Selle filmiaasta üks kõige põnevamaid kõlavamaid sündmusi on
juba kätte jõudnud siin jaanuarikuu lõpus
ja see on loomulikult Martti helde uue dokumentaalfilmi
varaküps esilinastus, mis toimub homme ja Ülehomsest,
on see film ka Eesti kinolevis vaadatav?
Me räägime sellest kohe kõigest täpsemalt,
miks see on nii poleemiline ja mis on selle filmi tagamaad,
aga esmalt ma tervitan siin filmi režissööri. Tere, Martti, helde tere.
Väga ilus pealkiri on sellel filmil varaküps,
siin on juba nii mitmeid erinevaid kujundeid sees.
Palun räägi, kuidas te selle pealkirjani jõudsite üheskoos
selle meeskonnaga. Varaküps just nimelt lahku kirjutatult mängi minu arvates
hästi toredalt erinevate mõtetega seoses varanduse osas
seoses küpsuse osas on ju räägitud pallivat raie küpsusest
või et kas mets on küps, kui seda võiks nii nimetada,
aga ka paraküpsusest.
Et kas me rahvana oma metsa hinnata Ta oskame
või oleme selle selles mõttes liiga varaküpsed.
Et ta viskab nagu erinevaid mõtteid õhku,
mis tegelikult metsateemat ühel või teisel viisil käsitleb. Kuidas te selleni jõudsite, kas oli arutelu
või see kuidagi tuli materjalis eest, iseenesest? See tuli tegelikult eeltöö käigus sest et tihti.
Me komistasime ikka ja jälle sõna küps otsa ja,
ja see tekitas nii palju erinevaid tundmusi just seetõttu,
et ökoloogid räägivad seda, et metsa ei saa küpsena käsitleda,
et küpse metsa termin tuleb ikkagi majandusliku poole pealt,
et kui mets on saavutanud teatud vanus, et teda on õige aeg
saekaatrisse saata.
Aga mets kui selline ei saa kunagi kunagi valmis. Ta on ikkagi nagu ühiskond, et on erinevas vanuses puud
noored ja vanad, keskealised koos ja, ja küpsust kui sellist
ei ole ju ka ühiskonnale.
Et me ju areneme ja muutume pidevalt. Tõepoolest, looduskaitsja Liis Kuresoo just nimelt sellest
metsa olemusest rääkiski sellest, mis mets üldse on.
Kas me üldse saame aru, mis mets on, kas,
kas sina teadsid kogu aeg, mis mets on? No ma arvan, et mets vist tähendab ikkagi inimeste jaoks
väga erinevaid asju.
Minu jaoks on alati mets olnud selline mõõtmatu
ja määramatu keskkond, kus kõik on pidevas muutuses
ja arengus ja, ja seetõttu mets on minu jaoks olnud alati
süsteem selle kõige paremas tähenduses.
Aga see, mis, nagu mets emotsionaalselt tähendab,
see on igaühe jaoks nii individuaalne, et et seda ei ole
võimalik kuidagi nagu ühte lausesse panna. Sellest filmist tuleb välja minu arust väga huvitavalt see,
kuidas meie, eestlaste kui metsarahva kuvand on tegelikult
üldse tekkinud, avame veidikene seda, me kõik ju teame,
et me oleme metsarahvas, miks. No vot, kas me oleme metsarahvas või äkki me oleme hoopis maarahvas.
Et meile justkui nagu viimastel kümnenditel on rohkem
hakanud meeldima või, või tunduma see mõte,
et me oleme metsarahvas?
See on nagu rohkem esile tõusnud.
Aga kui ajaloos tagasi vaadata, nii nagu Tõnno Januks filmis
ka selgitab, me oleme ikkagi olnud pigem maarahvas
ja mets on olnud pigem niisugune kauge ja hirmutav koht. Uurinud usundilugu eestlaste usundilugu ja,
ja seost metsaga väga põhjalikult ja, ja kirjalikud andmed
tegelikult ei toeta seda metsarahva müüti sellisel kujul,
nagu ta täna meie teadvuses on.
Et ma usun, et meie jaoks eestlastele on ikkagi see maa
ja metsa või no ütleme laiemalt loodusrahvas on kindlasti õige,
sest me oleme ikkagi ju kultuurrahvana mitte nüüd nagu
sajandeid vanad vaid me oleme ikkagi ju kõik ikkagi maalt
pärit ja linna oleme jõudnud valdav enamus ikkagi võrdlemisi hilja. Nii et see kontakt loodusega ja see loodusega ühes olemine
on meile väga omane, et et ükskõik, kuidas me nimetame seda
siis metsarahvaks. Aga see metsarahva kujund on nagu siin selgubki,
üldse mitte nii vana ja me võime siin rääkida võib-olla
30-st aastast 40-st aastast ja see on seotud pigem rahvuslusega. Jah, nii nagu täna on välja uurinud ja tuletanud,
et, et tegelikult see tugevam müüt, et metsarahvast ikkagi kujunes,
90.-te alguses sai see alguse, ütleme need inimesed,
kes 80.-te lõpus veel nägid suuri metsamassiive
ja siis, kui 90.-te keskpaigas hakati metsa hoogsalt maha võtma,
siis hakkas see müüt nagu juuri alla ajama
ja kahe tuhandendatel tegelikult see müüt nagu sai suurema
hoo sisse, kui me tegelikult nägime, et see looduskeskkond,
mis meie ümber on olnud, et see hakkab nii tohutu kiirusega muutuma. Ma arvan, et seal hakkasid kahe tuhandendatel hakkasid kõik
need loodusrahva inimese sellised nagu tundlad hakkasid nagu
püsti ajama ja mõtlesin, et otototoot et me kaotame
tegelikult seda keskkonda või keskkond nii radikaalselt muutub,
mida me nii omaks peame.
Ja tänaseks me tegelikult, et nii ka nagu Tõnno filmis välja toob,
et tegelikult see müüt on hädavajalik ühele rahvusele.
Et meil on vaja midagi, millest kinni hoida
ja mis kuidagi määratleb meid kui rahvast. Aga kuskilt peab see müüt saama mingit tuge
ja ma mõtlen selle aja peale, kui meie sinuga käisime koolis
me ei ole nii palju erinevas eas parasjagu
ja ma pean tunnistama, et mina mäletan küll meie kooli ajal
algklassides ja keskkoolis pöörata loodusharidusele
väga-väga palju tähelepanu.
See oli täiesti normaalne, et me teame palju sellest,
mis meie looduses meie ümber on ja, ja me teame ka,
kuidas sellega ümber käia. Kas sul on sarnased mälestused? Ja tõenäoliselt see võib-olla oleneb ka sellest,
et kus me koolis oleme käinud.
Et mina olen ka väga kasvanud sellises looduslikus keskkonnas,
ma olen ikkagi metsade vahel üles kasvanud
ja ka minu vanemad ja vanavanemad on kasvatanud mind ikkagi
loodusega koos olema.
Et seetõttu mulle tundub, et et väikestest kohtadest pärit,
et inimesed võib-olla neil on see nagu loodusetunnetus veel tugevam. Ja, ja tegelikult ka linnas ütleme, inimesed,
noored või lapsed, kes käisid maal vanavanemate juures,
et ka nendel oli tegelikult see nagu kontakt loodusega nagu tugevam.
Nüüd meil hakkavad need looduslikud paigad nii tugevalt muutuma,
et meil kaob paratamatult ka kas looduslik kontakt.
Ja, ja see on nagu selle loodusetunnetuse mõttes nagu
äärmiselt oluline, ma arvan, neid muutusi me alles hakkame
läbi tegema. See mõte, kuidas meist on metsarahvast kasvatatud,
tegelikult jookseb konflikti kiiresti reaalsusega.
Huvitav on see, mis tuli see ka sellest välja,
et meie haridussüsteem tegelikult ei toeta väga sellist
loodusega kooskõlas või loodusega jätkusuutlikult koos elamist.
Mida see tähendab? Võib-olla kõige lihtsustatumalt mind kõnetas kõige rohkem
see mõte, et kui me vaatame, kui kiiresti on erinevad
kliimamuutused maailmas aset leidnud juba ka üheksakümnendatel,
mõisteti tegelikult, et kliimaga on toimumas muutused aga
haridussüsteem ei ole nende muutuste teadvustamisega
tegelikult kaasa käinud.
Ehk siis selline üleüldine maailmatunnetus ei ole
haridussüsteemi jõudnud. Ja, ja sealt tekib põhiprobleem, et kui,
kui meie noored ei mõista, kuidas maailm toimib et on
põhjus-tagajärg seos ka loodusressursside kasutamisel siis
tegelikult needsamad noored, kui nad kasvavad suureks,
siis nad ei, ei suuda lahendada ka probleeme,
mis kliimamuutustega kaasnevad.
Sest et arusaamine, kõige lihtsam arusaamine on puudulik.
Ja tegelikult me näeme praegu seda poliitilistest otsustest
väga hästi läbi, et arusaamine lihtsatest asjadest on
natukene lonkav. See on nii kohutavalt irooniline, et me räägime sellest praegu,
kui toimub õpetajate streik just täpselt,
et praegu on need inimesed, kes peaksid andma meile seda
alusharidust nad on hädas.
Nad ei saa hakkama, neil on liiga palju koormust
ja võib-olla ka ootused on hästi teistsugused.
Sellepärast et, et siin on kaks vastandlikku maailmapilti
tundub kuidagi väga kergelt, on sellest filmist kumab läbi,
et tekib kaks vastandlikku maailmapilti,
üks on spetsialiseerunud ja suunatud kasvule. Ja teine on üleüldisem ja suunatud jätkusuutlikkusele. Sealt tuleb ka see polariseerumine, mulle tundub,
et me peaksime tegelikult ikkagi nagu maailma nagu
mõistmisest ühtemoodi aru saama.
Sest et kui me õpetame spetsialiste väga kitsasuunalisi spetsialiste,
kellel tegelikult maailmatunnetus sellistes elementaarsetest
teadmistes on puudulik, siis tegelikult me kultiveerima seda
polariseerumist rohkem.
Ja me kaevame iseenda auku sügavamaks, sest et need noored,
keda praegu õpetajad peaksid koolitama, kuidas maailmast aru saada,
siis nemad ei saa tulevikus tegelikult ka lahendada neid probleeme,
millega meie tulevased generatsioonid silmitsi seisavad. Nemad tahavad saada spetsialistideks, ma arvan,
praegu on ikkagi eesmärk, on saatespetsialistiks
ja teenida palju raha. Paraku nii on jah, et ei kujuta ette muidugi,
millised need väljakutsed neil veel ees seisavad. Aga räägime tegelikkusest, jällegi üks tsitaat,
mis mulle filmist väga kõlama jäi, oli see,
et metsa saab hinnata vaid metsas käies.
Metsa peab kohale minema ja siis seda on võimalik hinnata,
seda ei saa hinnata kuidagi kaugelt vaatelt.
Kuigi droonivõtteid on filmis mitmeid ja need on väga ilusad
ja needki on väga kõnekad.
Aga teie käisite koos operaator Mattias Veermetsaga metsas palju? Väga palju.
Käisite metsas, mida te nägite?
Rääkige, milline see mets on, millist metsade nägid? Võib-olla kõigepealt täpsustan selle palju ära,
et me tõesti kolme aasta jooksul sõitsime Eesti risti-põiki
läbi üle 60 metsatukka jäi kaamera, et ja tõesti,
Võrumaalt Põhja-Eestini ja, ja Hiiumaalt Ida-Virumaani.
Ja me võtsimegi kohe alguses selle suuna,
et, et üldse mingeid tervikpilt tajuda, siis me peaksime
ikka igas nurgas ära käima, et enam-vähem saaks aru,
et kas probleemid on valdavad või, või need on koondunud kuhugi. Ja ütleme niimoodi, et esimesel aastal sai see kaust meil täis,
mis puudutas raielanke.
Et need on tõesti igal pool palju.
See, mida me nägime, oli, oli tegelikult hirmutav.
Sest et sellist eraldatust või puutumatut loodust ei ole
enam sellises mahus, nagu seda võiks artiklite põhjal
lugedes oodata või eeldada.
Et see tegi väga kurvaks, oli, oli väga-väga-väga koledaid
kohti ja oli näha ka seda, et metsatööstus on läinud väga
kurja vaeva, et väga kaugetest metsa tukkadest saada palgid kätte. Et need, need teed, mis on rajatud metsade majandamiseks,
on ääretult massiivsed.
Sellist suuri metsamassiive, kus ei oleks suuri kuivendusi või,
või pikki sirgeid kruusateid selliseid enam ei ole lihtne leida.
Kui niimoodi tagasihoidlikult ennast väljendada.
Et vaatepilt oli nukker ja nukraks teeb tegelikult ka see,
et metsamajandamise viis lageraiete näol on pööranud.
Ütleme, et kui, kui puud kaovad, siis tegelikult on,
on hävinud ka maapind. Need, roopad ja segipaisatud maastik ei meenuta mitte
kuidagi enam metsa, see olid kõige šokeerivam,
oli, oli kohti, mis nägid välja nii õudsed,
et ei tahtnud isegi kaamerat tööle panna.
Et ma saan ühtpidi aru, et metsa majandamine on ääretult
vajalik ja ei seisa kuidagi selle majandusharu vastu.
Aga küsimus on, et kas need meetodid, kuidas me seda metsa
majandama ja kas need on ka päriselt jätkusuutlikud hävitame
tegelikult peale puude seal ka muud elusorganismid. Et see oli kõige hirmutavam ja kurvem. Ometi, meil on ju Eestis olemas kaitsealad,
meil on Soomaa, Lahemaa kooliajast on meelde jäänud suured metsad,
on Alutagusel. No vot, ja nüüd me jõuamegi tegelikult filmi tuumani,
mis on, mis on see probleem, et ma pean kindlasti ütlema seda,
et me ei läinud seda filmi kuidagi mingite eelarvamustega tegema,
et me proovisime väga neutraalselt kuidagi aru saada,
et mis on ühe või teise poole argumendid ja,
ja kus on nende väärtused.
Aga see tulem, kuhu me jõudsime, on ikkagi see,
et meil küll on looduskaitsealad. Aga mis on paljudele võib-olla arusaamatu,
isegi uudisena kõlada.
Et me raiume neid looduskaitsealasid tühjaks.
Ehk siis kaitsekorralduskavad ei, kaitsen meie looduskaitsealasid.
Kuidas see võimalik on, vot see sellele küsimusele oskab
vastata poliitik või ametnik, kes on neid looduskaitseala
kaitse-eeskirju muutnud.
Aga tõesti aastatel 2015 kuni 19 on on looduskaitsealade
kaitsekorralduse eeskirju muudetud need lõdvendatud selleks,
et saaks kaitsealadel lageraiet teostada. Ja vot see on paradoks, et kui meil on kaitsealad,
aga me raiume neid kaitsealasid tühjaks siis tekib
õigustatud küsimus, et mida me siis kaitseme?
Lahemaa on väga suure surve all, aga on ka teisi loodusalasid,
kus on raieid toimunud, nii et et probleemi tuum on seal,
et ei vastanda ennast metsa majandamisele.
Küll aga sellele, et kui me oleme leppinud kokku,
et meil on kaitsealad et siis need peaksid olema ikkagi
kaitse all, et selles mõttes, see on probleem
ja see on karjuv probleem. Samas, Eesti mets on üks meie riigi kõige suuremaid varasid ja,
ja see on ka see üks meie kõige suuremaid ekspordiartikleid
ja see annab tööd meeletul hulgale inimestele Sanna toasooja
mitte ainult meile, vaid ka paljudele väljaspool,
nii et kas te leidsite ka positiivseid näiteid siis sellest,
kuidas me kasvatame metsa hästi. Eesti puidutööstus ju väärindab puitu väga oskuslikult
ja puidutööstus on arenenud ja need investeeringud on olnud
väga muljetavaldavad, mis on tööstustehtud,
et meil on ikkagi väga häid spetsialiste
ja väga edukaid firmasid, kes oskavad meie kohalikku puit
võitu väärindada.
Selles ei ole absoluutselt kahtlust.
Ja küsimus võib-olla on selles, et kas mingil hetkel äkki on
need sektorid üleinvesteeritud ja praegu,
kui tekib toormepuudus, siis see tegelikult annab ka selle vihjet,
miks looduskaitsealade surve on, on suurenenud. Nüüd ma olen toonud sellise näite, et vanade loodusmetsade
maharaiumine on natukene nagu võrdluses vanalinnaga.
Et me tegelikult ju ehitussektori tööhõive egiidi all ei
lammutaks vanalinna.
Et me saame aru, et vanalinn, pärand isegi kui
ehitussektoril läheks kehvasti, me ei võtaks vanalinnas
poolt vanalinna maha, et saaks uued heituda.
Aga metsatööstuses praegu tegelikult vanade loodusmetsadega
nii toimitakse. Et me võtame vanad metsad maha.
Olgugi et me ütleme, et me istutame sinna uue siis me oleme
pärandist ilma jäänud.
Et ja, ja seda ei taasta mitte mingi hinnaga.
Isegi kui me paneme uued istikud sinna kasvama,
siis vana mets on läinud.
See on nagu koht, mille peale tasub mõelda,
et et ajad ju muutuvad, tööstused muutuvad,
arusaamad ja väärtused muutuvad, et tegelikult metsatööstuse
väärtused peaksid käima ka ajaga kaasas ja aru saama. Me oleme tegelikult mitte kliimakriisi lävel,
vaid selle sees.
Et need on nagu need mõtted võib-olla, mis tasub filmist
kaasa võtta. Sest poleemika loomulikult tekibki just nimelt
ja on tekkinud selle pinna pealt.
Metsatööstus leidis, et neid on näidatud selles filmis
halvasti ja oli oht, et film ei ilmugi sellisena,
nagu oli plaanitud.
Aga ma saan aru, et nüüd on jõutud kokkuleppele. Ja me oleme täiesti sõbralikult ikkagi suhtluses,
et puidutööstuse esindajatel ja ka riigimetsa majandamise
keskusele oli võimalik jaanuari alguses filmi vaadata.
Nad kasutasid seda võimalust ja pärast filmi vaatamist
tegelikult tõdesid ka ise, et jah, et see film on tasakaalus
ja me ei ole kuidagi intervjuude sisu kuritarvitanud,
et nende seisukohad jõuavad sellisena, vaata nii,
nagu nad on planeeritud. Nii et tegelikult ülesanne sai täidetud.
Teie eesmärgiks oli mõista, mis toimub parasjagu meie metsaga,
Eesti metsa küsimus, metsadebatt, mis toimub metsadebatis
kõik teevad, mis on selle metsadebati sisuks.
Aga millised on tulemid, millised on järeldused,
kuidas edasi oleks võimalik liikuda.
Teie kui filmimees? Kanna arvates.
Ma arvan, et dialoog on väga oluline ja see on selline juba
muutunud trafaretselt, et me peame istuma
ja rääkima ja, ja kõik sinna juurde sellest ju kõik
poliitikud ka kogu aeg räägivad.
Aga siin tuleb eristada seda, et kuidas seda dialoogi pidada.
Siiamaani on puidutööstus kasutanud väga palju ressursse selleks,
et oma sõnumeid läbi kommunikatsiooniagentuuri lihvida. Ja need sõnumid, mis avalikkuses kõlavad,
need on disainitud sõnumid.
Vaat selle osa me peame sellest dialoogist välja võtma.
Me peame kuulama teadlasi ja me peame toetuma faktidele.
Me ei tohi tegelikult, mis on, nagu ka meie elanikel,
kohustus, mina näen, et see on kohustus,
riigimets on meie kõigi vara.
Meil on 1,3 miljonit omaniku riigimetsal meiegi nende omanikena. Me peame filtreerima, mis sellest jutust on tõene.
Ja kõige parem viis seda teha on lugeda erinevaid allikaid
mitte toetuma ühele kindlale väljaandele,
vaid tegelikult, et me peame nagunii maaülikooli kui,
kui Tartu Ülikooli teadlasi mõlemaid kuulama.
Et siin ei, siin ei ole ühte õiget ega valet,
vaid info analüüs. Kriitiline allikakäsitlustes on siinkohal oluline tõesti,
sest et jällegi kooliajast on meelde jäänud Eesti pindalast
on kaetud 65 protsenti, metsaga 51 protsenti
või 23 ei ole näinud.
Mis on õige. Vot see on hea, et see on üks ideaalne näide kommunikatsioonist.
Kui ma ütlen lauset Eestist 51 protsenti on kaetud metsaga
siis mina väidan, et see väide ei ole tõene,
sest et me peame aru saama, mis asi on mets.
Eesti seadustes tähendab mets ühe koma kolmemeetrist puud.
Ja see tähendab seda, et Ma ei tea, kas sina kujutad ette,
et siuke puusakõrgune Kuusakene on tegelikult seaduses
märgitud kui mets? Õige oleks väita, et 51 protsenti Eestist on kaetud metsamaaga.
Aga vaat see väike lauseehitus selline nagu nüanss juba
määrab väga palju, kuidas on võimalik kommunikatsiooni juhtida.
Et tegelikult me peame nagu aru saama, kuidas meile neid
sõnumeid edastatakse.
Ja seda proovib film teha, et me proovime hästi lihtsate
vahenditega rääkida kõige põhilisema ära.
Et inimesel oleks selline nullpunkt. Et millest siis oma arvamusi kujundada. Ja tõesti tundub, et see film kutsub üles kõiki meid läbi,
vaatame revideerima oma teadmisi sellest mis on mets,
mida tähendab, et eestlased on metsarahvas võib-olla peaks
minema kohale ja vaatama, milline see mets siis tõesti on,
või minema kinno ja, ja vaatama Martti helde filmi varaküps,
kust paistab väga palju metsa, kuidas metsa filmida.
Kuidas mets sobib kaadrisse. Väga raske filmida, et Mattias Veermetsoperaatorina ta on ka
väga loodustunnetuslik, kuigi mattis linnapoiss,
siis ta õpetas mulle hämmastavaid trikke,
kuidas metsas ellu jääda, nii et me ikkagi filmisime metsa selliselt,
et ööbisime metsas, rippusime võrk magamiskottidega puu
otsas ja viibisime väga pikalt metsas ja matja,
seal on hämmastav omadus puude taga metsa näha,
nii-öelda kui kõne käändu keerata. Et metsa filmimine on väga raske, ilma et ta tunduks võsa või,
või selline üheplaaniline. Kui kaadrisse mahu võtta filmikaamera, olgugi et tal on suur
mahtuvus filmi kaadril siis ikkagi lõpuks metsast jäävad
sinna peale ainult vertikaalsed postid. Just ja see on veel huvitav asi, mida väga paljud eestlased
võib-olla ei, ei oska metsafilmist oodata,
on see, et kui palju meil on erinevaid metsaliike seda me
proovisime ka teha, et kõik metsaliigid oleksid kaetud,
et me saaksime näidata ja tegelikult ka talletada
ja salvestada seda meil, mis meil veel alles on.
Et kui eriilmelisi metsakooslusi meil tegelikult Eestis on,
et ei ole ainult selline mustika-männimets,
vaid et on palju eriilmelisi kohti, kuhu tegelikult harva
satub inimesi matkama, sest et need on ka raskesti läbitavad. See film ei jätnud mulle kui vaatajale tegelikult väga
nukrat tunnet sisse.
Jah, teema on väga keeruline, seda on keeruline käsitleda,
aga säilib pigem edasivaatav.
Mida sina režissöörina üritasid sellesse filmi sisse panna,
milline oli see üleskutse vaatajale? Lootus ikkagi lootus või mingisuguse perspektiivi seadmine
on sellise nagu keerulise probleemi puhul hästi oluline,
et ikkagi ma ei saa ikka lootus, tuleb kogu aeg,
et ka tulevastel noortel tegelikult, et see ei ole täiesti lootusetu,
kus me oleme, sellest on võimalik välja pääseda.
Et me peame koostööd tegema omavahel, olenemata eelarvamustest.
Et see, ma arvan, on nagu põhiline, et kurbadest teemadest
ei ole mõtet teha kurba filmi. Lootus on ikkagi see, mis meid edasi viib
ja natuke jõudu annab, et olenemata, kui keeruline see ka ei ole. Just nimelt teadlased selles filmis ka rääkisid,
mis siis mets on ja siit on juba läbi käinud mitu korda see mõte,
et kui teha lageraie, siis võib küll istutada puid,
aga metsa ei saa istutada sellepärast, et mets on suurem kooslus,
milles osalevad külga puud.
Jah, aga kõik rohttaimed, samblikud, seened,
mükoriisa on väga oluline metsa koosluse osa,
kõik see, mis on mulla sees, kõiksugused,
loomad, väikesed suured, nii imetajad kui ka bakterid,
et mets on, on väga suur. Ja kõlama jäi ka see, et et ikkagi on võimalik.
Väikesest asjast võib tulla suur muutus,
et on võimalik see asi ümber pöörata.
Kuidas sulle? Tundub mulle tundub ka, et on, on võimalik pöörata.
Mulle tundub tegelikult, et et inimesi, kes pooldavad kestlikumad,
metsa majandamist ja, ja tasakaalustamata metsa majandamist,
et neid inimesi on tegelikult väga palju.
Ametlikud uuringud näitavad, et üle 80 protsendi tegelikult
toetab teistsugust metsa majandamist, kui see on praegu
Soome oma vead juba teinud.
Ja Soome juba liigub väikestel sammudel silla poole. Mulle tundub, et me me lohisema natukene nagu järgi. Millised oleksid need sammud peale rääkimise,
kus kohas me peaksime rääkima, mida me saame praegu ette võtta,
et minna edasi sellepärast et nagu filmis,
ka teadlased ütlevad, me oleme juba kliimakriisis,
see on fakt.
Mets, nagu selgub, ei ole meil heas toonuses parasjagu Eestis.
Kuidas me saame edasi minna, meil on vaja mingit teistsugust elu. Üks asi, mis me saame teha, on, me saame minna metsa.
Nii lihtne kui see ka ei ole ja, ja me saame viia oma lapsed metsa.
Õpetajad saavad viia lapsi loodusesse, et see on,
millega me puutusime palju kokku, et sellest rääkisid ka
mõned loodusgiidid, kes on viinud Tallinna lapsi loodusesse
ja näinud nende reaktsiooni.
Kuna nii palju inimesi elab Tallinnas, siis mulle tundub,
et see loodusest võõrandumine on üks tegelikult selle
konflikti põhjustest. Mida kaugemale me sellest oleme, seda mitte kõnekam,
ta on kuidagi meil meil see kontakt hakkab ära kaduma
ja see on, see on täiesti normaalne, aga et see kontakt
saaks taastuda ja et see üldse oleks lastega võimalik siis
me tegelikult peaksime väga varakult viima lapsi loodusesse,
seletama neile, selgitama neile, kuidas loodus toimib.
Et see on terviklik süsteem.
Et me oleme looduse osad, mitte et me oleme siin linnas,
meil on kõik hästi kraanist tulev vesi vaid et see,
mis tegelikult meil on seal akna taga tingib meie heaolu. See tingib meie tuleviku.
Ja, ja see on nagu kõige alus, kui me tegelikult sellest
süsteemist aru ei saa ja vaatame, et mets on kuskil seal.
Mina saan ju hästi, mul tuleb ju radikatest sooja küll.
Et siis tegelikult me ei saa nagu nendest probleemi
põhjustest aru.
Ja laste kasvatamine ikkagi ja haridus on ikkagi esmatähtis,
et muidu me kultiveerime sellist teadmatust
ja segadust juurde. Nii et kõik saab ikkagi alguse haridusest.
Me seisame siin koos Eesti õpetajatega, elame kaasa neile
ja lapsi ei pea viima loodusesse mitte üksi õpetajad,
vaid ka nende vanemad.
Võimalikult varakult.
Ja lõpuks hakka või uskuma, et meie, inimesed,
oleme siin ühiskonnas kõik kuidagi seotud. Veega kõneles täna uue dokumentaalfilmi varaküps režissöör
Martti helde.
Juba ülehomsest on seda võimalik vaadata kinolevis ka Eesti kinodes.
Soovitame kõigil minna vaatama üks ilus ilus film,
aitäh tulemast marti kutsumast.
