Eelmisel nädalal avati Tallinna linnagaleriis näitus
mälestused Altai Grayst ja ma olen tulnud siia
ning mind on vastu võtnud kunstnik Liisa Kruusmägi,
tere. Tere.
Ning ka näituse kuraator Annelis lepp.
Tere. Tere.
Valgus tahaks küsida.
See näitus räägib sellest. Kuidas teie vanavanaema läks Altai krais.
Nad läksidki, nagu paljud eestlased läksid otsima maad.
Aga kuidas te selle looni üldse jõudsite,
kust te saite teada, milline oli see elu seal,
mida nad tegid.
Kuidas see idee sündis? Näituse idee tekkis sellest, et lihtsalt Annelisiga
rääkisime juttu nagu sellel teemal ja teda hakkas huvitama
see lugu. Ja kuna mul on vanaemal säilinud päevik,
mis on siis ilusast üles kirjutatud, kuidas tema ema läks
siis sinna ja, ja kuidas nad seal elasid,
et siis seda materjali päris palju.
Et sellest sai teha siukse korraliku näituse. See näitus on jaotunud ruumiliselt, võiks öelda kahte
väikesesse ruumi.
Ja esimene neist seintel on kujutatud, mida need on sellised
väikesed nukk karikatuurid seintel. Need on siis koomiksid, kogu see lugu jookseb siis
pilditekstina ja esimeses saalis on siis alguses lugu,
kuidas nad lähevad, sõit, kui kaugele nad lähevad seal seina
peal on kaart.
Ja siis teisel pool on inimeste kohta kellega siis minu
vanavanaema abiellus esimesena ja siis teise ära
ja millised need lapsed olid, mis nendega juhtus?
Ja teises saalis on siis külaelu, et kui nad lõpuks sinna
Estonia külla jõudsid, et siis milline see elu-olu seal
välja nägi, mida nad seal tegid? Seda näitust lisa, te olete edasi andnud koomiksi žanrina.
Miks just see? Sellepärast, et mulle esiteks endale väga meeldib koomikseid teha,
ma olen varasemalt teinud ka ja see on hea võimalus,
kuidas nagu pildi ka edasi anda, mingisugust lugu
või et sa saad lugeda kohe nagu pildi pealt seda teksti,
et see on selline väga mugav viis minu arust.
Ja samasse pilt annab nagu siukest natuke ka mingeid aimu juurde,
et mis toimub või sellepärast koomiksist Annelise teie kuraatorina, kui nüüd inimesed tulevad seda
näitust vaatama, millest esimesena räägiti veel,
et üldse viia neid sellesse aega sisse.
Millest see näitus üldse sündinud on? Ja et minu jaoks kuraatorina oluline just rääkida seda lugu,
sest mulle tundus, et me Siberist oleme rääkinud väga palju
seda kurba ja traagilist küüditamise lugu,
aga et see, et 19. sajandil pull, läks päris palju inimesi
vabatahtlikult Siberisse paremat elu otsima,
et see lugu on nagu jäänud tahaplaanile,
et minu eesmärgiks oli siis seda esile tuua. Ja see näitus ei ole mõeldud olema selline kurva tooniga
ega sünged tegelikult tal on helge noot. Just kuigi väga mitmed inimesed on just välja toonud,
et tegelikult see oli väga traagiline lugu,
et see elu oligi üsna raske, et see teekond sinna oli väga
pikk ja ega väga täpselt ei teatud ka, et mis neid seal ees ootab.
Et hakata ehitama elu üles keset lagedat steppi,
kus ei ole mitte midagi, et see oli üsna keeruline,
aga samas me üritasime siin näituse käigus siis Liisa
vanaema mälestuste põhjal tuua esile just neid helgeid hetki ka,
et see kuidagi tasakaalustaks seda raskust,
mis seal siis oli? Liisa, kui te oma vanavanaema päevikut lugesite,
milline oli see teekond, kuidas nad sinna lõpuks jõudsid,
kaua neil aega võttis ja mitmekesi. Teele asusid, oli kuus peret, kes lõpuks sinna kohale
jõudsid ja nad läksid sinna peaaegu kaks aastatest.
Alguses läksid rongidega Lõuna-Eestisse,
hakkasid sõitma, kuni siis Tšeljabinskis,
kus nad pidid tegema tööd, et teenida raha,
et saada üldse hobuseid, millega edasi minna.
Ja siis mindi siis hobustega edasi selliste Gibitkadega,
mis on siuksed pealt kaetud, vankrid. Et see oli jah, selline pikk-pikk-pikk, rännak,
et kui erinevad lõpuks kohale jõudsid, et mõni suri selle
tee peal ära veljed.
Et oli selline kaugele sõit. Meenub teile mõni seik päevikust, mida vanavanaema pani kirja,
et mis nende kahe aasta jooksul juhtus seal tee peal. Et ja et võib-olla see oli tähelepanuväärne,
et neil oli vaja süüa, et selle jaoks nad tegelikult siis
laulsid ja mängisid kannelt, et siis see kohalik külarahvas
kogunes nende ümber ja see aitas ka, nagu siis sellele
rännakule edasi minna, et see oli üks moment,
mis seal päevikus kirjas oli, näiteks. Siin teises ruumis on väike laud maas heleroosat värvi,
siin on kujutatud seda külaelu, mis seal Altai krais oli.
Lisa, mida me näeme siin laua peal, mis siin kujutatud on
ja kust selle idee tekkis. Idee tekkis sellest, et seal päevikus oli vanaemal joonistad
see külaplaan, et see oli ridaküla.
Ja seal päevikus oli siis kirjas, et kes,
kus elas ja oli ka nende enda, see maa lapikene
ja nende krunt, siis jõudis välja kuni jõeni.
Et siin on meil ka märgitud peale jõgi ja kogu seda küla,
siis ümbritsesid mäed.
Aga selle lauamaketti me tegime üsna sellises abstraktses
ja võib-olla lõbusas viisis, et ma kutsusin kokku oma sõbrad,
kes aitasid seda keraamilisi tegelasi sinna peale teha
ja meil olid üsna sihuksed, vabad käed olid antud,
et võis läheneda asjale loominguliselt, et tegime küll neid loomakesi,
kes seal olid ja neid maju, aga aga samas siin on ka siukseid,
igasuguseid huvitavaid tegelasi, keda siin vaadata
või uurida. Kui detailselt teie vanavanaema oli kirjeldanud neid loomi,
maju, ka inimesi. Külas elasid ikka üsna detailselt jah, et tal olid kõikide
inimeste kohta kirjeldused, aga seal oli ka väga huvitav,
sellepärast et see oli ju tema nägemus nendest inimestelt
ja siis need olid väga siukseid iseloomulikud,
et oma isa kohta näiteks ütles, et ta oli venivillem jah.
Et kirjeldused olid päris pikad ja see päevik ise ka päris paks,
et lugemist oli palju.
Kui paks siin paksemat sorti kaustik täis kirjutatud. Ja kui pika aja jooksul ta oli seda päevikut pidanud.
Tegelikult ta selle päeviku kirjutas üsna hilises eas
kirjutas üles siis mälestused, et mis siis nagu meelde jäi
või mis oli oluline, aga huvitav selle asja juures on see,
et ta enda elust kirjutas isegi täiskasvanul on päris vähe.
Ja siis päevik lõppes sellega, et 45. aastal me tulime
tagasi Eestisse ja siis on kõik, et tegelikult ta nagu
kirjutas rohkem sellest oma oma ema elust
ja oma nendest sugulastest Anne-Liis siinsamas ruumis, kus me seisame,
siin on seintel ka välja toodud lõigud päevikust,
millest nad räägivad, mida nad kirjeldavad. Jah, et mina siis tegelikult töötasin selle Liisa vanaema
päeviku kallale, ma mõtlesin, et kuidas seda siis näituse
formaati panna ja seetõttu ongi siis siin kolm eraldi peatükki,
et on see teekonna lõik, et kuidas sõitsid sinna siis teiseks,
ma tahtsin tuua esile neid inimesi, kes seal elasid.
Et siis Liisa, vanavanaema, Anette on keskne tegelane
ja siis tema erinevad abikaasad ja siis lapsed seal ümber
ja tahtsin ka siis seda külaelu just välja tuua,
et nad seal Altai krai piirkonnas liikusid tegelikult päris palju,
et siis on nagu need erinevad mälestused siis lisa vanaemalt
esile toodud, mis siis on, mõned on traagilisemad,
aga mõned on väga-väga toredad. Kas seda päevikut uurides tõusid esile ka emotsioonid,
mis tekkisid eestlastel minnes sinna just selle maaga? Jah, selles mõttes, et kui lugeda seda päevikut,
et siis hästi palju tuleb see välja, et tegelikult nad
tahtsid väga Eestisse tagasi tulla, et see igatsus kodumaa
vastu ei kadunud kuhugile.
Ja minu jaoks kuraatorina tekkis selline paralleel tänapäeva
ajaga ka tegelikult, et see sisend, miks nad ära läksid,
on tegelikult nagu selline universaalne sihuke rahulolematus
selle eluga siin. Et kuna siin ei olnud talupoegadel piisavalt maad,
et siis seetõttu mindi ära minu jaoks jah,
see üldse see kogu näituse teema võimaldab siis rääkida ka
üleüldiselt rändeteemadel ka, et miks minnakse
ja ja miks tagasi tullakse, et sihuke lai teema,
mida saab käsitleda selle näituse kontekstis? Aga mis oli see pidepunkte neil seal, mis neid hoidis,
mis neid kandis edasi seal olema? Ilmselt ka see, et ei olnud ka võimalik nii lihtsasti tagasi tulla,
et sõjad tulid peale, et see ei olnud väga lihtne,
ma kujutan ette.
Ja ilmselt ka see üles ehitatud elu, et kui sa oled juba
midagi sinna loonud, et ei ole väga kerge sealt tagasi tulla
ka juba. Lisa nagu öeldud, näituse avamine oli eelmisel nädalal.
Millist vastukaja te olete saanud?
Näitusele? Külastajate lähedastelt sõpradelt, väga tore oli see,
et avamise juurde oli väga palju inimesi
ja nad kõik jõudsid siin avamise ajal seda lugeda
ja anda juba siis tagasisidet.
Aga tore on see, et väga paljudel on tegelikult esivanemad
niiviisi läinud ja on siis mulle nagu rääkinud,
et oo jaa, et minu vanavanaema oli ka seal
või kuskil et küll teises piirkonnas, et neid kohti oli ju palju,
aga just et minu arust on tore see, et inimesed võib-olla
mõtlevad natukene oma esivanemate peale ja kuidas nende elu oli,
et mina tooks välja siin selle, et et ma olen väga õnnelik,
et mu vanaema oli nii tubli ja kirjutas üles kõik asjad,
et mida me saame nüüd ise lugeda, tegelikult kõik võiksid
natukene oma elust või oma sugulaste elust natukene üles kirjutada,
et siis siis jääb see nagu tulevikku. Kas see on selle näituse sõnum ka, et ühest küljest,
et tundke huvi oma juurde? Vastu jah, kindlasti, miks mitte, et tegelikult on ju tore,
et selle näituse puhul siis, et minu vanavanaema elas oma
elu ära, aga nüüd sajand hiljem toimub siis näitus tema kohta,
et ma arvan, et on väga õnnelik selle üle.
Ja kauaks näitus avatud jääb.
Näitus jääb avatud kuni märtsi lõpuni. Ja Tallinna linnagaleriis mälestused Altai Krist
ja mina vestlesin Liisa Kruusmägi ka aitäh.
Ja meiega oliga näituse kuraator Anneli slepp,
aitäh. Aitäh.
