Esmalt puhastasime kõrede kudemisveekogusid,
kus nad siis varakevadel noh, nii-öelda liigi liigi
jätkamise paljunemis asju teevad 20 hektari suurusel alal,
mesis rohisime välja männi ja kase järelkasvu noori puid,
et tekiks seda avatud luitemaastiku juurde,
mis samuti on vajalik kõrele toitumisalane
ja siis siis elupaigana, et et miks neid puid on vaja tõrjuda.
Juuride ongi see, et et nad ei pakuks varjevõimalusi kõre vaenlastele,
noh nagu näiteks kährikud ja rebased, esimene prioriteet
igal juhul on see, see vahva esimese kategooria kaitsealune liik,
juttselg-kärnkonn ehk kõre, tema nii-öelda heaolu on
prioriteet number üks, see, et eks ole, selle käigus me
taastame ka kaitsealust, luitemaastiku on kindlasti
tähtsuselt teine ja kolmas ja tavainimese jaoks kindlasti
mitte vähem tähtis on seesama asjaolu, et noh,
me saame tagasi selle ajaloolisrannamaastiku. Kui oluline see paik siin harilaiul nagu siis kõreliigi
jaoks üldse on Saaremaa seisukohast vaadatuna võib-olla
tervet Eestit vaadata, siis. Saaremaa seisukohast vaadates ja, ja ka tegelikult üle Eesti vaadates,
see on väga-väga oluline, sest see on ala,
kus meil on võimalik kujundada selle liigi jaoks uuesti
soodsad tingimused hästi suurel alal. Need tööd on siin juba ligi 10 aastat erineval kujul tehtud.
Kas te saate öelda, et eesmärk on kandnud vilja,
et kõret on nagu siin rohkem? Töid oleme teinud just selle plaaniga, et,
et oleks võimalik, kõneldusin paremini hakkama saada
ja tundub, et see on väga hästi õnnestunud,
et et ikkagi meil on see asurkond säilinud ilma nende
igasuguste töödeta oleme teinud, oleks tõenäoliselt jõuab
kadunud meil.
