Seekord tuleb jutuks mardi ilm ehk siis mardipäevaga seotud
ilmaennustused ja ilmamärkide jälgimine.
Kuna mardipäevaga seoses on meedias enamasti räägitud pigem
just maskeerimisest siis tundub, et võiks esile tõsta ka
selliseid aspekte, millest ei ole nii palju juttu tehtud.
Samasse ilma pärimus iseendast on mitmeski mõttes väga
kõnekas sest ilmastikumärkide kohta käivad pärimusteated
võimaldavad meil teha laiemaid järeldusi selle kohta,
kuidas ilmaolud on muutunud. Millised klimaatilised kõikumised ja sellest tulenevad
keskkonnamõjud on aset leidnud näiteks praegugi siis kui
vaadata neid mardipäevaga seotud tekste,
ütleme 100 150 aasta lõikes on näha juba mõningad muutused.
Kindlasti tuleb esile tuua, et ilmamärkide vaatlemine ei ole
niisama lõbu pärast, vaid nende tõlgendamine on otseselt
seotud ka elatusaladega.
Ehk siis sellega, kuidas inimesed igapäevaelus ellu jäävad. Ja kõige sagedamini siis meil kui põllundusrahval ongi
räägitud ilmamärkide seostest saagi eelkõige viljasaagi,
aga ka muude põlluviljade saagikusega.
Huvitav on ka see, et kui kliima siis vähehaaval muutub
või esineb klimaatilisi kõikumisi siis muutub paratamatult
ka pärimus kuidas neid märke tõlgendatakse.
Vahel mõni, selline pärimuslikke tähelepanek võib säilida
kauem kui see märk ise, mille põhjal ta üldse kujunes. Mõned näited siis sellest just mardipäeva ümbruse
ilmamärkide jälgimisest ja üks kõige eramis silmatorkavaid
ongi see, et, et kui me vaatame praegu oma 21. sajandi
mardipäevaaegset ilma, siis siin sellist erilist pakast
naljalt ei esine, ei ole jää purikaid.
Aga võrreldes nende 19. sajandi lõppu tekstidega võib küll
jääda mulje, et seal oli pigem tavaline.
Ja näiteks võidakse öelda see, et mardipäeval läks karu oma
talvekoopasse magama. Ehk kui võrrelda praegust sellist sombust
ja suhteliselt sooja sügist, siis on vähetõenäoline,
et see karu meil juba magama läheb.
Või siis teine ütlus või selline uskumus on,
et mardipäevaga seoses hundil võetakse päitsed peast,
eks see tähendab, et kari enam ei käi väljas
või kui teda veel lastakse välja, võib oodata,
et hundid tulevad toiduotsingul loomi murdma. Ja kui vaadata veelgi kaugemale, ilmselgelt see 100 aastat
on selline ka omajagu kõnekas periood, aga et näiteks kui
vaadata mitusada aastat tagasi siis ühe sellise huvitava
märkuse leidsin Balthasar Russovi Liivimaa kroonikast,
milles kirjeldati kuueteistkümnendat sajandit.
Ja siin on siis selline lause, et aastal 1576 enne
mardipäeva tuli äraarvamatu ja kuulmata suur lumi maha
Tallinna linnas ja mõni penikoorem sellest ümberkaudu. Nõnda et palju inimesi, kes maa poolt Tallinna tahtsid tulla
tee peal sügava lume sees otsa said ehk siis erandlikke,
kus lumemöll on niivõrd suur, et inimesed hukkuvad.
Paljudes meie 19. sajandi lõpu üleskirjutustes mainitakse ka seaduspärasust,
et kuigi mardipäevaks oodati enamasti juba ilma külmetamist
või oli juba lumi maas, siis paar nädalat hiljem
ehk siis kadripäeva ajaks oli oodata sula.
Ja seda on siis kirjeldatud sageli kujundlikult,
kui Kadri kusemist näiteks ühes tekstis,
siis on see lahti seletatud. Niimoodi kadripäeva ümber tahab ikka sulakord olla Andrese
päeva järele jälle külm.
Sellepärast on rahvasõnaks saanud.
Kadri kuseb ja Andres pistab pulga ette.
Kuna Andrese päevane 30. novembril üsna pea pärast
kadripäeva selle järgi otsustades ei kestnud see kadri
sulaga kauem, kuid vaid mõned päevad.
Aga et siin on siis huvitav, vaadata sa järjepidevust,
et isegi 1972. aasta üleskirjutus kinnitab,
et kadripäeval läheb alati sulaks. Siin on siis öeldud kohe oma eluaja lõikes.
Et see on küll eluaeg sedasi olnud, et kadripäev on sula
olgu enne seda kui palju tahes külma olnud,
aga kadripäev on iga aasta vesi lahti, läheb sulaks.
Paaris 19. sajandi lõpu pärimustekstis on siiski vihjeid ka
selle kohta, et millised ilmamärgid ennustavad pikemalt
sooja sügise aega.
Näiteks on öeldud, et kui sitikas pääle marti lendab,
ei siis tulla enne jõululume või siis on ka mõned üksikud
tekstid selle kohta, et mardipäev on seotud müristamisega. Kuna enamasti sel ajal enam ei müristanud,
siis selline erandlik müristamine oli tõlgendatud pikka,
sooja pigem sulale kalduva talvemärgina.
Vahel võib selliste tähtpäevadega seostatav ilmastikumärkide
loetelu olla päris pikk.
Need siis seostuvad tihtilugu selliste pühaku nimedega,
mis on vastavatele tähtpäevadele nime andnud.
Näiteks võidakse öelda, et mart matab, kadri katab,
katab lumega, andres arutab üles Siim, teeb soole sillad peale. Siim siis märgib siin Simunapäeva, mis on juba 28. oktoobril
ehk siis see silla tegemine, jäetamine selle järgi peaks
toimuma juba oktoobri lõpus.
Vahel võib veel lisanduda ütlus, et Nigulas needib,
ehk siis siin mõeldakse Nigulapäeva, mis on kuuendal detsembril.
See peaks siis tähendama, et see on aeg,
kui juba kõvasti külmetab.
Ja vaid üksikud teated on siis selle kohta,
et kui mardipäev on pakaseline, mis viitab soojale jõuluajale. Näiteks üks selline tõdemus, et kui hani astub mardipäeval
jää peale, siis astuta jõuluajal porisse.
Küll aga on lausa mitukümmend teadet selle kohta,
et kui mardipäev on lumevaene, siis sellest saab teha
järeldusi näiteks selle kohta, et jüripäeval on saanitee.
See on aprilli lõpus, mis jällegi meie praeguse aja
tavamõistes on ikkagi vägagi kevadine aeg.
Samuti on mitukümmend üles kirjutatud selle kohta et enne
mardipäeva tulnud lumi ennustab head saagiaastat. Näiteks võidakse öelda, et enne marti on villa,
hanged, vilja hanged peale marti, näljahanged.
Kui enne marti tuleb lumi maha, siis tuleb ka hea aasta.
Nagu paljudel rahvakalendri tähtpäevadel on ka mardipäeval
peetud asjakohaseks vaadata taevas toimuvat
ja teha nende taevanähtuste põhjal omakorda ennustusi
või järeldusi.
Ja mõningaid näiteid on täiskuu aja kohta,
et kuna aga praegu, kaheksandal novembril täitus täiskuu,
siis on võib-olla asjakohane selline näitetekst. Mardipäeva ajal käivat üks suur täht täis,
kui ees ehk järel.
Rahvas ütleb tema kohta, peremees otsib sulast.
Kui see täht kuu ees käib, siis kuulutab ta viljarikast,
aastat käib ta aga taga, siis vaest aastat on ka üks selline
huvitav nagu kahe kõnena esitatud üleskirjutus,
et kuidas üks mees küsis teise käest, et kas jõuluks tuleb
ka saanisõitu, et kas on juba lumi maas ja vanamees
kõigepealt haigutas, vaatas üles taevapeenart
ja see on siis rahvapärane nimetus Linnutee kohta
ja ütles, see ei ole hästi valge, seal siis Linnutee puhul
vaadati tema kaheks jagunemist või siis kahte haru. Kui see koht, kus linnu T8 aruneb, on valge,
siis see tähendas, et tuleb palju lund.
Seda on selle kadriperioodile langemise tõttu nimetatud siis
Kadri hargiks seda Linnutee hargnemiskohta.
Vahel võib selline taeva vaatlemine olla ühitatud ka
tuleviku ennustamisega.
Näiteks on ka selline üleskirjutused, kui mardipäeval kuu
selgelt taevast maha vaatab, saab palju tüdrukuid mehele. Aga kui taas pöörduda selle Russovi kroonika juurde,
seal on näiteks öeldud, et 1580. aasta mardipäeva ajal nähti
taevas ühte sabaga tähte selgelt ja pärast seda algas suurtaud.
Siin on juba selline laiemalt tuntud enne,
et see sabatäht tähendab mingit erakordset sündmust
või õnnetust seotud just mardipäevaga.
Kokkuvõtteks võib siis öelda, et kindlasti tasub jälgida,
mis on 100 või rohkem aastat tagasi kirjeldatud ilmastiku
seaduspärasusest nüüdseks saanud et võib vabalt juhtuda,
et mõnelgi juhul on kadunud nii see ende aluseks olnud
loodusmärk kui ka enne ise. Aga ilmselge on, et ilmastiku ja kliimaga seotud uskumused
mõjutavad meie eluga edaspidi.
