Umbkaudu täpselt nädal aega tagasi teatas Eesti kaitseväe
juhataja Martin Herem, et otsustab lahkuda kaitseväe
juhataja ametist ning sellega kaasnes äärmiselt positiivne uudis,
sest et üldiselt võib kaitseväe juhatajaid näha minema
poliitikasse ja riigikogu saalide kaevikutes andis Martin
Herem hoopis teada.
Pensile minnes soovite tegeleda militaararheoloogiaga
ning et natukene avada siis militaar arheoloogiat,
selle spetsiifilist mälu ja kuidas see kannab,
on Eesti mälu Instituudi juhatuse liige,
ajaloolane Martin trelle teemist tere päevast,
ehk et võib-olla raadiokuulajal avada seda nii-öelda välja
siis milline on see nii-öelda enne, kui liikuda,
siis natukene spetsiifilisemalt 20. sajandi ajaloo peale. Milline on see suur nii-öelda lai ajalooline väli,
kus siis Eesti sõjaarheoloogia nii-öelda tegeleb
ja toimetada? No Eesti sõjaarheoloogia, võib-olla isegi ei ole selles
mõttes kõige täpsem nimetus, et kui me nüüd konkreetselt
mõtleme metsavendluse peale siis selle konkreetse valdkonna
või teemaga arheoloogia mõttes on tegelikult tegeletud
ääretult vähe veel.
Kui me minevikku vaatame, siis esimesed tõsised
professionaalselt läbi viidud arheoloogi poolt juhendatud
väljakaevamised toimusid alles käesoleval sajandil. Et kõige esimene ütleme siis teeraja selles valdkonnas oli
võib-olla tuntud arheoloog Mati Mandel kes üheksakümnendatel
kaevas läbi ehm ja metsavendade punkri koha,
kuhu siis ka just üleeile vaatasin 2011 pandi mälestuskivi.
Aga tõsisem arheoloogiline lähenemine lähiajal objektidele
siis selles võtmes tegelikult jah, saigi alguse siin noh,
ütleme jämedalt üks kümnend tagasi.
Kui arheoloog Mauri Kiudsoo eestvedamisel arheoloogi pilguga
lähiajal objektidele läheneti. Eesti mõistes oli ta sellel hetkel tegelikult üpriski
esmakorda Euroopa võtmest, tegelikult ka kunagisi võib-olla
esimese ilmasõjaaegseid lahingu tandreid,
lahingupaikasid arheoloogia kaasates tegelikult uuritakse ka
Eestis oli ta jäänud nagu selline natukene,
võib-olla tahaplaanile.
Ja, ja siis esimene selline suurem koht,
mida kaevati Mauri juhendamisel, oligi
Saarnakõrvemetsavendade punker. Et siis võib-olla natukene avad raadiokuulajale seda erisust,
siis oletame, et mul on metsatukk.
Ma tean, et metsatukas on mingi punker, ma käin seal
vahepeal jalutamas, tuhninud võib-olla isegi mingi rauast esemeid,
kes üles, mis on see kvaliteet, millarheoloog sellel uurimisele,
too. Arheoloogiliste meetoditega punkri koha lahtikaevamine
tähendab seda, et iga leitu kommenteeritakse iga leiu
asukoht plaani peal dokumenteeritakse väga täpselt nii,
et tegelikult väljakaevamised aitavad meil rekonstrueerida
selle metsavendade punkri selle punkri koha lähiümbruse
nõlva punkreid varal õnnestub selle abil rekonstrueerida
kunagine lahingukäik, kui me vaatame seda,
kuskohas on olnud erinevad laskepositsioonid,
hülsid võib-olla isegi lõhkenud granaatide detailid. Et selline teaduslik lähenemine tegelikult aitab ära
kaardistada selle, mis maapõues peidus siis tegelikult
sellisel kujul, nagu ta sellel ütleme siis pungrile
viimaseks jäänud päeval välja nägi, kas ta siis jäeti maha
omade poolt.
Kas seal toimus lahing?
Et kui niimoodi ise minna, lahti kaevata,
siis parimal juhul saab võib-olla sellise emotsiooni? Tuleb välja mingisugune rauast ese, võib-olla mõni tekstiile,
see hoidku jumalad ei tule välja midagi,
mis tegelikult kuuluks pommigrupi huvidesse.
Aga tegelikult teadusele või uurimisele selline isepunkri
lahti kaevamine ei anna kahjuks mitte midagi. Et nüüd raadiokuulajale jällegi natukene asja lihtsamaks teha,
me ei oletada, et kõik oleksid nii-öelda kohe teisipäeva
keskpäeval metsa lõunadel metsavendade lainel siis kuidas
kujunevad välja need punkreid pärast 40 neljandat nii-öelda
vastupanuliikumise tekkena, millised nii-öelda kasvõi
arhitektuuriliselt ehitised, nad on? Metsavendade punkri kohal Eestis ma tahaks isegi öelda,
et üheksakümnendatel aastatel kujunes välja arvamused
metskondade punkromaalume.
Kui me tegelikult Eesti pinnavorme ja maastikku vaatame siis
peamisi punkriliike, mida võiks kohe niimoodi lihtsustatult nimetada,
on siis maa-alune punker, mis oli täiesti maal siis oli
selline poolenisti maa-alune või poolenisti maapealne,
süvend oli võib-olla meeter kaevatud pinnasesse
ja oli tekitatud selline väikene küngas selle punkrilae
peale ja siis täiesti maapealsed punkrid,
mis sisuliselt niimoodi visuaalselt vaadates näevad välja
nagu väikesed metsamajakesed. Sest kui Läänemaa lauskmaal Vigala kant ja kõik muu,
mis, kus on tegelikult hästi palju rabasid
ja kunagised soid.
Kui seal kaevata kahe meetri sügavune auk,
siis jookseb lihtsalt vett täis, seal ei ole võimalik elada,
et nendes piirkondades punkrid ikkagi sellised võib-olla
kindlustatud maapealsed majakesed võib-olla natukene
pinnasesse kaevatud, kui oli mingisugune kõrgem küngas. Ja loomulikult nendes Eesti piirkondades,
kus ongi meie mõistes kõrgmäestikus Lõuna-Eesti
kuppelmaastik ja muu selline, noh seal oli võimalik siis
kõrgemasse künkasse see maa-alune punker ka kaevata
ja see oli ikkagi ka sees siis kuivaks ja oli võimalik elada Läänemaal,
noh, see põhimõtteliselt ei ole võimalik,
et saab küll basseini võispaaga, aga elada see seal võimalik. Ehk et siis Läänemaal Me räägimegi palju sellistest
ajutisematest ehitistest ning sellest, et metsavendade punnid,
pundid siis nii-öelda liiguvad, vahetavad punkreid. No eks üleüldiselt oli tegelikult niimoodi,
et kui metsavendade grupp oli suurem, noh,
ütleme selline kolm kuni viis liiget noh,
oli ka suuremaid, siis nende punkrit valdavalt ei olnud
aastatepikkuses kasutuses.
Võib-olla mitut talve kasutas üht ja sama talvepunkrit
selline üksikvarje võib-olla siis ka kahekesi olnud inimene,
sest üldiselt, kui oli ikkagi suurem grupp,
siis nõnda tegevus paistis rohkem välja,
mis tähendab, et neid veidi rohkem jälitada. Ega neil endal turvalisuse mõttes oli lihtsam oma asukohta
tegelikult vahetada, et metsavendade punker tegelikult oma olemuselt,
et ei saanudki olla ehitatud aastateks või aastakümneteks.
Sellepärast et keegi tegelikult ju ei planeerinud,
et selline relvastatud vastupanu peaks kestma aastakümneid. Ometigi üks selliseid võluvamaid aspekte just
professionaalselt militaararheoloogia puhul
või nende metsavendade pärandile keskenduv arheoloogia puhul
on see nii-öelda igapäevaelu detailistik,
mis sealt välja koorub. Kas saaksite võib-olla seda avada, kuidas nii-öelda tekib
nende aastatepikkuse metsas liikumisega kihistused
ja spetsiifikat? No metsavendade igapäevaelu osas on see,
et kui me võtame nüüd arhiivis olevat Nõukogude
juurdlustoimikud metsavendade osas, siis seal on kirjeldatud
just seda metsavendade nii-öelda igapäevategevuse siis ütleme,
vastupanuosa, mis puudutab, siis võib relva relvaoperatsioon
selliseid lendlehtede levitamise panemisi.
Ja kui me loeme inimeste enda päevikuid,
siis nad tavaliselt kirjeldavad ka midagi ütleme sellist erilisemat,
mida nad tegid. Väga harva paneb keegi oma päevikusse kirja,
et hommikul ma pesin hambaid või et mul enam hambapulbrit ei
olnud või et mul olid sellised meditsiinilised hädad.
Nii et tegelikult selle punkri väljakaevamine
või lahtikaevamine läbi uurimine tegelikult annab väga
olulise vastuse selle kohta, milline oli see igapäevaelu,
millised olid elutingimused, kuidas nad punkrid olid ehitatud,
kas see punker üldse printsiibis võis väga soe olla? Noh, samamoodi Saarne kõrval punkrit kaevates leidsime
eraldi puust karbikese, mille sees olid meditsiinitarvikud,
ehk et küsimus, igapäevahügieen tervise hoidmine,
enda ravimine, kõik sellised küsimused, mis meile
igapäevaelus tunduvad täiesti iseenesestmõistetavad metsast
tegelikult ammenduvadki, vaatad ellujäämise,
võtmeküsimuse. Paluksingi seda laiendada, sest et see tundub nagu see teema,
kus nendest igast esemest võikski välja kooruda selline
üksikspetsiifiline noh, ühe inimesega. No ühe inimese loo osas tegelikult siin võib-olla võibki
natukene võib-olla etteruttavalt ära mainida ühe väga
harukordse leiu, mis toimus eelmise aasta oktoobris Raplamaal,
mis ei olegi praegu veel suurde meediasse jõudnud kus siis
ka pool juhuslikult leiti ühe metsavenna võiks siis öelda
viimase hädavarupeidik ehk et väga paljud mässanud peitsid
siis toitu, erinevaid esemeid maetuna piimanõudesse,
kuna need olid hermeetiliselt suletavad võib-olla isegi
tinutatud või tõrvatud ja üldiselt pidasid väga hästi vastu. Ja selles piimanõus siis esimese hooga, kui ma ta avasime
lõpuks minu kätte jõudis, siis oli seal kohe peale olnud
selline pakk siis erinevaid dokumente ravimi retseptid,
sellised märkmed, asjad, mis tegelikult aitasid meil
identifitseerida selle metsavenna, kuna ühel dokumendil
kahel dokumendil oli peal tema nimi ja sinna sisse oli ta
pannud siis selliseks ütleme, häda tagavaraks,
ma oletan sokid, aluspesu, jalarätid, eks tõenäoliselt
sobivad riided, sokihoidjad, nagu neid kolmekümnendatel
neljakümnendatel kanti kooli sisse tikitud siis tema enda sünnikuupäev,
nii et ma arvan, et see võib-olla oli tema abikaasa,
siis kingitus talle samamoodi erinevates topsikutes
võtleritas erinevad meditsiinilised vahendid. Noh, muidugi termomeeter, erinevad haava,
desinfitseerimispulbrid, erinevad salvid,
mis tegelikult väga hästi nagu näitab seda varamut,
mida siis metsavend pidi endale ise nii-öelda käe ulatuses
hoidma selle jaoks, et endale ise esmaabi anda,
juhul kui midagi juhtub.
Sest ta ei saanud ju minna kuhugi suurde linna haiglasse,
kui seda prooviti, aga nad tavaliselt vahel. Ehk et millal metsa siis pidi mõtlema, et milline varu talve
peab olema kuhugi peidetud kas punkrisse
või peedikusse.
Et kui kusagil julgeolek teist punkrit ründab,
kusagil ta vahele jääb, haarangus võib-olla suudab välja tulla,
aga tal ei ole ühtegi asja enam kaasas.
Et kus on need tarvikud, mille abil tal on siis võimalik oma
elutegevust jätkata, on võimalik endale abi saada,
kasvõi kuivad riided kuni oma välimuse muutmise,
nii et tõesti on habemenuga, et sa saad oma habeme maha ajada,
juuksed maha ajada, teistsugused riided selga panna,
saada edasi minna. Et samamoodi olid seal veidikus ka dokumendi blanketid,
noh ilmselt siis selle jaoks, et endale välja kirjutada
nii-öelda uus dokument, mille alusel vaata siis järgmine identiteet.
Et aga see on kõik selline asi, et kui sa seda peedikut
või sealt punkrist neid esemeid ei leia,
siis neid ei ole kusagil keegi kunagi pannud.
Endise metsavend, kes on seda päevikut pidanud,
ega ka Juurus toimikutes Metsavenna aspektist on isegi, et kui aastaid hiljem süles
leitakse mõneti niisugune ahaa ikkagi läbikukkumine,
liiti, nii-öelda vahendid ülesse. Noh, selle ju tegelikult enamus nende asjade puhul,
mis on Eestis leitud ütleme, Saaremaal ilbis alganed
mäletamist mööda kaheksa piimanud kokku nende puhul ikkagi
mul on jäänud mulje, et neid enam või moel
või teisel teadlikult ikkagi otsiti.
Ülejäänud leiud, mis on tulnud välja, on tegelikult tulnud
täiesti juhuslikult kase oktoobrikuine leid,
metsaveo traktor sõitis mööda siis metsasihti vana kännu
juures pressis lihtsalt osaliselt selle piimanu välja sealt
kännu alt, nii et ta jäi silma. Samamoodi kunagi Pärnumaal ka umbes kümmekond aastat tagasi
leiti raietööde käigus metsavendade toidupeidik,
oli piimanõu, mis oli siis soolaliha kaaneni täis.
Väga-väga põnev leid oli, aga noh, selle puhul tõesti midagi
peale selle dokumenteerimise teha ei olnud,
sest mina oma vaimusilmas ei kujutanud küll seda olukorda ette,
kuidas ma Lähen selle piima nõuda ja soolalihaga,
mis kusjuures ei haisenud tolli, küll pealt tumedaks tõmmanud,
aga täiesti tuntavalt soolatud sealiha. Ma ei kujutanud ette, kuidas ma lähen näiteks Eesti Rahva muuseumisse,
panen selle Läniku lauale, ütlen siis konservaatorile,
palun see ajaloo huvides konserveerida, laiali harutada,
et noh, mõningate selliste leidude puhul jääb meile tõesti
ainult see roll, et me dokumenteerimine fikseerime selle olukorra.
Ja võib-olla leiame sealt mõne viite, et me saame tuvastada
mõne inimese saatuse või mõne grupi elutegevusest,
siis ühe osa. Te mainisite enne selles suuremas piimapüti leiust,
kuidas seal olid ka nii-öelda sõduri või siis metsavenna
enda nii öelda sukahoidjad, millele leida sokihoidjad,
oliivi toonane korrektne termin, millel oli siis peale
tikitud sünnidaatum, et selliste sellised üksikleiud on täis
nii tohutut sellist inimlikku ligimesemõistmist
ja potentsiaali, et kas võiks võib-olla veel selliste
leidude kohta küsida või mis aitavad joonistada nendest
metsavendadest väga tsivilistid portreed,
mis enamik raadiokuulajaid, meistkonn. Noh, eks eks need metsa annad ju tegelikult olidki selles
mõttes inimesed nagu meie täna lihtsalt selles ajahetkes
selles aegruumis olin teinud selle valiku,
et nad ei soovi Siberi vangilaagris surra.
Nad ei soovinud võib-olla 44 sügis ka Eestist lahkuda.
Osade eesmärk oli kindlasti relvaga midagi vaenlase vastu
nõukogude võimu vastu ära teha.
Et ega lõppkokkuvõttes. Ma tulid inimesed meie seast, kes võtsid vastu selle otsuse,
et nemad hakkavad vastu.
Kui me vaatame ka võib-olla maailmas tehtud uuringuid,
siis nendest lähtub keskeltläbi ühest ühiskonnast sellisest
homogeenselt inimeste grupist üks kuni 2,5 protsenti inimesi
on neid, kes siis kriitilisel ajahetkel on valmis oma elu
hinnaga enda siis selle ühiskonna eest midagi ette võtma.
Ja kui me vaatame Eesti metsavendade arvu
ja selleaegsete Eesti ühiskonna arvu, siis tegelikult see
sobitub sinna protsendi sisse. Et mina kindlasti tahaks rõhutada seda, et oma olemuselt
olid need tegelikult täiesti tavalised inimesed nagu meie
kes hoidsid vastu selle otsuse, et nemad tahavad midagi ära teha,
nemad peavad midagi ära tegema.
Ja siis nad tegid seda.
Et kindlasti võib ju mõelda, et metsas elada linnulaul
kevadel ilusti päikesetõusud päikeseloojangud,
et see on kõik hästi romantiline. Aga kui selle juurde mõelda kõik see pinge,
mis tulenes sellest samast võib olla julgeolekupoolsest tagaajamisest,
perekondade lähedaste tagakiusamisest, represseerimisest,
siis tegelikult see väga romantiline ei olnud,
see oli väga karm elu, mis tuli kuidagi üle elada
ja mis tuli endale ka üle elatavaks teha,
nii et sellepärast siis ka sellised kuhugi pinnasesse
peidetud majadesse mahajäetud sellised väiksed peedikud pakikesed. Kunagi käisin Pärnumaal oli ühe häärberi tüüpi maja
keldrisse või noh, õigemini seal ei olnudki keldrit.
Maja all oli rajatud siis selline peidik ühele mehele.
Ja siis, kui sa veidi kleiti läbi juhus ja ma saan aru,
et seal oli vundamendiks olnud mingi Avagussis koeronis maja
alla poegima ja kui siis see koht ülesletis,
ühtlasi avastati, et aga seal on voodikoht,
seal on mingisugune selline kapi nurk tehtud
ja siis leiti, et tegelikult maja trepikojas,
kus läks teisele korrusele selle trepikäigu vaheaste
rullikute peal, liikus tegelikult trepi alla ära
ja sealt sai siis maja alla peitu minna. Ja noh, mind kutsuti siis ka sinna kohale,
seisnes seal trepikojas öeldi, et spetsialistilt,
leia nüüd see luuk punkrisse üles.
Käin, vaatan igatipidi, ütlesin, et mina ei suuda leida,
siis näidati tõesti, oli nii kavalalt tehtud,
et sa võisid isegi selle vaheastme peale hüpata,
ta ei paindunud mitte mingit pidi sulle jäänud muljet,
et sealt üldse võiks kuhugi saada. Aga tegelikult siis rullikute peal oli võimalik eemale
lükata põrandaliistude ilusti seina külge.
Ja seal all oli siis sellel mehel olid oma selle voodi
kõrval oli selline pakk 30.-te aastate ajalehti kus olid
siis talle kõrvale pandud sellised ajaleheartiklid,
mis käsitlesid siis näiteks võidupüha tähistamist Pärnus
ja midagi sellist, et noh ühtepidi kindlasti selline
võib-olla natuke romantiline tagasivaade toimunule,
mõisale minevikku meenutamisele, teisipidi ka selline side
tegelikult selle Eestiga, kus mees elada tahtis. Ja selles mõttes nagu sellised leiud on tegelikult tänaseks
päevaks ju tegelikult selliste inimeste testament,
keda täna enam ei ole.
Kas nad hukkusid siis nõukogude võimu käe läbi,
surid punkris, võib-olla haavadesse või haigustesse
või surid lihtsalt vanadusse.
Täna neid meie seas enam ei ole, aga meil on läbi nende
leidude võimalik siis tegelikult piiluda nende igapäevaellu. Külaliseks on Martina trelle.
Et rääkida militaararheoloogiast ning Eesti siis peamiselt
metsavendade pärandist, mis sellega kaasas käib,
võib olla kiire vahemärkusena viisasid teatava
kõrvalepõikena tahaksin küsida ka vabadussõja kohta,
ehk et seni oleme rääkinud militaararheoloogiast kui
metsavendade punkrit nende taasavastamise
ja sellega koos nende noh, maailma rekonstrueerimisosast. Aga milline on militaararheoloogia nii-öelda fookus just
vabadusse ja, või siis esimese maailmasõja kontekstis meie,
meie mail. No Eesti mõttes tegelikult selle perioodi sellist
teaduslikku uurimist ei toimu.
Meil ei ole, ma kahtlustan ka selle jaoks lihtsalt
inimressurssi nii palju.
Vabadussõda, esimene ilmasõda tulevad teemaks teatud mõttes
tegelikult läbi Messuendus aspekti kuna väga paljud
vabadussõjas osalenud mehed tegelikult hiljem olid ka
metsavennad ja nende nüüd hauakohtade tuvastamisel. On küll tegemist olnud siis ka selliste meeste otsimisega,
kes kes olid võib-olla vabadusristi kavalerid
või vabadussõjas osalenud aga päris vabadusse aegsete
lahingupaikade siis nii-öelda arheoloogilist uurimist mulle
teadaolevalt täna Eestis keegi teinud ei ole,
vähemalt teadlastest mitte.
Ja, ja vist ei ole seda ka lähiaastate nii-öelda plaanis. Aga nii-öelda mälu aspektist võib-olla saaksite avada
näiteks Lääne-Euroopas on ju esimese maailmasõja
lahingupaigad väga tugevalt nii-öelda mõtestatud
ja läbi töötatud, et mida see jällegi võib tunduda natukene tobe,
et mida ühe lahinguvälja nii-öelda arheoloogiline mälu
aspektist läbitöötamine meile tema mõistmisele annab
või vähemalt Lääne-Euroopa eeskujul peaks midagi olema. Noh, Lääne-Euroopaga kindlasti on see, et kui võtta nüüd
need kunagised lahinguväljad, mida mõõdistatakse,
kaardistatakse üritatakse 100 päevikute alusel siis paika panna,
kus, mis täpselt oli et seal muidugi tuleb ka seda silmas pidada.
Need lahingud puudutasidki väga suures osas tegelikult
sedasama Lääne-Euroopat ka inimeste enda mõttes.
Ehk et kui käia nendel suurtel kalmistutel,
siis tegelikult ongi seal ju täiesti hooma meie jaoks
omadustes numbrites sakslasi, prantslasi,
inglasi, austraallasi keda iganes, kes nendel nendes
lahingutes omavahel kokku puutusid ja seal langes. Ja nende nii-öelda ütleme siis ka perekonnaloos on ta
tegelikult väga tugevalt sees.
Kui eesti olekski geograafiliselt asunud selles regioonis,
siis oleks see kindlasti ka meile täpselt samavõrd oluline.
Noh, muidugi jah, ütleme Eesti puhul kindlasti ma arvan,
arheoloogia kasutamine lähiajal uurimiseks on sellepärast
natukene võib-olla uus teema.
Et teisipidi ega Meil ja noh, alati võiks olla ka tegelikult
rohkem neid spetsialiste, kes neid uuringuid teevad rohkem arh,
arheolooge, ajaloolasi, keda see teemavaldkond huvitab,
et meil Eestis lihtsalt kuna meie rahvaarv on väike,
siis meil on ka neid spetsialiste vähem,
kui neid on mujal maailmas. Aga kindlasti esimene maailmasõda jättis tohutu jälje Lääne-Euroopas,
eriti nendesse piirkondadesse, kus tegelikult see
kaevikusõda siis pikalt paigal seisis.
Seal on ta ka sellepärast väga suuresti sellise kas rahva
identiteedi osa, aga selle paikkonna identiteedi osa
tegelikult ja, ja ma arvan, et seal on ka väga tugev see mälestus,
et nad ei tahaks mitte kunagi näha, et uuesti korduks. Kas sellised armid või mälestused maastikus on ka Eestis
kusagil noh, väga selgelt nähtavad. See on väga hea sõna armid maastikul, sellepärast et
ja need kunagised lahingupaigad tegelikult maastikul
joonistuvad välja, et kui me võtame kasvõi teise maailmasõja,
võtame sinimäed.
Võtame Lõuna-Eesti siis tegelikult need kaevikuliinid,
kui neid seada, kus neid näha, võib-olla siis nad tegelikult
joonistuvad maastikul välja, nad on muidugi need armid maal
hakkavad kokku vajuma, hakkavad selles mõttes täis kasvama,
aga tegelikult nad on on täiesti seal olemas. Täpselt samamoodi on ka see osa, mis puudutab neid
metsavendade punkreid, et ka need on ühed sellistest
armidest Eesti maastikul või isegi mälumaastikul. Et kas metsavendade punkrit külvist aerofotolt on võimalik
leida ainult kõige tihedama metsatehniku jäiki
või kes seal oli mingeid seaduspärasusi? No need punkrid tavaliselt ehitati, ütleme ikkagi üldjoontes
mitte väga kaugel asustusest, sellepärast et see
metsavendade elu punkris ikkagi oli väga tihedalt seotud
tsiviilelanikkonnaga tsiviilühiskonnaga.
Päris aerofoto pealt on täna punkri kohta keeruline leida,
aga kasutades siis laserkõrguse muutmist
või siis peenema nimega Lidar süsteem, mis tegelikult
õppinud silm kogenud arheoloog suudab selle pealt tuvastada,
punkrikohtasid, mis, mis on siis võimalikud punkri kohad,
üldiselt nad siis pärast preisi elus ka osutuvad nendeks. Siin ei saa küsimata, et lisaks on alati põnev teada,
kuidas inimesed teevad oma tööd.
Kuidas te tuvastate nii-öelda lase jooniste pealt selle,
kus on olnud metsavendade punker ja eluviisis,
peitub. No seda küsimust võiks kindlasti küsima arheoloog Mauri
Kiudsoo käest, kes on, ma arvan, selles valdkonnas Eesti
kõige pädevam inimene.
Lasin isegi eelmine aasta andsin talle ühe sellise metsatüki ette,
tuli umbes selline kuus korda kaheksa kilomeetrit,
ütlesin, et seal tõenäolist põhjapoolses otsas võiks olla
kaks punkri kohta.
Ja siis mingi Ma arvan, see oli 20 25 minutit hiljem,
siis Mauri saatis mulle kaks koordinaat,
ütles, et tema läheks, vaataks kõigepealt seal need
ja noh, tõesti vaatasin ise ka seda pilti
ja siis mulle tundus ka, et seal on tõesti nagu selline
reeglipärane nelinurkne moodustis olemas,
mis võiks olla kunagine punkri koht. Ja nüüd tegelikult kevadel, kui lumimetsale ära sulab,
siis tulebki minna vaatama, et kas siis on
või ei ole, aga, aga mulle tundub, et on.
Et eks see on samamoodi, et sul peab olema seda kogemust
siis nii arvuti taga, tegelikult praktilises elus maastikul ja,
ja siis on võimalik seda eeltööd teha, sest ta 10 aastat
tagasi punkri otsimine tähendas seda, et sa said arhiivist
mingi kirjelduse. Võib-olla said sinna juurde mõne metsavenna,
kes siis veel see aeg elus oli või mõne tema toetaja kirjelduse.
Panid sellest kahest siis mingisuguse ala kokku,
läksidki lihtsalt sinna metsa või rabasse füüsiliselt läbi
käima seda ala mis oli ikkagi päris meeletu ettevõtmine.
Teinekord võis muidugi juhtuda, et selle käigus leidsid
hoopis mõne muu punkri koha.
Teinekord võis juhtuda väga naljakaid, et see ikka siit ka,
kus ühel juhul oligi nii, et läksime ahelikus ühest haava
tukast läbi. Jõudsin riistu kraavini, jäin seisma, pöörasin ringi,
et teistele öelda, et tuleb, et siis järgmine viir võtta.
Ja siis see punkri koht oli tegelikult minu järgmise inimese vahel.
Aga maastikul ühtepidi minnes taimestikust ei olnud aru saada,
et seal on selline vaata et põlvekõrgune,
siis kolm korda kaks meetrit Kohilas, aga teise nurga alt
paistis ilusti välja.
Et noh, liidari pildi pealt on ta tegelikult väga ilusti näha. Aga siis nii-öelda spetsiifiliseks otsimiseks üldiselt
ikkagi korraldatakse sellised talgud ehk et. No eks seal tegelikult on see, et seal peab olema kõigepealt
ka põhjus, et miks me seda punkri kohta selles piirkonnas otsima,
et kas on mingisugune lugu, kas on mingisugune vastamata küsimus,
mingisugune hüpotees, et neid arme Eestimaa peal on selles
mõttes ikkagi tuhandetes tuhanded.
Osad punkri kohad muidugi ongi võib-olla tänaseks hävinenud,
et neid ei ole võimalik leida.
Aga ennekõike ikkagi see edu võti, mina julgen täna väita,
on põhjalik eeltöö. Et enamik inimesi ei ole tegelikult arheoloogilised
väljakaevamisel oma elus käinud, et võib-olla on juhtunud niimoodi,
et linnas on mingid teetööd ja mõned praktikandid juhtuvad
seal augus natukene labidate ja pintsitega mässama,
kuid tegelikult metsavendade punkri nii-öelda puhastamine
väljatoomine on ju meele noh, puhtfüüsiliselt juba meeletu töö,
et kuidas sellele üldse läheneda? No eks sellele tuleb läheneda arheoloogiliselt,
et selles mõttes mina olen väljakaevamiste juures olnud
alati sellises abi tööjõu rollis noh ma külla erinevaid
arheoloogia loenguid võtsin ülikoolis, aga kindlasti ei ole
oma arheoloog ja kindlasti ka selles aspektis,
ma ei hakka ühelegi arheoloogile ütlema,
et kuidas ta seda tööd teeb.
Aga Maurikaga koostööd tehes või vaadates,
kuidas Mauri töötab, siis on ikkagi selles mõttes väga selge arusaam,
et inimene teab, mida ta teeb ja kuidas ta seda teeb. Ja vastavalt tema juhendamistele siis tulebki avaldusel
erinevat profiili kaevata surfi ja vastavalt tema
juhendamisel siis ettevaatlikult sellel pinnasel läheneda,
sest ega iga punkt noh, peaaegu iga punkri kohta on
tegelikult ju erinev, kui me just ei satu sellise peale,
mis on siis ehitatud ühe konkreetse grupi inimeste poolt,
nende nii-öelda käekiri ehitamisel on sarnane.
Et ega seal mina julgeks väita, et kui selle punkri kohta vaadetega,
mis sealt lõpuks välja tuleb, täpselt see selgub siis,
kui see kohtun, dokumenteeritud, läbi kaevatud. Aga seal kindlasti on vaja seda, et seal on kaevamist
juhatab see inimene, kes teab, mida ta teeb.
Et kui see labidamees on lihtsalt selline,
kellel on tugev füüsis ja kes tahab kaevata
ja täpselt, teeb nii, nagu talle öeldakse,
siis on suurepärane, aga, aga kindlasti peab seal olema üks inimene,
kes tegelikult teab teaduslikult, mida teeb. Aga et võib-olla siis raadiokuulajale natukene rohkem pilti
silmadeta maalida, siis milline see ettevõtmine iseenesest
välja näeb, palju on?
Noh, oletame, et põrgupõhja punker oli selline väga suur,
lausa kontrollpunkti leid.
Võtame midagi väiksemat, sihuke kolmele inimesele kolmele
neljale mehele, talvine punker.
Kui palju näiteks arheoloog on kohapeal kui suur antiim,
milline on see? No siis me võime võtta võib-olla selle esimese Saarnakõrve punkri,
mis oli kõige selline huvitavam leid, noh see kõik algas
üldse sellest, et dokumenteerisime kõigepealt selle hetkeolukorra,
nagu ta oli.
See sai üles pildistatud, üles mõõdistatud väga täpselt kõik
see olukord, nagu sealt samblast erinevad osad esemed välja
turritavad ja mitte ainult punker, vaid punkrit ümbritsev noh,
näiteks kus on vahipuu, kus on tõenäoline punkrikaev,
võib olla kasvõi puude saagimispukk, et noh,
tegelikult selle elukoha ümbruses olevad esemed on samamoodi
selle punkri lugu. Ja selle järel siis proovi surfidega arheoloog soovis aru saada,
mis moodi see asi seal pinnases võib paikneda.
Rowisurphen kaevend lihtsalt, mida me siis Saarne kõrves?
Läksime kõigepealt vist läänevallist oli muidugi nüüd eksida
kõigepealt risti läbi, et aru saada, et kui kõrgelt selles
nii-öelda turbavallis siis mingisugust konstruktsiooni üldse
sees on, mis seal täpselt on ja, ja puhastasime ta siis
pealt kõigepealt sellest nii-öelda aastakümnete jooksul
sinna langenud puuokstest kõigest muust sellest kodust ära
siis kiht kihi haaval liiguti järjest siis selle punkri
nii-öelda põhja poole kus siis lõpuks paljastuski punkri põrand,
mille peal olid siis samamoodi seal punkri seina ääres oli
olnud selline puidust karbikene, mille sees olid need
ravimid ja asjad, noh, mis seal siis põrandale variseb
või noh, lagunemise käigus varisenud ja samamoodi tuli siis
ka kogu aeg need esemed kõik ära fikseerida,
et kus kohas tal tuli, mis ta oli. Et ta, jah, ta võtab väga palju tööd tegelikult,
et see ei ole koht, kus sa saad kiirustada.
See on vaja väga hoolikalt seda dokumenteerida,
ega siis selle protsessi käigus tegelikult seda varem leitud,
et vaadata, et aru saada, et kuhu see kõik siis välja võib viia.
Ja noh, muidugi kui, kui tegemist on sellise natukene maal
oleva punkriga, siis tekib kohe ka see probleem,
et kui on sellised sajuperioodid või vihmased ajades kipub
sinna vesi sisse minema. Et kuidas seda kaitsta, kuidas teda talveks katta,
sest noh, seda teha, et nii-öelda järjest ilma objektilt
lahkumata mingisugune koht siis avada, läbi kaevata selle
jaoks meil ei ole kellelegi, ma kardan lähiajal ressurssi,
lihtsalt, et ta võtab aega ja on keeruline kindlasti kõrvalseisjal,
ma arvan, et teda võib-olla isegi igav pealt vaadata.
Et selle nii-öelda tavahuvilise jaoks ma arvan,
selle kaevamise nii-öelda aruanne või see ülevaade lõpus,
et mis sealt leiti, mida sellest järeldada saab. Ja, ja kui selle kaevamise järel veel õnnestub leida näiteks
mõne inimese käest fotod selle punkrikoha kohta,
nagu Saarnakõrve puhul juhtus siis on nagu see pilt
tegelikult üpris täielik Kas kõrve punker on üks neid, mis oli traagilise lõpplooga,
ehk et see nii-öelda materiaalne pärand,
mida te leiate punkri ümbert, on osaliselt siis
punkarikaitsjate viimane seisak? Saarnakõrve selles mõttes ei olnud kuigi ma ise tahaks öelda,
et selle kaevamine ja selle täisandmestikku kättesaamine oli dramaatiline.
Aga seal siis need inimesed tegelikult, kas need naised,
kes seal punkris siis ennast varjasid seda punkrit kunagi rünnatud,
et noh, kui me seda kaevama läksime, siis oli tegelikult teadmata,
et kelle oma see võib olla, mis perioodis ta täpselt on,
kas seal on keegi sees siis surnuna või ei ole.
Ja sealt voodi alt põrandalaudade vahest leitud erinevad
siis kopikad, sendid ka vabariigi aegsed sendid,
Need siis aitasid meil enam-vähem nagu selle võimaliku
punkri mahajätmise perioodi ära fikseerida viimase raha
rahatähe järgi või kopika järgi. Aga ka selle aasta siis selles piirkonnas arreteeritud
või hukkunud metsavendade nimekirjasid vaadates tundus,
et nagu keegi ei sobinendast.
Noh, mõnikord võib juhtuda, et kui sa leiad sealt näiteks
mõne nahkrihma, millele kunagi on näiteks hariliku
pliiatsiga nimi peale kirjutatud või midagi muud,
et siis sa saad sealt esemetelt nagu viite,
kelle oma see võis olla. Aga seal ei olnud seda nii et meil oli tegelikult ikkagi
natukene selline mõistatused, kelle punker ta võis olla,
sest ilmselgelt see inimene kas siis arreteeriti
või see inimesed arreteeriti või nad hukkusid kusagil mujal,
sest punkrit rünnatud ei olnud, selles me olime täiesti kindlad.
Aga siis läbi imeliste juhuste jada õnnestus kokku sattuda
sellest punkrist tehtud fotodega, mis olid siis seal punkris
viibinud inimeste ja seda ehitanud inimeste sugulaste käes. Nii et me siis saime tegelikult võrrelda nii kaevamistel
välja selgitada põhiplaani asjade asetust ja,
ja me saime seda kõike päriselt vaadata ka päris fotode pealt,
see, see on senimaani ainukene selline korda Eestis,
kus sa saad nagu täispildi täispildi kokku panna.
Ja on mulle teadaolevalt siis ka uurimises ka selline punkri koht,
kus tõesti on metsavenna põrm sees.
Aga üldiselt on ka hea tava see parasjagu pooleliolevast kaevest,
tegelikult siis ei räägita selles mõttes,
et uuritakse enne läbi ja siis on nii-öelda võimalik seda
lõppresultaati tutvustada, et nii-öelda poole töö pealt ei
ole nagu heaks tavaks neid asju ajada. Et ilmselgelt lähen, et, et nii-öelda ajaloolase aspektist
või kuidas nende konservaator restauraatori pärandiga
tegeleva inimese aspektis pigem siis konserveerivalt kui
nii-öelda restaureerivalt.
Kuid kas mingi osa nii-öelda metsavendade pärandist punkrit
Teie vastupanuliikumise pärandist ongi selline,
mida teie meel, mis teie meelest just vajaks seda nii-öelda
restaureerivat ja taas loovat lähenemist luua see pilt,
et sa lähedki tundide viisi metsa ja lõpuks jõuad selle ühepaigani,
mis oli? No põhimõtteliselt seda nii-öelda restaureerivad poolt,
selles mõttes on saanud ka teha, et 2015 kevadel veebruaris
me avasime põrgupõhja punkri mis ei ole selles mõttes nüüd
üks-ühele rekonstruktsioon omaaegsest punkrist.
Sest kuna see algne punker oli topelt seintega
ja see vahe oli turbamulda täis pandud, siis noh,
see juba omaette sõnastab tegelikult selle ära,
see hävib päris kiiresti, et tänane põrgupõhja
rekonstruktsioon on siis ühekordse seinaga. Ta on samades mõõtmetes sama kõrgusega suures osas sama
nii-öelda siseviimistlusega või mööbliga,
nagu seal kunagi oli noh, nii palju kui neid andmeid on.
Ja selle ehitamise eesmärk tegelikult loodusesse oligi see,
et inimene saaks kogeda seda keskkonda noh,
näha, et kui kõrge, kui väike ta siis oli kui keeruline seal
võis selle 10 võib-olla isegi rohkem inimesega hakkama saada olla.
Et seda sai siis täiesti sihiteadlikult teha,
et seda nii-öelda inimesele kätte tuua seda tunnet. Samal viisil tegelikult on neid punkrikohtasid siis
taastatud või ennistatud kui mujal Eestis noh,
ennukese mäe Viljandimaal Tarvastu kandis noh,
mis täna ka võib-olla esialgse suurusega päris üks ühele ei ole.
Aga selle maaaluse punkri tunduda tegelikult annab väga
hästi ikkagi kätte, et noh, samamoodi metsavenna talu Karula
rahvuspargis punker, Väike-Maarja Ebavere väike punker kindlasti.
Et praktiliselt igas Eesti osas on tegelikult ikkagi olemas
võimalus näha seda, milline siis selle piirkonna
metsavennapunker kunagi välja võis näha. Ehk et tasub raadiokuulajal kõrva taha panna,
peaks olema nädalavahetusel mõttes välja sõita.
Ent põrgupõhja on selles mõttes ka natukene selline eraldi eriline.
Inglise keeles öeldakse Keysdadi, et kes võib-olla saaksite
selle spetsiifilise punkri lugu natukene lähemalt avada,
sest et tõepoolest põnev, ta on juba kasvõi mastaabis. Põrgupõhja punker siis jah, loodi selleaegse Vigala valla
Vigala valla territooriumil elaval metsavendade poolt.
Tõenäoliselt ehitati punker üles 46. aasta suvel.
Ja sellest hakati siis korraldama või organiseerima
üle-eestilist metsavendi liitvat vastupanuorganisatsiooni
mille nimi oli relvastatud võitluse liit lühendatult Errwell
ja raamatukoguhoidjatest kuulajad kindlasti hakkasid praegu
naeru kehistama, sest tänases Eestis järvel tähendab
raamatukogude vahelist laenutust. Ja noh, muidugi selle organisatsiooni loomisega ei jõutud
selle eduka sihis lõppsihtmärgini, milleks oli siis
üle-eestiline vastupanuvõrgustik Vastupanu koordineerimiseks.
Aga siiski päris paljudes valdades nende nii-öelda kontakti
inimene või liige oli.
Nad üritasid saata ka oma kullerit Rootsi seal sai Eesti
eksiilvalitsuse eksiilis juurde.
See ebaõnnestus ja 47. aasta vana aasta viimasel päeval,
31. detsembril, siis julgeolekujõud võtsid lähedal asuva
koluvere küla piiramisrõngasse, otsiti talu talult läbianni
talust leitud üks põrgupõhja metsavend Oskar Martina,
kes siis kas lasti maha või ta jõudis sooritada enesetappu,
see osa on tänaseni natuke ebaselge. Järgnenud lahingu käigus põrgupõhja punkri tegelikult hävitati,
enamus seal olnud metsaandi sai minema.
Viimasena punkrist väljunud noor naine Asta Jõesaar
ja Jaan Roosi siis said surma.
Ja järgnenud päevade või õigemini paari nädala jooksul üle
Eesti arreteeriti väga palju relvastatud võitlusliiduga
seotud olnud metsavendi.
Et seal on aimata, et selle organisatsiooni juures oli keegi,
kes andis seda informatsiooni siis tõenäoliselt
vastaspoolele edasi. R l i puhul siis oli see erisus, et tal oli eraldi põhikiri
eraldi sellised käitumisjuhendid valla organisatsiooni juhtidele,
maakonna juhtidele oma embleem. Üritad seda kõike teha siis hästi selliselt bürokraatlikult koordineeritult,
mida on tegelikult ka neile ette heidetud,
et see on üks põhjus, miks nad siis vahele jäid ära likvideeriti.
Aga siis 49. aasta 27. veebruaril enamus sellest põrgupõhja
truumikust Pärnu-Jaagupi lähedal Ertsuma punkris tapetakse
ja selle organisatsiooni esimene üldjuht tapetakse siis
mõned kuud hiljem. Teenuse lähedal kurevere külas, kus siis ka täna selline
suur maakivist mälestuskivi on tulla? Teie sõnade puhul ei saanud küll märkimata,
noh, kuigi me räägime metsavendadest, siis väga palju on
just Eesti naised, need, kes on metsa läinud
ja piss käes vabadust kaitsnud.
Materiaalne ajalugu näitab, et milline milline materiaalsest
ajaloost välja lugeda seda naise kogemust selle kõige keskel
siis ka mehe kogemus soopõhiselt. No eks siin tuleb seda silmas pidada, et Eesti ühiskond 1900
neljakümnendatel oli mõnevõrra teistsugune ühiskond,
kui on tänane Eesti ehk et naiste osakaal relvastatud
vastupanus siis nii-öelda relvakandjana kindlasti oli
väiksem kui meestel.
Aga naistel oli tohutu roll kõige selle tagamisel,
et see vastupanu saaks üldse toimida.
Sest väga paljud meestes, kes siis olid olnud ennesõjaaegses
Eestis võib-olla kaitseliidu liikmed, priitahtlikud,
pritsumehed, omavalitsustegelased kes siis tunnetasid seda hirmu,
et võib olla teise nõukogude okupatsiooni algus,
nad arreteeritakse, represseeritakse mingit pidi
ja läksid metsa. Et siis metsavennad said eksisteerida ainult tänu sellele,
et neil oli ühiskonna üldine toetus.
Kui seda toetust ei oleks olnud, siis ei oleks ükski
metsavend rohkem kui võib-olla mõned kuud hakkama saanud.
Ja seal oli see tohutu, too suur ja oluline roll just nendel naistel,
kes tegelikult tagasid selle, et see kõik oli üldse võimalik.
Kes aitasid seda informatsiooni koguda.
Kuulasid küla peal, mis räägiti, aitasid toitu valmistada,
võib-olla kohale tuua, samamoodi medikamente korraldada,
hoiatasid, kui mingisugune haarang oli või mingid võõrad
inimesed küla vahel liikusid. Ja loomulikult oli ka neid naisi, kes olid siis metsas
punkris meestega võrdselt relvaga koos kesklangesid relvaga,
aga jah, ütleme, kui me võtame niimoodi protsentuaalselt,
siis arvestades ka selleaegset ühiskonda
ja nii-öelda soorollide jaotumist, siis protsent oli väiksem
kui meestel. Ning siit edasi tahaks liikuda ka töö juurde,
elu, mälu Eesti mälu Instituudis sest et metsavendade põrand
oli midagi, mis kuni 90.-te alguseni oli täiesti noh,
peidetud ja tabu kuid mis on saanud endale siis nii-öelda
täiesti uue järelelu ning ka materiaalsest aspektist täiesti
uue hingamise nüüd viimase 10 aasta jooksul.
Kuidas suhestub noorem põlvkond metsavendade pärandiga,
kuidas seda tajutakse, kogetakse, kuidas peale vaadatakse,
sest noh, näiteks isiklikult olen 29, ma tajun,
kuidas minu isa põlvkonnale näiteks on metsavendlus midagi
nii palju isiklikumadki mulle, sest et tema isa päriselt
oligi metsas samal ajal kui minu jaoks metsavend on ikkagi noh,
nagu vabadussõjas võitleja natukene nagu selline tegelane
minevikust ehk et kuidas on nii-öelda nooremate põlvkondade
suhestumine metsavendluse temaatika ja selle ümber käib aga. Noh, eks kindlasti jah, siin on see asi,
et kui sellel põlvkonnal ei ole otsesidet selle nii-öelda
eelmise põlvkonnaga, kes selle teemaga kokku puutus,
selles teemas elas, et siis kindlasti see otsene side
tegelikult muutub teistsuguseks.
Aga täna, kui ma vaatan või olen ka, ütleme viimase 10 aasta
jooksul vaadanud neid noori, kes on siis käinud põrgupõhjal,
kus ma olen ise väga palju kordi neid tuure teinud
või matkasid läbi viinud mööda neid erinevaid punkrikohtasid,
siis tegelikult Ta kõnetab küll jah, ta võib-olla ei kõneta päris selles
võtmes nagu nendel inimestel, kes on siis nende metsavendade
kaasaegsed või nende lapsed.
Aga see kõnetus hetk on tegelikult ikkagi väga selgelt olemas,
sest see on Meie inimeste lugu ja, ja kui see noor saab
sellest aru, et see oligi võib-olla tema vanaema,
vanaisa nooruspõlvelugu siis tal ikkagi üldiselt sellega see
side tekib ja, ja mingitel ajahetkedel, kui nad saavad aru,
et oi, et aga see metsa nüüd siin 19 20 aastasena,
et ma olen ju ise aasta pärast sama vana,
et siis neil tekivad nagu sellised seosed
või mõtled, et noh, et aga mida mina sama vanana oleksin
teinud või kuidas kuidas nad üldse julgesid,
kas nad ei kartnud? Et selle jaoks seal nendest aru saada?
Selle puhul ma arvan, nende metsavendade,
need isikulood ja nende isiku saatusest tegelikult mängivad
väga suurt rolli.
Sest kuna Eesti metsandus ei olnud selline üleriiklikult
organiseeritud ettevõtmine või organisatsioon sisse
metsavendluse lugu Eestis koosnebki kõikide nende tuhandete
metsavendade enda isiklikest lugudest. Ja läbi nende, kui see teadmine või see võimalus noortele viia,
et nad saavad selle teemaga kokku puutuda,
saavad selles kuidagi osaleda.
Siis ma olen siiamaani näinud, on, teevad seda hea meelega,
neil võib-olla ei ole siiamaani olnud nagu seda otsest
stiimulit või kokkupuudet seda seda teha.
Aga kui see neile avada ja anda siis nad siiamaani
suhestuvad sellega minu meelest väga hea meelega. Kui öelda ning lõpetuseks tulles siis tagasi selle meie
armsa kaitseväe juhataja hobiarheoloog ja nii-öelda püünele
tõusmine pensile mineku järel siis tahaksingi küsida,
et kui ma nüüd kuulan näiteks seda saadeti,
mul tekib selline tohutu, et Ohtaks ka kätt külge lüüa
kuidagi nii-öelda selle pärandiga, mida on ju veel tohutult
maapõues peidus töötada, siis kuhu ma peaks astuma,
kelle poole pöörduma, eriti, kui ma ajaloolase haridust
sellele eelnevalt nii-öelda endale tagatasku ei viitsi töödata. No kui on olemas selline konkreetne punkri koht,
mille puhul on ka teada selline lugu, mille puhul võib eeldada,
et seda võib-olla likvideeritud maamuna pealt täielikult ära,
kas siis julgeolekupoolse metsavendade enda poolt siis
kindlasti oleks vaja dokumenteerida.
Väga head tööd on selles valdkonnas teinud ka tegelikult
siis mida saab ka igaüks ise vaadata, on pärandkultuuri rakendus,
mis on maa-ameti kaardirakendus olemas, et tegelikult
pärandkultuuriobjektidena võiks need kõik dokumenteerida
ja kas või siis tõesti mulle saata selle punkri asukoht
ja kirjeldus, mis ta on, sest kindlasti ei jõua neid kõiki
kohe uurida, sest noh, kui täna selle valdkonna uurijaid,
et ilmselt saabki kokku lugeda kahe käe sõrmedel siis
paratamatult ei jõuagi kõikide nende punkrikohtadeni. Aga kindlasti see teadmine tuleks fikseerida,
et seal oli, seal olid sellised inimesed selles ajavahemikus,
sest võib juhtuda, et seda informatsiooni valdabki ainult
see üks inimene sööks kuulaja.
Et kindlasti tuleks dokumentaalselt edasi anda,
noh, kas selle järel kaevamiseks läheb, siis ma julgen öelda,
et ilmselt kohe ei lähe.
Sest esiteks on ka teised objektid praegu käsil
ja lõppkokkuvõttes on meil lihtsalt inimressurss,
mis on väga piiratud. Aga see lugu peab säilima, nii et see teadmine tuleks
säilitada mitte ainult ühe inimese käes,
vaid mitmes kohas. Ehk et raadio kuulajatel palume säilitada lugusid,
teadmisi ja mälestusi, mis te leiate oma vanaema
ja vanaisa jäetud märkmetest või siis maastikult
ja omalt poolt sooviksin tänada Martin treilerit,
mille täna saatesse tulemast.
Aitäh teile.
