliselt,
et lootusetu siin järge pidada, sest et need satelliidid esiteks,
neid saadetakse nüüd üles hüppeliselt aina rohkem siin
mingite suurte parvedena just interneti ja mingeid Telekom
satelliite ja eks neid ka otsast nagu sureb,
et seda nagu täpset numbrit on, on raske öelda,
aga suurusjärk on õige. Aga noh, see, kui need satelliidid seal tervetena ümber maa tiirlevad,
see pole vist veel see kõige suurem probleem,
et probleem võib tekkida siis, kui need omavahel
või siis mõne raketiosaga, nagu te mainisite
või kasutusest kadunud kosmoselaeva või millegi muuga kokku põrkavad,
et Tartu observatooriumi kaasprofessor Andrei Slowinskis on
näiteks öelnud, et maa madal orbiit on ajalises mõttes
tiksuv pomm, kus veel meie eluajal juhtub mõni suur kokkupõrge,
et kas te seletaksite natuke ehk lahk lahti,
et millest see kosmoseprahi tõeline probleem
või see probleemi olemus siis seisneb, miks ta nii ohtlik on potentsiaalselt? Et jah, kui kui, kui need satelliidid nii-öelda elus
või isegi kui nad on terved, siis neid on,
on võrdlemisi lihtne maa pealt radaritega
ja ka nagu optiliste teleskoopidega jälgida
ja me teame, kus nad liiguvad, meil on üsna üsna lihtne nagu
ette arvutada, et missugune orbiit on ja,
ja vaadata ette, et ükski neist kokku ei põrka.
Kui satelliidid on veel nii-öelda elus, siis see tähendab,
et neil on, neil on kütust ja neil on võimekus ennast
liigutada ja neil on võimekus nii-öelda vältida kokkupõrkeid aktiivselt. Kui kui satelliit nii-öelda surnud satelliite tekib rohkem,
siis puudub nagu võime nendega kommunikeerida,
eks me ei oska, me ei saa neile öelda.
Kuule, sa pead nende eest ära liikuma ja neil tihti ei olegi
lihtsalt kütust, et eest ära liikuda, mis tähendab,
et see on lihtsalt niisugune loto mängimine juba.
Et millal üks või teine satelliit omavahel kokku põrkavad ja,
ja, ja see, mis selle kõige nii-öelda ohtlikumaks teeb,
ongi just need meeletud kiirused. Nii ütleme siin 10 suurusjärk 10 korda, kiiremad on,
on kõik need satelliidid, tükid ja, ja poldid
ja mutrid ja, ja isegi need värvitükid tükikesed kui,
kui püstolikuulid ja lihtsalt nende kiiruste juures,
kui, kui kaks asja omavahel kokku põrkavad,
siis nad mitte lihtsalt ei noh, ei löö üksteisest tükke välja,
nad seal, vaid, vaid need jõud on selle kiirused on nii suured,
et, et need suuresti nagu aurustuvad. Ja, ja ükskõik mis jääb ette nii suurte kiiruste juures on
lihtsalt nagu lootusetult hävitatud. Mis siis juhtuks, kui kaks suurt satelliiti näiteks kokku
põrkaks või noh, rahvusvaheline kosmosejaam on jalgpalli
väljaku suurune, aga seal on ka niisugune erandlikult suur.
Mis juhtuks, kui satelliit rahvusvahelise kosmosejaamaga
kokku põrkaks, kas see tähendaks, et seda prahti tekib juba
nii palju, et kogu maa orbiit tuleks inimestele kuidagi
lukku panna või et meie liikumine seal oleks takistatud? Jah, ja see on, see on tegelikult üsna sagedane probleem,
kus on, kus on päriselt nagu oht, et midagi põrkab
rahvusvahelise kosmosejaamaga kokku ja astronaudid
saadetakse üsna tihti spetskapslites nii-öelda valmisolekus
Kosmosejaamast eemalduma ja kiiresti maa peale alla tagasi tulema,
et kui siin on mingid need raketikatsetused satelliitide hävitamiseks,
mis on noh, mida on siin hiina teinud ja nüüd hiljuti vist venelased.
Et siis juba nii siuksed asjad, kui, kui siis omavahelised
kokkupõrked tekitavad nagu noh, uskumatute kogustes prügi,
mida, mida alguses ei ole isegi võimalik nagu jälgida,
sest need kõigi nende tükkide üles leidmiseks,
jälgimiseks läheb nagu hästi palju aega. Ja, ja kui me niisugune häire tuleb või midagi möödub
nii-öelda siis rahvusvahelisest kosmosejaamast väga kiiresti,
millel on potentsiaali, siis rebida ennast läbi igasugustest kaitsekihtidest,
mis sellel rahvusvahelisel kosmosejaamal on siis siis ongi läheb,
et kõik lähevad kõrgestatud nii-öelda valmisolekus sealt põgenema.
Ja, ja tegelikult milleni see viib siis mitme suure
satelliidi kokkupõrge ongi see, et et mingist hetkest me
jõuame siukse statistilise reaalsuseni, kus,
kus, kus iga järgnev kokkupõrge tekitab nii palju prügi,
mis põrkab omakorda kokku järgmiste järgmiste satelliitidega. Ja, ja lõpuks me jõuame sellise nii-öelda asjani,
mida, mida kutsutakse Kesleri sündroomiks,
mis, mis ongi siis nii-öelda inimkonna enda maa peale lukku
lukku panek, kus me oleme suutnud lihtsalt juhuslikke siukse
kokkupõrget ahelreaktsiooniga kosmose enda jaoks nagunii
lukku panna.
Et, et meil on väga väike tõenäosus suuta veel sealt
prügipilvest läbi saate mõni mõni mõni satelliit
või nagu mehitatud isegi kosmoseaparaat,
mis, mis ei saa pihta mingi mingi kosmosekosmoseprügiga
ja mis siis ei, ei löö seda rivist välja kohe. Ja lihtsalt, et seda probleemi võib-olla rohkem maa peale tuua,
kui pihta saab mõni töötav satelliit, siis see võib
tähendada ka seda, et pihta saab mõni meile võib-olla
elutähtis teenus, mida see satelliit meile ohustab,
et see võib mõjutada kõik alates üleilmse toidu tootmisega
seotud seiresatelliitidest kuni kliima satelliitide ini,
mis võimaldavad kiiresti suurõnnetustele reageerida. Jah, just, et satelliidid peale selle, et nad on,
nad on väga nii-öelda nendega tehakse akadeemilisi asju,
teadustööd uuritakse siin süvakosmost ja kõik,
et siis nad on ikkagi tänapäeval saanud nagu paratamatult
igapäevaelu osaks.
Et nagu sa, nagu sa mainisid, on ju, et siis kosmosest
hoitakse väga pingsalt silm peal, on ju kogu siin maismaal
ja toidu tootmisel ja kõigel muul ka ja,
ja kliima sündmustel siin sellest Tonga vulkaanist olid just
väga imelised kaadrid nagu kosmosest, mis,
mis nagu näitasid, kuidas kuidas see katastroof nagu mõjutas
kogu lõunapoolkera või maailma. Ja, ja tegelikult asi, mille peale nagu inimesed ei mõtle,
on, on kogu navigatsioonisüsteem ja, ja kepsusüsteem mis,
mis siis nende satelliitide kaotus lööks praktiliselt
hetkega nagu rivist välja kogu meretransiidi
ja lennunduse ja, ja igasugused muud asjad,
mis, mis on nagu hädavajalikud, et antud hetkel
inimtsivilisatsiooni nagu toimimiseks. Kuidas inimtsivilisatsioon siis selle probleemiga tegeleb
ja kuidas me sellega hakkama saame, et enne,
kui me teie ESTCube kahe niinimetatud plasma
piduritehnoloogiast kõneleme, teeme ehk niisuguse mõttelise
tiiru peale, et mida siiamaani teadlased
või ka ametkonnad välja on pakkunud, kuidas seda
kosmoseprügiprobleemi siis lahendada? Siin neid mõtteid on erinevaid, aga, aga ongi nagu justkui
kentsakas probleem see, et neid erinevaid valikuid ei ole
väga palju. Üks noh, alati alustada võib sellest, et kunisin
aastatuhandevahetuseni üldse väga ei tegelenudki selle
probleemiga ja seda justkui teadvustatud endale endale.
Ja, ja peale seda hakati nii-öelda sisse seadma siis mingeid
surnuaia orbiit ja, ja kõik nii-öelda vanad satelliidid
üritatakse kokku koguda kuskile surnuaia orbiitidel,
nimelt nad oleks meil nagu eest ära mis mõttes surnuaia
orbiit siis, et, et kuna, kuna nii-öelda satelliidi maa
peale tagasitoomiseks kulub väga palju energiat siis lihtsam
on tihti jätta satelliitidest kosmosesse,
aga parkida ta nii-öelda mingile kindlale stabiilsele orbiidile,
kus on ka teised nii-öelda surnud satelliidid
ja siis nad lihtsalt ütleme kõik koos tiksuvad seal
rahulikult samas tempos ja, ja, ja ei ohusta nagu 11
kokkupõrgete ja kõige muuga. Ja nii-öelda viimastel aastakümnetel on seda nagu aina
rohkem ja rohkem toodud siis tõesti nagu. Aktuaalseks selle selle kosmoseprügiprobleemiga tegelemist ja,
ja siin suurte Nende kosmoseagentuuride juures on,
on tihti nagu spets spets siis osakonnad
ja bürood, mis nagu tegelevad nii-öelda rahastuste
ja Legislatuuri ja erinevate missioonide nii-öelda väljatöötamisega.
Mis siis võiksid neid neid kosmosekosmoses olevaid surnud
satelliite sealt nii-öelda surnuorbiidilt alla tuua.
Ja, ja neid võimalusi on, on nagu erinevaid on siuksed,
aktiivsed ja passiivsed võimalused neid alla tuua. Et aktiivsed on, on siis lühidalt siuksed,
kus me saadame üles veel ühe satelliidi,
mis, mis läheneb mingile surnud satelliidile,
üritab ta mingil mingil viisil kinni püüda,
kas ta laseb sinna harpuuni või ta üritab seda võrguga
kuidagi püüda või mingi magnetiga või midagi siukest.
Ja siis ta kukub koos selle teise sateli alla,
ehk siis temal on piisavalt kütust alla tuua,
tagasi nii-öelda atmosfääri sisendada ja ära põletada siis
nii ennast kui seda teist vana satelliit,
mille ta kinni püüdis. Ja ja passiivsed meetodid on siis saata üles näiteks mingid
samamoodi pisikesed sondid, mis, mis liiguvad ja,
ja jõuavad mingi vana, surnud satelliidi nii,
aga siis selle asemel, et nii-öelda ennast aktiivselt
võib-olla kütusega alla tuua, siis nad hõiskavad siin
päiksepurje või, või lihtsalt suure, mingi nii-öelda
täispuhutava põhimõtteliselt õhupalli, mis siis lihtsalt
suurendab õhutakistust ja nagu kiirendab seda aega,
millal, millal need vanad satelliidid nagu alla kukuvad,
siis 100 sadade aastate pealt siin võib-olla 10 10 aasta
peale näiteks. ESTCube kaks on ka oma lahenduse pakkunud selle prügi kosmoseprügiprobleemile,
et milline teie pakutav see lahendus siis on,
kas see aktiivne või passiivne. Meie pakutav lahendus on, on üldse sihuke. Lahendus, mis, mis ei oleks, ei tegeleks justkui
kosmoseprügi haldamisega, vaid vaid ennetaks kosmoseprügi,
ehk siis meie nii-öelda tehnoloogia, mida meil seal EstCube
pardal katsetame, on, siis me kutsume seda plasmaplasma piduriks.
Ja, ja see, kuidas ta töötab, on, on suures pildis sama,
et ta tekitab enda tekitab mingit hõõrdejõudu siis
atmosfääris olevate laetud joonidega ja,
ja tänu sellele ta siis kaotab energiat ja kuni ta kaotab
piisavalt energiat, siis satelliit lihtsalt kaotab kiirust
ja kukub alla tagasi atmosfääri. Ja meie plaan on, on testida siukest imepisikest,
moodulit, mis võimaldab sihukest hõõrdejõudu tekitada,
siis ma atmosfääris.
Ja, ja üks osa nii-öelda meie missioonist ongi näidata,
kuidas me suudame oma seda satelliidikõrgust siis vähendada
orbiidil nagu aktiivselt ise oma missiooni käigus.
Ja, ja kui sihuke katse õnnestub, siis sihuke pisike moodul on,
on võimalik nagu noh, on, on võimalik teha seadus,
mis, mis nii-öelda ütleb, et iga tulevane satelliit,
mis kosmosesse saadetakse, peab omama oma pardal ühte
siukest moodulit või näitama, kuidas ta suudab nagu ennetada
kosmoseprügi tekkimist. Ja siis viimase asjana, kui, kui satelliit on oma nii-öelda
telekommunikatsiooni või, või mingi muu missiooni ära täitnud,
siis viimase osana enne seda nii-öelda
satelliidimagamapanekut öeldakse talle õppis,
et nii, nüüd palun käivitama see, see nii-öelda ütleme,
plasmapidur ja, ja siis sunni ennast nii-öelda tagasi
atmosfääri tulema.
Ja, ja kõige parem osa selle juures on, on see,
et mis teeb selle moodulini väikseks, on see,
et me ei pea üles kosmosesse vedama nii-öelda vedelkütust
või kütust, millega raketimootoreid töös hoida. Et see plasmapidur töötab ainult puhtalt nagu elektri jõul,
elektrit me saame päiksepaneelidest ja me ei pea nagu seda
nii-öelda meeletult kallist kütust sinna üles vedama. Lõpetuseks aeg hakkab otsa saama, mis te prognoosite,
kas maailma riigid jõuavad siin või teades,
et lähiaastail ka mingi kokkuleppeni või niisuguse lahenduseni,
et selle kosmoseprügiga tegeleda, või peab ikka enne üks
suur õnnetus ära olema, et seda rohkem ka teadvustatakse? Neid suuri nagu noh, ütleme neid õnnetusi on,
siin on siin olnud ütleme, 10 aasta aasta jooksul nagu umbes
üks ja, ja, ja vaadates, kui suurt furoori siin tekitas just
see näiteks vene satelliidivastase raketikatsetus siis ma arvan,
et see on nüüd see tagasiside on juba nagunii suur,
et ma arvan, et üsna üsna peagi need seadusandlus nagu
surutakse läbi, mis, mis siis sunnib satelliidiehitajaid
ja emissioonide tegijaid siis nii-öelda päriselt vaatama
otsa sellele probleemile. Et inimkond ei, ei sulgeks ennast lõplikult siia maa peale. Aga loodame siis, et me päris lõplikult ennast siia maa
peale ei sulgeks ja et sellele probleemile leitaks ka töötav lahendus.
Aitäh. Praegu Esztšub kahe kahe projektijuht
ja Tartu Ülikooli doktorant Hans teras.
Datele. Ning nüüd siin Tallinna stuudios on minuga liitunud
Jaan-Juhan Oidermaa novaatorist, kes räägib meile,
kuidas on avastatud kangas, mis suudab koroonaviirust surmata. Ja tere hommikust.
Tõepoolest, et kui vaadata neid praeguseid nakatumist numbreid,
mis koroona vast koroona see nakatumise kann siis ikkagi
meil on vaja teatavaid abivahendeid, et aidata seda
koroonaviirust natukene tõrjuda.
Ja sellepärast ongi hea meel rääkida eesti teadlast õuest
arenduste eest, et nad panid proovile millised ained võiksid
aidata koroonaviirus tõrjuda ja just nagu selles mõttes,
et mida saaks panna näomaskide sisse, et nagu me teame,
siis praegune kantavat kirurgilised maskid,
karide maskid, tegelikult viirusega ennast midagi sellega ei tee,
vaid takistavad lihtsalt hingamisteedesse jõudmist. Aga siis keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi
teadlaste juhtimisel viidud tehtud uurimistööst selgub et
koroonaviiruse vastu aitab selline lihtne materjal nagu vask,
et varasemast on teada, et see vaskaita bakterite vastu,
aga nüüd tuleb välja, et seda saab ka näomaskide sisse panna
ja siis surmab koroonaviirust umbes tunni ajaga. Ja see artikkel, kas see on juba avaldatud
või saab seda alles nüüd tulevikus veel lugeda novaatorist
keskpäevaks on täitsa olemas.
Keskpäevast alates saab lugeda siis, kuidas vasega võidelda
koroonaviiruse vastu.
Aitäh sulle, Jaan Johan, et sa niimoodi kiire sissevaate
meile tegid. Novaator Errdee ning Tartu stuudios on meiega liitunud Lauri Varik.
Tervist. Tervist.
Pärast südapäevaseid uudiseid uudis pluss nii nagu
tavapäraselt mille, kes täna juttu. Ja täna hakkame rääkima taas kord koroonakriisist
ja testimisest, sest siin teadusnõukoja endised liikmed on
eile välja tulnud seisukohtadega, et BCR testimine on oma
aja ära elanud, on liiga kulukas, jaga meditsiiniliselt
põhjendamatu olukorras, kus iga päev lisandub siin mitu 1000
nakatunud peamiselt omicron tüvega.
Mina uurin praeguse teadusnõukoja ühelt liikmelt Margus varjakult,
mida tema sellest mõttest siis arvab. Ja neljapäeval peaks teemat arutama ka vabariigi valitsus,
aga veel räägime täna saates ka näiteks ahiküttest siin,
kuigi mitmed keskkonnateadlased leiavad,
et see on sellises tiheasustuspiirkondades inimeste
tervisele pigem kahjulik, siis praegune valitsus ahikütet
kuidagi keelama ei plaani hakata.
Küll aga siis soodustama sellise ebaefektiivse
küttesüsteemide parandamist ja renoveerimist
ja uuendamist ja sellel teemal räägime ja siis
keskkonnaminister Erki savisaarega ja stuudiosse tuleb ka
Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiukaasprofessor Hans urru. Veel tuleb juttu Saksamaa uuest Vene poliitikasse.
Saksa välisminister kohtub täna Venemaa liidritega
ja räägime ka, mis mõju võib olla ookeanide soojenemisel nii
omal kohal on ka Harri Tiido taustajutt,
kus ta räägib Kasahstanis toimunu tagamaadest
ja sealse rahulolematuse põhjustest. Nii et tihe päev nagu alati, aitäh sulle,
Lauri, et niisuguse sissevaate tegid uudis plussis täna
pärast südapäevaseid uudiseid.
Meie tõmbame aga otsad kokku.
Rääkisime täna prügist ja prahist, seda nii maailma meredes
ja ookeanides kui ka kõrgel kosmoses.
Minu nimi on Johannes Voltri helipuldist abistas mind täna
Villem Rootalu ning soovimegi teile head teisipäeva jätku.
