Minu nimi on Karl Jakob Toplan. Olen loodusfotograaf ja matkajuht. Täna oleme siin, kus on minu juured, minu kodu  ja minu süda, ehk me oleme Saaremaal ja ma viin teid mere  äärde ja lähme vaatame, kas me kohtame veel rändel olevaid  sookurgi või on nad selleks aastaks juba lahkunud. Kui ma oma lapsepõlve mõtlen, siis esimesed mälestused  kurest on koolist kui õpiti laulu teele,  teele, kurekesed üle metsamaa. Ma ei mäleta seda, et ma oleks siis aru saanud,  et kus nad teele on või kes need kured on  või või miks nad üldse teel on. Kui ma aastaid tagasi hakkasin loodust pildistama,  siis sookurg oli esimene selline suurem või,  või selline liik, kes mind kohe nagu köitis. Ja täna võibki öelda, et on sookurg osa minu aastaringist  minu jaoks. Kevad algab täna siis, kui ma kuulen esimesi sookure hüüdeid. Suveselgroog saab murtud siis, kui sookure pojad hakkavad  juba esimesi lennuharjutusi tegema. Ja sügisel, kui viimased kured on läinud,  siis on minu jaoks see hetk, kus kus on aeg kapist välja võtta,  talvemüts, talvekindad. Praegu on sookurgede rände selline viimane esimene faas  algab juba augustikuus, siis kui esimesed kured hakkavad kogunema,  siis mida aeg edasi, seda rohkem neid puntidesse koguneb  ja sügisel kui septembris, kui tulevad esimesed ilusad  rändeilmad siis esimesed nii-öelda meie,  need kohalikud kured asuvad juba rände teele  ja samal ajal siis põhja poolt tuleb soome keelt kõnelevaid  kurgi tuleb meile siis asemele viimased kured,  kes meil oktoobris on neid vanarahvas kutsus külma kurgedeks. Ehk siis need ongi need viimased kured ja,  ja kui need kured on läinud, siis siis läheb ilm juba  külmemaks ja siis ongi see ütlus, et kured läinud,  kurjad ilmad. Minu jaoks, kui ma olen neid jälginud rändajal erilised on  võib-olla need hetked, kus sa õpib midagi uut,  sest väga tihti meil ei ole võimalik neid  nii palju või nii pikalt jälgida, aga ma olen palju jälginud  neid varjast ja siis on lahe, on näha mingeid käitumisi,  mida sa muidu ei näe, näiteks kui sookured on parves koos  ja üle lendab kotkas. Kui muidu see parv on niisugune veidi hajuli,  kui kotkas üle lendab, siis kured sammuvad üksteisele hästi lähedale,  lähevad tihedaks parveks kokku ja teevad sellist kurisevat häält. Natuke selline mulisev või kurisev hääl ja annavad  siis kotkale teada, et et siit sa ei saa midagi. Sookurgedel üldiselt Eestis läheb hästi meil on piisavalt märgalasid,  kus nad saavad pesitseda. Ainuke selline suurem mure või mis nende edukat pesitsemist takistab,  on väikekiskjad. Kes nende siis pesi rüüstavad. Aga üldiselt on, on sookurgede käekäik meil hea. Sookurg on liik, keda üldiselt ikkagi teavad kõik,  kõik, võibolla ei oska just öelda, et see on sookurg,  aga kõik ikkagi teavad nii palju, et see on kurg. Ja, ja kevadel, kui kured saabuvad, siis kõik tunnevad nad ära. Kui kevadel või suve akul, siis on kuulda neid võimsaid kurehõiskeid,  et siis siis teavad ikkagi kõik, et need on sookured,  et see on kuidagi meil väga ammusest ajast,  siis kuidagi natuke nagu meie Meie meie pärimuse  või meie geenidesse see sookur sisse kodeeritud.
