Kevad koputab uksele, täna on vastlapäev
ja just käis meie saate külaline, kes rääkis,
et vastlapäevaga lõpetatakse see talvehullus,
kuigi talvel kestab edasi lumi ja külm ja tuisud siiski mõtteliselt,
et hakkame kõik liikuma jõuliselt kevade poole
ja kevadest metsast metsloomadest kiskjatest ulukite,
seda saatekülaline, MTÜ Eesti suurkiskjate esindaja
loodusfotograaf Eleri Lopp, tervist. Tere. No millised need Eesti suurkiskjad üldse on,
et mis kiskjad meil metsas elavad keda me nimetame kiskaks hunt?
Just. Esimene hunt, eks ole, ja siis on meil veel Caroo
ja siis meil on vil ilves, nemad on siis suurkiskjad.
Meil on siin ka uustulnukas Sakal temaga mul väga palju
kogemusi ei ole.
Siis mul on loomulikult ka meil väike visked
ja kui suurkiskjaid on vähe, siis hakkab päike kiskjaid
rohkem olema, suur viskad ka, hoiavad seda tasakaal
väikekiskjate koha pealt. Nii et hunti on tegelikult meile vaja, kõiki kiskjaid on,
kõigil on oma roll.
Kas te olete kõiki neid eelmainitud suurkiskjaid näinud?
Jah, hunti, karu, ilvest.
Rääkige meile ka, milline on hunt, on ta koera moodi? Tõepoolest, ega kui niimoodi mõtlema hakata,
vaatama hunti ja koera, siis klassikalises mõttes räägime
kodukoerast siis ju kodustatud hunt ja neil on ikkagi rohkem
sarnasusi kui ikkagi erinevusi.
Loomulikult see välimus on väga palju muutunud,
aga hunt, milline on hunt, raamikut, kõik kiskjad hunt on
väga inimpelglik väga ettevaatlik.
Et hundiga tekib kõige enam selline tunne,
et mis me teile nagu teinud olema, et nii arglikud olete
või tekib kuidagi selline piinlikkuse tunne lausa iseendal. Näiteks kui ma rajakaameraid sätti metsa,
siis vaatan, kuidas hundid käituvad.
Siis isegi see rajakaamera nägemine ajab neid ikkagi väga
endast välja või et nad ei usalda midagi.
See usaldamatus ja ettevaatlikkus on ikka väga tugevalt
sisse kodeeritud.
Ilves näiteks, teinekord tuleb ise seda kaamerat uudistama.
Tema on kuidagi teistmoodi. Tema on selline ise päisem natukene, tal on kuidagi sellised eneseteadlikkust,
muidugi loomulikult kardab inimesi, aga see tunne on teine,
kui me ikkagi ilvest näen kui hundiga, et ka teiste erinevad
kassi koer.
Näiteks mul oli üks kohtumine siin sügise lõpu poole
ilvesega täiesti niimoodi.
Ma sõitsin koju maantee servas, nägin, et silmasin noh,
on ilves ja see on üsna tihedalt sõidetav maantee,
tegelikult mu kodu ei olnud väga kaugel. Käisime, helistasin emale, et tooma ruttu kaamera
ja siis ma pidin teda natuke aega veel ikka too see,
kui võib ära tasuda, kui ma teadsin, et ilvesed käituvad niimoodi,
nad ei pruugi kohe täiesti ära joosta.
Et noh, see oli suurte põldude servas, seal olid sookured,
ma tean, et kitsed on kogu aeg seal lähedal
ja üldse tegelikult kiskjad, mida ma olen tähele pannud,
neile meeldib ilmselt see on kujunenud mingite asjaolude tõttu,
et hoiavad maanteede lähedale. Et ma ise arvan, või ma ise olen leidnud sellise seosed ka
huntide puhul.
Et, et võib-olla seal on nagu seda siis auto alla jäänud
lumi palju, et nagu külmkapist võtta, eks ole,
et neid seda süüa, onju.
Aga selle ilvesega seoses siis jah, et see ilves siis
rahulikult istus seal täiesti tee ääres,
aga seal üks väiksem tee läks sellest suurest teest eemale
ja siis selle servas nagu ristumiskohas seal natuke eemal,
nii ütleme, mingi 10 meetrit eemal istus seal siis mina teda,
vaatasin seal autos nii, ootasin kaamerat
ja ja tema seal siis istub ja siis lakub oma käpp
ja niimoodi haigutab vaikselt rahulikult
ja siis seal mingi üks auto sõitis mööda
ja siis vaatasin, oh suur buss tuleb kanud,
nüüd ta läheb kindlasti ära. No ei läinud.
Istus seal edasi.
Ja siis lõpuks, kui mul ema tõi kaamera,
siis hakkas sättima minema, et ma sain küll seal paar klõpsu sain,
aga, aga no kust te karu nägite?
Kõik arvasid, et ma olen kõige rohkem näinud,
et kõige esimesed kontaktid kisketega siis võib öelda,
et jah, et olid just karuga. Karu on mõneti minu meelest kõige lihtsam kohata Eestis.
Muidugi on kõige suurem ka ju, et raske mitte märgata.
Et no need kohtumised on nii palju erinevaid olnud,
aga noh, see tunne, mis mul karu valdavalt ütleme siis võtta,
nagu ütles kokku kõik need kohtumised.
Esimene tunne on see Ta ei näe väga hästi
või ta näeb suhteliselt kehvasti see minu kui inimese
hinnang on ju, et tihti tõuseb kahealale just sellepärast,
et saada aru, kes või mis on. Kui ta lõhnaga ära ei tunne, siis ta ei erista ta ei saa aru,
kes on või, või mis, see on ka inimestel,
see vale reaktsioon ka tihti, et oh, see karu tõusis kahele
jalale jooksnudki koha, ära karda mind, inimene arvu,
et mina olen siin, ma olen inimene, sa pead ju mind austama
kartma nagu karu ei saa aru, et siis kui inimene hakkab veel röökima,
oh, seal on mingi põder hoopis, kes seal on siis,
ega seal niimoodi seal ohib. Et ta natuke pikaldase toime kujutleme võrreldes teiste kiskjate,
kui ta muidugi aru saab, et see inimene on,
siis üldiselt nad ikka jooksevad ikka täiesti kohe minema,
et isegi emakaru poegadega ma olen väga lähedal olnud
ja et see kartus on väga suur, aga noh, selles mõttes,
et tasub sellest piirkonnast, et siis uuesti ei taha kohtuda,
ikkagi natukene eemale minna, sest et, et
ega tema ei muuda oma trajektoori või teekonda
või mõtet selle pisikese väikese kohtumise kohtumise
või inimese pärast, et ta läheb küll kaarega,
aga ta läheb ikkagi selles suunas, kus ta tahtis minna,
et tal on peas mingi mõte ja ta tahab seda nii-öelda. Aga kui te neid näinud olete, nüüd kiskjaid,
kas te olete need läinud ise otsima metsa
või võite teateid?
Karu seal koobas kuskil lähedal, ma lähen vaatan,
kas ma näen korkoopasse pinna lähedusse. Ma ise otsin neid ja selles mõttes aastatega on kujunenud
mingisugused teadmised, kus need paremini leida
ja mis aastaajal ja. Kuidas te iseennast ette valmistada, see ei ole lihtsalt
niisama tore, sõpradega trehvab, ma lähen nüüd vaatama sinna,
kus karu elab.
See on ikka natuke teistmoodi mõtlemine. Karu puhul on tegelikult see noh, ma ei oska hinnata selles
mõttes ma olen aastatega nii palju kogemusi,
et ma võiks öelda, et see on nagu suht lihtne,
teatud aasta oli karu kohtumine nagu noh,
kui ma ikkagi väga taha on, siis ma näen ära,
aga ilvese hundiga on ikkagi palju keerulisem see asi,
et sa võib-olla tuhandeid kordi käid väljas
ja siis niipalju ühe korra õnnestub näha,
et on nagu teatud ajad, eks ole, ka ilvestel on,
eks ole, jooksuaeg on veebruaris siin algamas
ja siis nad on rohkem häälekamad, kuuleb,
kuidas nad omavahel siis suhtlevad. Kõike, siukseid märke kasutades või tabades on võimalik
ikkagi neile lähedale saada. Mis see kogemus teie endaga teete?
Karu pöörab selja, läheb minema, see võtab ikkagi natukene
nagu elu üle mõtlema ka või ei mõtle, teil on nii palju kogemusi. Eks iga kohtumine on alati väga nagu selline meeliülendav
ja väga rõõmus ja väga tore, aga tõepoolest need kohtumised
on teatud mõttes võib-olla nagu teraapilised
või et muudavad kuidagi sellist maailmapilti,
võib huntidega on kindlasti mitte ainult see kohtumised,
näiteks hundi julgumise kuulamine või kuulmine kuskil keset
rabasid ja metsi ja tähistaevas ja öö ja. Aga kas te oskate seda kirja, seda, mis teeb inimesega,
kui ta kuuleb hundiulgu? Mäletan oma esimest korda, kuulsin neid siis jah,
see tekitab sellise tunde, et sa oled justkui sihuke väike
pisike täpike siin universumis või mingi avardamise tunne tekib.
Ja noh, selles mõttes, et erinevaid hetki on erineva emotsiooniga,
ulgumise on päev läbi, on puhanud siis õhtu nii-öelda päike
hakkab loojuma, siis sirutavad seal oma keha natukene siis
justkui nagu sellise konfaanide saatel siis saadetakse siis
ema isa või siis need, kes lähevad jahile sulgumise saatel,
siis saadetakse siis edasi, et kuidagi sealt õhkub sellist energilisust. Noh, anname energiat juurde, anname, saadame nüüd nii-öelda
edukale jahile.
Kuidagi sealt õhkub sellist teistsugust energiat
ja muidugi on nagu sellised üksiku hundi ulgumist,
et sealt võib-olla sellist igatsust rohkem õhkub kaaslase otsinguhõngu.
Aga kas te kardate ka tunnete hirmu?
Ma ei saa salata, et kui näiteks sa oled täiesti pimedas metsas,
eks ole sa peatselt metsas kõndima ja sul ei ole ka näiteks
taskulampi on siis loomulikult võib tekkida selline tunnete,
ehkki siin komistan karule otsa või midagi sellist,
aga aga no ei ole kunagi sellist asja juhtunud
ja mul tõesti tekitab selline loodusmaastikul olemine
ja loodusega koos olema pigem turvatunnet. Aga kas teil midagi taskus ei ole pipragaasivõimed
ja väike kirves või kui on vaja ikkagi nagu ennast päästa? Mul on aastast, ma ei tea, 2010 mingisugune gaasi moodi asi
on enamus ajast kodus.
Ja noh, selles mõttes ma ei salga, et karudega võib juhtuda
õnnetusi noh, selles mõttes, et nagu noh,
liiklusõnnetusi juhtub iga päev on ju, et halbade asjade
kokkulangemisel võib juhtuda midagi karudega,
kui ma nendega kohtunud olen, siis on ka see,
mida ma, ma olen reaalselt näinud. Et nad ise müüvad.
Et kui sa karu ehmatad, siis või nagu kui sa inimesena ka
nagu nurga tagant tuleb teine inimene, sa ehmatad karudel on
samamoodi erinev temperament, et ma olen näinud,
kuidas noor karu rahulikult, et sööb ja siis kõrvalt tuleb kährik.
Siis Karu on niimoodi, ehmatas selle kähriku peale
Tähkidesse puhkudes ronis puu otsa, datli lendas suust siis
õõtsudes ja siis jumal, ma olen kuulnud,
kuidas nad ehmatavad, hõõtsustavad ja mõtlen,
et issand, kas nad saavad südameinfarkti
või midagi nagu see, see hääl ja see kõik,
mis sealt tuleb. See see hingeldamine kõik ja siis sealt tulevadki need
õnnetused kui ootamatult inimene satub mingile asjale mingi
momendile peale, et seda peaks vältima, kui sa looduses kõnnid,
teed sporti tervisesporti, siis ära pane klappe pähe,
ei ole nagu selle keskkonnaga nagu kursis,
et mis hääled, mis, mis ümberringi toimub.
Et ma arvan, et siis nagu, et õnnetused ei juhtu ka,
aga noh, isegi need õnnetused on nagu väga väike tõenäosused juhtuvad,
et aga mis seal salata, see on, noh teoreetiliselt on see võimalik. Aga loome tule inimesele kallale, niisama.
Ta pigem püüab põgenedes. Just et ta ei tule niisama jah, et, et on ka üks moment,
on see ehmatamise moment, on ju, et kunagi ei tea,
mis siis kuidas karu käitub või teine asi,
et kui sa ise ei lähe ta juurde, kui sa ise ei lähe uurima
ja noh, enamus need rünnakud ongi toimunud ju jahimeestel,
et on haavatud karu siis karu kaitseb ennast
ja isegi on öelnud, et karu teeb seda nii-öelda seda
äkkrünnakut siis ta jääb seisma 10 meetrit enne sind
ja siis ta isegi nagu ei vii seda rünnakut alatiga. Aga kui karu mind näeb, siis ma teen ennast hästi suureks,
nagu see kaske sajab endale saba puhevile. Loomulikult teha lihtsalt ennast nii-öelda nähtavaks. No loodame siis, et see karu paneb meid enne tähele,
Te olete palju metsas käinud, loomi näinud
ja kuidagi sealtpoolt metsa poolt nii-öelda ka inimese peale vaadanud,
et linnade laienemine ja see maade elamuteks ümberehitamine,
eks loomade keskkonnale mõjunud halvasti võiks,
loomad on taandunud, et nüüd on viimasel paaril aastal on
meil vastupidiselt Ta on metsloomad, on sattunud rohkem linnakeskkonda,
siin ka just oli, et ilves oli kalamaja kohvikus
ja nii edasi. Ja et siin on nagu mitu aspekti, et üks asi on see,
et linnad on laienenud loodusesse rohkem,
eks ole, ja, ja seal on erinevaid põhjuseid,
miks mis loomad linnadesse satuvad.
Kindlasti on üks põhjus see, et noh, me inimestena on,
meil on need kaamerad ja et kindlasti on neid juhtumeid,
on ennegi olnud, näiteks karudega karuema poegadega
teinekord tulebki asulate lähedale ja sellepärast,
et otsib varjupaika suurte isakarude eest,
et isa Caroone nagu ohtlik ja midagi ei saa salata. Prügimajandus ja kõik, see meelitab kohale selliseid
väiksemaid loomi rebaseid.
Et teinekord on rebastel siin soodsam elada kui kuskil loodusmaastik.
Ja nagu selline vildakas planeering.
Me hakkame nagu nende planeeringute peole rohevõrgustik
peale mõtlema alles siis, kui on juba nagu probleem käes.
Ja siis nagu tihti näeme, probleem selles,
et tekitav nagu muljet, loomi on nagu palju,
et järelikult metsad on siis loomi täis,
et nad linnas. Aga see on nagu vale järeldus, et näiteks hundid kõik loomad rändavad,
otsivad uus elupaik ja siis võivad sattuda lihtsalt kogemata
Ta linnakeskkonda või uskile.
Inimasustust on ju nii palju, et et kui me räägime siin
Skandinaavias ja Baltikumis, on nagu kiskjatele üks põhiline
oht on jaht, inimene aga siis mujal Euroopas on see ikkagi
tegelikult noh, on ka inimene, aga siis hoopis teisest
nurgast on siis see liikluset on pandud neid kaeluseid
huntidele ja vaadata, mis teekonda need läbivad,
tohutud, tuhanded kilomeetrid, mis nad peavad läbima
ja teinekord ongi mingisugune lennujaam või mingisugune linn
jääb sinna teekonnale ette ja siis nad otsivadki seda
väljapääsu kuidagi. Et sest et keegi ei tea, nende olemas on teadlased ka,
nagu uurijad ka nagu imestavad, mis, mis ta peas toimub,
et ta teab, et ta peab minema sinna ja paraku jääb
inimtegevus jääb tee peale.
Et noh, siin on muidugi omad ohud, et see kõik need haiguste
levikut ja nii edasi, et ja teine asi on see,
et haiged loomad, tihti tulevad ka linnakeskkonda selle
kerge saagi pärast. Et muidu loomad päevasel ajal ei tegutse,
aga kui saad haige loomsuseluse energiavajadus on palju suurem,
sa pead nagu otsima seda süüa ja toitu, et siis noh,
linnadesse prügimajandust seoses karudega rääkides,
et ongi, et need meie siin täna nagu ei räägi nii väga sellest,
et ma räägin prügi sorteerimisest, aga me peaksime hakkama,
aga ei, ma arvan lähiajal rääkima sellest,
et kuidas need prügi niimoodi konteinereid seada,
et on lukustatud kinni, et mujal, näiteks Euroopas Rumeenia
on nagu üks näide, kus on nagu seda prügimajandus on väga
probleemne ja seal on ka karudega väga palju probleem. Aga iga metslooma ei pea tingimata maha lööma,
kes seal õue peale tuleb?
Kindlasti mitte, et pigem nagu seda nautida.
Mis aeg praegu on metsas kohe kevad tulemas,
kas praegu on keeruline aeg, loomadel peaks jõudmist olema otsas.
Kitsetalled peaks kohe sundima, märtsis ilvestel ütlesite,
et on jooksuaeg, et mis praegu metsas toimub. Jah, erinevatel loomadel nagu erinev.
Ta hakkab ju saabuma selline aeg, kus seda nii-öelda värsket
toitu too on talve lõpp, eks ole, niimoodi,
et ja siis kõik need sõralised ja kõik, eks ootavad seda
nii-öelda värsket kraami.
Ema karudel on võib-olla pojad sündinud seal siis koopas.
Jah, et kevadine aeg on minu endale on loodus justkui nagu plahvatab,
eks ole, et kõik see ilus, kõik see taassünd,
kõik see hakkab nagu uus hooaeg seal, uus ring hakkaks pihta
ja ta kindlasti tekitab ka minus sellist ärevust nagu kevade ärevust. Nii palju on teha, nii palju on näha, nii palju on mida kogeda.
Et võib olla, et loomadel endale on see võib-olla natukene
selline raskem.
Traske muidugi nende pähe mõõteid alati lugeda,
aga mingite nüansside järgi võib-olla aruta ainult. Eesti suurkiskjad on võtnud missiooniks aidata inimesel aru saada,
mis metsas toimub ja teil on mitmed sellised retked,
jäljeretked ja nüüd on ka tulemas nüüd laupäeval üks jälje
Lähete ilvese ja hundijälgi vaatama.
Mis retkelt need sellised on, kuidas sinna saab tulla
ja mis see eesmärk on, siis eristan, mis jälg see on?
Oletan siis, et kust ta võiks olla või, või midagi sellist. Jah, et sellel laupäeval ma teen järjekordse retke
ja esimest korda ma teen sellise retke, kus ma räägin nii
ilvesest ja hundist tihti nendel retkedel kuidagi ühest
rääkides ei saa, nagu, rääkimata teisest,
et seal on nagu omad sarnasused aga on ka omad erinevused
ja nende nende eesmärk ongi siis, et inimesed selle
tutvustada kiskjad, et nad paremini mõistaksid neid ja,
ja võib-olla oskaksid neid jälgi paremini lugeda,
vahet teha kumb siis on kas ilves või hunt,
et kuidas nad käituvad, et inimestel kaoks ära see hirm,
et see teadmatus on kõige halvem, et siin vaadates,
mis toimub mujal maailmas kiskjate teemadel,
siis näiteks Skandinaavias, kus on, eks ole heaoluriigid kõik,
et aga samas kohtlevad oma kiskjad ikkagi väga halvasti
ja see on nagu just nagu poliitiline küsimus,
et halvem on see, kui kiskjad peaksid vahepeal ära kaduma või,
või see teadmatus ka on umbes sama ja siis hakkad uuesti
sisse inimeste tolereerimine, tolerantsus nende liikide
suhtes on väga raske uuesti nagu nii-öelda tekitada. Teie MTÜ Eesti suur keskelt lehelt saab täpsemalt infot,
kes tahab tulla ja. Facebookis on ja MTÜ Eesti suurkiskjate Facebooki leht,
sealt saab regist lehed. Aga praegu veel kestab Tartu Ülikooli eestvedamisel üks
nii-öelda jäljekütikampaania, mis see rääkige meil sellest ka? Just et Tartu Ülikooli teadlased esimest korda viivad läbi
sellist kodanikualgatust, et siis jäljeloendus
ja mitte ainult kiskjad, vaid ka kõik teised ulukeid.
Prooviks samamoodi, kodanikud kõik, kellel on aega
ja mahti minna loodusesse, valida mingi selline sirge lõik,
minimaalselt kaks kilomeetrit, mida pikem,
seda parem, aga noh, minimaalselt kaks kilomeetrit.
Lähen mööda sirget lõiku, seal võib-olla nii põldu,
metsa, soid, rabasid ja kõik jäljed, mis ristuvad sinu teekonnaga,
siis paned kirja ja kui ei tea, mis jäljed on,
siis saab ka sinna pilte saata ja teadlased aitavad määrata
et võin ka ise olla alati abiks, kui kellelgil küsimusi tekib. Aga see eesmärk on siis kaardistada, et millised loomad on
seal piirkonnas liikunud. Just et oluline on see, et valitaks kindel periood aja,
siis millal seda tehakse.
Peab ka jälgima seda, et sellest viimasest lumesajust oleks
ikkagi mingi aeg möödas. Nii et jäljed lumel on selle kampaania nimi. Just et jäljeloendust 2024. Kui ma nüüd tahan olla väga hea metsa ja looduse vastu
ja tegelikult tahan minna vaatama, kuidas metsas on,
kus ma pean metsas käituma, et ma seal metsaelanikele nagu
tüütuks ja närvide peale ei hakka käima.
Mida ma ei tohi metsas teha? Hea küsimus.
Mul endal tekib alati inimesed, ütled, aga mine karju,
metsas on ja. Mine metsa ja et mul pigem tekib just selline tunne,
et teinekord on sihuke hästi vaikne, siis iga mu samm
kuidagi tundub, et liigne siin, selles keskkonnas.
Aga loomulikult on pesitsusajad, millal ei tohiks,
eks ole, inimene liikuda teatud kohtades on,
on liikumispiirangud kotkastel, pesapiirkondades liikumiskeeld.
Et nad on väga õrnad selles suhtes, kui näiteks inimesed
seal pedaal peaksid liikuma, et võivad pesa nagu sellel
aastal nagu maha jätta. Jah, selliseid pesitsus-le ei tasuks nagu väga nii-öelda
ringi tampida sellistes kohtades, kus on nagu märgalad
tavaliselt ikkagi inimene nii satubki sellistesse kohtadesse,
aga selliseid radu ja nii-öelda matkaradasid on Eestis küll,
kus käia rahulikult ja ja loodust nii-öelda häirima. See ongi eesmärk, et kui otsid rahus isole ise ka rahu suhtes.
Rahulik, just, ma väga tänan teid, Eleri Lopp,
tulite MTÜ Eesti suurkiskjad?
Ta kutsub üles märkama loomi, mis meie ümber meie kõrval
meie metsades on.
Ja Eleri teile kirgast silma ja palju õnne metsas liikumiseks.
Suured tänud.
