Sarja eelmises osas tutvusime ühe misjonikeskusega. Kannab nime San Hose dela Laguna. Seisime seal, kus vihmavesi lahku läheb. Ööbisime stiilses motellis, vaatasime kivistunud puid  ja värvilisi kõrbe. Seisime tähtsal nurgal ja väikeses kirikus  ning uudistasime koleda ajalooga koobast. Apaci Dekev ehk apasi surmakaubas on siis üks näide sellest,  see pajatab ühe sellise päris verise loo. Surma koopa kõrval asus väike mahajäetud kõlava nimega asundus. Millest on tänaseks säilinud vaid kaetud bassein  ja mõned üksikud müürid? Kõik muu oli mööduv aeg maamunalt pühkinud. Järgmise sihtpunkti tuhatkond aastat vana indiaanlaste  poeblo poole sõites muutus loodus iga järgneva miiliga  järjest ilusamaks. Taamal tere, das lumiste tippudega uhke mägi,  mis mingil põhjusel kuidagi lähemale ei tahtnud tulla. Ühel hetkel keerasime suurelt teelt kõrvale  ning sattusime oma suureks üllatuseks hoopis teistsuguste  mägede vahele. Sõit käib ikkagi punaste punaste mägede vahel,  punastes kanjonites ja vaated on ikkagi päris vapustavad tõesti. Me oleme praegu siis kohta, mille nimi on matk  ja seal on siis. Noh, natuke vähem kui 1000 aasta vanune indiaanlaste pueblo  ehk siis selline Põhimõtteliselt võib öelda iidne korrusmaja. Juttude järgi olevat see olnud ikkagi üks suuremaid  ja ka rikkamaid siis Boeblos ja et ta Aga see on jah, naljakas, kuidas silmapiiril on mäed oleks  nagu lihtsalt või horisondil on mäed nagu oleks nagu noaga  ära lõigatud. Et kui sa vaatad neid vägesid sealpool, siis nüüd nagu tipp  ei ole näha, et selline kõrge kõrge nõlv  ja siis see on just nagu noaga lõigatud praktika. See maastik on tõesti tõesti väga ilus ja ma ütleks,  et see, mis praegu siin meie ümber on, on see,  mida me siis Ikkagi ootasime ka Arizona, sest et. Et need vaated on lihtsalt tõesti Mina jäin siin mõtlema, et kas sa kujutad ette,  kuidas sellel alal siin, mis meie selja taga on 800 aastat  tagasi toimus elu. 900 veel enam 900 aastat tagasi toimus elu. No lihtsalt nii vaikne. Minu meelest on seda päris nagu keeruline ette kujutada,  et siin käis nagu tihe elu, aga ajad. Siiski, aga siiski, siin elasid hõimud, indiaanlaste hõimud  ja me praegu lähemegi vaatama, et kuidas nende ühiselamud  või korterimajad välja nägid. Olgu siinjuures täie tõsidusega öeldud, et tegemist ei olnud  mingi lihtsa kohaga selle koha salvestamiseks kaasas olnud  kompaktne filmitehnika hakkas ühtäkki jukerdama,  kokku jooksma ja igasuguseid muid seletamatuid asju tegema. Seega vabandame veidra ja hüpliku pildi pärast sinna sõites  ning hiljem lahkudes töötas kõik taas laitmatult. Võta siis kinni. Umbes aastal 1040 purskas siin lähedal üks vulkaan,  vulkaanipurskega kaasnes suur tuhapilv, tuhk langes siia  maha ja selle tuha tulemusena muutus siis siin muidu kuiv  pinnas põlluharimiseks väga sobilikuks. Ja tulemusel elas siin selles piirkonnas aastatel 1100 kuni  1200 rohkem inimesi kui kunagi varem või  siis hiljem. Sest et need olud olid lihtsalt niivõrd mõnusad,  siin indiaanlased kasvatasid siin maisi pudel kõrvitsat  ilmselt teisi taimi ka, mida nad siis sõid. Ja kõige selle keskuseks selle põllumajanduspiirkonna  keskuseks oli siis seesama pueblo, siin see suur liivakivist  ehitatud maja selles oli üle 100 ruumi mitmel korrusel,  teisele kolmandale korrusele sai nii, et redelit mööda  ja siis tõmbasid redeli enda järel ööseks üles,  et mingisugused vaalaset sisse ei saaks. Lisaks veel ka suur pallimänguväljak lisaks selline. Ma ei oskagi öelda, ühisruum, kus käidi siis koos näiteks  süüa tegemas. Aga see õnn ei kestnud siin selles poeblos kaua,  sellepärast et kusagil umbes 13. sajandi keskpaigas olid  need olud muutunud jälle sedavõrd kehvaks,  et kõik need inimesed lahkusid siit. Aga tänapäeval siin elavad indiaanlased peavad siiski neid,  selle poeblo elanikke justkui oma vaimseteks esiisadeks  ja nad leiavad siis, et need paptiki poeblo inimesed,  nende vaimud on siiamaani siin olemas ja valvavad seda enda  kunagist kodu. Nüüd me olemegi siin selle poeblo juures oleval pallimänguväljakul. Need tavaliselt ehitati eluruumides natukene eemale,  et siis oleks otseselt selge, et tegemist on sellise avaliku ruumiga. Ja lisaks sellele, et siin mängiti siis pallimänge,  mis olid ilmselt imporditud lõunast Mehhikost,  Maia indiaanlastelt. Toimusid siin ka ilmselt turud või siis laadad,  kus kohtuti mujalt tulnud inimestega vahetati kaupa  ja ilmselt. Oli selle pallimängu väljaku teine ülesanne olla  siis ka niisugune veereservuaar. Kui vihma 100., siis vesi jäi siia mõneks ajaks pidama  ja seda oli siis võimalik kasutada. Mina leidsin siit sellise huvitava augu ja see pidavat olema  siis koht, kus saab tunnetada, kuidas maakera hingab,  et kas ta hingab siis välja või hingab sisse  ja seda siis sõltuvalt sellest, et kuidas on rõhku e vahe,  et kui siin on suurem rõhk ja väljas või see väiksem rõhk,  siis suurem rõhk puhub välja, ehk siis praegu on siit tunda  sellist tuulekest, kuidas maakera siis välja hingab. Rahulik on maakera praegu hingata. See. Neist vasakul on see vulkaan, mis siis kusagil umbes aastal  1040 purskas. Ja see vulkaan on ikka soliidne, see mägi on ikka väga kõrge sõnadega,  on nii raske midagi edasi anda, seda. Tahaks öelda, peab ise nägema, aga. Oma oma silm on ikkagi kuningas ja siit on näha neid teisi  teisi mägesid ka. Need on need San ronisko maad, ma saan aru. Flagstaf Arizona põhjaosa mägedes erineb muudest linnadest,  kus seni oleme käinud peamiselt sellepärast,  et asub üsna kõrgel enam kui kahe kilomeetri kõrgusel  ja seetõttu on siin jahedam, ümberringi kasvavad okasmetsad  ja natuke on selline tunne, nagu oleksime hoopis mingi  keskmise suurusega Skandinaavia Hipsteri linnas. Kuigi Skandinaavias pole vist ühtegi sellist linna,  mille nimi oleks eesti keeles lipuvarras. See männipuust lipuvarras, mis 19. sajandi lõpul Flagstafile  nime andis, on kusagil siin täitsa alles  ja õige ka, sest männipuu täpsemalt siin kasvav kollane mänd  ehk ladina keeles piinus Ponderosa ongi olnud  selle linna ajaloo vaate tähtsaim tegelane. Kui siia lääne ja idaranniku ühendamise tulemusel 1882.  aastal raudtee saabus, hakkas linn kasvama  ja peamiselt metsa langetamise ja puidumüügi toel. Blagstav ongi põline metsameeste linn. Kui rahalinna tuli, hakati ka aina uhkemaid maju ehitama,  nagu ka meie ööbimispaik. 1920.-te lõpus valminud Monte vista ehk mäevaate see hotell  väidetavalt krigistab, nagistab ja nutab hotellis  ka terve plejaad erinevaid kummitusi. Me lähme teel suurde kanjonisse. Aga praegu oleme jõudnud omadega mägedesse  ja see vaatepilt on hästi huvitav. Väljas oleks justkui suvi, aga maapinnal on lumi. Kujuta, et Eestis see oleks täiesti normaalne,  aprilli lõpus, mai alguses kuskil ka. Ja üleüldse maastik meenutab mingit kuusalut  või Laulasmaad, et mängid, kasvavad igal pool mõnus,  mõnus. Kanjonisse minekuks sai siin suvised riided selga valdud,  aga praegu on küll niisugune tunne, et võib-olla peaks  selle sulejope ikkagi kuskilt välja otsima. Arisonal on olnud ilmselt Kõige rohkem erinevaid nägusid selle kahe päeva jooksul,  kui me oleme siin olnud ilma mõttes maastiku mõttes,  konkreetselt eile, kui me olime seal selles poeblos seal indiaanlaste,  selles vanas külas, siis oli minu arust niimoodi,  et ma seisin seal pueblo juures. Ma vaatasin ühte suunda, kaugel eemal on,  eks ole, täiesti lamekõrv, vaatad teise suunda,  on sellised punased, vulkaanilised, mäed,  vaatad kolmandasse suunda on sellised kõrged mäed lumega,  vaatad neljandasse suunda jälle midagi hoopis erinevat. Ja siis see veel ka, et pilved olid nagu osa maastiku kohal  ju osa kohal ei olnud. Ühesõnaga, see on. See on nagu selline noh. Lapitekk ja sa ise oled selle teki keskel. Nagu siinsed paljud teeääred ikka olid ka need ääristatud  kõikvõimalike tõmbenumbritega. Kohaliku hotelli kõrvale oli vaatamiseks  ja peamiselt ikkagi peatumiseks välja pandud hulk põnevaid sõidud. Eelpool hotelli seisid sullis rahus rauas kokku klopsitud hobused,  keda valvas üksikautomaadiga kauboi. Järgmine metalli skulptuur jutustas aga hoopis teistsuguse loo. California kontori lugu on lugu sellest,  kuidas üks linnuliik praktiliselt hauaveeretatagasi elule jõudis. Aastaks 1987 oli neid kondoreid järel ainult 27 tükki  ja see linnuliik oli praktiliselt hävinud tänu  pliimürgitusele tänu erinevate kemikaalidega mürgitamisele  tänu sellele, et nende elupaiku jäi järjest vähemaks  ja nii edasi ja nii edasi, no põhimõtteliselt inimtegevus. Niisiis 87.-ks aastaks oli järel 27 lindu,  need püüti kõik metsikust loodusest kokku,  viidi loomaaedadesse ja seal hakati siis väikeseid kondoreid  välja hauduma sooloogide ja ornitoloogide valvsa pilgu all. Alates 91.-st aastast on need linnud jälle vabasse  loodusesse lastud. 2023. aasta seisuga oli neid kusagil 560,  kõik need linnud on räägitud, kõikidel lindudel on nimed,  kõik on nende kohta teada, neid jälgitakse. Ja võib öelda küll, et see on üks õnnestunud lugu sellest,  kuidas üks väga suur võimas liik on päästetud,  võimas seetõttu, et California Gondori tiibade siru ulatus  on kolm meetrit või enamgi, mõnede allikate põhjal isegi  kuni kolm ja pool meetrit. Ja see lind võib kaaluda maksimaalselt 12 kuni 14 kilo,  nii et võimas sümbol sellele Ameerika Ühendriikide. Edela osale. Nonii siin küünte vahel olles ütleks, et ei ole kõige  mõnusam tunne, kui niisugune linnukene peaks üle pea koha lendama,  siis pigem jookseks kiiresti minema. Nüüd lahutasid meid maailmakuulsast vaatamist väärivast  ilmaimest vaid mõned üksikud miilid. Iseenesest oli ju suures pildis teada, mis meid seal ees ootab. Aga ootus seda kõike oma silmadega kogeda,  keris sisse pineva ärevuse. Me oleme jõudnud nüüd suurde kanjonisse ja kõigepealt oli  vaja seista päris pikalt järjekorras, kuigi täna läks isegi  hästi järjekorraga, et me olime vist kuskil 20 minutit,  20 30 minutit, ootasime, et saaksime siis väravast sisse. Siis oli veel vaja sõita, natukene sai auto ära põrkida  ja nüüd siis kõnnib raja peale. Pikk jalutuskäik läbi kadakate külastuskeskusest suure  kannini äärde on läbi saanud, jõudsime kohale  ja kui me siia võre äärde astusime, siis minu esimene  emotsioon oli see, et see ei saa ikkagi nagu päris olla,  et see peab olema mingisugune selline hiiglaslik filmiekraan,  mida me siin vaatame, sellepärast et. Mitte miski selles vaatepildis ei tundu loomulik  või looduslik, see kõik on lihtsalt niivõrd suur,  need mõõtmed on lihtsalt niivõrd hiiglaslikud. Ja ma arvan, et see inimene, kes pani sellele grand  Canionile eesti keeles nimeks suur kanian ei ole siin ise  mitte kunagi käinud. Sellepärast et suur on ilmselgelt. Väga suur selline pisendus selle kohta selle nimi peaks  olema ikkagi. Ma ei tea, ebanormaalne kanjan või ebareaalne kanjan  või midagi sellist. Suur. See ei ole suur. Päev otsa lähed alla ja teisipäeval tuled alt üles. Selle sürealistlikult suure ja maalilise kaevetöö autor asub  siin selle kannani põhjas, nii sügaval, et seda on vaevu näha. Seda enam, et praegu on niisugune periood aastast,  mil seda kaevurit ei ole kuivuse pärast näha. Suure kanjoni autor, skulptor kui nii-öelda võib,  selle kaevaja on Colorado jõgi, mis asub kusagil umbes  pooleteist kilomeetri kaugusel siit kanjoni servalt seal  kaugel sügaval all põhjas ja praegu seal kuigi palju vett ei ole. See töö iseenesest ei võtnud seal jõel teab  mis kaua aega, sellepärast et suur kanjan on kõigest  viie-kuue miljoni aasta vanune. Kui nüüd võrrelda seda sellega, et dinosaurused surid välja  68 miljonit aastat tagasi, siis neist ükski seda kanjonit  oma silmaga ei näinud. Maismaa dinosaurusest vähemalt küll mitte ükski. Aga see kaevetee on selles mõttes väga muljetavaldav,  et seal põhjas kõige sügavamal võib näha niisuguseid kivimeid,  mis on pärit lausa kahe miljardi aasta tagant  ja maavanus on 4,54 miljardit aastat, mis tähendab,  et need kõige alumised kivimid on praktiliselt poole maa  eluaja vanused. Nii et see töö, mille see jõgi siin sellel 446 kilomeetri  pikkusel lõigul ehk siis suures kannanis ära on teinud,  on suhteliselt sürealistlik, taaskord. Kõige laiemas kohas on kannin 29 kilomeetrit lai. Kui aga peaks tekkima soov sinna alla jõe äärde minna,  siis selleks on noh, tegelikult neli varianti. Esiteks on võimalik parvetada mööda Colorado jõge  ja siis jõuda sinna kannini põhja jõekaldale. Siis võib minna matkates. Matkamine võtab aega orienteeruvalt üks päev ülevalt alla,  teine päev alt üles, siia serva peale võib minna  ka eeslite või muuladega ja neljas variant on tegelikult  vaat et kõige keerulisem, sellepärast et autoga saab sinna  jõe äärde ainult mööda ühte teed, mis läheb läbi kohaliku  Hualapai hõimumaade. Ja selleks on vaja siis eriluba. Mul lihtsalt ei ole sõnu. Sõnad on läinud. Ahti kui sügav Lisaks rahulikult ringi jalutavad turistidele võib siin näha  ka suuri, ma ütleks adrenaliini kalaseid sellepärast et on inimesi,  kes ronib d ka piiretest üle ja teevad kalju äärelt pilte  ja ma just nägin, kuidas üks naine seal siis joogapoo se  sisse võttis, nii et selles mõttes ega keegi sind siin  otseselt ei takista, aga ma kuulsin, kuidas  ka kohalikud juba kommenteerisid, et ma loodan,  et tal on väga hea tervisekindlustus, kui ta selliseid pilte  siin teeb. Nüüd oli kell sealmaal, et Laura pakkis oma asjad kokku  ning sõitis tagasi eelmisesse asulasse. Seal ootas teda aga hoopis teistsuguseid vaatenurki  ja emotsioone pakkuv kogemus. Samal ajal kui. Ja madis siis kondimootori jõul avastavad suurt kanjonit,  otsustasin mina, et ma tahan minna ja proovida,  kuidas on siis lennata ohvitseriga üle suure kanjoni. Ma olen jõudnud siis siia lennujaama, praegu siin kordamööda  lennuki tähendab helikopterit, vabandust,  stardivad ja käisin just kuulamas ka koolitust. Ja meile anti sellised päästevestikesed ka kaasa igaühele oma,  mille me pidime juba ümber kõhu panema, sellepärast et me  lendame siis üle jõe. Ohutus ikkagi ennekõike. Aga sisukune fun, eks ka, et ma kardan lendamist. Mulle meeldib, et siin on nagu mingisugune bussipeatus,  ilusti on number pandud üles ja siis siin ootame,  kuni siis meie helikopter saabub. Ja vahepeal siis selgus tõesti, et number üks tähendab seda,  et ma istun juhi kõrval. Närv on ikka väga korralik. Samal ajal kui Laura maa ja taeva vahel enamasti vaid  lindudele avanevaid vaateid nautis tegeleti maapinnal  maisemate teemade ja vaatlustega. Täna, see pikksilm ongi sätitud need kummarused  selle järgi, et siin on juures kirjas, et  mida sa näed, kui sa ta mingisse kohta paned. Ja seda silda. Aga see ei suurenda mitte midagi. See on lihtsalt toru. See on lihtsalt sihik. Siin on väga kaunis pilt ka sellest, millest ma just enne  rääkisin sellest, kuidas siis jõgi põhimõtteliselt saagis  selle lõhe maapinda. Kuus miljonit aastat tagasi hakkas ta siis  selle tööga peale. Tambi plahvatus põhise. Suur Kanyon on kirjutanud ka ühe peatüki reisilennunduse  ajalukku ja paraku on see üsna tume peatükk. 1956. aasta 30. juunil tõusis LAst õhku kaks reisilennukit,  üks Lockhed ja üks Daglas. Üks võttis suuna Chicagosse, teine Cansa Sidisse. Lennukite pardal oli kokku 128 inimest. Suure kanjoni ümbrus oli tollal selline piirkond,  kuhu toonaste lennukontrollikeskuste ulatus ei küündinud. See tähendas, et piloot ja lennukikapteneid ei olnud  võimalik kusagilt juhendada ja siin pidid nad käituma  siis enda äranägemise ja kõige parema otsustuse järgi. See tähendas seda, et põhimõte, mis siin kehtis,  oli, sin, Psin ehk näe ja ole nähtud. Paraku läks teisiti. Ilmaolud olid kehvad ja kaks lennukit lendasid mõlemad samal  ajal ümber ühe suure rünkpilve, üks ühelt  ja teine teiselt poolt. Ning teisel pool pilve põrkasid lennukid kokku. Kõik 128 inimest, kes kahe lennuki paaril olid,  said surma. Kuid siiski pole halba ilma heata, sest et pärast seda  õnnetust hakati kõiki lennundusega eriti reisilennundusega  seotud regulatsioone ümber vaatama ja tulemusena sai  reisilennundus turvalisemaks, kui see oli enne 56. aasta  juuni lõppu. Suure Kannioni raudtee ehk rand, Canion Walway on vaatamisväärsuse,  mida mööda või mille abil saab sõita teise suure  vaatamisväärsuse juurde. Aururong pandi Williamsi linna ja suure kanjoni vahet käima  juba 20. sajandi alguses. Asja mõtteks ainult turistide vedu. Siis tulid ühel hetkel autod ja raudtee järele. Varajasem tarvidus kadus, nii et liin pandi lõpuks lõpuks  kusagil kuuekümnendail seitsmekümnendail sootuks kinni. Kuid nagu kõigega, mis minevikku jäänud,  Kis ka rongisõidu suhtes kange nostalgia. Nii et 1988. aastal ostsid erainvestorid raudtee ära  ja nüüd saab jälle ajaloolise rongiga sõita Williamsi  jaamast kanjonit vaatama ja teha seda iga päev. Lõpuks keeras kalaurat taevalaotuses lennutanud kopter ringi  ning võttis suunast taapi. Palun vabandust, aga tõesti nagu ma oleks püksid täis lastud,  sellepärast et reaalselt ma ei ole elu sees  nii tugevalt hoidnud oma selja ja jalalihaseid  nii pikalt nagu krambis. See oli nii hirmus ja nii lahe, samal ajal see on lihtsalt,  seda ei saa mitte millegagi võrrelda, seda peab lihtsalt  tulema ise kogema. Mu jalad on täielikult sündid all. Aga selline lahe. Et päris see on nagu kõige lahedam asi Ever,  mida ma olen teinud, Ever. Sellega polnud Laura katsumused aga paraku otsas. Järgmise linnakese Williamsi lähistel ootas teda  ja Arturit ees järjekordne elevust pakkuv atraktsiooni. Ja mille poolest ta siis erineb tavalisest Ameerika mäest,  on see, et me liigume ainult allapoole, et uuesti üles ei lähe. Ma loodan. Esimesena pääses rajale artu. Seejärel jõudis järg Laurani. Ma ei oska seda kommenteerida kuidagi, see on lihtsalt juba  väga hirmus. Jalad on täiesti nõrgad ja mul on väga hea meel  selle üle, et siin on ikkagi metallraam pandud neile,  kes siis sõidult tulevad, sest ega need jalad nagu Need lihtsalt ei seisa praegu, aga tegelikult see oli väga,  väga lahe sõit. Natukene laulsin ka lindudega võidu. Aga tegelikult väga lahe kogemus, aga taaskord väga hirmus. Sarja järgmises osas kolame ajaloolistes  ja ehedusest pakatavatest ruut 66 asulates. Vaatame suuri loomi. Sõidame, ägedaid teid. Ning uurime, miks eesel tahab tuppa.
