Kuula. Rändajat. Ränkajat. Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervis veere olemas oma mõtetega jätkuvalt Uus-Meremaal ja täna tunnistame tõsiasja, et ta on küllaltki mägine. Lisaks seikleme sealsetes metsades ja uurime ka puid. Ütleme üldse sellele, et kuidas loodus on loonud sellised metsad ja mäed Selle laulu nimi oli teekoore maoori keeles ja see tähendab umbes nagu pimedust või kaost laulustiil kitarri saatel mitmehäälselt meloodiline, see on hästi tüüpiline tänapäeva Maury muusikale ja kõlab eurooplase kõrval hästi selliselt mõnusasti ja peaaegu et Testraadilikult. Aga pood ja on ausalt öeldes täiesti vanarahva meloodia ja laulu sisu on lausa müütiline. Laul räägib millestki muust kui maailma loomisest. Ja dekoore ehk pimedus olevat siis olnud kõige alguses ja siis lõi taevajumal joo sinna esimese valguse kiire ja sellest valguse kiirest ilmusid kaks jumalat, rage nui taevaisa ja papatu on aku ehk vanaema ja nemad omakorda said hulga lapsi ja need lapsed siis said vete, õhumetsa ja muudeks jumalateks, nemad lõid maailma. Niisugune küllaltki tegelikult see on hästi pikk ja, ja paljude detailidega Metiline lugu seal näiteks niisugusi, pisikesi asju. Pikalt pole aega siin rääkida, aga näiteks mida nad ka täpselt teavad, et maaema taevaisa olid nii üksteisesse kiindunud. Nad hoidsid üksteise ümbert kinni ja ei lasknud lahti ja kõik nende lapsed olid nende süles ja need ei pääsenud siis maailma ja lapsed, mõtlesin, et mida me nüüd teeme ja siis lõpuks mõtlesid koos välja, et me peame lahutama oma ema ja isa ja siis ühiste jõududega lahutasid maaema ja taevaisa ära, pääsesid välja, said hakata maailma looma, aga maaema ja taevaisa siiamaani ei leia 11 üles, nad on lahutatud ja väga igatsevad tagasi üksteise embusesse. Selliseid detaile selles loos veel tohutult, aga need pole aega rääkida, aga niuke tüüpiline hästi paljude imelike üllatavate keerdudega pikk-pikk müüt. Kahju, maa Emmaste taevaisast, aga samas hea, et lapsed vabadusse pääsesid. Muidu me siin praegu ei räägi. Just nimelt terve see maailm meie ümber on Auride müüdi järgi loodud sellisel moel. Ja noh, kui jälle mõelda niimoodi nagu loodusteaduslikult siis need jõud, kes on loonud maailma kui ka jääma miljonite sadade miljonite aastate jooksul läks nende lõikan niisugused geoloogilised jõud algupäraselt suurelt jaolt ja nii on ka Uus-Meremaaga olnud, et kunagi oli ta üks osa Austraaliast või õieti sellest, mis praegu Austraalia on siis mingi 80 miljonit aastat tagasi loogiliste jõudude mõjul väga suur tükk sealt nagu eraldusse oli praegusest Austraalias peaaegu pool tohutult palju suurem kui praegune Uus-Meremaa ja siis triivis miljonite aastatega ida poole ja siis kas vajuma ookeanipõhja. Nii et sellest muistsest sõja, Landja mandrist ja järele üksikuid saari ja need üksikud saared on siis praeguse Uus-Meremaa nii-öelda alge. Niisugune geoloogiline tagamaa on sellel asjal ja praegusel ajal on niimoodi, et Uus-Meremaa on sattunud kahe laama kokkupuutekohale. No nendest Laamadest me oleme ju rääkinud aastaid tagasi, kui kusagil toimuvad vulkaanilise pursked, maavärinad siis on väga tihti see, et mingi laamade kokkupuute koht, laamad on siis hiigelsuured maakoore osad, mis, mis nagu triivivad miljonit, et aastatega ja mille peal asuvad tänapäeva mandrid. Aga aga vot selle koha peal on need laamad siis seal ookeani all ja just puutuvad kokku Uus-Meremaa kohal ja need on tekitanud siis selle tänapäevase Uus-Meremaamaast rikku tegelikult tohutud vulkaanilise jõud, võrreldavad tuumasõjaga ja need on kergitanud siis nüüd viimaste aastamiljonitega üles, päris kõrged mäed Uus-Meremaal ja kahjuks pole seal tänagi mõnedest raievukatest loodusjõududest rahu saadud ja kogu aeg selline viitsütikuga pomme, kuigi see on jälle noh, väga inimmõistes tohutu pikal ajaskaalal võib midagi juhtuda, see ei ole nii, et seal kogu aeg midagi juhtub, aga see tagama või taust on küll selline, et ikka tegelikult võib midagi juhtuda ja siin saate lõpu poole, me juba jõuame umbes sinna välja, kuidas sai seal kogetud neid neid võimsaid jõude oma naha peal seal. Aga praegu need mäed, kõige uhkemad mäed, mis üldse Uus-Meremaal on, on just lõunasaarele, on niisugune mäestik, mis on ligi 450 kilomeetrit pikk ja üle kolme kilomeetri kõrge kõige kõrgem tipp, Kuki mägi on ligi neli kilomeetrit ja see nimi ei ole juhuslikult Lõuna-Alpid. Siis viitab euroopalpidele ja valged kolonistid panid selle nime oma Euroopa Alpid eeskujul. Päris lihtne seletus vist. Ja, ja tegelikult selles mõttes isegi tabav, et kus sa seal liigud, et tõesti mägede teravad tipud ja palju liustikke ja mulje või ela, rammus on üsna sarnane nagu meie Euroopa Alpide mõnedele piirkondadele ja põhjus on ka selge, et nad mõlemad on siis geoloogilises mõttes suhteliselt noored ja kulumata see teeb nad niisuguseks dramaatiliseks ja neid liustikke on näiteks Uus-Meremaa sellel Lõuna Alpide mäestikus kokku vähemalt 3000 tohutul hulgal. Ja meie käisime neid vaatamas, õieti käisime kahte vaatamas. Nende nimed olid Foxi liustik ja Franz Joosepi liustik ja muidugi maailma liustikel on käidud ka teistel mandritel, et et noh, minu jaoks ikkagi hakkab juba tekkinud, kui palju käinud hakkad nagu võrdlema, klase võrdlemine ei ole päris õige asi, aga aga ikka hakkad võrdlema. Ja noh, näiteks ütleme nende Lõuna-Ameerikast ka või siis Himaalaja liustike-ga võrreldes on vahe selles, et ja ka norra luustikega võrreldes, et need liustikud jõuavad palju madalamatele kõrgustele kui mujal selles kliimavöötmes mis tähendab siis seda ka, et sinna on päris mugav üles saada, näiteks Norras kus on ikka käidud mitmeid kordi, liustikel on ju niimoodi, et pead ikka hulga maad ronima, enne kui liustik pihta hakkab. Ja siis, kui sa oled juba nii kõrgel, siis näiteks oled juba metsapiirist väljas. Aga siin lõunasaarel Uus-Meremaa lõunasaarel on see kummaline asi, et liustiku mõlemal pool mäenõlvadel on metsad, see on väga eriline kõigi maailma parasvöötme luustikega võrreldes. Ja nad on siis ka merepinnast suhteliselt nagu merepinna kõrguse lähedal. Et see teeb nad eriliseks ja seal me käisime lausa ringi sellel Franz Joosepi liustikul kes seal on käinud liustikel, teavad, et alati on see elamus ja sealgi siis jääpragude vahel turnida, kus mõlemal pool kolme meetri laiuses jääpraos on, on jääseinad ja ja vahepeal lähed läbi jää past, mis särab niimoodi. Sinine valgus igalt poolt ümbertringi sulle peale. See on muidugi võimas elamus ja seal peavad olema jalas kassid kassid, jalatsid, naelad all, need on ja niisugused nagu ütleme, raudküüned pannakse sulle saabastele alla, et sa siis tugevasti vajutades ei libise seal jää peal ja et need elamused on, on seal muidugi vägevad. Kui sa selle kassiga kuigi kõvasti ei astu, aga sa võid libiseda ikka ja sõbrad jala lööma lausa vastu jääd, siis on kindel, et lähed ikka noh, nii-öelda kribinal mööda jäänõlva ka ülesse ja loomulikult on seal Franz Joosep liustikul on, on tegelikult kõvasti pall, turiste, seal on giidid, nad on hästi väljaõppinud, sihuke noor mees, kirka käes, kõige sammus niimoodi, et ega seal nagu hirmu ei ole, et väga turvalises olukorras, aga samas saad kogeda seda metsiku looduse võimsust ja, ja erilisust ja ka fjordid jällegi nagu suurtes mägedes, noh ütleme siin jällegi mastaabis Norra fjordid jälle, kus mis mul on vägagi tuttavat, et katete uhkemadki sordid on Uus-Meremaa just Lõuna-Alpide sealpoolses osas, mis need siis on vastu ookeani. Ja seal on see kuulus fjord nimega Mill Fort Sound. Ja noh, seal käiakse palju ja põhjusega. Et niisugune, et sa istud, et tööle laevale, see oli veel purjedega laev meil kuigi ta sõitis mootoriga ja, ja siis sõidad emmed hästi kitsast fjordi, mingi mingi 15 kilomeetrit sele Tasmaania mere nii välja ja siis tuled jälle nagu tagasi sinna fjordi puhub. Ja ütleme, need maastikud jälle, kui võrrelda netti alle Norra või muu maailma fjordidega, et nad on hästi vaheldusrikkad. Et seal on need fjordi seinad, on peaaegu vertikaalsed, siis jällegi seesama tavalised hordide mäe kaljudel seal otsest sordi, kusjuures ei ole metsi maailmas, aga siin on puud ulatuvad tihti välja veepiirini. Siis tulevad võimsad joad, mis vahel kukuvad lausa otseselt kõrgelt kallivastangult otse merre. Ja siis laevaga sõidad sinna lähedale, niimoodi küll ohutusse kaugusesse, aga, aga ikkagi üsna lähedalt vaatad, kuidas tohutu jõuga pahiseb sealt hiigelkõrguselt taevast alla selle seal ja siis taamal veel need lumega kaetud mäed. Et need on väga maalilised maastikud. Mingis mõttes nad on maalisemad kui näiteks Norra fjordid küll noh, seal on nagu teistmoodi kliimaolud, et selle metsa kasvuks on seal väga ideaalsed tingimused ja sellepärast see mets levib niisugustes kohtades, kus ta mujal maailmas nagu ei leviks. Ja nüüd veel mägedes ja mujalgi Uus-Meremaal on hästi palju kuumavee allikad. Need on ka kuulsad. Ja võib-olla kõige kuulsamad on põhjasaarel Koromandeli poolsaarel ja seal me käisime. Sealsed kuumaveeallikate eripära on siis selles, et neid nauditakse ainult sel ajal, kui meri on mõõna kõige madalamas seisus. Ja see käib siis niimoodi, et lähed siis õigel ajal sinna ja siis nagu lainete piiril. Seal on liivarand, hakkad seda liiva sees endale auku kühveldama ja kui sa oled selle augu nagu juba üsna madalaaugu valmis saanud, siis augu põhjast hakkab tulema kuuma vett. Sest need kummaga allikad tulevad kuidagi läbi maa ja ees seal selle ookeani piiril tõusevad nagu sinna üsna maapinna lähedale ja need on niimoodi, noh, sisuliselt on need siis niisugused vannid, millel on looduslik, sooja vee kraan, looduslik külma vee kraan. Et siis soe vesi tuleb sealt vanni põhjast ja külma vett, lased siis sealt Oceani poolt juurde natukene ookeanivesi on külm seda juurde niimoodi timmitseda, seal siis parajaks ja siis oled seal küljeli nagu hüljes ja, ja mõnuled ja turistidele hirmsasti meeldib need minule ta just sellepärast ausalt öeldes aga ei meeldinud. Et noh, see rahvahulk, kes sinna selleks lühikeseks mõõnaajaks kogunes, see oli ikka vägevam kui piirid Tal ilusa sooja suveilmaga. Aga, aga noh, ta on muidugi huvitav jälle, et et sa saad nagu nautida mingisugust niisugust looduslikku timmitava veega vanni. Tuleb lihtsalt see rahvahulk üle elada ja, ja inimesed, kes ei ole seda kogenud, noh nendele on see täiesti tõesti unustamatu mälestus ja kõige võimsamad ütleme, et kummale allikad, mis ka mulle nüüd mulje jätsid, sest sellised timmitava õega kummale vann ja ma olen Kuriilidel ja, ja näiteks ka Lõuna-Ameerikas kogenud, aga aga seal olid ka niisugused kuumaveeallikate alad koos, ei tasu näpuotsagi sisse panna, sest osa nendest keevad osa on nii väävlirohked, Nad võivad su nahka söövitav teda. Ja, ja seal on siis rajad, on hästi suur ala rota Rua kandis, seal on väga hea õpperadade võrgustik ja siis sa kõnnid seal vahel ringi ja sulle tundub, et noh, et sa oled nagu unenäos, sest need igasugused erinevad kuumavee allikad on erinevat värvi, osa nendest on mürkrohelised osa on täiesti väävlikollased, osa nisukesed r oranži värvi ja siis osa auravad ja osa mulisevad ja osa voolavad, mõned moodustavad lausa järve kesi. Närvilised kuumaallikad mõjuvad vast tõesti müstiliselt, kuidas nad värviliseks saavad? Väävliühendid, värvivad kivimeid ja kivimite värv siis nagu muutub selliseks väga mitmevärviliseks. Ja iseenesest mina ei olnud küll oma maailmareisidel nii mitmekesist ja värvirohke kuumaveeallikate ala näinud ja otsesele rattaroa selle suure termalade kõrval on siis veel teine ala, kus on keisrite piirkond. No need on need purskavad looduslikud purskavad purskkaevud. Ja mõned nendest on ikka väga võimsad, see kõige uhkem kannab maoorikeelset nime pohudu plahvataja tõlkes ja ta siis plahvatab umbes üks kord tunnis, see ei ole mitte nii, et ühe korra niimoodi purskab, vaid ta hakkab niimoodi väikeste pursetega pihta, siis muutub võimsamaks ja kuskil kõige uhkemat on mingi paar-kolmkümmend meetrit kõrged kuumad veejoad siis paiskuvad taeva poole, et noh, väga-väga uhke ja, ja sa tajud, et loomulikult seal maapõues on toimimas mingisugused noh, väga, väga võimsad jõud ja, ja loomulikult on need vulkaanilise jõud ja, ja need vulkaanilise jõud on ka siis tekitanud vulkaane. Enamikul kaane Uus-Meremaal on praegu nii, et sa näed, Tal on vulkaani koju, aga ta ei ole aktiivne sealkandis, vähemalt on see nii valvsa geoloogide pilgu all, et otseselt ütleme, nendes kantides siiani kirjeldasin, seal on ikka ikka tegelikult sa pigem ikkagi teadet, et siin on teada need ohupiirid ja kui sa nendest ohutuse reeglitest kinnipeade kõnnid oma õpperajal, siis sinuga kindlasti midagi ei juhtu. Ootamatult ei juhtu midagi, halba ei juhtu. Aga see oht on varjatud kujul küll olemas ja ja näiteks eks niisugune elamus oli Ookland siis Uus-Meremaa suurim linn, miljonilinn ja sealsele, Londoni ookeani kaldal merelahe ääres ja keset merelahte on on üks saar ja juba eemalt vaatad, et no täitsa selgesti koonuse kuju Kindla peale, vulkaan aga ei ole tegutsenud kogu selle aja, kui valged inimesed siin on olnud. Ja nüüd meile räägiti nii-öelda naljalugu, mis oli juhtunud mõned aastad tagasi sealkandis, et üks mees oli läinud sinna selle saarele. Ja see saar on parajas kauguses sellest linnast, nii et ta nagu eemalt paistab nisugune lihtsalt vulkaanikoonus. Ja ta läks nüüd selle vulkaanikoonuse tippu sellele poolele, mis nagu linna vastaspoolele ja korraldas seal niisuguse lõkke tohutult palju tossu. Ja tulemus. Ta oli siis see, et linn sattus paanikasse, algas häire ja hakati juba evakueerima rahvast, politseipatrull kihutas edasi-tagasi ja patrull läks ka siis kiiresti sinna saarele kõige julgemad nendest, noh ja siis leidsid selle vennikese seal lõkke ääres arregrillis liha. Ta tahtis nalja teha ja, ja see nali temale lõppes pahasti, ta sai kõvasti trahvi ja ise mõtled ka, et mis, mis siis trahvi või et mis linn siis nii närviline on. Aga tegelikult kõik need Aucklandi elanikud teavad seda. Me nägime ühte filmi sellest, et sisuliselt noh, kui väljendada nüüd geoloogide keeles, siis see linn asub vulkaanilise väljal, seal ei ole midagi juhtunud viimase paarisaja aasta jooksul, kuid noh, oli üks niisugune film, et kui need maa-alused jõud ärkavad, siis see oli ausalt öeldes päris kohutav film, seal oli siis niisuguse arvuti animatsiooniga loodud väga tõetruu nagu viimsepäeva lugu, et kui seal ärkab see vulkaan, siis no tuleb nii meeletu kiirusega see rahvastelt ära viia, et see on uskumatu ja lind pühitakse maa pealt. Aucklandi elanikud on selleks kogu aeg valmis. Ja õieti paljud paigad Uus-Meremaal just sellised. Ja noh, lõunasaarel saime siis päris oma naha peal kogeda selle linna juures, mille nimi on Grast George. Ja meie meediasse jõudis ka see kuskil nüüd siis 2000 et 11, veebruaris kui seal toimus ikka tõsine maavärin, linna süda vajus rusudeks, 200 inimest said surma. Praegusel ajal see linn tegelikult elab oma tavalist elu, seal on, see linnasüda on on aiaga ümber piiratud, et seal ei ela kedagi, nad ei jaksa nii kiiresti neid tohutuid kahjusid seal korrastada. Ja ega ei tahtnudki õieti minna sinna varemetesse, muu linn siis muus osas toimib nagu linn ka ja me pidimegi minema sinna ekskursioonile sinna linna ega mingit hirmu ei olnud, aga aga noh, ikkagi seal on kombeks, et kui sa lähed sinna pisikesse hotelli äärelinnas, siis meile ikka loeti sõnad peale, et ärge kartke, et midagi ei juhtu, et, et see madal hotell ja ja kui midagi hakkab juhtuma, siis te olete lihtsalt hästi kiiresti tubadest välja ja ja me mõtlesime, et noh, jutuks hea küll, et noh, ei osanud ikka mitte midagi mõelda. Ja siis õhtul kell üheksa olin toas ja tuba hakkab õitsema. Siuke ikka täitsa selgesti õõtsub. Ja seina peal seal kõik, mis seal seina peale kinnitatud oli, need asjad hakkasid nagu nagisema seal niimoodi naginad. No loomulikult, see oli täiesti ohutud tõuked. Me ei jooksnud kuskile välja hirmu jõudnud kedagi. Me ei täitnud ühtegi katastroofi instruktsiooni ja umbes minuti jooksul olid need need tõuked kadunud. Ja, ja et see oli just järgmisel hommikul me küsisime kohalike käest, et no mis siis eile toimus, need ütlesid, et see on niisugune lapsemäng, et niisugusi asju on siin nüüd viimastel aastatel juhtunud pidevalt, et me ei pane neid tähelegi. Me unustame need kohe ära. Ja teie sattusite just sel päeval seal olema, jah, et need on tõesti niisugused sedasorti maavärinat, mida iga turist tahaks. Sest ta ei, ta on absoluutselt ohutu. Aga vaieldamatult oli see maavärin ja vaieldamatult ma saan öelda, et ma elasin ülemaavärina. Aga mina ei ole tegelikult nii tugevat maavärinat oma naha peal ikkagi läbi kogenud, et ma olen näinud maavärina tagajärgi, mis maavärin oli mõned kuud tagasi Peruus näiteks, aga, aga mitte nii, et isetuba otsubki sul seal all. Aga see on just see Grazdžetsi jaoks oli väga traagiline, oli see, et sealkandis ei olnud mitte kunagi mitte midagi juhtunud, tunud ta tasandiku peal. Ja geoloogid isegi ei osanud arvata. Ta ka muide hoiatada isegi, et maavärin tuleb, sest see põhiline maavärina ohutsoon läks sealt kõrvalt linna kõrval läbi. Aga vist oli vahepeal tekkinud nagu uus mingi haru nagu sellele noh, need on ju sisuliselt need maavärinad tekivad selle koha peal, kus maakoore sisse tekivad praod väga sügavale ja, ja see uus pragu oli tekkinud linna alla, keegi ei teadnud seda ja, ja see oli see, mis tekitas täieliku šoki. Grastiaizzi elanikes, rahulik, niisugune idülliline linn, hästi palju kirikuid nimigi viitab, esimesed asutajad olid niisugused misjonäride palverändurid, kes sinna elama tulid ja just need kirikud tohutult kannatada, sest nad olid ehitatud arvestusega või ühesõnaga, mitte arvestusega, ütleme uhked, võimsad kivikirikud, aga mitte selle arvestusega, et maapind hakkab Allõõtsuma nagu merelained. Ja, ja selle tõttu just need vanad kirikud on saanud seal tohutult kannatada ja ja see on Uus-Meremaa, et selle võimalusega seal peavad inimesed arvestama, kuigi noh, kui meil on maakera mastaabis mõtleme, siis on hullemaid maavärinaid olnud viimastel aastatel kui 200 ohvriga ka Uus-Meremaa jaoks oli see, kel täielik šokk, seal ei olnud. Sellist asja vist kas 30.-test aastatest saadik olnud. Niiet Grayst tsehhi linnakese elanikud elavad teadmisega, et ootamatused on võimalik hea nüüdsest peale 2010.-st õieti olid need esimesed niuksed, väiksemad värinad, enne seda ei olnud. Ja niimoodi selle teadmisega nad peavad seal elama. Ja, ja eks terve see Uus-Meremaa, noh, kui mõelda nüüd ikkagi sellele, et kuidas loodus seal on kujunenud, et needsamad hulkaanilised jõud on tekitanud siis mäed ja orud ja maastikud ja pinnavormid ja ja pinnased ja sellel kummalisel pinnasel, siis on ka tekkinud eriskummaline loodus. Et vahel üldiselt loomulikult Xe Uus-Meremaal liigud, seal on kõik väga tore, kõik toimib, kõik on väga turvaline. Sa mustad nagu ära, et kui ohtlik piirkond see on, aga kui see maavärin on nagu kergelt niimoodi üle kogetud, siis tegelikult ikka hea meel, kui mõtled, et meil Eestis seda ei ole, sest lihtsalt geoloogilised niimoodi, et need laamade servad on, on ikka eestist üpris kaugel, et siin nagu seda laamade kokkupuuteohtu siinkandis ei ole. Tasane maa, rahulik maa ja Uus-Meremaal rahutu. Aga sellel rõhutul maal on siis kujunenud teadskne loodus mis on ka väga eriline ja põnev. Et näiteks sealsed metsad natukene mulle meenutasid Austraalia metsi. Aga nad on, ütleme Euroopas paja põhjapoolkera metsadega võrreldes on ikka väga teistsugused ja selga saatega erilised puud, kellel ei ole põhjapoolkeral üldsegi isegi sugulasi. Ja eriti mõjuvad need puukujulised sõnajalad, neid on seal väga palju, hästi palju puukujulise sõnajalaliike lausa see, ütleme Austraalias ma olen ka käinud, aga nad on väiksemad, need puusõnajalametsad ja neid liike on seal vähem. Et Uus-Meremaal on kõige rikkalikumalt. Neid puukujulisi sõnajalgu ja see on üsna loogiline põhjus siis ka, et Uus-Meremaa rahvuspuuks on üks nendest puusõnajalgadest. Ja sammas on Uus-Meremaal selliseid taimi, mida kuskil mujal ei ole. On küll, ütleme lähemaid sugulasi on mõnedel Austraalias, aga kui võtta veel niimoodi, et Austraalia Uus mõlema kokku, siis on juba üle kolmveerandi selliseid, mida mujal maailmas ei ole. Ja näiteks see sõnajalg, mis on nüüd siis rahvuspuu, on tõesti 10 meetri kõrgune puu ja ta maoorikeelne nimi on Boona. Ja inglise keeles on ta tõlgituna hõbesõnajalg ja hõbesõnajalga minu meelest hästi tabav nimi. Et ta on niimoodi, et ta kas sa pöörad selle puuoksa teise pidi selle sõnajalaoksa, siis tema alumine pool on nagu kuuvalgusest sära, on niisugune hele, helendav väga-väga silmatorkav, et vanasti olevat moorilt tähistanud oma radu niimoodi, et lihtsalt pöörasid mõne oksa niimoodi tee ääres teistpidi, et siis oli näha see eriti kuuvalguses kus see rada kulgeb metsas ja eesti keeles on ta nimi tüüp? Jah, no see on niisugune puhtalt ladina keelest tuletatud nimi emotsioone ei tekita, aga aga ütleme, see hõbesõnajalg on väga piltlik ja ja see on väga armastatud sümbol Uus-Meremaal, hästi paljud spordivõistkonnad ja igast muud organisatsioonid kasutavad selle sõnajalalehte oma sümbolina. Ja kui Meie sealoleku aeg oli parajasti ju noh, siin Eestimaal seda talv seal siis suvi ja sel ajal oli seal nii-öelda kõige silmapaistvam puu üldse, oli see, mida kohalikud nimetada tavad Uus-Meremaa jõulupuuks. Sest et ta õitseb just jõulude ajal ja aastavahetusel, tema nimi on eesti keeles raudmört, kõrge raudmürk. Jaa. Mauri keeles on tohutu kava, aga ta kasutatakse nagu nagu jõuluaja sümbolina kaid ooda tuppa näiteks kunagi, aga tema oksi pannakse faasides kirikutes ja tubades, kuidas ta välja näeb, siis tervikuna looduses tervikuna on ta umbes niisugune hiigellaia laiuva võraga laia võraga lehtpuu. Ja see tohutu lai, vägev puu on täis erepunaseid õisi ja need erepunased õied on umbes nagu pingpongi munas, voorused. Niuksed, punased, tupsud. No tõesti nagu imelik, kaunilt ehitud jõulupuu on täis terve see tohutu lai võra, neid neid õisi, ta on väga-väga uhke ja ilus. Siis on ka võib-olla see puuga saime tuttavaks poes, selle poes müüdi ühte mett ja selle me nimi oli manuka mesi. Esime, küsisime, mis nukk on, et noh, kuidas sa ei tea siis mu nukka on ju kõige parem meepuu maailmas. Ja seda on tõesti hästi populaarne seal Uus-Meremaal, seda müüakse igal pool. Noh, tema kohta öeldakse veel. Ta on ka lisaks sellele, et ta on magus ja eandaga tervislik, hästi tervislik. Ja teda saadakse siis mesilased korjavad seda siis sellelt poolt, mida maoori keeles nimetatakse monukaks ja eesti keeles on tema nimi luud, lõuna mürt, mõtlesime mürt juba viitabki sellele noh, mürtsu me kujutame ette ka, et mürk peab hästi lõhnama hästi tugevalt lõhnama, Euroopas on ka olemas mürdi liik, mis väga tugevalt lõhnab ja, ja ka see luud, lõuna mürt, tema õied, tema messi lõhnavad hästi automaatselt. Jaa, seda on hästi palju, nii et nägime lausa selle luud, lõunamürgimetsi madalad metsad, niisugused vaevalt 10 meetri kõrgused, isegi madalamad. Aga mõned olid ka õites ja need valged õied ja see tugeva room ikka väga sootiliselt nagu mõjus. Ja kui mõelda nüüd, et mis on kõige vägevam ja kõige suurem kõikide Uus-Meremaa puude seas, siis see on kahtlemata kauripuu. Täpsemini Uus-Meremaa kauripuu kasvab põhjasaarel, jah, just põhjasaarel, ta saab kasvada ainult seal, kus kliima on piisavalt soe. Ehk siis põhjasaare põhjaosas on lähistroopiline kliima. Ja noh, see liik, kes seal kasvab, see on Uus-Meremaa kauripuu, aga muidu jällegi, kui kogu maailma peale mõelda, siis mõned kauripuuliigid kasvavad ka seal Okeaania saartel ja ka Austraalias ja Austraalias. Ma olin neid näinud kunagi üksikuid puid, aga siin me sattusime kohe selle kauripuu. See kauripuu on juba selles mõttes kummaline puu, et kui sa teda vaata et on suur ja võimas. Aga kui sa lähemalt oksa näed, sa oled kindel, et ta on lehtpuu talle niisugused nagu ütleme, sõrme laiused piklikud lehed natukene Kell jäigemad kui pajulehed, aga ikka täitsa selgesti lehtpuu ometi kauripuu okaspuu, see on, see on niisugune. Jääb siin nagu eesti keel kits, sest meie keeles ei ole põhjust hakata seletama, miks okaspuul võivad lehed peal olla. Aga noh, maailmalaiuselt on see muidugi niimoodi, et need on siis need paljasseemnetaimed ja okaspuu tunnus ei ole mitte see, et tal on okkad vaid et tal on käbid ja sellel puul on käbid, Talon, käbid täitsa korralikud, kohe saad aru, et jah, käbi, niuksed, rusikasuurused, siis võiks ju olla käbipuu. Kui käbid on igal juhul, siis võiks ju selle järgi nimetada, ükskõik, kas siis muidu on okkad või lehed. Ja kui Eestimaal üksi puit kasvaks, siis oleks tegelikult juba meie keeles olemas sõna, aga praegu ütlevad ikka botaanikud, et paljasseemnetaimed kõik saame ju aru, et rohkem pole vaja. Aga ta on selles mõttes juba kummaline, aga, aga tegelikult see kauripuu välimus on ka ikka väga eriline. Mõtlen kõigi maailmapuude peale, mida ma näinud olen. Üks asi. Ta muidugi jube jäme ja, ja kõrge, aga see, et, et ta läheb ülevalpool vaata laiemaks, kui, kui seal kännu lähedal ja ta läheb tohutu jämedam, kui kõrgus on nagu kiriku tornil siis see jämedus lähed või ütleme, paarikümne meetri kõrgusele välja niimoodi, et ta läheb ülevalpool veel jämedamaks kogu aeg ja oksidel seal allpool ei ole seal üleval hästi võimsad oksad, siis harunevad igas suunas ja sellepärast see ülemine osa vaata et laiem kui alumine osa. Alumisel osal on päris mehine surve peal, kui see ülemine osa nii jõuline ja, ja aga tal on ka väga tugev puit, nii et see kannab neid oksi. Ja ta kasutab muide natukene osakoorma maharaputamisega siukest trikki, et sealsamas, kus ta kasvab lähistroopikas, seal on ka palju epifüüte ehk siis niukseid taimi, kes kinnituvad puu tüve külge ja kui neid on palju, siis see on niisugune paras raskus. Aga siis ta poetab oma koort kogu aeg maha koosnenud epifiitidega siis natukese pornot vähemaks. Aga omaksida kannab vapralt ja tal on tugev puit ja ta elab, noh, need kõige vanemad puud, mis me nägime, olid nii paari 1000 aasta vanust ei ole üldse võrrelda meie meie puudega siin rekord mingi seitse-kaheksasada aastat Eestis kõige vanemal puul ja ütleme siis jämedusse kõige uhkem puu seal põuametsast kõige suurema ümbermõõduga, see oli, oli ümbermõõt oli 16 meetrit, näksis natuke eesti puit teab siis meil Tamme-Lauri tamm on meil kõige jämedam puu rinna kõrguselt seal kaks meetrit, nii et et kahe Tamme-Lauri tamme ümbermõõt, aga sama jämedana läheb väga kõrgele üles üle välja ka. Ja teine oli selle hirmus suure mahuga tali siis natuke väiksema ümbermõõduga ja kõrgem ja kokkuvõttes tüvemaht on suurem, aga need sellised kauripuud on tõenäoliselt siis võrreldes nende Austraalia ja Okeaania teiste kauripuuliikidega võrreldes kõige suuremad vaipoua mets ise on tõenäoliselt kõigevägevam kauripuumets, mida üldse kusagilt maamuna pealt leida on. Ja, ja praegu on ta muidugi looduskaitse all ja varasemal ajal oli ta oma uuridel püha mets, nii et nendel puudel seal on kõik oma nime, et see kõige suurema ümbermõõduga, selle nimi on maoori keeles metsa isa ja ja see kõige suurema mahuga, selle nimi oli metsajumal. Nii et, et ma uurikeelsed nimed nagu tõesti sellised omaette isiksused, nooride jaoks üleloomuliku aega, isiksused ja Niisugusi kauri metsi oli enne valgete tulekut ütleme põhjasaarel päris palju. Ja noorid raiusid näidega vähe. Sellepärast et need puud olid lihtsalt pühad. Teine oli väga asjalik põhjus, kui sul on kivikirves nakatseks siis jäädki raiuma, jah, ja et, et siis pidi ikka väga hästi teadma, miks sa talle kallale lähed ja Maurid tegid sellest ainult väga erilisi asju, mida must puust ei saanud näiteks nende sõjaga nuud mis on hästi pikad, nii et sinna mahub kokku ligi 100 meest. Vot see tehti ühest vägeva kauripuutüvest koos rituaalide ja palvetega valmis poolt, palun vabandust, paluti vabandust, paluti talt abi edaspidises uues elus ja ja see oli püha ese, sõja, kanu ise ka. Ja üldiselt need siis need põlised kauripuumetsad said rahulikult kasvada, aga siis valged kolonisaatorid muidugi avastasid õige varsti, et väga hea vutt väärispuit. Et kui seda nüüd välja vedada Austraaliasse või veel kaugemalegi, siis sellest saab palju raha. Ja algas siis nende metsade raiumine. Ja noh, alguses muidugi üsna primitiivsete vahenditega, aga mitte just kivikirvest ega mingeid hiigelpikad, kahe mehe saed, need ühte puud saeti kahemehe saega umbes kaks nädalat, aga maha ta saadi, sellest saadi raha, oli terve hulk inimesi, kes elatusid ainult sellest kauripuu raiest ja selle puidu müügist. Ja noh, 100 aastat said nad raiuda, neid jätkus ja siis oli pidu läbi kauripuumetsad otsas. Ja praegusel ajal need vähesed põlised kauripuumetsad, mis on alles, need on eranditult looduskaitse all. Nad viitavad siis sellele, milline oli see põhjasaare põhjaosa loodus tüüpiliselt kunagi mauride ajal. Aga ikkagi see põuamets jätab võimsa mulje ja ja ütleme, lõunasaarel niukse võimsa metsaelamuse, me saime siis sellisest metsast, mida nimetatakse parasvöötme vihmametsaks. See on just seal samas Lõuna Alpide ookeanipoolsetel nõlvadel, seal läänepoolsetel nõlvadel ja neid on ka raiutud seal. Aga, aga neid on rohkem järel kui need kauripuumetsi. Ja seal sai ka käidud ikka tundide kaupa. Ta on väga-väga nõiduslik, kui püüda silmade ette kujutada seda niisugust metsa nagu võib-olla kusagil fantaasiafilmis. Tahetakse kujutada. Hästi palju volisevaid ojasid, nii et kui sa kuuled, siis põhiheli on niisugune vuliseb vesi, sest vihma sajab seal mitu korda rohkem aastas kui Eestimaal. Ja siis need puud on hästi kummalise kujuga, niuksed häälevad, jämedad, teinekord tihti on suur osa nendest just sõnajalad, nii et sa oled nagu päkapikk seal Sõnajalgade all pisikene. Ja need on kaetud tohutu paksu samblakasukaga, see on nii uskumatult pakse samblakasukas, iga oksad natukene on kaetud samblaga. Kui lähemalt vaatad, siis ei olegi sammal. Seal on veel igasuguseid vetikaid ja samblikke ja muid niisuguseid botaaniliselt eristatavad liike. Nii et kui keegi tahab muinasjutulist ümbrust kirjeldades, pole vaja oma pead, vaata lihtsalt mine sinna metsa kohale ja vaata või kui sa tahad teha näiteks fantaasialugu, siis mine sinna metsa, istu seal vaikselt omaette ja lugu hakkab sul peas ise kerima, lihtsalt et sellist nagu siin põhjapoolkeral ei leia. Ja kui nüüd mõelda, mis nendest metsadest ikkagi üldse on saanud, siis kahtlemata kunagi, kui olid siin ainult moorid, siis oli kogu Uus-Meremaast kolmveerand kaetud metsadega. Praegu on vaevalt üks kolmandik ja nendestki on veerand veel niisugused istutatud võõramaiste puude liigid, nende istandiku kasvatamise eesmärk on ainult see, et saaks hästi kiiresti, hästi palju puitu, millest saab korralikku raha. Ja algupärase loodusliku metsa asemel on tüüpilised mingisugused karjamaad või või kultuurmaad. Ja kui sa tahad niisugust Mauri aegset metsa näha, Uus-Meremaalt, sa pead ikka väga täpselt teadma, kuhu sa lähed, sa leiad aga, aga neid on vähe. Mägedega on teine lugu, näed, ma arvan, olid küll samasugused kui siis, kui ma Aurid neid oma võimsaid lugulaule ja müüte lõid. Jaa, jutustasid, laulsid need on säilinud samasugustena. Nii et kui nüüd lõpus jälle kõlab see koorelaul kergevõitu meloodiaga aga väga sügava sisuga, siis müüt võis olla just. Selline oli siis tänane saade Uus-Meremaa mägedest, puudest ja metsadest, millest tuleb järgmine. Vaatame, millised kummalised loomad elavad Uus-Meremaal. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
