Tere, head kuulajad, tänases saates räägime värvidest,
kui õues õue vaadata ta aknast, siis täna on üks selline
hall ilm ja juttu tuleb kahest värvist, mille vahele see
hall jääbki, ehk siis mustast ja valgest,
mis on ühtlasi ka ühed vastandvärvid ja neid isegi p,
eks sa vaata et värvituteks värvideks.
Ja tegemist pole mitte ainult värvidega verbid võivad olla
ka sümbolid või sümboliseerida maailmapilti,
kus valge on hea ja must, halb. Ning siin maailma viib meid ka seekord psühholingvist mari
uusküla Tallinna ülikoolist ja marile ka palju õnne,
sest ta pälvis 2021. aastal sel aastal praegusel ajal,
mis tal siis ergutuspreemia kategoorias parim teaduse
ja tehnoloogia populariseerija, nii et palju õnne,
marile, kõiki kuulajaid ja ma arvan, et vikerraadio poolt,
aga nüüd värvide maailma enne seda veel ütlen nii palju,
et helipuldis on Villem Rootalu, mina olen Krista taim
ja kohe tuleb üks lugu, ajarändur pealkirjaks
ja esivanemate. Kaja on siis ansambli nimi. Läksin üle maa poolele humala oma. Elu oma maailmaime vaata maie. Keeda veel on süüdi Edan. Velopoisse. USB. See, kui. Jumala jumala omand. Ilmunud. Teda kuulda veel on ta. Enda. Poisse. Kaugelt koju tulen.
Son silmas, sule pisut, puhkan veidi, vestan lugu,
kestaabre. Seda. Keda see keda on?
Ta? Ei tee, ta kuulab. Keda? Keda? Keda poisse? Tänases saates räägime mustast, valgest ja hallist
veidratest värvidest, mis on meie ümber justkui iga päev
olemas aga millele me võib-olla nii palju ei võtleja.
Ohoo-elamus ei pruugi alati tekkida.
Saates on külas mari uusküla, kes on psühholingvist Tallinna
Ülikooli humanitaarteaduste instituudi lingvistika
ja tõlketeaduste dotsent.
Tere mari. Tere Need, värvid, must ja valge. Minu arvates nagu põhivärvid, aga samas ka kõige
keerulisemad värvid.
Et püüdsin ka looduses vaadata, et kui palju ma näen seal
päris musta või valget nagu eriti ei näinud,
justkui nad oleksid värvitud värvid, mille peale saaks
teised värvid nagu toone anda.
Või olen ma valesti aru saanud? Täpselt nii on täpselt, nii, on must ja valge on siis
tegelikult üks on siis nii-öelda pimedus
ja teine on valgus ja neid on ajalooliselt ka niimoodi
seostatud siis pimeduse valgusega ja nad moodustavad
tegelikult vastandid.
Ja tegemist on siis tõesti, nagu sa ütlesid,
akromaatilist ehk värvitute värvidega ja kuidas me seda teame,
teame siis niimoodi, et põhimõtteliselt on siis kaks printsiipi,
värvide liitmine ja värvide lahutamine. Me teame seda tänu Newton'i katsetele 1666.-st aastast,
kui ta siis oma kahe prisma abil värve siis nii-öelda sealt
prismast valgust prismast läbi lastes saidavärvid
ja pärast ta liitis neid jälle kokku ja sai valge valguse.
Aga seda värvida ja nii-öelda liitmist ja lahutamist kogevad
kindlasti lapsed, kui nad hakkavad maalima
ja lastel on selline huvitav omadus, et nad tahavad saada
huvitavat värvi. Ja siis nad hakkavad erinevaid värve kokku segama.
Ja muidugi väga sageli lõppeb see sellega,
et, et tuleb mingisugune nii-öelda pläkerdis sealt välja,
et selline hästi selline must, hall, selline,
selline kole värv, sellepärast et kui sa kõik värvid kokku paned,
siis ei tule sealt mitte valge, et nagu võiks arvata,
eks ju, nagu see Newton'i seadus on vaid asi on selles,
et me paneme kokku värvipigmendid. Aga looduses muidugi musta ja valget, et sellist päris musta
ja päris valget on ikka haruharva muidugi üks,
üks selline prototüüp ne must, on see mulla must,
mis mõnel pool Eestis on täiesti olemas,
näiteks lääne pool on olemas seda või Raplamaal on tõesti
selline must, viljakas muld kus, kus siis ka taimed hästi
kasvavad ja valge.
Valge on muidugi väga huvitav värv, sellepärast et lihtsalt
nagu päris valge. Me looduses tõesti kohtame haruharva, näiteks pilved on
mõnikord valged.
Näiteks siis, kui on ilus, ilus suvine taevas
ja siis on valged pilvekesed.
Aga, aga näiteks lumi ei olegi ju enam nii väga lumivalge,
kuigi me ütleme lumivalge eriti linnas, eks ju,
me tegelikult näeme küll seda porist lund,
nii et tõepoolest neid prototüüpseid, musti
ja valgeid on, on looduses üsna vähe märgata. Aga kui hakatagi otsast vaatama, et ma nüüd ei teagi kummast alustada,
kas mustast või valgest, et mis kõik sellega seostuv,
võtaks võib-olla selle tumedama poole, siis liiguks valge
poole peal, et et mis on see, kui öeldakse must,
mis siis kohe silmade ette tuleb ka, ütleme,
keeleliselt ja kuidas ka teised rahvad seda näevad. No musta ja valge lugu on, on, on muidugi hästi jällegi mitmekihiline,
et millest me alustame, kas me alustame värvide psühholoogiast,
kas me alustame keele teaduslikest aspektidest,
et millest täpselt alustada?
Aga võib-olla kuna sa küsisid, et mis meile mustaga seostub
siis me oleme ise teinud eksperimente, kus ma olen lihtsalt
küsinud inimeste käest, et mis sulle seostub mustaga
või mis teile seostub mustaga ja kõige sagedasemad vastused
musta kohta on siis sellised. Kõigepealt muld, aga siis kohe järgmisena surm,
öölein, pimedus, matused, riided, aga samas ka selline
omadussõna nagu ilus siis maa, kurbus, kass
ja lein. Must kass on meil näiteks selline väljend.
Aga see on nüüd siis ühelt poolt, et kui,
kui öelda ja paluda lihtsalt inimestele öelda,
et mis sul seostub mustaga, siis seostuvad sellised asjad.
Teiselt poolt me oleme uurinud jällegi musta
ja muidugi ka kõikide teiste värvide seotust emotsioonidega. Ja mis on huvitav on siis see, et eestlastele seostub must
tõepoolest kaastundega, et see on kaastundevärv
ehk et ta meie kultuuris väga sügavalt juurdunud leinavärv
ja niivõrd sügavalt, et näiteks kui Lausanne'i ülikooli
kolleegid psühholoogid töötasid välja algoritmi,
mis, mis andis neile ära arvata seda, kust inimene on pärit,
kes seostab teatud värvi teatud emotsiooniga siis algoritm
ütles talle. Inimene, kes seostab musta värvi kaastundega,
on kõige tõenäolisemalt pärit Eestist.
Selline asi psühholoogiliselt, aga muidugi must seostub siis
hirmuga veel ja kurbusega, et need on siis need kõige-kõige
sagedasemad assotsiatsioonid.
Kui me räägime emotsioonidest. Koju mustaljuga see varjendit sõnu määrdunud. Täpselt määrdunud just nimelt ja see lugu viib meid nüüd
tagasi päris päris algusesse, ütleme, keelte keelte alguse juurde.
Ja, ja tegelikult on erinevaid keeli selles kontekstis
väga-väga palju uuritud ja ma ise olen ka uurinud erinevad
erinevaid Euroopa keeli.
Et lugu on siis selline, et tegelikult ladina
ja heebrea keeles ütleme piibli, ladina ja,
ja heebrea keeles ja veel, kui me läheme tagasi,
siis vanakreeka keeles oli mitu erinevat,
et SÕNA musta jaoks ja ladina keeles me teame,
et need olid siis ater ja niger atero oli ilmselt tuletatud või,
või laenatud kuskilt truski keelest, mida enam ei eksisteeri. Ja, ja niger ei teagi, kustkohast see tuleb,
eks ju, et noh, et tänapäeval on meil ju selline sõna
paljudes keeltes, eks ju, teada niger, eks ju,
nii nagu noh, seda ei kasutata muidugi, et kasutatakse
ainult halvustavaks tähenduses ja eesti keeles siis ka enam
seda sõna neeger ei peeta justkui justkui päris päris
neutraalseks sõnaks, et et soovitatakse kasutada mustanahaline,
siis mitte solvata musta rassi esindajad
ja miks me peakski neid solvama. Aga lisaks sellele, et siis üks nendest sõnadest siis nimelt
ater oli just see selline määrdunud, must,
negatiivse tähendusega ja niger oli siis selline must,
mida kasutati siis ladina keeles, noh, see oli selline
nii-öelda helge, must või läikiv, must ilus,
ilus, must ja täpselt täpselt.
Aga samas jällegi see niger sõna on nüüd romaani keeltest
jäänud ainult prantsuse keelde, kus selle vasteks on siis noa. Ja see noa on siis tegelikult ikkagi positiivse tähendusega
prantsuse kultuuris ja keeles, nii et noh,
me ei tea, mis seal juhtus.
Ja germaani keeltes oli siis niimoodi, et see niger sõna kadus,
sealt üldse ei võetud üldse seda romaani tüve tulid täiesti
uued sõnad mis olid siis tegelikult must
ja valge väga sarnased, üks oli siis black
ja teine oli blank. Hääldus oli muidugi erinev, aga, aga selles mõttes jah,
et black ja blankett, et need on siis sellised huvitavad sõnad.
Aga ladina keele juurde veel, kui me läheme tagasi,
siis selle niger kaudu sai ka defineerida teisi värve.
Näiteks per niger oli siis roheka varjundiga must
ja sup, niger oli siis hoopiski lilla.
Ja see lilla on tõeliselt huvitav värv, et,
et see, just see nii-öelda, kuna ta oli nii-öelda pool must,
siis on erinevates kultuurides sellel lillal erinev tähendus
ka tänapäeval. Osades kultuurides on tal väga positiivne tähendus,
näiteks lillal on ju meie kultuuris väga positiivne tähendus,
ta on uhke värv, eks ole, kuningate värv nii edasi,
aga siis on mõned nii-öelda siis jälle romaani kultuurid.
Itaalia keeles näiteks me näeme seda või mehhiko kultuuris
me kohtame, kus, kus peetakse lill lillat selliseks pool leinavärviks,
et et jälle üks igavesti huvitav lugu. Aga mustast veel kuidas ta eesti keeles on juhtunud nii et
meil ei öelda, määrdunud, vaid öeldakse ikkagi,
et sa oled must, kui sa oled ennast kuidagi kokku teinud. Öeldakse vist nii ja naa, aga aga jah, see levinum on,
on must ja üldse üldse hästi huvitavad on need väljendid,
mis meil on ka musta ja valgega, et mustaga üldse,
et põhimõtteliselt musta ja valget siis ka väljendites
omavahel nii-öelda kombineeritud tehakse,
eks ju, et näiteks, et ei lausunud musta
ega valgeks või musta valgeks rääkima.
Aga ka siis näiteks, et must huumor, noh,
siin on kohese negatiivne tähendus või must lammas,
sa oled perekonna must lammas, aga siis veel sellised paarid
nagu must maagia ja valge maagia näiteks mustas maagias on
siis seotud nii tumedad jõud või Need kuradi poole jõudja,
valge maagia on siis, on siis nii-öelda see see inglite
maagia võib olla, mida kasutatakse, et hästi palju selliseid
huvitavaid ja mõnel pool tõesti must tegelikult seda,
seda määrdunud just tähendab, aga mitte alati siis,
eks ole, et see on, noh, me teame kontekstis jällegi keel on
selline võimas vahend, mis tegelikult selgub,
või see tähendus siis selgub kontekstis alati. Tead, me saame aru, kui sa ütled, sa oled nüüd jälle nii must,
siis noh, ilmselt see ei tähenda, et sa oled musta värvi,
vaid et sa oled jälle määrdunud, et mine
ja pese ennast puhtaks.
Aga jah, see väljendite keel on äärmiselt huvitav
ja üks asi, millega meie oleme veel ülikoolis tegelenud
ja millega on tegelenud siis minu doktorandid
ja üliõpilased. Nad on uurinud siis erinevates keeltes just neid kujundlike
väljendeid ja nende tõlkimist eesti keelde näiteks Merle ogus,
kes on praegu minu esimese aasta doktorant,
tema on uurinud siis rootsi keelest tõlkimist eesti keelde
ja leidnud ka, et kõige rohkem neid kujundlike väljendeid
just on, moodustatakse sõnadega must ja valge,
tegelikult me leiame igas keeles ja enamus nendest
väljenditest on niivõrd hästi kultuuriliselt,
et juurdunud, et nad on ka Hässi teistesse keeltesse
tõlgitavad näiteks turg, must turg on sama,
mis on black maagiat, eks ju, me teame inglise keeles ja,
ja samas on olemas üks mainisin valge maagia vait,
mäe tšikk on täpselt sama või siis või siis veel,
kui vaadata soome keelega, võrrelda siis see musta börssi,
eks ole, on jälle must turg olemas või itaalia keeles
Mercaato neeru. Et selles mõttes on need, et justkui need musta
ja valge väljendid on, on niivõrd vanad ja kujundlikud
väljendid on hästi teistesse keeltesse tõlgitavad samal ajal
kui me teame, et näiteks kollasega on meil väga vähe väljendeid,
võilill aga on veel vähem väljendeid, kus oleks lilla sees
kollasega on ainult kollane ajakirjandus
või kollane meedia.
Et see kollane on seal sellise natuke kahtlase alatooniga,
eks ole, aga, aga siis lillaga meil ei olegi midagi,
et noh, et inglise keeles on näiteks pööbli Prous,
mis tähendab seda palju sõnalisust. Aga see on väga halvasti tõlgitav jällegi inglise keeles on
selline väljend nagu Yellow Bellid börs on,
eks ole, aga, aga see ei ole siis tõlgitav,
et inimestele, eriti siis, kui meil oli näiteks ilma
kontekstid antud inimestele, et mis ei Elubelit Pösson
tähendab et siis siis tuli sellest välja kollase kollase
kõhuga mees, eks ole, mis ei ole absoluutselt õige tähendus.
Nii et, et nalja, nalja on siin saanud kõvasti nende
kujundlike väljendite tõlkimisega ja, ja see on üks hästi
huvitav teema, millega me kindlasti edasi tegelema. Kas must. Turvaline värv selles mõttes, et inimesed saavad sinna nagu peituda,
et kui eestlastele öelda lemmikvärv ütleme sedasi,
et mida nad aga noh, armastavad siis mul on jäänud tunne,
et võib-olla, kas siis nüüd paljud kunstiinimesed,
aga mõned natukene selliseid intro Verdsemad peidavad ennast
mustadesse riietesse mitte olla, nii nähtav.
On siin mingi seos? Ja kindlasti, et must on must, on ka elegantsi võrdkuju
ja tegelikult must on must, on peetud juba selliseks moekaks
värviks või selliseks kalliks või hinnaliseks värviks juba
alates renessansiajast Da Vinci ajast.
Sellepärast et tegelikult sellist nagu väga musta kangast
oli väga raske toota.
Ja see tähendas seda, et see on pigem selline kallis asi,
mis sul olemas oli ja ma arvan, et see tähendus on jäänud
tänapäevani muidugi tänapäevaste moeloojatega seotud ka meil
hinnatakse Eestis väga ka Skandinaavia stiili,
eks ole, kus on mustad valged elemendid kombinatsioonis. Ma ise sisustasin oma kodu näiteks Skandinaavia stiilis
ja mulle see väga meeldis.
Ma ei arvanud kunagi, et ma tahan endale koju musti lamp,
aga no nüüd nad, mul on kodus ja ja ausalt öeldes ma olen
nendega nii harjunud, et kuidagi teisiti,
et ei oleks nagu imelik.
Muidugi nad on mul mul ikkagi kombinatsioonis valgega
ja selline väike värvinüanss peab ka ikka kusagil juures olema. Kindlasti. Aga jah, et ta on selline elegantsi värv ka meil
ikkagi ja, ja inimesed, ma ei ütleks, et nad varjuvad selle taha,
ma arvan, et see on ikkagi teadlik valik.
Ja ma pean ka täpsustama seda, et tegelikkus tegelikult on
ka eestlaste lemmikvärv ikkagi sinine ja kindlasti väga
paljud siis valivad ka tumesinise musta asemel ja,
ja siis järgmine nii-öelda lemmikvärv on kindlasti punane.
Ja, ja siis on seal see must kuskil, aga tõepoolest,
mida ma pean ütlema, et eestimaalased siis nii,
nii Eestis elavad eestlased emakeelega eestlased ka siis
Eestis elavad venekeelsed inimesed olid ainsad,
kes meie eksperimendis siis ütlesid, et nende lemmikvärv on must,
et kedagi teist kuskilt mujalt Euroopast,
past või ka Aasiast või kuskilt mujalt me ei leidnud,
kes oleksid öelnud nii välja kohe, et nende lemmikvärv on must,
aga, aga tõepoolest jah, et eestlaste või eestimaalaste
hulgas oli neid küll. Päris huvitav, must on ju taust, mille peale saad siis
lisada mingi väikse värvi ja ta juba töötab. Päris. Kummaline jah, väga paljud kunstnikud on seda kasutanud
muidugi jah, et musta kombineeritakse väga erinevate toonidega,
must hall näiteks on väga-väga huvitav kombinatsioon,
aga musta kombineeritakse ka kollasega näiteks või,
või punasega ja ajalooliselt on muidugi hästi tähtsad
värvitzist mustvalge ja punane kombinatsioonis.
Näiteks kui mõtlete kristliku kiriku peale,
siis need värvid on need värvid, mida kõige rohkem
kristluses kasutad, lisaks siis nii katoliku kirikus kui kui
luterlikus kirikus ja siis neid kombineeritakse just
vastavalt sellele pühale, et kas see on siis,
kas on tegemist eksju, leinapühaga, siis on must,
kui on tegemist mingisuguse rõõmupühaga,
siis on valge ja siis punane on veel, jääb sinna kuskile
kuskile vahepeale. Sellised kanoonilise värvid, mis on, mis on kristlikus
kirikus hästi tähtsad, aga muidugi ka islamis.
No mina ei ole islamispetsialist, et muidugi ma ei ole ka
siis luterluse või katoliikluse spetsialistidega,
aga kuna need värvid on mind huvitanud, et siis,
siis ma olen natukene uurinud seda, kuidas neid ka kirikus
kasutatakse ja see on, see on väga huvitav. Noh, kas on ka nii, et mitte kõigil ei ole must leinavärv,
vaid võib-olla hoopis valge leinavärv ja nüüd jõuamegi
Idamaadesse selle valgega Täpselt nii idamaad ongi huvitavad selle poolest,
et tegelikult seal jagunevad sümbolite nii-öelda kaheks,
et näiteks Hiinas peetakse valget leinavärviks,
aga Jaapanis on pruudid valged.
Nii et tegelikult jällegi noh, mis ma oskan selle kohta öelda,
et lihtsalt, et on niimoodi kujunenud, kultuuriliselt on,
on niimoodi välja kujunenud.
Aga mis ma enne veel tahtsin öelda, on see,
et me ei saa üle ega ümber sellest kahest toredast mehest,
kes Californias kunagi kunagi siis panid aluse sellele
põhivärvinimede teooriale ja sellele süsteemile,
kus nad siis põhimõtteliselt ütlesid, et et keeles on olemas universaalid. Enne seda oli siis oli siis valitsemas selline periood 1900
kuuekümnendatel aastatel kus siis öeldi,
et keeled on kõik erinevad kogu aeg keskenduti ainult
sellele erinevusele ja, ja põhimõtteliselt,
et noh, see oli juba niimoodi Humboldti Wilhelm von
Humboldti ajast 18.-st sajandist, kus siis taheti kindlasti
leida mingeid selliseid väga selliseid peeneid,
keele, relativistlikke nüansse, ehk siis erisusi keeltes
ja nüüd tulid need kaks meest kokku, istusid ühe laua taha,
vaatasid oma keeleandmestik, ütlesite, aga teate meile tundub,
et keeltes on olemas sarnasused. Ja üks asi, mida nad siis leidsid, olidki,
oligi see ja nad, nad rajasid oma teooria sellele,
et igas keeles on vähemalt kaks põhivärvinime,
mis vastavad kahele põhivärvinime kategooriale
ja need olid siis, et igas keeles on vähemalt olemas pime
ja hele mis on siis nii-öelda, neid nimetatakse ka
makromustaks ja makrovalgeks ja mis siis hõlmavad ka
paljusid teisi värve, meie jaoks tundub see imelik,
sest meil on ju oma must ja valge ja siis on seal punane
ja roheline ja nii edasi. Aga mõelge nüüd sellise keele peale, mille süsteem näiteks
hõlmab nii-öelda makromusta olla nii musta,
sinise, punase, rohelise ja veel mõned värvid,
näiteks ka halli ja pruuni.
Ja, ja võib-olla ka tumelilla ja siis on nii-öelda valge
või makrovalge kategooria, mis sisaldab valget,
helerohelist, helekollast, heleroosat ja mingeid selliseid värve,
et noh, täpselt, see on praegu abstraktne,
mida ma kirjeldan, et see ei ole nüüd konkreetse
keelesüsteem ja tegelikult on leitud, ma otsisin ka
mõningaid selliseid keeli, kus siis on tõepoolest ainult
nii-öelda kaks nii-öelda seda makro-makrovärvi
või värvikategooriat, üks nendest on siis Itelmeni keel mis
on siis Chucci Kamshedali keelte hulka kuuluv keel,
kus on siis nii-öelda kaks kategooriat ja net,
neid tähistatakse sõnadega valge ja pime,
kui me neid otse tõlgime. Aga siit läheb lugu edasi.
Sellepärast Urmas Sutrop keeleteadlane Urmas Sutrop,
kes oli ka minu juhendaja ülikoolis nii magistritöö kui kui
doktoritöö juhendaja ja on mind väga palju inspireerinud,
loomulikult on siis uurinud ka läänemeresoome keelt
värvisõnade arengut ja ka eesti keele värvisõnade arengut.
Ja tema on siis leidnud uurali keeltes oli täpselt samamoodi
või ütleme, uurali algkeeles, kui selline muidugi olemas
kunagi oli või seda kõneldi sinuga vastakaid teooriaid,
oli täpselt samasugune jaotus, pime ja valge siis
või pime ja hele. Ja eesti keeles.
Me leiame sellised sõnad või me leiame sellised
ülestähendused seitsmeteistkümnendast sajandist näiteks
Heinrich Göseken-ilt nagu pime, roheline
või pime, punane ehk et siis see tumepunaste tumerohelist
väljendati Sis sõnadega pime aga samal ajal sellest nagu
heledat meil ei olnud tegelikult, et heledat ei väljendatud.
Küll aga me teame siis, et Eesti etümoloogia on niimoodi,
et must on meil läänemeresoome tüvi või germaani laen,
seda hästi ei teatagi, et ütlemioloogitka vaidlevad,
eks ju, inimesed, kes uurivad sõnade päritolu,
sest näiteks me teame norra must tähendab ka aur,
toss või udu. Et on norra keeles olemas ka selline sõna nagu must
ja valge on siis tuleb, tegelikult võib võrrelda siis
selliste sõnadega nagu vali või valu ja seda siis arvatakse
olevat siis läänemeresoome mari tüve tüveks
või siis ka soome-ugri tüveks, sellepärast et ungari keeles,
mida ma ise olen õppinud, on siis olemas selline sõna nagu
villa mis tähendab siis veel, aga ka vilak,
mis tähendab siis nii valgus kui ka maailm,
et tegelikult me saame siin võrdlusi, võrdlusi,
tõmmata üsna üsna mitmel tasandil. Mu silmades on kustunud kuid taevast keerleb keerleb. Siis siis sinu suu on kogu külm.
On kogu, küll on ka, kogu.
On koguku. Kui taevakaard mu unistuste suutnud kõik,
nii või naa, ükskord on muu. Kui merevärv Kaarma mälestustes Tuut, Muhu kas miski
katkestab praegu siis usu, siis sinu suu on kogu külm.
On. Mu silmade skangus kuid taevast keerleb keerleb lund. Kui tule tar on mu mälestustes tuhmunud Kuitsusi hõõgub tuut
siis sinus siis sinus.
On ka kukk. On ka on ka kokku, on koguku. Mari uusküla kui nüüd rääkida valgest, kui sümbolist,
siis mis see on, kas see on siis kõik see,
mis jääb hea poole peale? No ikka ja enamasti, et kui me küsisime jällegi,
kui me räägime nüüd nendest seostest vabadest seostest,
mis inimestel tulid meelde siis esimene seos oli valge
ja lumi, aga siis ka valge ja puhas, valge
ja puhtus, piim, sein, särk, paberkleit või pulmakleit,
pruut, pulmad ja elu.
Et siis täiesti vastandus just selle musta,
aga nagu ma juba enne ütlesin, et must ja valge vastanduvad
väga sageli üksteisele ja must must, siis oli nii-öelda see
surma värv, et surma nagu teine sõna, mis inimestel tuli välja,
aga valge oli siis seotud eluga. Kui me vaatame nüüd neid väljendeid jällegi,
et siis on ju ka valge, on seal ikka see helgem poole,
räägitakse ju meil valgetest jõuludest, et me mõtleme siis
neid lumiseid, jõule, aga need on kindlasti need helged
ja meile oodatakse valget laeva, näiteks on ju midagi mingi asi,
mida on väga oota, võtame mida me väga väga tahame.
Siis on Ameerikas olemas selline koht nagu valge maja,
et lausa on saanud saanud sellise sellise kohanime tähenduse. Valgem, Ander on näiteks Antarktika, noh seal on ju täiesti tähendus,
on tegelikult täiesti neutraalne, no nagu meil on must mander,
on muidugi Aafrika kohta, et jällegi see on täiesti täiesti
selline neutraalne tähendus.
Aga valge puhul on üks huvitav asi küll veel valgeteks.
Me nimetame keeleliselt ka asju, mis üldse valged ei ole.
Et esimene asi, mis mulle tuleb, kohe meelde,
on valge vein, mis ei ole ju kunagi valge. Aga näiteks ei ole veel valged, valge šokolaad ei ole ju valge,
enamasti ei ole kindlasti mitte valge valge viin
ja isegi valge kala.
Me võime mõelda, mis värvi ta tegelikult on,
aga siin on muidugi jällegi tegemist vastandusega.
Vaadake, keel on nii võimas vahend, ta võimaldab meile
vastanduse valge kala, eks ju, aga punane kala,
et selles mõttes on, on hästi huvitav. Ja, ja muidugi kõik need igasugused liiginimetused,
bioloogiliselt liiginimetused, valge kuusk
või valge lepp ja nii edasi, et need on,
need on ka jälle noh, nad ei ole ju valged,
eks me teame, aga, aga neid nimetatakse. Aga mulle millegipärast tundub, et valge on värvina,
kui nüüd jälle värvist värvuste juurde tulla.
Keerulisem kui must, et must loob natuke turvalisema sellise
tundega valget kanda ja valge kant ümbritseda on väga raske,
sest valge pealt paistab kõik välja iga konarusi,
iga iga asi, iga väike pleki. Täpselt nii ja meie kliimas on eriti muidugi raske valget kanda.
Kui ma selle valge valge peale mõtlen või kui ma tulin siia,
siis kõndisin mööda tänavat ja mulle tuli meelde,
et üks inimene, kellelt me küsisime siis,
et mis on esimene sõna või väljend, mis sul meelde tuleb
valgega siis selle inimese vastus oli Linnar Priimägi.
Nii et tõepoolest, et kui te näete inimest valges ka talvel
olen ise näinud, siis on tegemist härra Linnar Priimäega,
kõige tõenäolisemalt. Aga tõepoolest valge on raske värv, mida kanda.
Ja muidugi, kui me rääkisime mustast kui luksuslikust värvist,
siis ehk valge on isegi veel rohkem luksuse sümbol.
Tõepoolest, see valge on just see värv, mida me peame kogu
aeg hoidma nii-öelda puhtana ja selleks,
et ta üldse oleks valge.
Kindlasti see on, see on palju raskem veel,
kui seda musta hoida nii-öelda. Ja võib-olla me me kaomegi ära selle musta musta varju,
et võib-olla peaksime rohkem nagu proovima valget ka kanda.
Noh, ma vaatasin just hiljuti ka ringi meie moe nii-öelda
moetandril ja nägin, et tegelikult kauplustesse on tulnud
väga palju valgeid rõivaid ja valge puhul on veel huvitav see,
et on väga palju erinevat tooni valget, et kui must on
enam-vähem see üks ja see sama noh, väga harva must ei sobi
mustaga siis tegelikult valge ei pruugi sobida valgega,
näiteks kriitvalge ei sobi alati selle nii-öelda
loodusvalgega või lambavalgega, et see on hoopis midagi muud. Või see senine lambavilla valge, eks ole,
ja see kriitvalge need omavahel ei taha nagu üldse sobituda.
Aga see süsimust ja pigimust näiteks nemad võivad küll
või oonüks must, neid võite küll omavahel kombineerida,
ei ole probleem. Aga millised on need emotsioonid, mis seostuvad musta
ja valgega, et kui punane viha, värv, eks ole,
roheline võib kadedusest olla, aga must ja valge. Muidugi jälle kui me vaatame väljendeid,
siis, siis on väljendites on tegelikult meil see tugi olemas
või see, kuidas me nendest värvidest mõtleme ka
emotsionaalses mõttes noh, näiteks eesti keeles on selline väljend,
et näost valge, kui Lubi, siis sa tead, et selle inimesega
midagi midagi viga, et ta tegelikult on haiglane,
et siin tuleb võib-olla mängu see nii-öelda see valge,
mitte nii positiivne tähendus, et valgel on võib-olla ka
võib-olla ka negatiivset tähendust või kui te vaatate
näiteks maailma läbi mustade prillide, eks ju noh,
muidugi öeldakse ka inimesed, kes vaatavad maailma läbi
roosade prillide, aga et, et või kõige läbi musta valguse nägema. Et noh, näiteks selline selline asi, aga emotsioonidest siis
valge seostub meile ikkagi rahuloluga nii nagu rohelinegi
ja ikkagi sellise kergendusega, et ta ikkagi valge.
Kui me uurisime nüüd konkreetselt emotsioonisõnu,
mis olid seotud värvidega, siis valge oli ikkagi pigem
positiivne värv, värv, meie jooksja, must on siis tõesti see
hirm ja kartus, tus, kaastunne, kõik kõik sellised
negatiivsed tunded, et me võime küll öelda,
et nad on ikkagi väga nagu nii-öelda poolustel need värvid,
et üks on ühel pool ja teine on teisel pool
ja sinna vahele siis võib-olla jääb midagi. Jääb siis midagi värvilisemad, et nagu me teame,
et kollane on meil rõõm ja roheline on igal juhul rahulolu
ja sinine on ka ikkagi meie kultuuris või eesti keeles
vähemalt positiivne värv valdavalt, kuigi me ütleme ka,
et meil on sinine esmaspäev, et, et see on muidugi väga
paljudest teistest keeltest meile tulnud.
Aga, aga jah, et need värvid on justkui niuksed,
pooluste värvid ja hall on muideks väga huvitav,
sellepärast et hall on nii-öelda, ta ei ole nagu täis must,
et on meile jaoks nagu ladina keeles pool must. Et hall on ikkagi ka meie jaoks selline kurbuse värv,
kahetsuse värv.
Ja musta puhul, mis ma tahtsin veel öelda,
on väga huvitav, et must on seotud vihkamisega.
Kui punane on seotud armastuse ja vihaga,
et mõlemad on sellised hästi tugevad tunded siis must on,
on selline nagu vihkamine ise, et see on selline nagu pidev.
Et jah, et Ene Vainik keeleteadlane Ene Vainik on uurinud
Eesti tundeid, tal on igast tundest on sõna Tree,
et kui te seda loete, et siis te saate aru,
mis on siis viha, viha ja vihkamise vahe
ja ja tegelikult, et viha on ka selline keevaline tunne,
aga vihkamine on siis selline pidev tunne
ja see on seotud mustaga. Marius küll, aga mis tunne võiks seostuda halliga,
on see siis ükskõiksus või, või vastupidi,
et ootused äkki nüüd läheb valgemaks või kummale poole nüüd
see hall kaldu? Hall on jälle selline värv, mis ma ütleks,
et Skandinaavia kultuuris on, on selline positiivne.
Meie kultuuris on, on tõesti see üksluisus igapäevasusse,
et, et jällegi, see on, see on keeles niimoodi juurdunud,
on olemas meil keelelistes väljendit ütles,
et ta on ka selline ebamäärane, näiteks me räägime hall ala,
see on midagi ebamäärast, eks ole, või hall tsoon täpselt
samamoodi me räägime, et meil on hall argipäev
või inimesel pole halli aimugi, ta ei tea sellest mitte tuhkagi. Või räägime hall mass, eks ole, üks luin,
üksluisus, üksluised inimesed ja, ja ütleme ka hall hiir
või hall hiireke kellegi kohta halvustavalt,
eks ole. Ja võime siis ka ennast halliks oodata sõna otseses mõttes,
meil lähevad juuksed peas halliks ja kus me siin elame,
tegelikult selle, selle nüüd ütleme selle novembrikuise ilma
sees ongi ju kogu aeg on hall ilm pilves,
udune, sombune, nii edasid, on kahvatu jumet,
võib-olla natukene haiglane. Aga samas hall tähistab ka sellist nagu kaugesse minevikku
ulatub suhtumist, et et jällegi hästi hästi palju,
palju tähendusi.
Ja muidugi ma pean ütlema, et näiteks oma keelelistest
katsetes me kasutame selleks, et teada saada,
mida inimesed arvavad hallist või kuidas nad alli suhtuvad.
Me kasutame tegelikult vähemalt seitset kuni üheksat
erinevat halli, et siis teada saada, kus on inimeste jaoks
see nii-öelda see prototüüpne hall, mida nad mõtlevad,
kui nad ütlevad hall. Sest hallil on ju väga-väga palju erinevaid toone.
See see gammase halli gamma on tegelikult väga suur
ja lai. Moetööstust teda vist väga ei armasta. No kus ta vastupidi, ma ütleks, et Skandinaavias on ju hall,
on niivõrd jällegi selline elegantsi värv,
nii nagu ma ütlesin, enne musta kohta ütlesin samaga valge kohta,
nüüd ma pean ütlema sama jälle halli kohta,
et et tegelikult need akrobaatilised värvid,
kui need välja kanda, nad on ikkagi väga sellised peened
ja ja kaunistavad kandjat kui ka, kui, kui siis kandja ise tahab,
et see värv teda kaunistaks. Et nagu ma ütlesin ka varem eelmises huvitaja saates valige
alati need värvid, millega te tunnete ennast kindlalt
või või, või millede kannate välja, siis ma ütlen nüüd
täpselt sedasama, et kui on ikkagi selline tunne,
et see hall on see minu värv miks ei võiks seda halli kanda,
mul on üks väga kihvt sõbranna, kes kannab alati hall
ja et see on tema seljas alad.
Ükskõik, kas ta on dressipükstel või ta on kampsunid
või on ta midagi muud, mida ta kannab, see on alati tema
sellest tohutult elegantne, nii et ma ütlen,
et inimene peab värvid välja kandma. Ma päris huvitav, aga ma tahaksin lõpetuseks veel rääkida sellest,
et kui siin tõesti eelmises huvitaja saates oli juttu ka sellest,
et kõik ei näe värv ühtemoodi punaseid rohelisi,
siis kuidas on lood nüüd musta ja valgega hall ka sinna juurde,
et kas kõik näevad neid või tajuvad neid,
seda vastaspoolt, musta-valget, kuidas sellega? No arvatakse, et tajuvad ja tegelikult ongi väärarvamus
selle kohta, et mis on värvipimedus, et värvipimedus ei ole
mitte see, et inimesed näevad ainult maailma musta,
valge ja halli gammas, see ei ole see, et,
et selline nii-öelda täielik värvipimedus siis väga harvadel
juhtudel on, see juhtudel on see kaasasündinud
ja teistel juhtudel on siis tegemist mingisuguse kuklasagara kahjustusega,
sellepärast alati soovitan kanda kiivrit,
kui te rattaga sõidate näiteks. Et tõesti, et see, see võib tekitada akromotopsijat,
ehk siis kui juhtub midagi akrama topsijat,
ehk siis täieliku värvipimedust, et maailm muutubki,
muutubki mustaks, valgeks, halliks, aga kui me rääkisime,
et värve ja me võime tajuda erinevalt, siis siiski ollakse arvamusel,
et valget ja musta tajuvad kõik enam-vähem ühtemoodi.
Noh, muidugi on seal võib-olla nüansse ja me ei saa ju igat
üksikut indiviidi kontrollida ja, ja panna tema aju
kompuutrisse ja teha katseid selle kohta,
et kuidas ta näeb. Aga aga siiski jah, nad ütleme, et, et ikkagi inimesed
näevad ilmselt ilmselt ühtemoodi, aga jah,
et seda tuleb meeles pidada, et värvipimedus ei tähenda seda,
et inimene üldse värvine vaid tal võib olla mingisugune nüanss,
et ta, et ta siis ei näe ja üldiselt seda akromatopsijat
ehk täieliku värvipimedust esineb väga vähestel,
see on siis üks väga harv värvipimeduse liik,
et kõige rohkem on siis seda just eristama,
kus, kus ei eristata siis punast ja rohelist omavahel. Aga kuidas on loomadega lood kassid, koerad? Kuna nad näevad ikka mingisuguseid värve seal seal vahel,
et päris nii ei ole, et nad näeksid ainult ainult valge mustana,
et et nendega on, nendega on päris päris palju tehtud igasuguseid,
igasuguseid erinevaid katseid, tegelikult. Ja kui nüüd võtta see musta ja valge kaks poolust,
siis kumb kõnetab kaasaegset inimest rohkem,
kas see must või valge pool? Noh, sellest otseselt seda ma ju uurinud ei ole,
et päris päris raske öelda, et ma võin lihtsalt arvata,
et ma arvan, et meie kultuuris ikkagi see must kõnetab päris palju,
sellepärast et juba ilmastikutingimused on sellised,
et ega valget me väga sageli kanda ei saa.
Aga siin on ju praktilised aspektid, et sa ju kogu aeg ei
saa oma oma mantlit käia pesemas ja nii edasi.
Aga muidugi värve on palju rohkem. Et siinkohal ma tahaksin julgustada inimesi,
et võiks kanda rohkem värve igasuguseid,
meil on niivõrd ilusaid värve, ehteid ei pea alati kandma musta,
käisin ise ühel Katrin Saksa koolitusel,
kus ta näitas siis meie kuulsusi, kes olid kõik teleekraanil
musta värvi kandnud ja just naisterahvad,
et tegelikult see naisterahvaid väga sageli eriti kui see
toon on näo juures, aga see must värv väga sageli ei
kaunista inimest. Et mina küll soovitaksin, kandke värv, kandke punast,
kandke rohelist, kandke midagi, mis teile sobib.
Väga-väga raske on öelda, et kumb, kumb on nii-öelda siis
tähtsam kindlasti seda ei saagi sellist võrdlust siin teha.
Väga-väga tähtis on ikkagi oma südamevärve kanda
ja meeles pidada. Aga kuidas see ikkagi nii on, et nad mõlemad on värvitud värvid,
need mustad ja valged pole värven. Nad ei ole spektri osad, et nad ei ole selles mõttes triosad,
üks on rangelt võttes valgus ja teine on siis valguse
puudumine rangelt võttes kuigi tegelikult sellist nii-öelda sellist,
sellist väga-väga musta siis, mis siis neelaks kogu valguse
võib-olla kõige lähemal on saavutatud ainult 99,6 protsenti,
kui ma mäletan, mis neelab siis nii-öelda sellest sellest
nähtavast valgusest 99,6 protsenti, et isegi 99,9 ei ole
seda tegelikult seda musta saavutatud. Ja valge on siis valgus ise tegelikult.
Me olemegi kogu aeg ümbritsetud valgusest.
Ja sellepärast on, on väga tähtis olnud olnud see valge värv
just inimkonna ajaloos.
Ja muidugi vastukaaluks mustale, sest et must on ikka
enamasti sümboliseerinud sellist öist tegevust
ja on ju teada, et me ei ole, me ei ole ju öised tegelased,
eks ju, et mõni loom on selline, näiteks kiivid on
Uus-Meremaal on selline lind nagu kiivi,
et tema tegutseb ainult öösel. Aga, aga inimesed on ju päevase eluviisiga
ja sellepärast seda musta ja ööd ja seda on,
on juba ajaloos kardetud.
Tegelikult see võib-olla viis meid lõbuskasele tule leiutamise,
nii et me ei tahtnud olla seal öösel pimedas kuskil koop.
Ja muidugi me teame, et koopamaalingute siis kasutati just,
et kui need piisonid hakati, hakati maalima näiteks silla
skoobastel või või altamyrago koobastel Sis Paloliitikumi
aegsed inimesed tegelikult tegid juba, tahtsid edasi anda midagi. Aga, aga tänu sellele nad ilmselt said edasi anda,
et, et seal oli ka kuskil mingi tuli põlemas
ja nii edasi, et siis nad joonistasid söega need piisonid
sinna ja ja, ja muidugi, et must on olnud siis muidugi ka
valge on olnud hästi tähtis siis ka kunstiajalooliselt,
et, et just must, et kuidas sa seda piisonid ikka joonistasid,
võtsid söe ja joonistasid selle piisoni. Hästi põnev, et valgel tavalisel värvil võib-olla nii palju
tähendusi taga ja samamoodi mustal aitäh saatesse tulemast
mari uusküla psühholingvist.
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi lingvistika
ja tõlketeaduste dotsent. Valguski ka siis.
Lase vabal julgel hääle laulu. Kui sa, ei sa ma küll Vi kiivi jal nagu. Mis ta nagu sulgi, nüüd on ka juureluu ja voodi. Huvitaja saab läbi kohe varsti pärast järjejutu
keskpäevaseid uudiseid on nagu uudis pluss
ja Lauri Varik on täna saatejuht.
Tere, Lauri. Nii on tere päevast. Kuidas on Tartus on ilm hall või on mustvalge? Ilm on hall, tõesti on tuuline ja mul on hea meel,
et raadio pilti ei näita, sest ma arvan,
et täna on suur osa eestlastest praegu uniste nägudega
töölisest öösel tuli ju üleval olla ja kõik,
et spordisõbrad elasid kaasa Anett Kontaveidi mängule
ja tänases uudis pluss siis teeme ka väikese sellise
vahevahetuse poliitika ja poliitikute asemel räägime hoopis
spordist ja Eesti ühe sportlase väga edukast karjäärist siin
viimase paari kuu jooksul. Tennis on maailmas väga populaarne spordiala
ja kui eestlanna on ikkagi maailma tipus,
siis väärib rääkimist täna küll finaalis tuli siis kaotus
vastu võtta, aga ikkagi tegelikult need viimased paar kuud
on Anett Kontaveidil olnud väga edukad, mis on selle edu taga,
räägime saate alguses tenniseekspert Riho kallusega,
siis helistan Skype'i kaudu Austriasse, et uurida,
miks on seal koroonasse nakatumine viimaste päevade
või nädalatega väga kiiresti kasvanud ja valitsus kehtestas
seal väga ranged piirangud mittevaktsineeritute-le. Sisuliselt võivad nad kodust väljas käia vaid poes
või korra jalutamas ja ja kui on kauem, siis võivad saada
kuni 1500 eurot, et trahvi, et miks nii karmilt otsustati
seda vaktsineerimist edendada, räägib meile Liina mitter.
Mayer, kes elab Salzburgis ja teises saatetunnis,
räägime Eesti maapõues leiduvast nimelt geoloogid tegelevad
siis selle kindlakstegemisega, kus, kui palju on meie
maapõues metalle või täpsemalt maake, mis sisaldavad metalle
ja kas on realistlik seda ka sealt kätte saada. See töö on juba paar aastat kestnud, aga kestab veel mitmeid aastaid,
aga see on väärt seda.
Ja kuhu praeguseks on jõutud professor Leho Ainsaar
ja doktorant Siim nirgi tulevad rääkima ja siis veel rände
ja kodakondsuspoliitika arengutest nii Eestis kui Euroopa
liidus viimase paari aasta jooksul.
Täna ilmub selleteemaline aasta raport Eesti ekspertidelt
ja üks autoritest, koostaja Ave Lauren tuleb stuudiosse
ja omal kohal on ka Harri Tiido taustajutt,
kus ta täna räägib meile staatuse tähtsusest vajalikkusest inimesele. Aga küsimus.
Ja küsimustele eel ei ole ettepanekud oodatud. Tore, ma praegu ei ütle neid, aga ootame ära,
siis aitäh, Lauri uudis plussis pärast keskpäevaseid uudiseid,
tänalid huvitaja saates teiega Villem Rootalu.
Mina olen Krista taim ja homme kohtute juba Jakob Rosinaga,
nii et kuulmiseni kena neljapäeva ja lõpetama jääb Huanis.
