Novembrikuud nimetatud hingekuuks ja üsnagi arusaadavatel põhjustel,
et see oli siis see periood, kui arvati,
et hinged külastavad oma kodusid, et on ka mõningaid
selliseid teateid, mille järgi see hingedeaeg oli pikem
periood ütles vahel isegi septembrikuu lõpust
ehk mihklipäevast.
Aga et enamasti siis ikkagi öeldakse, et see algas millalgi
enne mardipäeva ja selleks, et need saabuvad,
hingedes ennast hästi tunneksid, pakuti neile toitu
või pandi seda kuhugi välja. Ja mõningate teadete järgi siis pandi valmis ka saunad,
et neil oleks võimalik ennast puhtaks pesta vihelda
toidupakkumise kohta, siis omakorda on mõnikord öelnud,
et see oli ainult ühekordne aga näiteks ühe teksti järgi
tehti seda lausa üheksal järjestikusel õhtul.
Ja nagu arvata võib, selliste teispoolsuse olendite puhul
siis arvati, et hinged pigem saabuvad just sellisel pimedal
ajal hilisel õhtul või lausa öösel. Ja kuna toidu tegemine on üldiselt sellisest
talumajapidamises olnud naise pärusmaa, siis oli ka hingede
kostitajaks või talle toidu valmistatakse enamasti pigem
siis perenaine.
Aga vahel on siis ka öeldud, et seda tehti kas kahekesi koos
või siis kumbki, kas peremees või perenaine siis esitas
sellise pöördumise, kus ta palus siis hingedel rahul olla sellega,
mida pakutakse. Ja samuti siis omalt poolt perele ja põldudele
ja karjale kaitset pakkuda seda hingedele sauna kütmise
kommet esineb võib-olla rohkem isegi soome pärimuses,
aga ka samuti on seda mainitud siis nii Eesti kui Läti tekstides.
Aga saun võis olla ka lihtsalt koht, selline natukene kõrval olev,
kuhu oli hea siis hingedele toitu panna,
et toon ka ühe hea näiteteksti selle kohta,
kuidas siis hinged väidetavad käisidki saunas,
nii et siin on ka kirjeldatud siis selliseid ilmekaid,
helisid ja visuaalseid märke, mille järgi siis saadi aru,
et nüüd on nad tõesti siin saunas kohal ja see on siis
1894.-st aastast üles kirjutatud tekst Tarvastust
hingedepäeval keedetud paremat sööd ehkki
ja pandud seda tareharjale hingede tarvis. Kui hinged ära läinud, vihutud siis veel saunas jäetud
pangiga vett lavale pärast tehtud linaluid laval,
kuna vesi pangis nagu Sibisenud mõnikord olnud hingedepäeval külm,
siis olnud nagu ühte häält kuulda, mis ütelnud,
külm, külm, tolm, tolm, külm, külm, tolm,
tolm, inimesed vaadanud siis üle ukse välja
ja näinud nii, nagu oleksid valged kangad maas hingetsis
lastudki hingedepäeval neljaks nädalaks oma valupaigast välja. Ehk siis see teispoolsus on sellise metafoorse nimetusega nimetatud.
Tuleb märkida ka seda, et loomuldasa eeldati,
et need, kes tulevad, on ikkagi just lähedaste
ja heade inimeste hinged.
Et igasuguste kurjade inimeste hingede koduskäimise vastu
tehti tihtilugu spetsiaalsed rituaalid juba nende matuste ajal.
Aga näiteks on ka seda märgitud kurjade inimeste hinge me
siis teatavasti tihtilugu ei saanud ka rahu. Liiga palju kurja oli eluajal tehtud, neid karjatas näiteks
Püha Jüri. Kui rääkida lähemalt veel sellest pakutavast toidust,
siis väga sageli mainitakse selliseid tugevaid liha
ja veretoitu aga ka näiteks tangupuder trump.
Aga vahel on lihtsalt öeldud, et hinged olid nagu võrdsed elavatega,
et neile pakuti täpselt sedasama, mida pere isegi sõi.
Ja muidugi ei sobinud siis selline kehv või lausa riknenud toit.
Ja nagu mitmelgi juhul rituaalide puhul on nii-öelda nagu
avaosa ja siis lõpuosa või mis sulgeb nagu selle rituaalse kontakti. Ja ka siin tihtilugu räägitakse hingede tervitamisest
ja vastuvõtmisest ja pärast ka nende pidulikust ärasaatmisest.
Ja näiteks ühest tekstist siis räägitakse,
see tapeti, skas seapõrsas või lambatall,
pandi käkisid lihatükke koppa sisse, viidi tare otsa peale
ja pärast siis loeti neli nädalat edasi alguspäevast,
et see oli siis hingedeaeg.
Ja kui see sai mööda, siis oli hinge õlletus mähkis õnnetus
on murdekeeles lauluga pühitsemine. See oli siis hingede ärasaatmine selle lauluga
ja sellel päeval ei tehtud enam mingeid muid tempusid.
On lõpetuseks öeldud.
Siis on veel üks selline värvikas kirjeldus,
mille järgi hinged elavadki sügisel pikemat aega toa peal
ja lähevad teisel novembril jälle surnuaeda tagasi.
Ka siin on siis öeldud, et enne äraminekut Nadel vihtlesid
enne koitu saunas, et minna puhtana sinna teispoolsusesse tagasi. Ja siin selles tekstis on avaldatud ka selline moodus,
kuidas neid muidu sageli silmale nähtamatuks jäävaid hingi
tõestiga näha saada.
See on siis koidu ajal, kui nad lähevad,
tuleb valgehobuse rangid ja minna, vaadata kas siis läbi
unka augu või mingist muust avast kui poole
ja siis on näha, kuidas nad üksteise järel lähevad valges
riides teid mööda sinna kiriku suunas, sest enamasti salongi surnuaed. Selline kirjeldus 1889.-st aastast.
Nii mitmeski kirjelduses on toodud ära, et oli ka erinevat
sorti liha, ta oli nii lambaliha kui ka varvas jalgade liha,
see on siis selline ütlus kanade või kodulindude kohta.
Ja ühes tekstis huvitaval kombel mainitakse veel,
et, et kui siis toitmine oli läbi saanud,
siis hingede äramineku päeval tihti nende jaoks veel pastla
paelu jällegi üpris vana tekst 1890.-st aastast. Ühtepidi see näitab, nagu, et need hinged justkui kujutati,
elavad samasugust elu nagu meie siin maa peal inimesed,
ka teispoolsuses vajasid jalakatteid jalavarje.
Aga teisalt see paelte sümboolika, tundub,
et mingis mõttes võis olla ka siis selline suguvõsa
ühteliitmine või nagu üheks sidumine.
Isegi kui mõned pereliikmed on juba teispoolsuses,
et nad ikkagi moodustavad ühise suguvõsa siis on sedagi öeldud,
et kui toit jäeti viimata, et oli enesestmõistetav,
et siis seda toitu tuli kuhugi panna, et ka siin siis tuleb
välja nagu see tunne või vajadus, et kasinad hinged vajavad
seda hoolimist ja kuuluvust isegi teispoolsuses viibides. Mõningates pärimustekstides on siis ka öeldud,
et hiiepuude all samuti võidi vaimudele toitu viia
või siis ka näiteks sõjahaudadele või mingitele muudele hukkumispaikadele.
See juba märgib nii-öelda laiemat kogukonda mitte ainult oma
suguvõsa või perekonda.
Ja veel, isegi 1970. aastal on üks pärimuse tundjad arvastus
folkloristide rääkinud, et nende peres oli kombeks,
et vanaperenaine viis ikka kausiga käki lihatare peale. Ja et tema on samuti eluaegne, ei teinud,
sest see toob õnne majja.
