Mina olen Urmas Tartes. Mind tuntakse kui bioloogi loodusfotograafi putukateadlast. Täna tulime siia Alampedja kaitseala metsadesse otsima  väikseid loomi, keda me võime nimetada veel siiski putukateks,  keda me paneme hästi harva tähele. Kuid kes on meie metsade ühed kõige suuremad  ja olulisemad elanikud. Need, loomad, keda me siin otsime, on väliselt pisikesed  ja märkamatud. Kui me vaatame loomarühma mitmekesisust,  siis kõige väiksemad neist on pool millimeetrit pikad kõige  suuremad viis millimeetrit pikad. Need on loomad, keda me tunneme hooghändadena. Suureks teeb neid kaks asjaolu, kõigepealt see,  et nad on ainsad loomad, kes elavad ehk läbivad kogu oma  elutsükli kõikidel mandritel maakeral kaasa arvatud Antarktikas. Ja teine asi, mis neid suureks teeb, on see,  et neid on hästi palju ja eriti palju on neid siin meie  paras möötemetsades. Veel rohkemgi on neid tundravööt ja nende arvukust  hinnatakse selliselt, et noh, võib-olla tremiidid  ja sipelgad on veel biomassiga napilt neid ületamas. Kuid hogenalised putukad maakeral on nende järel kohe  auväärsel kolmandal kohal. Nad on inimestega selles mõttes hästi sarnased,  et nad on lausa seenegurmaanid. Seenehüüfid on üks nende põhilisi toitusid. Loomulikult söövad vetikaid, seeneeoseid,  õietolmu, kõike ka sellist söödavat orgaanikat,  mis siis siia kõdukihti satub. Kuid oma sellise söögiharjumusega on nad meil ühest küljest  äärmiselt olulised. Laguahela putukad, ehk siis kõik need lehed,  okkad, mis näiteks puude otsast maapinnale kukuvad. Kõigepealt hakkavad seal kasvama seened ja  siis tulevad nende lehtede kasvavaid seeni sööma hoogannad,  kuid see suhe hoogenda ja seente vahel tõenäoliselt ei ole  üldse mitte mitte selline lihtne söömise suhe,  vaid väga tõenäoliselt jäävad ka seeneeosed näiteks mõne  hoogena karbade vahele kinni. Ja kui see hoog nüüd seal kusagil kõduv sees ringi kõnnib,  siis aitab ta omakorda seeneeostel kusagile liikuda levida. Hoogenad ise omakorda on toiduks väga paljudele kääbusämblikele,  kes siinsamas kõdunehis ja sambla vahel tegutsevad samamoodi  relestadele remargikatele ehk siis kõik pisikesed loomad on  pisikeste kiskjate toiduks. Eks minagi olen oma elust noh, hästi palju varsti juba  paarkümmend aastat pühendanud nende pisikeste loomade  pildilisele salvestamisele ja kuivõrd see maailm on  jätkuvalt avastamisrõõmu pakkuv, siis on  ka minul tulnud ette olukordi, kus ma saan pildile mingi  käitumise või suhte. Küsin mõne kolleegi käest, et mis toimub ja,  ja siis ma saan vastuseks, et ei, et ma ei ole seda mitte  kunagi näinud. Ehk see on maailm, mida tasub igaühel vaadata,  avastada. Tema puhul eriti võluv, et teda on väga lihtne leida,  tuleb ainult esimese metsatukka minna ja visata maha  ja hakata jälgima, mis siis meil kõdu peal toimub. Või kui läheme seenele, siis vaatame seenekübarate alla. See on üks tüüpilisi kohti, kus me neid leiame tegutsemas. Või siis sügisel mahalangenud lehti pöörame teisipidi  ja siis me näeme seda võluvat maailma.
