Kuna novembri lõpus on Eestis päikest üpris vähe näha,
siis tundus asjakohane rääkida pisut päikesest,
tema tähendusest, pärimuses päikest on tajutud väga paljude
rahvaste pärimuses, pühana ja samas ka isikustatuna
ja ka arvukates Eesti ja ka muude kultuuride pärimustekstides,
siis on nimetatud päikest kas jumala silmaks
või taevasilmaks.
Eesti puhul ei olegi kuidagi täpsemalt selge,
et millist jumalat siin mõeldakse. Aga et kui vaadata mõningate teiste rahvaste siis uskumusi,
et siis võib ka sellist konkreetsemat jumala määratlust esineda,
et näiteks mõningates kreeka mütoloogiliste tekstides on
nimetatud päikest Zeusi silmaks ja päikese pühadusega
seostub ka keelt tema peale näpuga näidata,
ehk siis sellega justkui luuakse selline side päikesega
näiteks ühe teksti järgi, siis on öeldud,
et näpuga ei lubanud vanad inimesed mitte kunagi päikese,
aga ka kuu ja tähtede peale näidata. Ega neid kiites ilusateks nimetada.
Teati, et need jumalikud olevused olla nii ei tohtide neist
mitte palju rääkida.
Ei kogunisti nende peale sõrmega näidata.
Mitmete pärimustekstide järgi toimib päikega nii-öelda
patuse testina.
Nimelt saab pärimuse järgi ainult ilma patuta inimene palja
silmaga päikesesse vaadata. Ehk siis selle kiirgava pühaduse hulga välja kannatada.
Ja kui päike üle selle patuse maailmavaatav,
siis läheb temagi vahel pisut mustaks ja seetõttu vajab ta
siis pärimuse järgi puhastamist.
Et selleks on siis päikeseharjutused.
Kusjuures ka mõned eesti tekstid siis väidavad,
et nad päikesepuhastajad selle päikesevarjutuse ajal olid.
Inglid päikesetoimimise kohta on siiski ka selliseid
asisemaid seletusi. Näiteks on väidetud, et päikesekera on seest õõnes
ja see õõnsus on täis küttepuid, mis põlevad
ja selle tõttu annabki päike sooja samamoodi nagu ahi.
Matthias Johann Eisen on arutanud, et mis soost siis eesti
mütoloogias päikest kujutatakse ja jõudnud järeldusele,
et pigem neis soolisena.
Kui vaadata lähemalt pärimustekste, siis ta üheselt küll ei
saa väita et olgugi, et mõningates regilauludes kujutatakse
päikest koos teiste taevakehadega neiule kosja minemas see
siiski pigem sellise poeetilise kujundkõne moodi tingimata
ei näita sellele, et päikest läbivalt tuleks neist soolisena kujutatud,
aga igal juhul on päikest tajutud, käituvad nagu elusolendina. Näiteks pööripäevadega seoses öeldakse, et päike läheb
pesasse või siis lihavõtete või veel mõne muu tähtpäeva
puhul on räägitud, et päike tantsib taevas
või mängib taevas.
Ja näiteks siis paastumaarjapäevaga seoses on see küll
võrdlemisi harvaesinev, aga et üks kirjeldus,
siis selle kohta, sellepärast oli ka paastumaarjapäeval vara
ülal vaja olla, et päikesemängu taheti näha. Vanasti arvati, et päike ainult siis hommiku mängib,
kui päev mänginud, siis olla ikka lae peal siukesed,
virvendused ja vigurid.
Seda aga pole mina veel näinud, mõni teine olla ikka näinud ka.
Ja võrdluseks ka üks teine pärimustekst,
kus siis tõesti nägija kirjeldab, et on tõesti oma silmadega
näinud seda mängimist, see on siis järgmine lihavõtte
esimese püha hommikul, päike peab tantsima,
olen ise seda näinud, enne tõusis üks kuma nagu hele
koidukuma see nõrkus siis kahele poole siis viskas päikese
üles üks pool sülda, siis langes tagasi ja jäi pisut tumedaks,
üks paar minutit, siis kui viskas kõrgemale kohe tükk maad
ja ikka liikus õrnalt nagu kaste tuule käes. Selline poeetiline Pealtnägija kirjeldus
ja mõnes tekstis on siis ka toodud põhjused,
miks päike vahel tantsib, ehk siis lihavõtetega seoses on
üks versioone, ta tantsib sellepärast üles tõustes,
et tal on hea meel, et ka Jeesus tõusis hauast ülesse.
Mitmelgi juhul on siis öeldud, et sellist erilist maagilist
sündmust ei saanud lihtsalt niisama näha vaid,
et see oli ainult võimalik siis kui vaadata läbi hõbesõrmuse. Või siis teise seletuse järgi oli seda üldse võimalik näha
ainult iga seitsme aasta tagant.
Kui vaadata veel mõningaid rituaali üleskirjutusi,
siis vahel mainitakse ka siis rituaali toimumisajana
teatavat päikeseasetust ja et kui üldse vaadata seda
taevakehade seost, enamasti on rituaalide toimumisajana
pigem mainitud täiskuud või siis vähemalt kuuvalget aega.
Aga mõnel korral siis ka päikest. Ja näiteks on räägitud ühte sellist, et väga erilist armastus,
rituaali, kuidas seda läbi viia.
Ta on spetsiaalsed, sellised armastuse loitsusõnad
ja alasti neljapäeva õhtul, kui päike läbi akna sisse paistab,
keeruta päripäeva kolm korda ümber keha.
Ise loe meie isa.
Ja siis kolm korda ümber pea ja ise ütle.
Maria armasta mihklit nagu naine, meest armastab
ehk nagu Kristus kogudust, aamen. Ehk siis selline maagiline toiming, mille puhul appi võetud
ka võrdlus Kristuse kogudusega.
Mõnikord võidakse päikest mainida kaitse Luitsudes,
näiteks ühtedes karja väljalaskmist, sõnades on kirjeldatud,
et kuu ja päike on nii selge kui kristalli klaas.
Aadam ja Eeva, aamen.
Maarja otsis oma poega, tee ta mööda, süda kohises siis kui
merehäda jumala isa, poja ja püha vaimu nimel. Eksin, jällegi lõpeb see loits jumala sõnaga.
Kui vaadata sellist pimedat aega, mida Eestis on ikkagi
päris pikalt, siis just selliste kevadtalviste päevadega on
tihti seotud uskumus et kui päike kasvõi natukeseks välja tuleb,
et sellel on selline pikem positiivne mõju.
Näiteks on seoses Tõnisepäeva või küünlapäevaga arvatud,
et kui päike sellel päeval ka nii palju paistab,
et mees korraks hobuse selga saab karata siis on kas oodata
üldse head ilma või head heinasaaki viljasaaki. Ja sellise üldtervikuna väärib märkimist,
et heaks või ilusaks ilmaks on kogu Põhja-Euroopas ikkagi
peetud valdavalt just päikeselist ilma ja ka endemärgina
päike just ja enne välja arvatud muidugi sellistel põuaperioodidel,
kus seal tulid juba vastupidised rituaalid mängu.
Aga et võrdlusena see, mis meile tundub enesestmõistetav,
et päikseline ilm on see, mida oodatakse
ja mille üle rõõmustatakse näiteks mitmelgi pool
troopilistes ja kõrbepiirkondades ei tarvitse sugugi nii olla,
peetakse ilusaks ilmaks hoopis pilvist ja võib-olla isegi
vihmast ilma. Aga et eesti pärimuses siis ka näiteks selge päikesepaiste
unes nägemist peetakse hea elu või rõõmsa elu Endeks siis
taaskord tsiteerin Eisenit, kes on oma mütoloogia käsitluses
toonud ka ühe võrdlemisi erandliku kirjelduse selle kohta,
kuidas päikesele on ohverdatud.
See on siis toimunud Vastseliina lossi lähedal
päevapööramise mäel.
Selle ohverdamise ajal on pöördutud päikese poole. Päevakene täkakene, tule välja.
Otsin sinu oraga, kaen sind karjavitsaga.
Ehk tõenäoliselt on siin siis selle eesmärk olnud pika saju
lõpetamise soov.
Kui vaadata laiemalt pärimuslikke sümboleid,
siis nendes kohtame viiteid päikesele vägagi sageli.
Et seega võib öelda, et päike on meie Põhjala usundilise
maailmapildis vaieldamatult väga olulisel kohal. Ja lõpetuseks veel üks väike kirjeldus selle kohta,
mida teha siis, kui päike on inimest pimestanud.
Siin on siis selline ütlus, et kui sa päikesesse vaatad,
siis tuleb nagu kanapimedus ja selle kaotamiseks õhtul
päikese looja mineku eel tuleb vaadata läbi pahupidi sõelaja
hüüda silmnägu tule tagasi.
