Kooli alguse hakul on asjakohane rääkida laste hirmutistest
ühelt poolt, et näidata, kuidas arusaamad lastekaitsest ajas
muutuvad kuid teisalt ikka selleks, et näidata,
et vahel võivad need muutused olla üpris näilised.
Et oma rahva pedagoogilised uskumused säilivad ka tänapäeval
laste hirmutised, siis valdavalt on sellise mütoloogilise
taustaga hirmu olendid.
Ja just siis rahvapedagoogikas on neil üsna oluline roll
nendega on püütud lapsi korrale kutsuda. Eestis siis on laste hirmutiste seisukohalt just eriti
olulised aastad 1931 32.
Kui toimus spetsiaalselt sellele teemale pühendatud kogumistöö.
Kuid ka muudel aegadel on arhiivimaterjali ikka
ja jälle neid lugusid lisandunud.
Enamasti on siis laste hirmutamise eesmärk see,
et eemale peletada lapsi nendest kohtadest,
mis täiskasvanute arvates on lastele ohtlikud
või kuhu lihtsalt ei soovita. Et lapsed läheksid kõige sagedamini, siis on kardetud nende
minekut kaevu äärde või jõe äärde et nad sisse ei kukuks,
aga ka näiteks pööningule või keldrisse.
Et nad lihtsalt ei ajaks seal mingeid asju segamini
või ka metsa või üldse kodust eemale, et see tekitab juba
sellepärast sellist ebakindlust, et sa lihtsalt ei saa
lapsel silma peal hoida.
Aga et sellistest mütoloogilise maakallakuga olenditest
kõige sagedamini siis näiteks veekogude ääres on hirmutatud
näkidega lakas või aidas on väidetud, et seal varitsevad
kollid või tondid või vahel ka vanasarvik. Ja näiteks siis on ka ähvardatud, et kui laps ei lõpeta
nutmist või jonnimist, et siis tuleb koll,
kes viib ta minema.
Mitte ainult mütoloogilised, vaid vahel on olendid,
kellega hirmutatakse, ka reaalelul põhinevad vahel võib see
olla ka näiteks naabrimees või ka külahullud mustlased,
enamasti keegi, kes on natuke sellisest tavapärasest teistsugune.
Või siis ka kotipoisid või koti joonud, kes pidavat lapsed
enda kotti pistma ära viima. Ja huvitaval kombel siis nõukogude ajal sai osalt sellised
mütoloogilised tähendused ka miilits, et lapsi kohati
hirmutatiga miilits, aga ja kui vaadata sellist
psühholoogilist plaani, siis need hirmutus,
väited võivad olla kohati väga jõhkralt kõlavad,
need rõhuvad enamasti sellistele paas hirmudele,
hirmule, et last võidakse perest lahutada
või et ta võib surma saada. Näiteks kõige sagedamini väljendatakse kysis,
et väidetakse, et see olend viib kas lapse lihtsalt minema
või siis ta uputab ära või siis sööb ära
või viib koju oma poegadele toiduks mõni koll,
kelle kodus siis ootavad sellised väiksed karvased kolli pojad.
Ja siis on ka mõned sellised üleskirjutused omaaegsete
õpilaste käest, et näiteks siin on 32. aastal Pärnu algkooli
õpilane öelnud, et tema tunneb siis selliseid hirmutamisviise,
et kui laps hakkab junni pärast nutma, siis öeldakse,
ole vakka, kotivana tuleb, paneb su kotti
ja viib jõkke. Või siis teine on siis Iisaku kooli õpilase käest 1930.
aastal kogutud selliseid hirmutisi kasutatud
ja ütlusi öeldud tont tuleb, koll tuleb,
karu tuleb, mustlased tulevad ja panevad,
kotisarvik tuleb, hunt tuleb, veehaldjas,
võtab kinni.
Täi viib kaevu, teeb juustest köie, punane kukk sööb ära.
Et selline terve loetelu, mis kõik on erinevates
kontekstides kasutusel olnud. Või siis veel kolmas õpilane samast ajastust Kadrina
piirkonnast ütleb, et Neid hirmutisi kujutel lakse
riietuselt karvastena kõnnakult kiiretena,
kes linnukiirusel võib liguneda häälel.
On nad kurjad ja karedad.
Jälle selline üpris sisendusjõuline kirjeldus.
Ja kogu selle hirmutamise taustaks on siis selline elu
kogemuslik tõdemus, et lihtsalt keeldu, lapsed tihtilugu ei kuule,
aga et hirm võib nad ikkagi ebasoovitavatest asjadest eemal hoida. Ka meie usundiuurija Oskar Loorits on seda niimoodi lahti seletanud.
Ja just seda, et miks siis eelistatakse selliseid
väljamõeldud olendeid.
Ja temagi märgib, et paljalt reaalse olevusega ei suudeta
last ohjeldada kaua ja korduvalt.
Laps näeb seda olevust, tutvuneb ja kaotab peagi hirmu,
respekti, vaja mõjuda lapse fantaasiale,
kütkestada seda ebamäärase ja saladusliku mõistega,
mida laps ise võiks arendada järjest õudsemaksja hirmutavamaks. Kui nüüd tuua paralleel tänapäevaga, huvitav on vaadata,
et mis nendest hirmutistest tänapäeval on saanud,
2018. aastal oli üks suurem koolipärimuse kogumisaktsioon.
Ja selle eel ma eeldasin, et pigem see laste hirmutiste
teema on minevikku vajumas.
Ja ka meedias on ju korduvalt spetsialistid kirjeldanud,
et hirmutamine mõjub lapsele traumeeriv alt,
et tuleks valida siis selliseid sõbralikumaid
korralekutsumise viise. Ja sellise tervikuna vaadates proportsioon nende laste
Kerbutistega seoses seostub, proportsioon on tõesti vähenenud,
aga et mõned nende hirmutiste liigid on ikka jätkuvalt
vägagi elujõulised.
Et on olemas jätkuvalt need kollid ja on jätkuvalt olemas ka
sellised isikustatud tüübid, kellega hirmutatakse näiteks
kaevu kadrid või siis järve marid, skeid,
väidetavat varitsevad last, kes üksinda sinna läheb. Huvitaval kombel mõnikord astub distsiplineerima hirmu
olendina üles ka päkapikk.
Ja et vahel last ähvardatakse, et see päkapikk näeb teda
kogu aeg, et niipea, kui ta jonnib, siis ta kohe jätab lapse
ilma kingituseta. Ja jätkuvalt on see nii selle 2018. aasta materjalis kui ka
veel sellest eelnenud kogumisaktsiooni 2007. aasta kogumise
materjalis jutte koti onust hirmutatakse koti onuga lapsi,
kes ei taha magama jääda.
Aga siiski niimoodi ajalises lõikes vaadates,
kultuurilised, sellised usundilised muutused üldiselt
kajastuvad ka nendes hirmu olendites.
On üsna ootuspärane, et valitakse ajapikku pigem selline
uuem ja intrigeeriva molend. Näiteks ühes 2007. aasta tekstis on hoopis hirmutatud ufoga
et ufo viib lapse minema, kui ta hea laps ei ole. Muutunud on ka muidugi see mobiilsus mõningates tänapäeva
tekstides sõidab see hirmu, olen ka autoga.
Siin on 2018. aasta üks üleskirjutus sellest,
kuidas talus elas vana naine, kes röövis musta autoga lapsi.
Küsin küll, lisatakse, et pole siiamaani päris kindel,
kas see oli lihtsalt hirmutamiseks või oli lambamutt
päriselt olemas, ehk siis autoga sõitev eit.
Aga igatahes meile see mõjus ja kui must auto mööda sõitis,
jooksid kõik alati peitu. Ehk siis siin on tulemuseks see, et lapsed ei jäta tingimata
tegemata neid asju, mida nad ei tohi teha,
vaid nad lihtsalt hoiavad ennast mustadest autodest eemale.
Ja lõpetuseks veel üks lugu, mis taaskord näitlikustab,
et kui lapsel on ikkagi uudis, moosisse hirmu olend,
teda tingimata ei peata.
See on siis lugu sellest, kuidas üks tüdruk kartis vanaema
välja mõeldud tiigi elukat. Sellele lapsele meeldis väga tiigi ääres salaja käia
ja vahel ka vees käia.
Teda hirmutati siis selle tiigi elukaga,
kes on suur pikkade hallide karvadega ja haarab kõik tiigis
endaga kaasa.
Enam mingit väljapääsu ei ole.
Aga tulemuseks oli see, et see laps alguses küll lõpetas
tiigi ääres käimise, aga lõpuks tekkis tal nii suur huvi,
et ta läks sinna just nimelt ja kartis küll,
aga ikkagi käis jätkuvalt tiigi ääres edasi. Ehk siis kokkuvõtteks võib öelda, et ka tänapäeval on olemas
neid hirmutajaid ja samamoodi on ka tänapäeval olemas neid keeldudest,
üleastujaid ja hirmuolendite trotsijaid.
Ja et mõningal määral võib-olla selline hirme ületav
käitumine on ka vältimatu sellise sotsialiseerumise juurde
kuuluv osa.
Aga kuna see hirmutamine paljudel juhtudel tekitab ikkagi
selliseid traumeerivaid kogemusi, mida lapsed mäletavad
pahatihti siis täiskasvanu eani välja poleks parem siiski
võimalusel lapsi nendest säästa.
