Tervist. Tere.
Nii, hakkame kõnelema natuke tundlikul teemal,
teeme alustuseks vast ühe asja selgeks, et kõik oleks läbipaistev.
Mina tunnistan, et mina söön liha pigem rohkem kui vähem,
kuidas teiega on Tagli? Huvitaja. Tervist aasta esimene nädal ongi märkamatult lõpuni jõudnud,
on reede, seitsmes jaanuar ning huvitaja alustab
erandkorrast Jakob Rosina häält täna ei kuule,
vaid kuulete hoopis minu häält.
Minu nimi on Johannes Voltri ning täna teen saadet koos
Kätlin maasikuga.
Tänases saates võtame üksipulgi lahti ühe teema,
mis võis jõululauas või ka miks mitte aastavahetusel peredes
palju paksu verd tekitada. Me räägime täna liha söömisest.
Nimelt koguvad läänemaailmas aina populaarsust mitmesugused
taimetoitluse vormid.
On neid, kes ei söö mingit kindlat sorti loomseid saadusi,
nagu näiteks piima või muna aga on ka neid,
kes hoiduvad loomsetest saadud toodetest täielikult,
ehk on täistaimetoitlased veganid.
Poelettidele on ilmunud kookosriisijoogid,
köögivilja pihvid, kaerajoogid, taimsed,
grillvorstid ning igasugused köögiviljapitsad hakkliha-asendajatega. Kui küsida taimetoitlastele endilt, miks nad liha ei tarbi,
siis annab seda põhjendada lisaks isiklikele põhjustele
tavaliselt kolmel viisil.
Lähtudes eetikast, tervisest ja keskkonnast
ehk siis nii on loomade suhtes õiglasem,
nii on inimesele tervislikum ja nii on meid ümbritsevale
keskkonnale parem.
Eetilistesse keskust eludesse me täna ei lasku,
seda laseme teil endil otsustada, kas loomi tasub toidu
saamiseks tappa või mitte. Küll aga uurime liha söömist tervislikust
ja keskkondlikust vaatevinklist.
Ehk siis küsime, kui palju oleks tervislik liha tarbida
ning millist liha helistada ning samuti uurime siis seda,
kas vastab tõele, et liha mitte tarbida või liha vähem
tarbida on keskkonnasõbralikum, kui liha tarbida.
Ning kuidas on siis omavahel seotud lihatööstus
ja kliima soojenemine. Enne kui aga lihast ja lihatööstusest kõnelema hakkame,
kuulame natuke muusikat. Muusika on kuulatud ning liha söömisest kõnelemiseks on
minuga liitunud nüüd kaks inimest.
Tallinna stuudios on minuga ühes tervise arengu Instituudi
toitumisekspert Tagli Pitsi, kes on töötanud välja ka Eesti toitumissoovitused.
Tervist. Tere.
Ning Tartu stuudios peaks meiega olema liitunud Eesti
maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse
instituudi dotsent Allan Kaasik, kes muuhulgas on mõõtnud ka
põllumajanduses tekkivaid heitmeid ning hinnanud nende mõju loodusele. Ka söön liha ja kohati ka rohkem, kui, kui peaks.
Millist liha eelistada?
Küll pean ütlema, et õnneks on see linnuliha,
et punast liha siiski suhteliselt harvem. Ja Allan, kuidas teiega on? Ja mina tarbin ka liha ja minu eelistusega sealiha. Nii kaardid on avatud, kõik oleme lihasööjad kuulajates,
kuulajad saavad siis seda saate ajal arvesse võtta.
Alustame aga ehk üldisest, räägime liha tarbimisest.
Ma vaatasin, statistikaamet tegi eelmise aasta maikuus ülevaate,
et palju inimesed liha söövad ning sellest ülevaatest tuleb välja,
et kõige enam tarbivad eestlased sealiha tervelt 40
kilogrammi aastas.
Kui jagada see 30 365-ga, siis teeb see nii umbes 100 grammi
sealiha päevas. Linnuliha näiteks kanaliha söödi 27 kilogramm inimese kohta
veiselihaga üheksa kilogrammi aastas ning lamba-
ja kitseliha tarbimine jäi alla kilogrammi inimese kohta.
Aastased Takli, olete te kursis, kas eestlased üldiselt on
niisugune nagu lihasööja rahvas võrreldes maid
ja prantslaste, hiinlaste, ameeriklastega
või või kuidas sellega on? No eks ta on suhteliselt individuaalne, et kindlasti on ka
eestlaste seas juba neid inimesi, kas, kes üldse liha ei söö
või kes võivad seda väga-väga vähe ja samas on ka seda
teiste äärmust, kes põhimõtteliselt heal juhul ainult
lihaste toituksidki.
Kui me võrdleme Põhjamaadega, siis seal on küll kindlasti
vähemasti nüüd viimastel aastatel oluliselt suurenenud nende
inimeste arv, kes siis lihatarvitamist tugevalt piiravad,
nii et seetõttu Põhjamaadega võrreldes ma arvan,
et meie liha tarbimine on võib-olla pisut suurem,
aga noh jällegi, et see on hästi-hästi individuaalne,
et kes kui palju tarvitab ja muu maailmaga on,
on võib-olla keerulisem seda seda võrdlust hetkel teha. Kuidas ajas liha tarbimine on muutunud, ma eeldan,
et mida paremaks inimeste elujärg läheb,
et eestlased elavad paremini kui kunagi varem,
siis me sööme ka liha rohkem kui kunagi varem. Ja et kui me tõesti vaatame ajaloos tagasi,
siis noh, kui palju siis ikkagi sellel talurahval oli seda
liha saada, et, et seal võib-olla sügisel mingil hetkel oli,
siis teda seal soolati hoiti ja, ja pigem see liha oli
võib-olla selline pidupäeva roog.
Nov, kes mäletab veel Nõukogude aega ja seda,
mis liha või kas üldse seal poodides saada oli.
Et siis ka see liha tarbimine ilmselt ei saanud väga-väga
suur olla. Aga praegu, kui on liha saada
ja kui vähegi nii-öelda rahakott kannatab
ja toitumisharjumused paraku on sellised,
et me pigem eelistame osta liha kui osta võib-olla siis seda
köögivilja ja, ja seetõttu tõesti väga paljud siis söövad
seda lihaga rohkem, kui oleks soovituslik. Ja siga on siis kogu aeg eestlaste lemmik olnud või? Arvata võib küll jah, et, et eks ta ole ikkagi see,
keda siis seal ka kodudesse kõige rohkem kunagi kasvatati. Praegu ma vaatan ka 40 kilogrammi aastas,
ütleme siga ja siis kanaliha või ütleme,
linnuliha on 27, veist on üldse üheksa, et vähem.
Aga noh, viimasel ajal on tugevnenud ka igasugused need taimetoiduliikumised,
aga nemad vist üldisele niisugusele liha söömise
populaarsusele vist väga suurt mõju veel ei ole avaldanud. Jah, et kuna nende osakaal tegelikult nii-öelda kogu
rahvastikust on ikkagi üsna väike ja, ja samal ajal siis need,
kes liha söövad, kipuvad seda sööma seal ikka kordades rohkem.
Et ütleme, et eestlaste keskmiselt sellisest optimaalsest
liha söömise soovitusest.
Me sööme võib-olla kaks-kolm korda nii palju liha,
kui võiks süüa ja on ka neid inimesi, kes võib-olla söövad kuus,
seitse või isegi veel rohkem kordi rohkem seda liha,
kui, kui see optimaalne oleks. No räägimegi sellest optimaalsest soovitusest siis Tagli Pitsi,
te olete vaatlejaliige töörühmas, mis töötab sel aastal
välja Põhjamaade toitumissoovitused ja 2015. aastal koos
mitme teiste teadlastega siis töötlesite välja ka Eesti toitumissoovitused.
Et neid Põhjamaade toitumissoovitusi töötatakse küll alles välja,
aga kas meil on juba mingi ettekujutus ka,
et mis see viimane teaduslik teave siis on,
et kuidas lihasse suhtuda, millist trollide tervislikus
toitumises mängib? Hetkel selliste nii-öelda põhjamaadelt tulevate liha
peatükki ei ole veel veel meile lugeda antud,
et nad alles töötavad selle kallal, nii et ma ise ka ootan
väga-väga huviga, et kuhu nemad oma järeldustes jõuavad,
sest et siin on mitu aspekti on tervisliku nii-öelda
positiivne poolne, teine pool on keskkonnaaspekt ja,
ja neil on väga, väga keeruline ilmselt seda kõike sinna
kokku kirjutatud, ehk siis nad arvestavad juba keskkonda ka
nemad juba arvestavad seda sisse ja nüüd me noh,
ongi näha siis, et, et mida nad arvestavad rohkem,
et kas siis keskkonda, tervist, mida, et täitsa huviga jään
nii-öelda ootama, mida sealtpoolt tuleb. Aga ma võib-olla küsiks vahepeal ühe küsimuse vastu ka,
et kui me võtame nüüd me rääkisime siin sellest lihaskogustest,
et mis võiks olla hetkel kehtivate Eesti toidusoovituste
järgi nädalane optimaalne punase liha soovitus meie soovitustes,
umbes mitu grammi võiks punast liha, et me räägime ainult punasest,
mitte siis kanaljast. Ma vastan esimesena ja siis lasen Allanil vastata punast liha. Nädalas selline optimaalne, mis võiks, kuhu umbes võiks
jääda mitu mitmegrammi juurde nädalas võiks jääda.
Ehk siis siga veis, lammas, ulukid kõik sellised asjad kokku. No ma pakun siis mingi 150 grammi, Allan,
mis te arvate? No kui ma võtan nüüd enda tarbimise järgi,
siis ma nädalas tarbin liha võib-olla kolmel korral päevas
ja 150 grammi on võib-olla natuke vähe, võib-olla kuskil
250 300 grammi. Et see tuleb siis nädala peale.
Ja nüüd teine küsimus siia juurde, et ma kohe avalikustan,
kuidas, kas selleks õigesti ei läinud, et kas,
kas te arvate, et kas eesti optimaalne liha soovitus
ja kui me võrdleme hetkel kehtivate Põhjamaade noh,
mida ei ole veel uuendatud, et kas Eestis soovitus punasele
lihale on suurem või väikesem kui, kui Põhjamaades võiks olla? Mina pakun, et Eestis ma ei tea.
Eesti on lõuna pool, kui põhjamaa, tekkinud suurem.
Ma ei tea. Jah, tähendab mina võib-olla lähtun just sellest,
et et mida külmem kliima, et seda rohkem oleks nagu liha ka
vaja süüa. Et võib-olla siis see eesti soovitus,
noh, põhjamaad on ka külma külma kliimaga piirkond.
Et ta võiks olla suurem. Ja tegelikult on siis see ongi see üks väike müüt,
mida arvatakse, et meile väga sageli ka tulevad sellised kirjad.
Kas te ükskord ometi ei tahaks seda liha soovitust
Põhjamaadega ära ühtlustada, aga kui me nüüd päris nii-öelda
väiksed arvutused teeme ja vaatame, siis Eesti nii-öelda
optimaalne punase liha soovitus on umbes 100 grammi nädala kohta.
Samas kui siis Põhjamaad, kes on, kuna nende nii-öelda
soovituste koostamine oli pisut varem, et meie lähtusime
nendest ja, ja tegime aasta-poolteist hiljem oma soovitused. Et siis Põhjamaad lähtusid tookord WHO-s kehtivast soovitusest,
mis oli punast liha maksimaalselt 500 grammi nädalas
ja see on see arv, mis on siis nende toidusoovitustes sees
küll taanlased on seda nüüd natukene uuendanud vastavalt
siis maailma vähiuuringute fondi soovitusele,
et nendel siis ka on siis 350 grammi punast liha nädalas.
Nii et eesti punase liha soovitus kindlasti on nii-öelda palju,
palju karmim juba kui siis põhjamaadesse oli see siiani
kehtinud soovitus. Punane liha oli nüüd siis milline liha. Siga veis lammas, ulukid, ühesõnaga kõik nii-öelda imetajate
liha loetakse siis punaseks, lihaks.
Kanalind. Jah, täpselt okei ja kellel siis õigus? Väga raske öelda, sellepärast et, et kuidas nii-öelda üldse
neid võib olla, soovitusi siis koostatakse
või mida seal arvestatakse.
Et on olemas kahte sorti soovitused, toitumissoovitused
ja toidusoovitused ja toitumissoovitused,
siis baseeruvad energiavalgud rasvad, süsivesikud,
vitamiinid, mineraalaineid ja neid uuringutele tuginedes on
üsna lihtne anda, sest et sa vaatad vaatled,
populatsiooni või teed mingit uuringut, saad teada,
et ahah, kui on küllastunud rasvhappeid liiga palju,
on selliseid selliseid tagajärjed. Palju keerulisem on teha uuringuid või jälgida mingit siis
muutust tervises konkreetse toidu põhjal,
et kas liha toob endaga kaasa liha söömine,
mingisuguseid tagajärgi, et seetõttu nagu toidusoovituste
andmisel tuleks lähtuda eelkõige toitumissoovitustest,
aga ka pisut siis nendest teadaolevatest andmetest,
et kas, kas mingisugusest kogusest on juba teada,
et kindlasti on tervisele näiteks risk või vastupidi et
mingi minimaalne kogus peaks kindlasti olema,
et jällegi mingeid teisi riske maandada. Ja selle järgi kokkupandult siis selleks,
et see meie toidupüramiid, mis meid siis visualiseerib,
neid toidusoovitusi olekski siis energialt vastav toitainete
tasakaalult vastav, sisaldaks piisavalt kõiki vitamiine,
mineraalaineid ja, ja selliselt ja arvestades ka sinna
juurde tegelikult juba seda keskkonnaaspekti.
Sellised nad siis välja kujunesidki, et täiesti optimaalne
oleks siis süüa kuskil 100 grammi punast liha
ja ütleme kuskil kolm-nelisada grammi siis lisaks veel
linnuliha nädalas selleks ette ühelt poolt sa ei tee oma
tervisele liiga ja teiselt poolt sa oled siis ka saanud kõik
vajalikud toitained, mida sa sealt vähemasti peaksid saama,
oled siis ka kätte saanud? Ma eeldan, et kui me nüüd puhtalt nagu tervislikust
aspektist seda vaatame, et alustame tervisliku,
lõpetame keskkondlikuga, siis tegelikult võib see vist
suuremgi olla natukene, et siis seda keskkondliku mõju ei
ole sisse arvestada. Ja et, et tervise mõttes on küll tõesti,
et nagunii-öelda viimased andmed on, et umbes seal kuskil
350 grammi punaste punast liha siis nädala kohta,
et kuigi jah, et nad on siin ka toonud välja seda,
et mida suurem siis lihatoodet või ka punase liha
tarvitamine on, et umbes iga siis 50 grammi lisanduvad
lihatoodet või 100 grammi lisanduvat punast liha nädala
kohta hakkab siis vähiriski noh, nii-öelda võimaliku
vähiriski tõstma juba seal kuskil 17 18 protsenti,
aga noh, see ei pruugi alati olla nii üksühene,
see kindlasti sõltub ka paljudest teistest teguritest sinna juurde,
kas inimesed söövad siis piisavalt puu- ja köögivilju liiguvad,
kuidas need alkoholi tarvitavad, et kõik teised asjad võivad
hakata seda asja siis kas suurendama või vähendama? Ehk siis ma igaks juhuks küsin üle, kui me vaatame nüüd
rangelt tervislikult ehk siis seda keskkonda absoluutselt
arvesse ei võta, siis on see 350 grammi punast liha nädalas. Ütleme, et vähimõttes ja vähkkasvajate riski mõttes on ta okei,
aga samas, kui me nüüd ta paigutaksime see 350 grammi punast
liha sinna püramiidi, siis see hakkab lööma paigast ära
toitainete tasakaalu ehk et valgukogused lihast saadava
valgukogused lähevad palju suuremaks küllastunud rasvhappeid
tuleb juurde.
Nii et noh, päris nii-öelda üks ühele see asi ka ei ole,
see kindlasti sõltub kõikidest meie valikutest sinna juurde. Et kuidas teiste toidugruppide juurest siis nende ülejäänud
ainete saamisega on.
Aga noh, umbkaudu sinna kantisid ja ütleme siis,
et kõige optimaalsem oleks kuskil 100 grammi,
aga kui, kui te ka kohati seal sööta kuni 350 grammi nädalas,
et ilmselt nii-öelda kohati on see okei Ma mõtlengi, et 100. grammis on lihtsalt see keskkond juba
sisse arvestatud. Jaa, aga seal on ka arvestatud just nimelt seda tasakaalu,
et valkude, rasvade, süsivesikute tasakaal oleks paigas
ja küllastunud rasvhappeid ei oleks liiga palju. Kas on ka vahet, millist liha me siis sööme,
et linnuliha on siis tervislikum kui sealiha? Ja et üldiselt võiks olla enam-vähem selline söödavast
kogusest kuskil noh, kaks kolmandikku siis linnuliha
ja üks kolmandik võiks jääda selle punase liha arvele ja,
ja siis noh, üks asi, mida kindlasti võiks nagu võimalikult
vähe süüa, on kõikvõimalikud lihatooted,
ehk et just need, mida on siis kõrgetel temperatuuridel
töödeldud vorstid, vorstid, singid, pihvid,
vinnutatud lihad, et kõik sellised asjad
või neid siis on nii-öelda kaua säilivaks muudetud,
et kas pandud sinna kõvasti soola, nitriteid midagi juurde,
et just selline töötlemine võib siis tekitada sinna
lihatootesse ka just selliseid ühendeid,
mis omakorda võivad siis vähkkasvajate tekkele nii-öelda
soodsalt kaasa aidata, et need vähkkasvajad rohkem võiksid avalduda. Ma küsin sellega siis igaks juhuks üle, et miks see punane
liha on halvem kui kanaliha või mis sellel punasel lihal
viga on? Seal ilmselt see üks asi, mis nagu millega sealt siis võib seletada,
on just nimelt see, et, et seesama, see hea asi,
mis selles lihas on, ehk et see raudse hemi raud,
mida, mida me peaksime saama, mis on kergesti omanduv,
palju paremini omanduv, küsis taimedes olev raud.
Aga nii nagu nii nagu iga hea asjaga, et kui sa seda liiga
palju saad, siis ta muutub ka jällegi organismile kahjulikuks,
et ka siis heimi raua liigsus on seostatud näiteks siis
koloritaalse vähivähkkasvaja riski suurenemisega. Ja see 100 kuni 350 grammi, eks ju noh, umbkaudu punast
lihanädalast ütlesite, aga kuidas on kanalihaga munadega piimaga? Et kana on jah, et kuskil see võiks olla seal kuskil 350,
nüüd aga jällegi siis, et arvestades, kui keegi nüüd punast
liha rohkem sööb, siis tegelikult selle võrra võib-olla
peaks kanalihaga vähendama, et see kõik ikkagi tasakaalus oleks.
Ja munadega on hetke soovitus kuskil selline,
et noh, optimaalne kolm, neli muna nädalas.
Sõltub jällegi kogu sinu toiduvalikust, sõltub sinu tervisest,
et kui sa nagu väga palju rohkem sööd, siis kolesterooli
kogused suurenevad, suurenevad valkude kogused,
nii et jälle läheb siis kogu see toitumine paigast äkki ära. Ja seda te juba mainisite ka, aga kui palju siis eestlased
praegu liha söövad, võrreldes selle optimaalse soovitusega? Ütleme keskmiselt umbes kolm korda nii palju,
kui peaks, aga on inimesi, kellel on see kuus,
seitse, kaheksa ja võib-olla rohkemgi kordi suurem. Ehk siis, kui me räägime nüüd räägime nüüd ainult punasest
lihast või ka. Me räägime tegelikult kogu lihast, aga üldiselt pigem ongi
just see, et, et kui me soovitame kaks kolmandikku linnuliha
ja üks kolmandik punast, siis need arvud näitasid meile
tegelikult vastupidist.
Et, et sellest lihast, mida süüakse, on suurem osa ikkagi
punane liha. Aga jah, et kogu kõikidest loomsetest saadustest siis
põhimõtteliselt seda võiks või ütleme, punane liha pluss kanaliha,
seda võiks vähendada täitsa kolm korda. Enamik inimesi võiks ikkagi üritada seda vähendada,
et me paraku oleme harjunud sellega, et et meil,
nii kui meil on nii-öelda suure suurem toidukord,
siis seal kindlasti peaks olema liha noh,
inimesed tunnevad, et muidu ei ole see nagu üldse toit on ju
seal liha ei ole juures ja kui sa juhuslikult sööd nii-öelda
korraliku lõunasöögi kuskil töökohas ja siis sa lähed teed
õhtul ka veel, siis sa juba oled ju kaks korda päevas võtnud,
kas siis mingi liha, noh, äärmisel juhul oled sa võib-olla
võtnud kala või midagi sinna asemele, aga,
aga noh, on muidugi inimesi, kes juba lähevad seda teed,
et näiteks üks toidukord päevas ongi pigem siis mingi
taimetoidul baseerub otseselt otseselt liha
või kala sisaldabki. Räägime natuke täistaime toitlusest ehk veganlus,
sest ka läksin mina üleeile Eesti vegan Seltsi kodulehele
ning seal on kirjas, et just nimelt mõeldes siis taimetoidu
positiivsetele tervisemõjudele on paljud inimesed otsustanud
hakata veganiks siis ehk täistaimetoitlaseks
ja nemad kirjutavad taimse toitumisega on võimalik vähendada
riski haigestuda paljudesse väga levinud kroonilistest
haigustesse uuringutest, siis viidatakse 93. aasta 93.-st
aastast käivale Epic Oxfordi ülikooli uuringule. Et veganitele esinevat lihasööjatest inimestest oluliselt
vähem kõrgvererõhktõve tõve eesnäärmevähki naistele
spetsiifilisi vähiliike ja kõiki vähiliike kombineeritult diabeeti,
kilpnäärme ületalitust, kõrgenenud vere kolesterooli
ja ülekaalu mees veganitele on aga väiksem suremus,
rehk kõigis surma põhjustes ning südame-
ja veresoonkonna haigustesse ning ainukese probleemidena on
veganite puhul tuvastatud vitamiini B12 puudulikkus
ja vähesest kaltsiumi tarbimisest põhjustatud kõrgenenud
luumurru risk ning Eesti vegan Selts, siis kirjutab,
et küllaldane B12 vitamiini ja kaltsiumi saamine on taimse
toitumise raames hõlpsasti lahendatavad. Probleemid, et see kõik kõlab ka ju täitsa hästi. Noh, eks see on sealt, kust mätta otsast vaadata,
et kindlasti on sellisel rohkel taimi siseldaval toidul omad eelised,
et seesama südame-veresoonkonna haigused,
et mida rohkem on siis meil ju loomseid produkte toidus,
seda suurem tõenäosus on, et me saame sealt küllastunud rasvhappeid,
me saame sealt võib-olla soolaga.
Me sööme lihatooteid ehk et teatud komponente toidus,
mida siis on seostatud suurema südame-veresoonkonna haiguste
riskiga ja samuti seesama punane liha ja lihatooted,
mis siis ka suurel tarvitamisel võivad teatud vähkkasvajate
riske suurendada. Teine on muidugi ka see, et kui nüüd võrrelda veganite
nii-öelda tehtud uuringuid veganite peal tehtud uuringuid
ja siis ülejäänud rahvastiku peal tehtud uuringuid,
siis üldiselt nad juba ongi oma olemuselt teadlikumad.
Nad toituvad ju teadlikumalt, kuna nad teavad,
et neil võib teatud asju puudu jääda, nad teevad omad valikud.
See populatsioon on kindlasti palju, palju väiksem
ja teiselt poolt, kui me võtame suvalise nii-öelda ülejäänud elanikkonna,
siis me leiame sealt ju tegelikult väga vähe inimesi,
kes vastavalt toitumis- ja toidusoovitusele söövad,
ehk et söövadki halvasti ja probleemid on tegelikult selles,
et nad ei söö vastavalt toidusoovitustele,
mitte selles, et nad ei ole veganid. Et kui me kõik sööksime vastavalt toidusoovitustele,
siis ka sellele ülejäänud rahvastikule ei eksisteeriks neid probleeme,
mis siis veganid just välja on toonud.
Enda positiivse tulemusena. Aga veganlus või täistaimetoitlus, kus selline,
kas seda tasuks propageerida või on see pigem tervisele?
Teeb karuteene mingisuguse. Seda pigem ei tasuks propageerida, sellepärast et igasugune
piiratud toitumine on inimesele ju päris nii-öelda keeruline järgida,
et sa pead iga sekund olema valvel, lugema kõik pakendid
hoolega läbi ja, ja põhimõtteliselt selline asi võib ühel
hetkel ka hakata.
Võib-olla nii-öelda natuke mõistuse peale,
kui sa nagu, noh, kui kogu aeg ennast pead kontrollima
ja mitte midagi ei saa lubada endale, sa oled,
lähed seltskonda, sa lähed kuskile välja sööma,
sul ei ole võib-olla neid valikuid, mida sa tahaksid teha,
et tegelikult see on omakorda selline stressiallikas ju,
kui sa nagunii-öelda peaksid kogu aeg seda järgima. Keerukas, aga see, mis ma ette lugesin, et probleemideks on
see vitamiini B12 puudulikkusi vähene kaltsium aga need on
kõik hõlpsasti lahendatavad mingite aseainetega,
et kas see põhimõtteliselt vastab tõele,
et kõik need vitamiinid, söögi asendaja,
tasaained, Põhimõtteliselt, kui me räägime vegantoitumisest,
siis kui sa oled hästi läbi mõelnud selle siis sa saad
praktiliselt kõik asjad sealt toidust kätte,
aga see tähendab tõepoolest seda, et sa iga päev nii-öelda
mõtled selle peale, kuidas, mida sa sealt saad kas mitte
ainult see, et sul oleks valkude kogus täis,
vaid ka see, et millise kvaliteediga valgud on,
kas sa oled saanud kõik need asendamatud aminohapped sealt
kätte siis B12 vitamiini mingil määral saab rikastatud
toodetest avastatud. Ehk siis ongi need kaerajoogid ja asjad,
mida juba nii-öelda veganitele tehakse, siis tegelikult need
ongi väga paljuski rikastatud sisse kuid ikkagi seda p
kahteteist tuleks võtta lisaks siis toidulisandina siis
D-vitamiin on ka kindlasti üks kriitiline vitamiin,
mida siis D3 kujul ehk siis just see organismile paremini
omastatav kujul on ainult loomset päritolu toidus,
nii et ka seda tuleks võtta toidulisandina juurde,
siis võivad olla oomega kolm rasvhapetega teatud probleemid
osad siis pikaahelalise rasvhapped võivad jääda puudu
ja lisaks võib seal tekkida veel teiste erinevate
vitamiinide mineraalainete puudust. Nii et ütleks, et kõige ohtlikum on see,
kui inimene hakkab veganiks, aga ta ei mõtle seda valikut läbi,
mida ta siis teeb, ehk et ta lihtsalt välistab kõik loomse.
Aga samal ajal sööb näiteks edasi hunnikutes friikartuleid
või mingeid muid selliseid asju ehk et kust ta ei saa neid
vajalikke aineid, mida tal vaja on. Ehk siis, kui võtta nüüd see tervislik pool kokku,
siis veganlus on tehtav, aga see on väga keeruline
ja peab väga hoolas olema ning keskmine eestlane pigem peaks
liha tarbimist vähendama kolm korda, siis vahemikku 100 kuni 350. No ma isegi ikkagi ütleks, et punase liha asi võiks sinna
umbes 100 grammi juurde, ütleb, et natukene rohkem,
et ma ikkagi seda kolmesadat viitekümmend ei tahaks välja käia,
et siis juba lihtsalt koguse liha kogus,
mida me soovitame, läheb liiga suureks. Aga kuulame nüüd natuke muusikat. Jõulud algavad meil juba juunis, siis kui põrsas saab lauta
või kuuni käsinkon paras, kui käes on september
ja v võtab suhu novembrikuu. See laul On ärasöömiseks? Maandumisel.
Siga. Siga. Siga. Siga. Jõuludeks on kintsud ja keha, sedavõrd jääb meil,
et saab juba teha sülti ja vorst jakke ja pekki,
muist läheb soola ja muist läheb letti. Laps laulva. Siga on ärasöömiseks, siga on. Siga. Siga. Jõululaual ründavad lihasöökidest lõbusad onud
ja isad lõualoti lõt vea pihku, leib on inimene ise,
see, keda ta sööb, via lapsed, laulva. Ta lööb iga rumal.
Nii arvab inimesel siga. Siga. Läheme huvitaja saatega edasi, minu nimi on Johannes Voltri
helipuldis Kätlin Maasik ning minuga on täna liitunud Tagli Pitsi,
kes on siis tervise arengu instituudi toitumise ekspert
ja Allan Kaasik, kes on Eesti maaülikooli
veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi dotsent
ning räägime liha söömisest.
Pöördume nüüd edasi keskkondlike argumentide juurde liha
söömise juures, aga enne ma täpsustaksin Tagli Pitsi üle. Me jäime siin muusikajal kõnelema, et me rääkisime,
et nädalas soovituslik punase liha tarbimine on siis 100 grammi,
eks ju, et palju see päeva kohta teeb, mis see nagu niimoodi
päevas siis palju peaks tarbima punast liha nagu. Kuna jah, et me anname tegelikult neid soovitusi siis
portsjonitena ja me anname kokku nii-öelda kana
ja punase liha soovitusega, kui me anname,
et see keskmiselt ongi kuskil üks kuni kaks portsjonit päeva kohta,
on, ütleme poolteist ja see portsjoni suurus omakorda sõltub
suuresti siis sellest liha energeetilisest väärtusest
ehk linnuliha puhul on portsjon suurem, kuna linnuliha on
palju väiksema rasva. Nojah, et isegi see poolteist portsjonit võib-olla on isegi rohkem,
et ta võib-olla isegi tuleb seal kuskil jah,
ütleme, et natuke alla 100 grammi kuskil.
Et see on siis, et kui süüa näiteks ainult linnuliha,
siis on okei süüa igapäevaselt votse, kuskil see peaaegu 100
grammi linnuliha.
Aga nüüd kui me räägime punasest lihast ja nii-öelda ainult
punast liha, et kui keegi linnuliha ei sööks
ja lähtuks nendest portsjonitest, et linnuliha
või selle punase liha üks portsjon on kuskil umbes 30 35 grammi,
mis sisuliselt tähendab supilusikatäit praetud hakkliha
või kuskil sellist natuke suuremat tüki liha,
kui siis tikutops välja näeb. Nii et poolteist korda niipalju ehk siis kuskil kolm
supilusikatäit või siis ütleme peaaegu kaks tikutopsi
suurust lihatükki nii-öelda tüki päeva kohta kaks punast liha.
Jah, ja see on siis ainult sellisel juhul nagu linnuliha
enam jällegi ei tohiks süüa, et kui me nagu läheksime seda
teed Aga pöördume nüüd tervislike poolt- ja vastuargumentide
juurest keskkondlike argumentide juurde,
liha söömise kahjuks või kasuks. Eesti maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse
instituudi dotsent Allan Kaasik, kui me nüüd kõik need
tervislikud mõttekäigud, heidame peast välja,
et kas inimene peaks sööma liha või mitte
ja vaatame hoopis meie loodust, meie emakest maad,
siis ma küsiksin alguses ehk et millise jälje see meie
planeedile jätab, et me liha, aga miks mitte ka munavi piima tarbime,
et ma saan aru, et kui me nüüd välistame liustikud kõrbed
ja vaatame pelgalt seda maad, mis on eluks kõlbulik,
siis sellest eluks kõlblikust maast meie planeedil poole
võtab enda alla põllumajandus ning sellest
põllumajanduslikust maast siis kolm neljandikku kasutatakse
just nimelt karjakasvatuseks, olgu see siis piima-
või liha saamise eesmärgil. Ja noh, et ongi, et kolmveerand karjakasvatuseks veerand
siis põllukultuuride kasvatamiseks, et niiviisi tundub küll,
et see liha, muna või piima tarbimine on üks ressursimahukas. Tegevus jah, kindlasti, aga siin me peame kindlasti
arvestama ka sellega, et kui me räägime lihatootmisest
ja loomakasvatusest, siis läbi selle me ju väärindame
tegelikult sellist suhteliselt madala bioloogilise
väärtusega taimset materjali inimese jaoks sobilikuks
inimesele sobivamaks bioloogiliseks materjaliks.
See on üks, üks ütleme selline noh, kuidas nüüd öelda,
vastuväide, et miks miks see loomakasvatus on nii oluline ja,
ja teine aspekt on muidugi see, et nii taimed kui loomad on,
on ju osa loodusest osa loodusest, inimene,
inimene on taimekasvatusega tegelenud, inimene on
loomakasvatusega tegelenud juba aastatuhandeid
ja kui see on jätkusuutlik, siis see keskkonnamõju on ka noh,
praktiliselt olematu. Millest need lihatööstuse või ütleme, loomsete saaduste
tööstuse peamised keskkondlikud mõjud üldse seisnevad
või kuidas lihatööstuskeskkonda mõjutab? Siin neid mõjufaktoreid on muidugi hästi palju
ja need, need mõjufaktorid saavad olla nii negatiivsed kui
positiivsed ja pigem tuuakse just välja neid negatiivseid mõjufaktoreid.
Ja need kaks põhilist kaks põhilist, millest siis räägitakse,
on esiteks siis mõju atmosfäärile mõju keskkonnale,
kliima soojenemine kõigepealt ja teine on siis magevee mõju
mage mageveevarudele. Kuidas hakkamegi siis otsast pihta mõju kliima soojenemisele
näiteks sellel lihatööstusele, et noh, siin novembri alguses
toimus ka Šotimaal Glasgow's alles suur ÜRO kliima kliimatippkohtumine,
kus siis riigid arutasid, et mida siis ikkagi teha selleks,
et üleilmne kliima soojenemine püsiks alla kahe kraadi
võrreldes tööstuseelse ajaga ning nenditakse,
et selleks, et vältida kliimakatastroofi sihitakse,
peab sihtima pooleteist kraadilist kliima soojenemist,
et kuidas on seotud lihatööstus ja kliima soojenemine? Siinse põhiline faktor tuleneb nüüd sellest,
et põllumajandusloomad ja üldse kõrgemad loomaorganismid
eritavad organismist kasvuhoonegaase ja kui me räägiksime
nüüd ainult süsihappegaasist, siis loomakasvatuse kontekstis ja,
ja inimese kontekstis süsihappegaas ei oleks probleem.
Aga probleem on seotud metaniga.
Kuna metaan on oluliselt tugevam kasvuhoonegaas oluliselt
negatiivse mõjuga kasvuhoonegaas kuseda süsihappegaas siis
kogu see rõhk, kogu see rõhk ja see probleemi teravik on
suunatud just metaani emissioonile, mis on siis
loomakasvatusega seotud. Ma küsin siia täpsustuseks kohe üle, et ma saan aru,
et lehmad siis rühitsevad metaani või kust see metaan nendel tuleb? Ja tähendab seda ma tahtsingi selgitada.
Tegelikult see, kui me räägime nüüd metaani emissioonist,
siis siin tuleb võtta arvesse veel üks oluline looduslik protsess.
Väga paljud protsessid looduses on seotud mikroorganismidega
ja selleks mikroorganismiks, kes seda metaani emissiooni
siis looduses täiesti looduslik protsessis põhjustab metaani
bakter ja looma organismis kaasa arvatud inimese organismis
on mikroobide populatsioon täiesti olemas. Mikroobide populatsioon täiesti olemas ja need mikroobid ei
ole seal organismis mitte ilmaasjata vaid looma organism
ja mikroorganismid elavad omavahel sümbioosis.
Loom saab mikroorganismide elutegevuse tulemusena ka midagi kasulikku.
Aga selle protsessi kaasnähe on siis metaani teke just tänu
nendele mentaano bakteritele.
Ja kui me võrdleme nüüd omavahel näiteks siga
ja veist siis siis tegemist on siis ühelt poolt veiste puhul
mälets ealiste loomadega ehk siis liitmaaliste loomadega. Ja sea puhul on meil tegemist monokastelise loomaga
ehk lihtmaalise loomaga.
Ja inimene on ka lihtmaaline loom, inimene on. On sea seedesüsteemile väga sarnane.
Ja mida see, mida see siis tähendab, see tähendab seda,
et mälet sellised veised praktiliselt ilma mikroorganismi
deta eesmoos oleva mikroobipopulatsiooni mikroobipopulatsiooni,
ta ei oleks üldse võimelised eksisteerima loomulikult ka
monokastilised loomad.
Aga nendel on see mõju oluliselt väiksem. Ehk siis selle juttu nagu kokkuvõte põhimõtteliselt on see,
et veised rühitsevad metaani palju rohkem kui inimesed
ja sead. Täpselt nii ma tahtsingi need võrdlusnumbrid nüüd välja tuua
ja võrdlusnumbrid nüüd välja tuua, kui me võtame ühe Eesti
keskmise toodanguga piimalehma näiteks.
Piimalehma keskmine toodang Eestis on praegu väga kõrge juba
maailma mastaabis võetuna 10000 kilo aastas siis selline
piimalehm aastas produtseerib umbes 150 kilo metaani soolesiseselt.
Ja kui me paneme sinna kõrvale nüüd ühe korraliku nuumsea
intensiivselt kasvatatud nuumsea, siis üks nuumsiga
produtseerib ainult kaks kilo metaani. Mis te arvate, mis te arvate, palju mina metaani toodan? See on suurusjärgus umbes sama kui, kui siga selle pärast,
nagu ma ütlesin, seedesüsteemid seal inimesel on väga sarnased. Ehk siis kas keskkondlikust vaatevinklist,
nagu võiks siis ka järeldada, et kui Tagli Pitsi rääkis siin,
et punane liha on vähem tervislik kui kanaliha,
siis täpselt samamoodi ka lehmad näiteks on saastavad
keskkonda rohkem kui näiteks kanad.
Kanade metaanitootmist ei maininud küll praegu Jah, tähendab võib rääkida ka, võib rääkida ka linnukasvatusest.
Siin on tegelikult üks faktor veel, mille,
mida ma natukese aja pärast tutvustan.
Aga lindude puhul jah, kui me räägime intensiivsest linnukasvatusest,
lindude ainevahetus on hästi kiire siis näiteks näiteks
broilerikasvatuses soolesisesest fermentatsioonist
ja selle käigus vabanevast metanist üldse ei räägita,
seda mingisugustes arvutustes üldse arvesse ei võeta,
kuna see kogus on nii väike. Ehk siis jah, et linnuliha ütleme saastab
või ütleme linnud siis saastavad keskkonda vähem kui lehmad
ja sead siis põhimõtteliselt. Jah, aga siin on see, mida ma tahtsin veel nimetada,
on see, et kõik sõltub sellest, kuidas me neid loomi söödame.
Ja siin tuleb nüüd veel arvesse üks oluline faktor mida
tasuks tasuks nüüd läbi mõelda ka.
Inimestel, kes eelistavad vegan toitu.
See metaani produktsioon sõltub väga suurel määral sellest,
palju organism saab ratsiooniga söödaga,
söögiga kiudaineid ja mida rohkem, mida rohkem on ratsioonis kiudaineid,
seda rohkem seda metaani metano bakterite poolt produtseeritakse. Kas keskkonna poolt vaadatuna oleks ka siis parem,
kui inimene tarbiks vähem liha või muna või piima,
et noh, ma eeldan, et siin on niisugune talupojaloogikat
keskkonna poolt vaadatuna on parem, kui maailmas oleks
senise kaheksa miljardi inimese asemel poole vähem inimesi
ning samamoodi ka poole vähem autosid ja lehmasid. No pigem, pigem tasub siin lähtuda sellest,
et, et kõik peab olema balansseeritud ja tasakaalus täpselt
samamoodi nagu loomakasvatuses lähtutakse sellest,
et ikkagi ikkagi need jääkproduktid, mis looma
loomakasvatuse käigus tekivad ja, ja on siis potentsiaalne
riskiallikas keskkonnale, et neid oleks võimalikult vähe,
siis tänu sellele loomade ratsioonid on ju intensiivses
tootmises väga täpselt paika pandud kõikide toitefaktorite
toiteelementide suhtes ja selle, selle võrra on siis ka see
keskkonnarisk väiksem ja inimeste inimeste toitumises,
nagu siin eelkõneleja nimetas, kõik peaks olema tasakaalus,
balansis ei tohi olla midagi liiast ja ei tohi olla midagi
liiga vähe. Aga kas ta praegu on tasakaalus, ütleme,
kas ta oleks paremini tasakaalus siis kui inimene tarbiks
vähem või ma küsin hoopis niimoodi, et mis juhtuks.
Tagli Pitsi ütles siin, et eestlased tarbivad kolm korda
rohkem seda punast lihasid, ütleme liha üldiselt,
kui see on optimaalselt soovituslik, et kuidas meie
keskkonda mõjutaks, kui eestlaste liha tarbimine päevapealt
kolm korda väiksemaks muutuks, kas ta mõjutaks meie
keskkonda positiivselt või pigem hoopis negatiivselt? Jällegi väga raske vastata, sellepärast et kui nüüd siin
konkreetseid näiteid tuua kui me võrdleme nüüd selle seda
loomade arvu, mis meil oli näiteks nõukogude aja lõpus
aastal 1990 ja mis ta on meil praegu jällegi seesama
piimalehmade arv, kui meil aastal 1990 oli ligi 300000 piimalehma,
siis praeguseks on sellest jäänud järgi ainult 84000 84000
ja samamoodi samamoodi oluliselt on edasi arenenud tehnoloogiat. Ja veel üks faktor, mis on oluline praegu,
ütleme kõik see, mis puudutab just loomakasvatuse keskkonna poolt,
see on nii täpselt ja nii rangelt reglementeeritud,
et, et põllumajanduses see noh, kuidas nüüd öelda
keskkonnajalajälg ja Eestisse keskkonnamõju on suhteliselt väike,
mis tuleneb põllumajandusest Aga eest, aga keskkonnale siis ikkagi, et kuidas ta mõjutaks keskkonda,
kui eestlane hakkaks kolm korda vähem sööma,
et ma saan aru, et siis Eesti keskkonnale väga vahet ei ole
või kui ma ei saanudki aru? Ja põhimõtteliselt põhimõtteliselt küll jah,
ma jätsin oma mõtte võib-olla natuke lõpetamata.
Et võrreldes sellega, milline see keskkonnamõju
põllumajanduse loomakasvatuse keskkonna keskkonnamõju oli,
ütleme 30 aastat tagasi, siis praeguseks on see
loomakasvatuse keskkonnamõju oluliselt väiksem oluliselt
väiksem ja, ja kui nüüd tõepoolest tõepoolest seda
loomakasvatust veelgi vähendada, siis võib-olla hakkavad
tekkima hoopis hoopis mingisugused teistsugused probleemid. Noh ütleme, kui me nüüd räägime siin räägime siin
looduslikust mitmekesisusest, kui me räägime siin
orgaanilistest väetistest.
Minu seisukoht on praegu, et noh, ütleme loomakasvatuse
vähendamine küll Eestis mingisugust perspektiivi ei oma. Aga kuidas on maailm, aga te ütlesite, et Eestis on see kõik,
eks tugevasti reglementeeritud, et me oleme Euroopa liidus,
siin on kõik Euroopa Liidu reeglid.
Aga noh, valdav osa maailmast on arenev maailm alles ja,
ja ei ole nii tugevalt reglementeeritud ja igasugused need
teadusajakirjad ikkagi jõuavad lõpuks selle järelduseni,
et maailmas peaks seda liha söömist oluliselt kärpima
ning liha ära heitmist selleks, et me sellega kasvava
inimkonnaga hakkama saaksime. Praegu meid on kaheksa miljardit, siin 30 aasta pärast on
meid juba 10 miljardit, et lihtsalt selleks,
et keskkond ka 30 aasta pärast maailmas oleks nii ilus,
kui, kui ta täna on, peab toitumisharjumusi muutma. Jah, tähendab globaalses mastaabis on see pilt kindlasti teine.
Hea näide on siin jällegi natuke teine, teine valdkond,
just magevee varud ja magevee kasutamine põllumajanduses,
eeskätt loomakasvatuses. Mujal maailmas kasutatakse magevett just eriti soojades kond
kontinentaalset desregioonides ja tavapäraselt on seal ka
siis arenenud just veisekasvatus, eriti just
lihaveisekasvatus intensiivsel kujul.
Ja sellistes piirkondades kasutatakse hästi palju magevett
ja just rohumaade niisutamiseks.
Ja tänu sellele tänu sellele, noh see on ka siin meedias
küllaltki palju on seda numbrit nüüd läbi liikunud. Ühe kilogrammi veiseliha, lihaveiseliha tootmiseks kulub
kuskil 10 tonni 10 tonni magevett.
Ja see mageveeküsimus, noh, see on globaalses mastaabis väga oluline.
Ja kui me tõepoolest nüüd kasutame veiseliha tootmiseks
sellises koguses magevett, no see ei ole täiesti selge,
et jätkusuutlik.
Aga ma tooksin selle numbri nüüd ka üle Eestisse.
Eestis meil ju ka kasvatatakse suhteliselt palju lihaveiseid
suhteliselt palju lihaveiseid, aga meil rohumaid ju mitte
keegi ei niisuta.
