Sarja eelmises osas tutvusime Alba körd. Uurisime, mida näidatakse lõgismaa muuseumis. Ning võtsime osa Ameerika suurimast põlisrahvaste peost paua. Tulime just siis Bauau festivalilt ja emotsioonid on. Emotsioonid on huvitavad, ei, ei osanud nagu isegi oodata  täpselt midagi, et mis seal siis toimuma hakkab. No rahvus. Tuuride festival põhimõtteliselt, et iga hõimu esindaja  tuled sinna tantsida, näidata ennast kokku osalejaid oli  1008 100 või kuidagi. Nii et ühesõnaga, see on meie jaoks super võimalus. Näha indiaanlaste kultuuri, et ma olen täiesti rahul Mina ei saanud ka kõigest aru, et mida iga see traditsioon  seal tähendab ja iga tants, iga laul ja,  ja noh, muidugi ka kõikidel nendel hästi uhketel riietel,  mida me seal nägime ja peate, on kõigil ka ilmselt väga  pikad ja tähendusrikad lood rääkida, aga ma mõtlen ise seda,  et minu arust ongi väga okei, et ma ei saa sellest aru. Ma ei peagi sellest aru saama, see on nagu see on nagu nende  oma keel ja ma võin seda kõike. See on mingis mõttes nagu sellise Võib-olla siis? Klaasi taga olev maailm, mida ma toon küll nagu vaadata  ja ma võin küll mõistatada, et mida see kõik tähendab,  aga ma ise sinna sisse ei pääse, sest et ma lihtsalt ei  kuula siin. Noh, kui nii võtta, eks ole siis siis eeldada,  et kõik Ameerika indiaanlased on üks rahvas,  on umbes sama, mis eeldab, et kõik eurooplased on üks rahvas,  sellepärast et maailma jagu on ju praktiliselt sama suur. Nemad on siin, mõned on siin sama palju üksteisega sugulased  kui näiteks eestlased ja portugaallased,  eks ole. Aga siiski on see, et, et neil on seal mingisugune  selline omamoodi. Ühtsustunne ja seda ühtsust on siis neil tekitanud ennekõike  see nende. Ajalugu, mis on neil ühine. Ma kujutan ette, et see paljuski see ühendav joon võib-olla  siis ka kõik eurooplaste vallutused, mille alla nad on siin  Ameerikas ikkagi aegade jooksul jäänud. Nüüd oli käes päramine, aeg Alba Gurki hüvasti jätta  ning teekonda jätkata. Mida kaugemale lääne poole me sõitsime, seda mägisemaks  hakkas maastik muutuma ning originaalne ruum 66 lookles  mõnusas rütmis ümber teele kerkinud mägede. Eurooplased trügisid Põhja-Ameerikasse kahelt suunalt  inglased ja prantslased, mõned teised rahvused,  ka näiteks siis šotlased. Nemad tulid üle Atlandi ookeani ja läksid USA tänase USA idarannikule. Hispaanlased, kes olid vallutanud 16. sajandi esimestel  aastakümnetel Mehhiko alad tulid lõunast  ja meie oleme praegu nende kunagiste valduste põhjaosas. Nuevo Mehhikos ehk siis New Mexicos ja hispaanlaste puhul  käis see asi niimoodi, et nad üritasid kohalike risti usustada. Siin oli juba pikka aega eksisteerinud poebloiniaanlaste kultuur,  mis tähendas siis seda, et need inimesed,  kes siin elasid, ehitasid endale savist maju,  selliseid täiesti korralikke linnasid isegi elasidki,  mõned rändava iseloomuga hõimud, näiteks nagu  siis apatsid ja hispaanlased alates 16. sajandi lõpust. Siis rajasid selliseid misjonikeskuseid oma Uus-Mehhiko  ehk Nuevo Mehhiko ehk New Mexico territooriumile. Kusagil 30, see, kus meie siin oleme, kannab nime San Hose  dela Laguna Laguna tähendab hispaania keeles järve  ja see on siis asutatud aastal 1699 ja see on saanud nime  ühe siin kunagi eksisteerinud järve järgi,  mida enam ei ole. Valdavalt olid need siis kõik Francis gani mungad,  kes kohalikke üritasid ümber pöörata. Lisaks sellele uuele usule, mis nad siia tõid tutvustasid  nad indiaanlastele veel ka mõningaid Euroopa juurvilju,  köögivilju, muid kultuurtaimi siis ka mõningaid uudseid tootmisvõtteid,  näiteks siis telliste tegemise kunsti, millest me rääkisime  arhitektuuri juures Albu köögis. Ja loomulikult tõid nad kohalikele indiaanlastele  ka terve hulga haigusi, millega siinsed inimesed polnud  kunagi varem kokku puutunud. Bokla Hoa oli tee ääres punane teksas äkki rohekas hall New  Mexica oma poolkõrbe ja päris kõrbes on olnud aga üsna kollane. Kuigi hakkab jälle aina enam punaseid toone  ja vulkaanilist päritolu maastikku tagasi tulema. Lasketiiru ees, kus enne Albu kurkisse sissesõitmist käidud sai,  ütles üks kohalik vanamees mulle kaamera taga,  et pärast älbukööki edasi läänes ei tule enam absoluutselt  mitte midagi. Älbukööki ja California vahele jääb tema sõnul justkui vaakum. See ei ole muidugi tõsi, sellepärast et meie juba olemegi  nüüd siin. Aga autosid jäi pärast suurt linna küll tee peal  oluliselt vähemaks ja maastik muutus teisel pool Albu kööki  ehk ei kuidagi äkilisemaks ja ähvardavamaks. Teki jõudsime välja ühte veidrasse kohta. Lisaks kahele maast kõrguvale raketilaadsel tulbale ähvardas  kergelt mahajäetud asulas olev pruun silt  ka kontinenti lahutada. Kui vaadata põhja ja Lõuna-Ameerika kaarti koos,  siis on kohe näha, et mäestik jookseb Alaskast kuni  tulemaani välja, ehk siis põhimõtteliselt põhjast kuni  lõunasse ja enamasti teeb ta seda mööda vaikse ookeani  rannikut või siis on seal vaikse ookeani ranniku lähedal. See koht siin, kus me oleme, on nii-öelda hüdroloogiline  lahknevuspiir Continental divitesis inglise keeles  ja see tähendab seda, et kõik jõed, mis on siit lääne pool  voolavad vaiksesse ookeani ja kõik jõed,  mis on siit ida pool voolavad siis Atlandi ookeani  ja silt siis ütleb ka piltlikult miseks veel seda,  et kogu vihm, mis siin maha sajab, kui see sajab lääne poole,  siis voolab see vaiksesse ookeani jagu ida poole,  siis Atlandi ookeani, aga vihmasadu muidugi jõuab nendesse  meredesse ikkagi jõgede kaudu. Edasi läks kõik justkui lepase reega vihmasemaks kiskuvast  ilmast hoolimata oli tuju hea ning ootused suured,  sest tänaseks õhtuks oli meil valmis vaadatud üks  kantri-vesternite ja Hollywoodi hõnguline teeäärne kuulus motell. Gallop, New Mexicos on põhimõtteliselt linn,  mis asub keset, ei miskit, aga see hotell ano siin on  siis omaaegne Hollywoodi käepikendus, sellepärast et kui  neljakümnendail viiekümnendail filmiti vesterneid,  mis oli üks olulisemaid žanre tollal oli vaja  ka kusagile vesternite staare väärikalt majutada,  nii et nad tunneksid ennast noh nagu Hollywoodis,  aga samas ka natukene nagu läänes. Ja tegelikult juba 36. aastal laskis filmirežissöör David  Wark Griffiti vend Are griffit ehitada siia gallopisse  ajaloolise rus Sixty siki äärde hotelli nimega ranto. Mis on siis stiililt küll tegelikult sellist lõunaosa  riikide istandust meenutav. Siin on väga selline dramaatiline topelttrepp,  siin on sellised rõdupiirded, millest oleks  ka vesterni filmis väga sobilik kedagi nii-öelda  siis läbi lükata. Peamiselt kasutati seda siis vesterneti peakorterina,  neljakümnendail, viiekümnendail, aga siis,  kui Ruse Sixte Six sai uue elu sisse, ehk  siis vaid mõned aastad tagasi ärkas uuele elule  ka Elinso hotell. Siin hotellis ringi kõndides on tõesti tunne,  nagu oleksid sattunud kusagile Vesterni filmi  ja üks kuulsamaid näitleja nnasid, kes siin  siis on, ööbinud on näiteks Catherine. Ja siin seinte peal on igal pool igasugused pildid,  mis siin siis on toimunud on ka filmivõtetest erinevaid  pilte ja samuti on siis tubade, erinevate näitlejate nimed. Jõudsime nüüd Gallupisse, mis on suurim linn Almukööki  ja Arizonas asuva Flagstaapi vahel. Seda on nimetatud korduvalt indiaanlaste pealinnaks,  kuna see asub Nagaho reservaadi piiril ja siin lähedal elab  palju teisigi hõime nime on see saanud siiski kellegi 19.  sajandil tegutsenud raudteeametniku järgi,  kelle staap oli siin ja siis töömehed ütlesid,  kui nad palga järele lähevad, et nad lähevad källu juurde. See idee jäigi kohale külge. See on viimane suur linn enne Arizona piiri  ja seinamaalinguid, mida oleme varemgi oma reisil erinevates  linnades rohkelt kohanud, on siin lausa kümnete  ja kümnete kaupa. Meie tänane hommik oli täis igasuguseid üllatusi,  kõigepealt saime me teada, et toimunud oli suur rongiõnnetus,  mistõttu oli siis suletud nii rood, sixti,  six maantee kui ka põhimaantee, ehk me pidime esimese asjana  otsima ees uuemauudi, kuidas me üldse Arizonasesse saaksime tulla. Ümber sõitu ja uut teed otsides sattusime aga sellisesse Ameerikasse,  mille sarnast polnud meist keegi varem näinud. Müstiline udu valgus vaibana teedel ja metsaalustel  ning kadus lõpuks mägede taha. Ilus ja maagiline oli küll, aga veidi kahju ka,  sest ümbersõidu tõttu jäi meie teelt välja Tief ella Hors  ehk maakeeli kollase hobuse nimelise indiaanipealiku nime  kandev uhke kaubavahetuspunkt mis lisaks oma mastaapsusele  asus ka maastiku mõttes imetabases kohas. Ja kui me siis Arizonasesse lõpuks jõudsime,  siis meid võttis vastu suur vihm, ehk me ei saanudki  siis trei Forestisse minna. Sellest oli muidugi koletult kahju, aga samamoodi kui väärt  rahvuspargi sas tekkis asemele vana teeäärne Tšeroonimo  kaubanduspunkt mille hoovi olid eelneva rahvuspargi  vaatamisväärsuseks olevad kivipuud ilusasti kohale toodud. Tänasel päeval on Arizona kas kõrb või siis paremal juhul  poolkõrb aga 225 miljonit aastat tagasi oli siin lopsakas  roheline troopiline mets, kus kasvasid väga suured puud. Lisaks oli see piirkond vulkaaniliselt väga aktiivne  ja vulkaanid paiskasid välja mõõtmatus koguses laavat  ja tuhka. Lava ja tuhk langesid puutüvedele,  need jäid justkui omamoodi ajakapslisse ja miljonite aastate  möödudes see puit, kivistus, kivistised võtsid täpselt  selle puidu jooned endale külge ja nii näemegi me nüüd siin  niinimetatud petrifi forestis, ehk siis kivistunud metsas puutüvesid,  mis tegelikult on kivid ja mis on pärit otsapidi 225 miljoni  aasta taga. Me ei hakanud kiusatusest hoolimata ka meie kaasa võtma. Heidsime puukivististele veel paar põgusat pilku  ning jätkasime oma teed. Vihmasest ilmast hoolimata terendas kauguses päikesepaiste  ning üks huvitav asula, mille kesklinna tänavanurk on ühe  maailmakuulsa bändi looga tihedalt seotud. On e, Corner on skulptuur, mida tullakse Winslow Arizonasse vaatama. Ja ja see on tegelikult terve selline väike park tänavanurga  all ja see on siis inspireeritud maailmakuulsa ansambli  iglase esimesest singlist 72. aasta loost nimega Daki Diasi,  mille teises salmis siis just nimelt seda Winslow  tänavanurka mainitakse. Ja ega selliseid parke vist maailmas ülemäära palju ei ole,  mis on mõne laulurea järgi endale nime saanud  ja siis skulptuurid ka veel siia sisse. Need siis enam-vähem, justkui kujutaks selle loo kahte  autorit Jackson, Brown ja Clan. Fred Jackson Brownesiis oli lihtsalt laulja,  laulukirjutaja Clen Frey oli Eglisi liige. Ja Jackson Bron siis oli see, kes kirjutas  selle loo esimese poole ja jäi siis nagu toppama vahel  ikkagi loomingus juhtub seda, et no ei tule seda laulujärge  kuidagi edasi ja siis Klen Fra aitaski teda seal kohal välja. Ja siis sellest sündiski Zakirisik. Atäkki astus meie juurde mees, kelle loodud Taiese juurde  kõik sellel tänavanurgal kogunevad. Tänavanurga vahetus läheduses asus veel üks vaatamisväärsus. Sellel korral oli tegemist maailma väiksema kirikuga  tõenäoliselt erakordselt väikeste pattude jaoks. Kui siiani oleme reisil kohanud maailma suurimat kiiktooli  kuju ja küll oleme kohanud ka maailma suurimat vankrit,  siis siin Winslows asub maailma väikseim kirik. Winsloe Arizonas on ehe näide sellisest USA linnast,  mis on planeeritud ja rajatud ühe ropsuga  ja seetõttu tundub see olevat täiesti korrapärane. Kõik teed ristuvad üksteisega täisnurga all,  ei mingit kõverate tänavatega vanalinna või midagi taolist. Kõik majad on enam-vähem ühekorruselised  ja nii edasi. Ka nimi on linnal jällegi ühe raudteeparuni järgi. Eks nood olidki 19. sajandil, eriti selle teisel poolel  muidugi siin kõige kõvemad mehed. Kuigi siinsete põliselanike navahoode keeles on  selle väikese asula nimi. Rose sixti six läks vanasti otse linnast läbi,  kuid see tee asendati terves Arizonas i Fori  ehk Inestate Fartiga ja nüüd möödub see Widneslowst põhja poolt. Ja kui linnale tiir peale sai, võtsime ette lühikese sõidu  järgmisesse maalilisse kohta maalilisse selle sõna kõige  otsesemas mõttes. 16. sajandi alguses, kui hispaanlased olid tänapäeva Mehhiko  ära vallutanud, hakkasid nende kõrvu jõudma õige varsti  jutud sellest, et kusagil mitte väga kaugel põhjas asuvad  seitse kuldset Sibola linna. Hispaanlased olid loomulikult kullamajja  ja otsustasid saata sinna ekspeditsiooni,  et siis linnaelanikelt kuldvõimalusel ära võtta. Kulda nad ei leidnud, kuid selle asemel sattusid hoopis  muinasjutulisemaks paika sellesse paika siin  ja sellele piirkonnale andis Coronado nimeks leseto Pintado,  mis inglise keeles on siis painted desert eesti keeles  maalitud või värvitud kõrv. Ja tõesti näevad need mäed siin välja, nagu oleks keegi  tõmmanud hiigelsuure rullikuga sirgeid jooni nõlvadele. Aga tegelikult on asi selles, et need on  siis väga vanad. Sette kivimi kihid ja nendele erinevatele kihtidele annavad  erinevad värvused, erinevad keemilised elemendid  ja nende ühendid. Punane tuleb siis rauast ja mangaanist, täpsemalt nende ühenditest. Ja kuna vihma tuul on pealmised kihid aegade jooksul maha pühkinud,  siis ongi tulemuseks niisugused vahvad triibulised nõlvad,  nagu me neid siin näeme. Hoolimata avarusest tühjusest ning näiliselt  elamiskõlbmatusest oli keegi sellesse kaunisse kanjonisse  ikkagi midagi rajama hakanud. Kas see kunagine tee ka kuhugi viis, jäi lõpuni saladuseks? Tegime veel mõned tähtsad pildid. Ning asusime seejärel taas teele. Ja ega pikalt sõita saanudki, meie hoog rauges teeäärse  indiaani hõngulise kaubanduspunkti juures. Ka see oli paraku kinni, ent kogu poe olemus oli  ka eemalt vaadelda. Käisime siis just pante Tesertis, mis oli niisugune  värviline mägede kogu, mida oli nii ilus vaadata. Ja nüüd suundume siis vaatame, mis see Arizona meile pakub. Selle reisi jooksul kõige sügavamalt on mõjunud ikkagi just  nimelt maastikud, mitte nii väga inimese tehtud asjad  mis on sageli siis koomilise võita, aga,  ja ei, see on ikkagi, kui sa lähed sinna selle. Põlva serval ja siis näed seda vasakul seda kõrbe laiuma,  siis paremal neid võimsaid triibulisi mägesid  siis see on ja ainulaadne vaade küll. Niisugust kogemust mu elus veel ei olnud  ja siis huviga ootan, mis pakub meile ka Grandkani,  on see praegu, oligi selle selline soojendus. Aga ikkagi, ja peale eilset päeva, kus 100. kogu aeg  ja ei olnud midagi Maastik muutub, kliima muutub, et kes plaanivad samuti seda  teed läbi sõita, siis tuleb võtta kaasa ikkagi nelja,  nelja aasta ja asjad, et nii talveriided,  suveriided, kevad-sügis, et kõik peab olema,  olema igaks juhuks kaasas, sest sa tõesti ei tea,  mis ilmselt kusagil oodata võib. Ja no eks see üks põhjus, miks see ilm on selline,  et ta võib järsult külmaks minna, on ka see,  et me oleme ikkagi suhteliselt kõrgel merepinnast. Me oleme, noh, me ei ole küll sõitnud otse niimoodi nagu  nagu elevaatori üles mäkke, aga me oleme tõusnud ikkagi  päris kõrgele, siin ongi jahedam ja ma olen aru saanud,  et, Täna, kui me läheme õhtuks Flak ta, siis see on veel  kõrgemal ja seal on veel jahedam, aga peab neid andmeid veel  siis kontrollima. Aga enne suurde linna jõudmist jäid meie teele paar  kunagiste indiaanlastega tihedalt seotud tähtsat kohta. 19. sajandil ei sõdinud indiaanlased ainult valgete meestega,  vaid siin maanurgas päris palju ka omavahel. Ja see koobas siin Apatši Devgeiv ehk Apatši surmakoobas on  siis üks näide sellest. See pajatab ühe sellise päris verise loo. Et aastal 1878 juhtus nii Tapatsid ründasid ühte nava indiaanlaste laagrit,  tapsid seal kõik ära, võtsid kolm tüdrukut pantvangiks  ja seepeale saatsid navahod, siis skaudid neid otsima. Otsingud ei kandnud alguses vilja. Aga ühel hetkel pärast seda, kui Apatsid olid juba järgmist  laagrit rünnanud ja navahod veel siis oma otsinguid  aktiivsemaks muutsid tundsid nad. Siin piirkonnas liikudes, et maa seest ühest august tuleb  müstilisel moel kuuma õhku. Selgus, et maa all oli koobas, kus olidki needsamad patsid  oma hobustega rohkem kui 40 meest ja navahot tõmbasid  siis kahel valvuril. Kõrid läbi ja tegid koopaette suure lõkke,  et hakata patsisid välja suisuta. Üks mees tuli läbi, selle suitsukardina,  palus armu, pakkus vahetustiili, et nemad annavad  navahotelle kõik, mis neil väärtusliku on  ja siis lastakse neil minna. Selline komme oli tollal üsna tavaline. Aga kui, siis naa. Mees küsis patsil kolme tüdruku kohta, kes olid esimeses laagris. Seest röövitud oli apasi vaikne. Sama hood aru, et asi on tõsine, kolm tüdrukut on leidnud  oma lõpu ja navahod viskasid aina rohkem puid juurde,  kuni koopast hakkasid kostma patside surmalaulud. Ja 42 meest rändasid suure vaimu juurde. Sarja järgmises osas uudistame vana küla. Ja see pidavat olema siis koht, kus saab tunnetada,  kuidas maakera hingab. Jõuame suurde linna ning ööbime stiilses hotellis. Ning seejärel võtame suuna Grand Ganionisse. See ei saa ikkagi nagu päris olla, et see peab olema  mingisugune selline hiiglaslik filmiekraan,  mida me.
