Tere Me räägime teemal Eesti soov, Tallinna Ülikoolis toimub konverents,
mille korraldab Eestimaa looduse fond ja see keskendub nii
merele ja soole.
Aga merest igaüks arvab ise, et ta midagi teab
ja merest võib-olla on ka räägitud rohkem siis soon pisut
salapärasem ja natukene nagu ummik, et argipäevane ma ei tea,
kas te olete selle minu algusega nõus, kas soo ei ole meil
argipäevane või on? No ma ütleksin, et sõltub, mis ajahetkel me räägime sellest soost,
et kui me räägime viimasest võib-olla 10-st aastast,
siis on see soo muutunud üpris argiseks.
Kui me räägime varasemast ajast, siis nähti seda sood
võib-olla kui sihukest vaenlast lausa tüütu
ja märg. Ja põldu seal pidada ei saanud.
Nii et see sõltub jah ajahetkest. Kui palju on üldse Eestis soid? Siin ma peaksin muidugi tegema sellise võnke veel,
et vastata sellele küsimusele, et mis see soon
ja omakorda sõltub ka, et kuidas siis seda soode
või kes selle soo definitsiooniga küsib.
Ja kes vastab.
Et kui me mõtleme vanarahva peale, siis öeldakse soo kohta,
et vesi on, aga laev ei sõida, maa on, aga käia ei saa.
Ja ma olen täiesti nõus selle määratlusega. Aga kui räägib sellest soost näiteks ökoloog,
noh siis tema ütleb, et maapinna sees peaks olema vähemalt
et 30 sentimeetrit turvast.
Ja see turbakiht peab veel juurde ladestuma.
Siis me saame rääkida soost.
Kui seda turbakihti juurde ei teki, siis me räägime pigem turbaalast.
Ja kui ma nüüd jõuan lõpuks sellele vastamisele lähemale,
et palju neid on, siis jälle tuleb mänguse aeg. Kui me räägime näiteks 100 aasta tagusest ajast,
siis meil oli soid ütleme noh, viiendik Eesti pindalast.
Ilmselt on paljudele jäänud kooliõpikutest meelde selline
uhke number nagu 22,3 protsenti Eestimaa pindalast.
Aga kui me räägime, et mida selle sooga vahepeal tehtud on
näiteks kuivendatud siis on soode hulk drastiliselt
vähenenud ja praeguseks hetkeks me saame rääkida,
et Eesti pindalast, soid neid alasid, kus siis seda turvast
juurtele ladestub. Imest saame teda sooks pidada on lausa alla 10 protsendi.
Et see ülejäänud osa selle 10 protsendi ja 22 vahel.
Vaat see on ka see turbaala, millele ma eelnevalt viitasin. Aga tahaks nüüd ikka täpsemalt teada, mis mõttes turbaala,
mis sisse saanud on, kas mida me oleme teinud siis selle
suure osaga soost siis me oleme neid kuivendanud
või mis häda on? Jah, see kuivendamine on üks suur häda nagu ilusti ütlesite.
Selleks et soos saaks see turbakiht ladestuda,
siis noh, mis asi see turvas on?
Turvas on taimejäänused, mis ei ole täielikult ära lagunenud.
Aga see niuke poolik lagunemine saab toimuda väga märjas
keskkonnas ja selleks on meil sinna turba sisse vaja parajas
koguses vett.
Aga kui me selle soo ära kuivendame, siis pääseb õhk sinna
taime jäänustele juurde. Ja see kogu see noh, ütleme siis orgaanika,
see hakkab lagunema, millest osa lendab siis atmosfääri
süsihappegaasina ja turvas ei teki ja meil ei ole sood,
vaid meil on selline jah, turbaala ja see protsess on olnud
viimase 100 aasta jooksul just nii intensiivne.
Et sellepärast oleme märganud väga suuri muutusi eesti keskkonnas.
Ja kuidas see avaldab mõju nii taimestikule,
loomastikule ka meile endile. Et meil on selle kuivendamise tulemusena kuivendatud sood
näiteks märksa tuleohtlikumad.
Sest kui juba juhtub, et tulekahju lahvatab,
siis sellist sood, mis on kuivendatud, on märksa raskem
kustutada kui seda sood, mis on piisavalt kõrge veetasemega,
sest selline soo, kus noh, me räägime siis nii-öelda elusast
soost või kus turvast juurde ladestub ja vett on piisavalt,
siis tulekahju jääb sinna maapinna lähedale,
aga ta ei lähe sinna sügavamatesse kihtidesse turba sisse. Nii et võib-olla, kes on siin kunagisele soo kustutamisega
vaeva näinud, et vaatad, et kõik saab korda,
läheb mööda mõni tund ja kuskil või isegi ööpäev või,
ja siis hakkab see seal sügavuses hõõguv turvas uuesti põlema.
Eks neid muresid on nagu üksjagu veel. Aga miks neid soid peab kuivendama üks, seal on mingid
majanduslikud tegurid. Ja selles mõttes me jälle peame kolima ajalukku.
Et miks meil maad jäi väga väheks haritavat maad,
sest inimeste hulk kasvas ja loomulikult kasvasid ka nende vajadused.
Kui me lähme, noh, lausa maade ostmine siin 19. sajandil
hakati otsima uudismaid, et kus kohta saaks selle oma
väikese talulappi rajada ja siis nähti, et see sooala,
mis muidu oli nii kõlbmatu ja, ja märgus ei saanud ei
põllumaadega metsamaad. Siis hakati seda hoolsasti kuivendama ja kuivendama siis
eelkõige kraavituse abil.
Ja need kraavid hakkasid siis avaldama mõju just nimelt selleks,
et saada seda metsaala ja põllualaheinamaid sooheinamaid näiteks.
Nii et noh, ega siis tänapäeva kontekstis on isegi osad
linnaosad rajatud soo peale, no võtame tartus
või supilinn on ju ka kunagine sooala.
Nii et jah, need majanduslikud põhjused Ja aga sellest on ju tükk aega möödas ja nüüd ei ole ju ütleme,
viimase 100 aasta jooksul.
No olgu Nõukogude Eesti viljastavat Nendes tingimustes
tõesti olid meil kolhoosid ja sovhoosid,
aga need kõik, see nii-öelda maa põllumajandusse on ju kõik taandunud.
Ja, ja kuidagi see inimtegevus on pigem see,
et ma lähen raha aparaadi juurest, võtan sealt välja oma viieka,
lähen poodi, mitte et mul on kuskil peenar,
et te ütlesite just, et viimase 100 aasta jooksul on see
suur protsent jäänud soid meil vähemaks,
et mis need praegused vajadused siis on minna seda soodsalt
veest tühjaks laskma? No siin on mitu põhjust, et üks on ka selline,
kuidas ma ütlen harjumuslik või et kui me nüüd proovime seda
möödunud sajandit niimoodi tegevuste või selle kuivendamise
intensiivsuse järgi ära jagada, siis enne teist maailmasõda
kaevati kraave praktilised inimese tööjõuga.
Meil oli terve suur hulk lausa kraavi hallideks kutsutud inimesi.
Kes noh, näiteks Läänemaalt või Saaremaal,
kus vabanes siis vahepeal tööjõudu, tulid mandrile seda väga
rasked tööd tegema. Aga inimene ei jõua nii sügavaid kraave käe jõuga nagu kaevata,
noh, mõtleme siin Aino Tammsaare pealegi,
kas või. Aga siis tuli teine maailmasõda,
sõda lõppes, maa riigistati ja tulid suured masinad,
need masinad pandi kokku nendes tehastes,
kus enne tehti sõja jaoks tanke.
Ja need suured masinad omasid sellist jõudu,
et see kuivendamine muutus märksa intensiivsemaks,
sest oli võimalik rajada palju suuremaid sügavamaid kraave. Ja noh, see lootus oli, et vot need sood on siiani olnud igavesti,
kuidas ma nüüd ütlen, mõttetud ja nüüd saaks sellest ometi
siis kasuliku põllumaa Nõukogude Liidu viljastavates
tingimustes on aga siis seitsmekümnendatel
või ütleme tegelikult juba 60.-te teises pooles said paljud
looduskaitsjad aru, et eesotsas Viktor Masinguga,
et see tegevus ei ole mitte mõistlik ja tegelikult turbaaladel,
kus on siis lausa olnud kõrgsoo ehk rabad nendelt mingit
õhtut metsamaadega põllumaad nüüd küll ei saa. Ja nende erinevate arvamuste kokkupõrget kutsutakse lausa
soode sõjaks.
Ja see soode sõda ilmnes siis eelkõige ajakirjas Eesti loodus,
kus vastastikku siis kirjutati oma maailmavaadet,
selgitavaid või põhjendavaid artikleid.
Aga võib öelda, et looduskaitsjate poolele jäisevõitu
ja näiteks 81. aastal loodi 30 soo kaitseala saades aru,
et tegelikult meil on neid soid vaja eripäraste elupaikadena
kus siis on selliseid taimi ja loomi toimetamas,
kes mujal elada ei saa. Ja noh, nende aastakümnete jooksul ongi soodele lisandunud
juurde siis erinevaid väärtusi, mida alguses üldse ei märganudki,
et oi, neid seal ju ka on.
Noh, on siis näiteks puhta ja mageda veehoidlad
või siin tänapäeval me räägime süsiniku sidumisest just
turba sees.
Aga selle kõige tegevuse kõrval on ju juba palju maid
kuivendatud ja nendele kuivendatud aladel juba on rajatud
põllud või on kasvanud rohkemal või vähemal määral metsa. See mets, mis on kasvanud turbaaladele, on üldiselt kõdu Soomet.
Mida see tähendab?
See tähendab seda, et sinna on peale kasvanud küll puud,
aga puude ümber on turvas ja see turvas,
kuna seal vett enam ei ole, eks ju, ja õhk pääseb turbole ligi,
see orgaanika saab täielikult hakata ära lagunema.
Siis selle lagunemise kaudu haihtub õhku jälle palju süsinikku.
Ja kuidas me selle kõdusoometsa ära tunneme,
et kui minna, ma arvan, kuskil võtamegi üsna ükskõik millise
soo ja selle lähedal hakata sinna zoosüdamiku suunas minema,
siis tõenäoliselt. Me läbime mõne kraavi ja tõenäoliselt me näeme siis
selliseid puid, kus puujuured on väljas,
nad on sellepärast, et see turvasealt ümbert on ära lagunenud.
Ja eks siis sellele jupile maale, kus on juba antud
mingisugune noh, ülesanne olla siis põllumaa
või metsamaa siis on väga raske hakata järsku oma
mõttemaailma või käitumist muutma, et oi.
Aga ärme siin enam hari. Ärme kaeva nii sügavaid kraave enam, et see,
see kõik nõuab muutmist ja seda saab teha tasapisi. Sõnaga, viimase 100 aasta jooksul on vähenenud soode
protsent laias laastus 22-lt alla 10-le protsendile Eesti pindalast.
Ja ja soode sõda kestab juba mitukümmend aastat. Eks see sõjal ole ka intensiivsemad ja leebemad etapid,
aga ta kestab ja. Miks on soo hea, te olete mitu korda öelnud,
et, et soo on vajalik, mis ta annab? No me saame seda soo tähtsust vaadata erineval skaalal nii
ruumis kui ajas.
Ja noh, ajast ma juba olen ka mitu korda rääkinud,
aga Ma kolin veel korra sinna minevikku ja räägime siis 100
aasta tagusest ajast või isegi varasemast kus see märg
ja ligipääsmatu ala oli inimestele pelgupaigaks.
Kohalikud teadsid, kuhu ja kuidas liikuda läbi selle
vesisema soo osa. No ütleme, eska sõnam, Mare see on kui selline nagu veevöö
ümber raba raba kõrgema osa ja liikuda südamiku suunas
või näiteks mõnele soosaarele.
Kohalikud teadsid, aga vaenlased mitte.
Ja see andis turvatunde, mida võib-olla neil,
kus soid polnud, siis nendel elanikel ei olnud.
Aga siis on sool iseloomulikud taimed ja loomad mis on
näiteks soo puhul veel eripärane, et soolongolm jämedalt
võttes kolm arenguastet, meil on madalsood,
siirdesood ja kõrgsood ehk rabad. Ja nendel kolmel arenguastmel on olemas täiesti lagedaid vorme,
aga ka neid, kus kasvavad puud.
Ja kui me räägime nüüd näiteks lagerabast,
siis see on üks selline looduslik kooslus
või keskkond, mis saab olla looduslikult lage.
Ja selliste elukeskkonda vajavad paljud linnud näiteks pesapaikadeks,
sest see on turvaline.
Toitu on rabas pigem tagasihoidlikult aga pesitsuspaigana on
lindudele hästi meeldiv. Nii et see on see järjekordne väärtus.
Siis ma mainisin puhast ja magedat vett.
Meil on maakeral isenesest vett küll, aga väga suur osa on
sellest soolane inimene oma tegevusega on väga palju vett
ära rikkunud, on seal mis tahes aastaid raskmetallidest,
bakterite, pisikute, mikroplastiku ja tont teab milleni.
Aga seal rabas see vesi puhastub.
Kui meil on kevadeti suured üleujutused,
siis see raba või laiemas mõttes siis soo imab endasse seda
liigvett ja annab seda vett tasapisi välja siis kui meil on põud. Ma toon teile täiesti oma kodu kõrvalt sihukse
mikroskoopilise näite, kus noh, nagu ka selline pehme ja,
ja turbane ala.
Ja meil kodu lähedal kaevati vist drenaažitoru puruks,
nii et maja ümber tekib sinna-tänna aeg-ajalt mingisuguseid märgasid,
lohkusid ja kaevasime siis sinna hoopis ühe siukse,
väikse tiigikeseitzee vesi valguks ühte kohta kokku.
Ma räägin tõesti väikesest selliseid poole meetri sügavusest ja,
ja noh, siuksest meeter läbimõõduga august. Ja kevadisel ajal või noh, ütleme siis juba suvi,
kas oli hästi põuane, nii et maja ümber taimed kõrbesid,
aga selle loigukese põhjas oli veel siis pisut vett.
Ja ma sain vaadata, kuidas linnud käisid seal joomas.
Ja kui ma nüüd nagu laiendan seda mõtet siis suurematele
looduslikele aladele, siis vot seesama soov on ka selline
natuke päästerõngas ka veekontekstis.
Ja, ja siis on seesama müütiline süsinik,
mis just on ilmseks tulnud viimase no ütleme,
siin kümneb 15 aasta jooksul. Ja kus meil on suur mure nende kliimamuutustega
ja temperatuur maakeral tõuseb paljud võivad öelda,
et noh, mis, kust ta siin tõuseb, külm on
ja lumi on maas ja mis me siin muretseme.
Aga ega tõsis ühes kohas on võib-olla väga külm vaat kuidas
meil on ka viimase kahe kuu jooksul siin temperatuur
pidevalt muutunud väga külmast ruttu plussi
ja nii edasi. Et mulle tundub, et selle kliimamuutuse väljendus ongi nagu
selline noh, sihuke looduslik ärevus ei ole midagi rahulikku
ja stabiilset, vaid see kogu aeg muutub.
Ja kui mõnele tundub, et mis see kraad või poolteist siin
maakeral tõusta on, siis ma olen armastanud tuua näidet
jälle inimestest, et me kõik oleme olnud ju elus palavikus
ja kui inimese normaalne kehatemperatuur on 36,
viis ja kui me liidame sinna juurde kõigest selle poolteist
kraadi ja saame 38 ja milline on siis meie enesetunne. Eks sama lugu on ka selle maakeraga, mis polegi ju nii suur,
kui tundub ja seda maakera on ainult üks,
kus me elame.
Ja märgalad teevad tõhusalt tööd, ma ütleks,
et aidata ka meil siin end paremini tunda,
aga oluline siis meiega neid märgalasid hoiaks.
Maakera kontekstis on märgalasid, et tsirka kolm protsenti
ainult aga nende panus on väga suur. Ja kui me mõtleme veel inimeste peale, et kuidas nad siis
selle sooga suhestuvad mõelge vaid, kui paljud meist mul
tegelikult käinud siin soos matkamas, jalutamas,
marjul teinud fotosid, ma arvan, lugematul hulgal.
Sellepärast et see soo on midagi erilist
ja teistsugust, kui me võib-olla iga päev näiteks linna
kontekstis kogem. Siin oli, praegu on nii palju huvitavaid,
selliseid värelusi, mis panid kõik kohad kihama mul nende
soode erinevate vormidega, mis te välja tõite,
sellega tegin endale selgeks, mis sul raba
ja soovahe tegelikult raba ongi soo üks vormidest.
Ja siis teine väga tore asi, mis te rääkisite,
et kuidas inimesed, kohalikud oskavad minna sealt nende
Laugaste ja nende kõrgendike vahel sealt soost
või rabaservast üle tuli meelde kohe metsavendade lood,
mis on nendega seotud samamoodi. Oskar Lutsu jutustus soo oli vist sellenimeline
ja aga selle soo kui nähtuse kui isegi kui tegelase kuju on
ka meie sellises rahvapärimuses ikkagi väga ilusal kohal,
ta on natukene selline müstiline ja ei saagi aru,
kas ta on pigem nagu siinpool seda ilma vikerkaart
või on ta juba teisel pool, et kas te olete
ehk uurinud seda ka või olete lugenud nende soomaterjalidega tegeledes,
et mis paigas soo, meie mütoloogias või meie
kultuuripärimuses võiks olla. Ta on minu arvates ka sellise piiripealsel kohal kui
eestlased räägivad oma identiteedist või sellisest
minevikust ja, ja siuksest ümbruse tunnetusest.
Vaat kui sageli öeldakse, et eestlased, kas nad on siis
mererahvas või metsarahvas, räägitakse põllu Arijatest
ja samal ajal see soo sooga nagu võiks ju rääkisime,
on siin kaetud väga suur hulk olnud ajaloo jooksul Eesti
pindalast aga mina ei ole kuulnud, et keegi oleks rääkinud soorahvast. Et see, see teadvustus ja soo kui koosluse väärtus
ja tahe olla sooga seotud on ka viimase paarikümne aasta teema.
Ja see kajastub, ma arvan, nii ilukirjanduses
ja kajastub ka pärimuslugudes, et noh, kuidas me sellest
soost räägime, kuidas me temast mõtleme.
Et nagu õigesti ütlesite ja olen sellega väga nõus,
et et soo määratlus kui sellise müstilise
ja erilise kohana sellele ühelt poolt annab aluse seesama
looduslik omadus. See maa on seal pehme ja see on midagi teistsugust kui
mineraalmaa või tavaline põllumaa, tee, kus me kõnnime,
eks ja kui midagi on erisugust, siis hakkab fantaasia hoopis
jõulisemalt tööle.
Ja niimoodi on sinna sohu pandud elama mitmed müütilised tegelased.
Noh, öeldakse ju vanarahvasuus ka, et hirmul on suured silmad.
Ja siis räägitakse näiteks ka nendest eksitajatest,
et seesama ilukirjanduslik raamat Oskar Lutsu soo,
mis algselt kandis pealkirja kirjutatud on see raamat toob
ju ka läbi siis nende tuledega mängimise siis püüdja seal ühte,
seda väga kehvasti käituvad meesterahvast ära eksitada
ja uputada mis nagu kinnitab seda sageli kasutatud mõttekäiku,
et soos on põhjatud laukad ja seal võib uppuda
ja sõltuvalt soost, eks seda on ka juhtunud. Küll on joostud sinna Laugaste manu, siis need naisterahvad,
kes on näiteks soovimatult jäänud rasedaks
või on ka enesetaputeega seotud, seda sood. Regilaulus vist suisa need tütred lindudeks
ja kõik need, need kohad, kus need soovimatud lapsed sai ka
jäetud ju sinna raba serva kuskile laukaservale.
Ja kõik on seotud sellega. Et tahtsin öelda veel noh, näiteks Kalevipojas,
kus noh, on ka pikk lugu, kuidas seda sood näiteks
kajastatakse seal ta on nagu selline vahemaa rõhutaja,
et kui sa nüüd hakkad mööda sooda, sõtkub telles
ja et noh, et see viitab nagu tegelikult ka sellele,
kui palju siis omal ajal neid soid oli, et kui pikk on see
teekond ja milliseid erinevaid juht muuseas soosis veel
lisaks leiab, et noh, mõtlen veel kirjanduse peal,
et on mitmed kirjeldused, kuidas mõrvad on soos leidnud aset. Aga kui ma siia tänapäeva tagasi tulen riburada pisi näiteks,
siis siin kaheksakümnendad 90. teid ka siis kirjanduses
ja inimeste suhtumises tervikuna muutub see soo märksa
suuremaks sõbraks.
Ja Ma julgen soovitada väga Juhan Lepasaare raamatut
sooradadel ja see on 80.-te keskel tuli selle esmatrükk
ja kuidas seal sellest soost kirjutatakse tema siis
minategelasena jalutabki soos ja ei ole enam juttu
mingisugustest õudsatest kollidest ja kus,
kui sinna sohu lähed, ega sealt enam kunagi välja ei tule,
noh, mitte niisuguses stiilis, vaid hoopis sellise põnevuse
lugupidamise uudishimuga. Ehkki ta mainib ka seal näiteks mõnda soovaimu,
aga see on kuidagi hellalt ja pehmelt esitatud mitte enam hirmutavalt. Meil on saatekülaline keskkonnateadlikkuse ekspert soode
alal Piret Pungas, kov.
Te olete uurinud soode tegevust, elu ja elu jätkumise
võimalust ja ulatanud oma uuringutes ikka päris kaugetesse
aegadesse 100 ja rohkem aastat tagasi.
Aga kuidas nüüd mõelda selle peale, et kui see hirmus
pandeemia meil kaelas oli, siis eestlased leidsid kohe
võimaluse minna rabasse kõndima, minna sooservadele marjule,
et siis kuidagi oli soo veel kõige suurem sõber,
et see oli ülerahvastatud ju täiesti igal pool Eestis. Ja nii oli ja ma armastan ka seda just sedasama
koroonapandeemiat näiteks tuua, noh, me siin räägime,
tsoon siin pelgupaigaks olnud aastasadu tagasi,
aga tegelikult ei pea üldse 100 aasta taha minema,
vaid piisab paarist aastast.
Et minna otsima seda pelgupaika ja kus saab jalutada
ja nautida seda vaikust ja rahu.
Tõsi küll, kui ma mõtlen siin koroonaaja peale
ja siis tundus mõnigi laudtee oli rahvarohkem kui võib-olla
raekoja plats. Aga ma loodan, et see andis tuge inimestele kogu selle
haigus puhanguga seotud probleemidega toime tulla. Kindlasti päris lõpetuseks veel, kuna te olete arvatavasti
rohkem soodes viibinud, kui võib-olla siin terve korrus
inimesi kokku, siis.
Kas sohu minnes on Te, mainisite ka pildistamist,
kas ilusamad kaadrid on päikesetõusu ajal
või päikeseloojangu ajal, kas sohu peab minema varahommikul
või õhtul lille, kas on mingi aastaaeg, mis on täiesti eriline,
mis nagu mitte kusagilt mujalt? Sa ei saa selliseid emotsioone kui just soost? Ma arvan, et see erilisuse tunne olema inimese enda sees
ja võib-olla leiab kõige erilisema hetke
või või siis hetkejäädvustus hoopis ühel,
eriti hämaral pärastlõunal.
Aga, aga minu jaoks oli üks vahva hommik.
See oli septembrikuu hommik ja päike paistis
ja läks päris soojaks.
Ja niimoodi, et soo peal oli kaste ja seda kaste tõi esile
väga palju ämblikuvõrke soos on üksjagu ämblik käin
ja eks siis neil on ju ka võrgud. Aga kui need kastepiisad on seal nende ämblikuvõrkude peal,
siis armastan mõelda, et haldjate pesupäev.
Ja see pilt on imeilus ja õrn ja kaob peagi,
kui esin nendelt ämbliku võrgudelt aurab. Kas te laukas ujumas olete käinud?
Olen küll. Annab seda millegagi võrrelda,
üldse. Ma arvan, et see sõltub, dub mis hetkel sinna jälle minna.
Mina käisin ujumas väga palaval päeval, kus pea käis juba
ringi ja, ja, ja siis, kui seal ujumas ära käia,
siis oli kohe teine tunne.
Aga kui sinna kogemata kukkuda näiteks siis oleks tunne
kindlasti teine.
Et kõik sõltub jälle taustast, aga palaval päeval on see imeline.
Kas sookail on mürgine? Jah, sookailu küll on kasutatud vanarahva seas köharohuna
aga ma ei soovita seda nüüd järgi enam proovida.
Selles soo kaljus on sees-le tool, mis on sügin nagu
eeterlik õli ja mis annab ka sellise tugeva lõhna sellele
sooga ilule.
Minule sookailu lõhn väga meeldib ja minule ta pead valutama
ei pane, aga mõnega võib niimoodi juhtuda.
Ja minu jaoks on sookailu lõhn, ongi selline. Soole iseloomulik lõhn tekitab erilise tunde
või üldse, kui mõtleme nagu soo peal ja siis tema,
see erilisus on ka selles, et kuidas kõik meeled on kuidagi kaasatud,
et maapind on pehme, nina tunneb teisi lõhnu,
kui minna sinna suvel, sügisel saab vabalt pista marja põske,
murrakatest, siinikatest, jõhvikatest, kukemarjadest rääkides.
Ja noh, jõhvikaid saab ju tegelikult ka kevadel süüa mullu seitsis.
Ja sul on aega seal tavaliselt ja vaadata
ja nautida seda teistsugusest. Kas te oma ekspeditsioonide käigus olete sookolli ka näinud?
Et kas te teate, milline on sookoll? Mulle meeldib mõelda nii, et kui hoolega vaadata
ja hoolega kuulata ja märgata siis näeb Selge, no kõigest sellest ja ma loodan, et ka sookollidest
tuleb jutt mitu Tallinna Ülikoolis toimuval konverentsil,
mille eestvedaja on Eestimaa looduse fond,
konverents kannab nime meri ja sooja see toimub juba paari
päeva pärast.
Aga ma tänan teid, Piret Pungas, kov sellise toreda
kohtumise eest.
Te aitasite meil mõtestada soo olulisust
ja et te tõite välja ka selle selle nukrakstegeva trendi,
et me oleme soo suhtes olnud ülekohtused,
aga võib-olla meil annab midagi veel ette võtta,
et me päris niimoodi ei jätka, aitäh teile
ja ma soovin teile ilusat konverentsi ja ma soovin teile
ilusat kevade tulekut. Suur-suur tänu kutsumast.
