Urmas kuule, oleme tagasi delta stuudios,
kus meie teise tunni saatekülaliseks on kumu maalikoguhoidja
ning näituse Konrad Mägi lähivaates kraataja,
Darja Jefimova, tere, Tarja.
Tere. Ning oleme sind kutsunud täna külla sõidetud,
et tänu Konrad Mägile on meil vist tekkinud kõige esimene
Eesti kunstnik, kes hakkab saama sellist tõsist tehnilist
kunstiajaloolist süvauuringut ja tähelepanu suuresti,
sest et meil ei ole ühtegi teist eesti kunstnikku,
kes oleks nüüd hakanud nii kõvasti üle maailma rändama,
kelle teosed läksid liikunud kunstimuuseumites Itaalias
ja Soomes ja tänu sellele on nüüd, mis sinu magistritööst
välja kasvanud vist üks kõige üle vaatlikumaid tehnilise kunstiajaloonäituseid,
mis ei ole siis keskendunud keskaegsele või sellisele
vararenessanss tlikule kunstnikule Eestis. Ehk et võib-olla tahakski nüüd minna natukene tagasi praegu
KUMUs olevast näitusest natukene tagasi sinu magistritöö
juurde ja, ja sinu tööle kumu siis maalimaaliosakonna
hoidjana ehk et mis tiivustas sind siis vaatame seda,
et tota, mis, mis Conradi maalidega toimub
või neile sügavama tehniliste vahenditega otsa vaatama. Ja mina sattusin Eesti kunstimuuseumi tööle just sellisel haripunktil,
kus Konrad Mägi näituste selline karneval
või trall hakkas pihta et parasjagu just valmistati ette
roomanäitust ning sel seisul, kui ma kirjutasin oma
magistritööd ehk siis eelmisel aastal 2023. aastal.
Statistika näitas, et kuue aasta jooksul oli toimunud viis
Konrad Mägi isikunäitust.
Mis siis algas Rooma näitusega, kuhu saadeti 50 umbes 50
Konrad Mägi maali ja see tipnes siis Lillehammeri näitusega,
kuhu saadeti ligikaudu 150 maali. Nii et pidevalt see maalide hulk aina kasvas iga näitusega.
Ning minu ülesanne maalikoguhoidjana kogu seda protsessi sel
moel läbi viia, jälgida, et kõik teosed oleksid valmis
näituseks neil oleks ühtne ja korralik vormistus.
Minu ülesanne on samuti veenduda.
Teosed jõuavad sinna väga turvaliselt.
Paraku me väga ei saa vastutada selle eest,
mis seal kohapeal hakkab toimuma. Minu ülesanne on samuti vaadata üle kõik need turvariskid,
mis siis maalidel võib selle teekonna jooksul siis ette sattuda. Ja turvariskide all mõtled see siis hetkel ikkagi selliseid
kast või Prappude temperatuur võib kähku muutuda,
mitte seda, et tuleksid kunstiröövlid poole pealt.
Sellega maalikoguhoidja vist ei vastuta. Ja et seda nimetatakse ka ennetavaks konserveerimiseks,
mis on tegelikult kõige efektiivsem selline konserveerimise viis,
see tähendabki seda, et me kaardistame kõik potentsiaalsed
ohutegurid mis võivad ühte maali ümbritseda
ning me proovime need kõik siis ennetada.
Nende alla kuuluvad näiteks ka transpordi käigus
ettejuhtuvad vibratsioonikahjustused.
Nende alla kuuluvad ka erinevate mehhaaniliste eksis
põrutuste vältimine näiteks selle jaoks omaalidele taha
paigaldatud tagakaitsed vibratsiooni mõõtmiseks me paneme
transpordikastidesse spetsiaalselt mõõdikud kaasa,
et meil on kogu ülevaade olemas sellest teekonnast,
missugune keskkond isegi nendes transpordikastides on,
missugune kliima seal on, kas on kõikunud väga kiiresti üles
või alla. Niiskus, temperatuur nimelt. Ta mängib väga tähtsat rolli maalide seisukorra stabiilsuse säilitamisel.
Ning samuti meil on kontservaatorid.
Keskureeridena lähevad kaasa muuseumi.
Kuhu see näitus toimub, nad viibivad näituse pakkimisel
alati kaasas.
Me kasutame parimaid selliseid pakkimisvahendeid.
Me vaatame, et need oleksid happevabad ja ohutud maalidele.
Et kõik see, mis ümbritseb siis sellist maalide turvalisust
ja riskitegureid, mida me üritame ennetada. Nii-öelda tavakuulajale võis praegu olla võrdlemisi
võrdlemisi hirmutav selline üleslugemine,
et mis on tegelikult see kulu, mida võib tähendada ühe maali
transportimine sisuliselt talle luuakse ju noh,
omaenda mikrouniversum, mille seest reisib.
Et kas siin üldse mahub mingeid temperatuuri kõikumisi näiteks. Noh, see micro universum peab olema ka ikkagi nii-öelda hingav,
et me ei tohi just näiteks väga sellist kinnist keskkonda teha,
sest et muidu muidu see õhk ei hakka ringlema
ja keskkonna muutus peab olema stabiilne,
mis tähendab seda, et kunsti hoiustamisel peab olema teatud
selline niiskuse temperatuuri piir, mille sees me seda hoiame,
säilitame eksponeerima ning ööpäevaringne muutus võib-olla
kuskil viis protsenti mis tähendab seda,
et kõik peab olema lihtsalt selline sujuv,
et kui see transpordikast läheb meie muuseumist kaubikusse
või laeva peale. Ta on vahepeal võib-olla ka mõned minutid väljas,
jõuab uude muuseumi.
Ta peab seal aklimatiseerumis, mis tähendab seda,
et meie avab seda pakendit kaks päeva.
Et lihtsalt need keskkonnamuutused peavad olema hästi sujuvad,
mis on kõige turvalisem sellele maalile. Ning sulle, kui maalikoguhoidjal ei saa,
siis jäta küsimust esitamata, et kuidas siis on välismaised standardid,
et hetkel kõlab nagu Eestis tehakse asja noh niivõrd mingi
konserveerimisideaalilähedaselt küll üldse võimalik,
aga kas siis nii-öelda huvimägi lähivaatluse jaoks tekkiski
sellest Ta kaoted Itaaliasse jõuab mägi siis?
Ei vaadata nii hästi tal või ei hoita teda nii hästi,
kui võiks. Huvi nende tehniliste uuringute korraldamise jaoks tekkiski
selle näituse virvarri keskel, nimelt kui maali niivõrd
palju käsitletakse, kui ta niivõrd palju reisib,
siis ta saab pidevalt sellist kumulatiivsed kahjustust,
mis tähendab seda, et isegi kui silmanähtavalt on kõik korras,
siis kui tal on sellise 10 näitusekahjustus käes,
siis hakkavad võib-olla esimesed Gracleed nähtavale tulema,
esimesed mingid tükikesed ära tulema, mida peavad
kontservaatorid siin-seal tagasi panema. Ning näituste graafik teatud määral on sümbioosis siis
maalide seisukorraga.
Ehk siis mida rohkem maal reisib, mida rohkem rohkem,
võtame teda sellisest turvalisest hoidlast välja,
seda rohkem tal on kokkupuudet erinevate riskiteguritega,
nii et nad omavahel, nii et tekib teatud moodiga dissonants.
Nimelt muuseumi eesmärk on samal ajal nii museaalide
eksponeerimine kui ka säilitamine. Aga kui eksponeerimine juba kuidagi teoste seisukorda seab
ohu all, siis. Siis hakkab muuseum nagu iseendale vastu mängima et muuseum,
säilitaja ja muuseum kui populariseerija,
et kas Konrad Mägi puhul kaks rulli ei lähegi kuidagi eriti
tugevalt vastuollu, sest mägi tahetakse palju näidata,
aina rohkem populariseerida, aga samal ajal iga see pisike
tegevus väljaviimine nõnda edasi just kulutab seda teost spetsiifiliselt. Konrad Mägi näituste formaat on Eesti kunstimuuseumil väga
kenasti algusest lõpuni kokku pandud.
Meil on mitmed Konrad Mägi monograafiad,
näituste kataloogid juba valmis nii inglise keeles kui ka
soome keeles, itaalia keeles.
Et seda on väga mugav teatud moel kohe niimoodi müüa
teistele muuseumitele.
Ja Konrad Mägi on kuidagi sattunud sellisesse paati
visuaalsel moel. Ta esindab meie kultuuri, et kui paljud näituste külastajad
puutuvad Konrad Mägi loominguga esimest korda kokku
ja võib-olla ka Eestiga, et nad saavad Eestimaailmakaardile
kuidagi paika.
Ja kui Konrad Mägi ainuüksi esindab siis seda eesti kultuuri,
siis tal tema maalidel on väga suur koormus. Ja selle suure koormuse juures teeme väikese muusikalise pausi. Oleme tagasi oma väikselt muusikaliselt vahepeal Alt,
kus saateks on jätkuvalt delta, saatejuhiks Aleksander
metsaamet ning meie külaliseks kumu maalikoguhoidja Darja Jefimova,
kellega tuli juttu nüüd esiteks Konrad Mägi,
siis sellest laiast maailma või vähemalt Euroopa tulen eest,
kus ta on viimastel aastatel olnud.
Et sinu näitus Konrad Mägi lähivaates keskendub ennemini
tehnilistele uuringutele ehk et arvestades,
et raadiokuulaja võib-olla pole teadlik,
kas sa saaksid avada võib-olla natukene seda tehnilise kunstiajaloomaailma,
mis on tehniline kunstiajalugu kuidas te siis nii-öelda oma
uurimisobjektidega tegeleb? Tehniline kunstiajalugu seob sellise kunstiteose valmimise
põhimõtteliselt ideest valmis objektini välja.
Et tehnilise kunstiajaloodistsipliin toop nagu mitmed oma
ala spetsialistid, nende seas kunstiteadlased,
kontservaatorid, loodusteadlased ning igaüks sõltuvalt oma
eriala lähenemisnurgast siis panustab erinevaid teadmisi,
mis võivad kuidagi avada konteksti selle teose puhul näiteks
Konrad Mägi avanud kuidagi kirjalikult oma mõtteid
või ideid oma teoste kohta või selle kohta,
mida ta üldse arvab isegi kunstist. Seetõttu me peamegi seda infot kuidagi ükskõik mis infot
ammutama tema teostest enestest ning tehnilise kunstiajaloo
puhul me saame avada seda informatsiooni,
mis on paljale silmale tegelikult nähtamatu.
Me saame kihtide haaval aina sügavamale minna
ning sellest kuidagi mingi pildi kokku luua.
Missugune oli Konrad Mägi maalitehnika, kuidas ta ehitas
üles oma maale ja seda infot saab ka kasutada ka edaspidi
mingite teostaatribueerimisel, mis tähendab seda,
et kui näiteks avalikkusele tuleb või oksjonile tuleb mõni
uus Konrad Mägi maal, me saame kasutada neid tehniliste
uuringute tulemusi. Et spekuleerida, näiteks, kas on tegemist originaaliga
või mitte. Ja nende tehniliste uuringute puhul me räägime nii tehislik
silmadega maalide vaatamisest, ehk nad lähevad nii infra kui
UV-kiirgust alla kui ka seda, et me teostame materjali
uuringuid ehk et raadiokuulajale võib toimuda kohutav,
lõikame päriselt maalist pisikesi tükikesi välja,
et neid uurida.
Mis on sellised põnevamad meetodid, mida kui nüüd ise
peaksid kellelegi reklaamima, miks sa näge töötada
konservaatorina või tehniliste kunstiajalooliste vahenditega
siis mida tahaksid nagu välja reklaamida
või millised on need põnevad silmad, millega maale vaadata? Uuringuid võib mõnes mõttes jagada kaheks On destruktiivset
uuringud ja mitte destruktiivseid uuringud destruktiivset
uuringute alla kuuluvad need, mis tõepoolest vajavad seda materjali,
proovi tükikest ennast, ehk siis võetakse maalide puhul
ligikaudu millimeetri suurune värviproov.
Teatud projekti raames me seda uuringut teostasime ainult
ühe maali puhul ning seal meil oli ülemaalingu kahtlustus,
aga ülejäänud uuringu liigid peamiselt siis paigutuvad,
mitte destruktiivset uuringut alla, sinna alla paigutuvad
pildindus uuringud, milleks on röntgenfotograaf,
infrapuna, fotograafia, ultraviolettfotograafia,
et kõik need erinevad spektrid, mida me saame siis rakendada
maalide uurimisel. Samuti nii on võimalik ka värvide koostist määrata,
et ilma proovi saab üldse võtta näiteks yxerreff
ehk siis selline portatiivne röntgenaparaat,
mis näeb välja nagu selline suur püstol vahetu kontaktiga maaliga.
Ta saab tuvastada, missuguseid metallpigmente värvis
sisaldub näiteks me saame leida tsinkvalget,
kui seal tuleb tsinki või plii valget, kui seal tulevad pliielemendid.
Seega destruktiivseid, uuringud ei ole alati kõige
põhjalikumad või alati kõige vajalikumad,
isegi. Et jällegi võib-olla sellist pilti selgemaks saada,
rohkem nii-öelda sisse suumida, siis mida need erinevad
nii-öelda vaatamisrežiimid noh, kuhumaani suudavad minna
näiteks mina jällegi, kes ma tehnilise kunstiajalooga nii
lähedalt tuttav ei ole, ma tahaks uudselt teada,
mis on see valgus, millega ma saan vaadata seda
alusjoonistust ja ma tean, ma olen filmidest küll näinud,
et niimoodi saab teha, et sa vaata mingi valgusega seal
alusjoonistus ehk et mida nüüd sina konservaatoritna
nii-öelda kõikidest nendest erinevatest silmadest leiad
ja kuidas. Just nimelt alusjoonist on võimalik tuvastada infrapunavalguses,
see tähendab seda, et infrapunafilter tuvastab süsiniku,
mis tähendab, et kui lõuendile on isegi hariliku pliiatsiga
või süsiga midagi maalitud siis tuleb niimoodi õli alt
kenasti välja.
Konrad Mägi näiteks isiklikult ei harrastanud väga alusmaale
tema maaliski õliga otse lõuendile.
Tänu uuringutele. Me tuvastasime paar maali, kus tal on alusjoonised olemas,
aga peamiselt Konrad Mägi kasutas ikkagi eraldi sellist
visandiplokk kuhu ta siis vabas õhus maalis kavandeid
ning siis hiljem nende järgi valmisid maalid.
Aga näiteks ultraviolettvalgusega on võimalik saada väga
palju infot pigmentide kohta.
Nimelt vaadates UV lambiga maal hakkab teatud moel Floresseeruma.
Näiteks kui kogu maali katab piimjas kiht selline
ning värvid ei ole erksad, see tähendab seda,
et see on lakitud. Konrad Mägi näiteks ei lakkinud oma töid.
Kõik individuaalsed valged sinised floursseeruvad omal moel
ning me saame neid eristada silmaga tundub,
et ta on täpselt sama valge, aga UV-valguse käes me näeme,
et tegemist on näiteks kahe-kolme erineva valgega.
Röntgeni abil on võimalik tuvastada alumisi,
maali kihistusi, näiteks näitusel on välja pandud üks üle
maalitud teos, kus siis pealtnäha Veneetsia all oli peidus
hoopis tundmatu daami portree. Konrad Mägi puhul me viisime kuskil viis maa röntgenisse
ajaloo instituuti ning neil kõigil oli kahtlustus,
et nad on ülemaalitud, kuid lõpuks ainult üks oli,
teiste puhul oli tegemist all täpselt sama maaliga,
kuid olid teostatud mingid väiksemad muudatused siin-seal,
näiteks oks oli natuke teistmoodi või horisont oli natuke madalamal,
mis tähendab, et aina lisas kihte kihte,
maal kuivas ära. Ta mõtles, ei olnud rahul, siis ta natuke täiendas seda pidevalt,
mistõttu pealtnäha on maal hästi pastoosselt maalitud,
mis tähendab seda, et me näeme erinevaid ristuvaid selliseid
pintslitõmbeid ja löök, et tundub, et silmnähtava maali all
on veel mingi elu, aga tegelikult röntgen näitas,
et all on täpselt samasugune maal. Ennist rääkisite, et mägi kasutas näiteks kolm eri sorti valget,
et millised sellised noh ikkagi on ju riikliku meedia poolt
töökunstnikuks tituleeritud kunstnik igal pool pildis.
Millised olid siis Konrad Mägi geniaalset nii-öelda
kunstniku võtted ja nipid, mis tulevad välja nende
tehniliste uuringutega? No ma esiteks alustaksin sellest, et värv ise koosneb
kolmest elemendist, värv on pigment, sideaine
ja täiteaine ning ma proovisin neid kõiki kaardistada ka.
Ning just nimelt valgete puhul erinevate valgete kasutamine
näitab seda, kui tähtis oli värvide nüansirohkus Mägile
näiteks 20. sajandi alguses enam ei kasutatud pliivalget,
et see on teatud määral juba ohtlik värv,
aga plii tsinkvalge üks on külm, valge, teine soe,
valge tema jaoks olid need nüansid väga-väga tähtsad
ning ta kasutas selliseid täiteaineid, mis,
mis mängisid kuidagi selle värvi viimistlusega. Näiteks üks selline oli Aragu nyyd mida me leidsime Aragoni,
on selline aine, mida me leiame näiteks merekarp,
pidessen selline pärlmutterefekt, mis seal tuleb.
Et näiteks ta kasutas taga ning samuti see on väga tähtis,
et ta ei lakkinud oma maale üle ning on näiteks selliseid portreesid,
kus ainult näopiirkond on lakitud, mis tähendab seda,
et see jätab sellise peaaegu nagu portselani naha efekti,
et tema väga mängis nende värvinüanssidega
ning eksperimenteeris nende viimistlust. Aga ning samuti uuringute põhjal me võime väita,
et Konrad Mägi kasutas selliseid lokaalseid aluskrunt,
alusmaalinguid, mis tähendab seda, et rohelise metsa all on
näiteks punane värv, et sellest me saame samuti oletada seda,
et ta mängis värvide nüansirohkusega, ei tahtnud,
et roheline paistaks ainult roheline vaid et tal oleks mingi
huvitav efekt ikkagi küljes. Ehk et kas siit võib järeldada, et mägise,
kas niimoodi nagu geenius ikkagi oma värvid kokku mitte ei,
mitte ei ostnud asju tuubist. No ma ikkagi arvan, et ta kasutas tuubist neid värve,
kuna 20. sajandi alguses olid need väga odavad
ja lihtsalt kättesaadavad ja värve või pigmente enam
niimoodi üksikult joosta antud aga näiteks
ultraviolettuuringute põhjal me teame, et ta kasutas sellist
pigem haruldast värvi, mis oli crap lakse Florresseerub
täiesti neoonroosat ja Impressionistid väga enam ei
kasutanud nii võrdi iidseid värve, kuigi Graplacki on ka
nähtud teatud kunstnike puhul. Ja siin teeme väikese muusikalise pausi. Oleme tagasi siin delta stuudios, kus meie külaliseks on
jätkuvalt kumu maalikoguhoidja kraator Darja Jefimova,
kellega oli just juttu siis Konrad Mägi pigmentidest
ja kunstnikuna pidest, kuid pärast Konrad Mägi on tema maale
saatnud ju pikki järel elu ning nagu sa ise just ütlesid.
Mägi ise oma teoseid ei lakkinud.
Ometigi olen ma ka ise oma silmaga näinud Konrad Mägi teoseid,
mis on kaetud lakiga, et milline on siis mida materiaalne
järele lugu Konrad Mägi teosed langesid,
kes tema teoseid hakati nõukogude ajal siis kohtlema nagu
sellist klassikalist akadeemilist kunsti,
kuigi tegemist oli sihukese esimodernistiga. Konserveerimise ajalugu konserveerimiseetika on olnud läbi
aegade väga erinev, näiteks nõukogude perioodil oli pigem
eelistatud lakkida teoseid üle, kuna arvati,
et see kaitseb teost, on võimalik paremini tolmu ära võtta,
teha puhastust sellele, kuid tänapäeval eelistatakse mitte
sekkuda kunstniku kavatsustesse ning on võimalik lihtsalt
muuseumiklaas ette panna.
Ka näiteks Norra rahvusmuuseumis lakiti munki teoseid üle
juba kunstniku eluajal kuni 90.-teni välja
ning tänapäeval ei peeta seda enam niivõrd eetiliseks,
nii et see muutub ajaga. Kas teil on ka siis selliseid tõeliseid lakkimise õnnetusi
juhtunud näiteks minu teada, kas mitte vana kollektsionäär
Mikkelise ei tõmmanud osasid oma teoseid sellise natukene
seepjalikuma lakikihiga üle, et nad näeksid vanaemad välja.
Et selliseid õnnetusi on ka nüüd mekiga juhtunud
või on nad üldiselt paremini oma elu elanud? Nagu ma ennist mainisin, siis me ühe maali puhul võtsime
ette destruktiivse sellise uuringu, ehk siis me võitsime
seal värviproovi ning sellel oli tõepoolest sellise üle
maalimise mure juures.
Nimelt Me saime kaardistada, et teose alumine kiht,
mis oli Konrad Mägi poolt teostatud oli niivõrd kahjustunud,
et ühel momendil maal lakiti üle ning siis maaliti üle.
Ehk siis konservaator lisas sellise omaloomingulise panuse
juurde ja see juhtus enne, kui teos jõudis üldse muuseumi kuuekümnendatel. Nii et see on selline kurioosum, mis tuleb ette. Aga võib-olla teine noh, ma ei tea, kes selle kohta saaks
nendest öelda kurioosum.
Aga isiklikult asut konservaatorina kuidagi väga huvitavas
punktis sest et sina oled Konrad Mägi kuidagi hästi
intiimselt teose tasandil seotud.
Aga noh, kui ma nüüd mõtlen oma maailma lihtsa kultuuri tarbija,
maailma, siis minu jaoks on Konrad Mägi juba selliseks
poolmüütilise staatusesse tõstetud, et tõesti saab juba osta
tema koomiksit, tal on vist üks kes meist ei tahaks endale
Errecknerit ihukirjutajaks üks parimaid ihu biograafe,
kes saab üldse olla, et kuidas sina inimesena,
kes teistele Konrad Mägi intiimses reaalses lähivaates
suhestub kogu selle meediakäraga, mis tema ümber on
või ütleme, lihtsamalt haibiga. Isiklikult arvan, et Konrad Mägi haip tuleneb sellest,
et need teosed on väga ulatuslikult säilinud,
et Konrad Mägi viimases paksus monograafias on välja toodud.
Tänaseks on meile teada 280 Konrad Mägi maali
ning nendest kuskil 100 asub Eesti kunstimuuseumis.
Seda on väga palju.
Kui võrrelda näiteks Nikolai triigiga, siis teda meil on
kuskil 40 lähedal, nii et rohkem kui kaks korda vähem. Nii et Konrad Mägi puhul me saamegi sellist kunstiajalugu,
hakati kirjutama, me teame tema loomingu etapp,
tema perioodid algas Norraga, siis järgnes Saaremaa
ja oli Itaalia ja kõik see, et see on väga huvitav selline lugu,
mille saab kokku kirjutada.
Kahjuks 20. sajandi algusel on meil vähe selliseid kunstnikke,
kes on niivõrd hästi kaardistatud ja kelle looming on nii
hästi säilinud. Näiteks Aleksander Tassa puhul meil on ainult üksikud maalid
säilinud muuseumis, kuigi tema oli Konrad Mägi lähedasi sõpru,
kellega ta veetis koos aega nii Pariisis kui Soomes,
kostriigiga kui Peterburis. Aga noh, oletame näiteks, et ma ei tea, maailma nimetas näiteks,
kui on tuntud sellise tegelasena, kes maalis tohutut lahtise joonega,
mida iganes ta tegi, aga kui need Kondradile minna lähedale,
siis kuidas, milline on see kunstnikest just sull
spetsiifiliselt nendes pintsli röökides värvi kasutuses,
milline inimene sulle nendelt maalidelt välja paistab? Pean tõdema, et Konrad Mägi kirjeldused sellise väga äkilise
sellise hullu temperament kunstnikuna need peavad minu jaoks paika,
kuna Konrad Mägi on väga impulsiivne ja rahu oma oma
pintslilöökide seas, vaatabki meile maalidel vastu,
me ei näe selliseid pikki voolavaid jooni,
need on väga kärsitud antud.
Nagu ma ennist mainisin, seal on kihid kihtide peal,
ta maalis oma maale vahepeal üle et see kõik vaatabki meile
maalidele vastu ning eriti röntgenpiltidest minu meelest,
kui on näha ka neid alumisi kihte, see tuleb kõige paremini välja. Kuid nüüd liikudes konservaator ametilt lähivaatenäituse
puhul sellele kuraatoriametile, siis kuidas sa näed publikut
suhestumas kogu selle nii-öelda lisamaterjaliga,
mis seal on, ehk tinglikult sa oled võtnud ju kolm maali
ning kolme maalide ja ekraanidega ikser piltide ultraviolett valgust,
ega infrapunavalgustega oled sa noh, nii-öelda avanud
teoseid vaatajale, mingis tavatus vormis vaatamisrežiimis võimaluses,
kas sa näed, et see tehniline kunstiajalugu kuidagi viib
inimesi kunstile lähemale nii-öelda tavavaatajana
või pigem muutub kunst natukene veelgi rohkem mingiks
selliseks teatavaks spordiobjektiks või nagu kogumiskaardiks,
kus otsib mingeid kivistisi natukene mehhaaniliselt,
et nüüd täitsa näitus on ka natukene juba avatud olnud,
siis kuidas sa suhtud oma oma publikusse? Ma arvan, et kumu projektiruum on just selline formaat,
et mis võimaldab selliseid väikseid kõrvalepõikeid
ja huvitavaid lähenemisnurki tutvustada.
Et ma olen väga õnnelik selle võimalusele,
et ma saan esitleda oma magistritöö uuringu tulemusi kumu
näituse formaadis.
Nimelt kõik need tehnilise uuringud on niivõrd visuaalselt
ja neid on tõesti silmale väga ilus vaadata,
siis see on ideaalne võimalus tutvustada seda ka laiemale publik,
kuule ning näiteks projektiruumide puhul need on nii väiksed näitused,
et neile ta tavapäraselt ka kuraatori tuure,
kuid selle näituse puhul on olnud päris suur huvi
ja on kirjutatud kumule, et kas saaks ka tuurile tulla,
mistõttu me oleme korra kuus ikka korraldanud ka selliseid
väiksemaid kuraatori tuure ning tagasiside on olnud hea. Et kuna see näitus ei ole tegelikult nii keeruline,
kui paistab, et seal on kõik need uuringute liigid üsna
populaarteaduslikul moel lahti seletatud paari-kolme lausega,
siis ma leian, et selle olemus jõuab inimestele lihtsalt kohale.
Ning olen saanud ka väga palju head tagasisidet. Seda on rõõm kuulda ning võib-olla käis juba küsimusena läbi,
kuid tahaks siiski veel küsida, et kuidas nende uuringute
valguses ise suhestub kogu selle populaarteadusliku materjaliga,
et noh, näiteks Konrad Mägi elulooraamatus on kindlasti läbi loetud.
Et kuidas ise suhestub müüdiloomega nüüd olles inimene,
kes nii-öelda on müütide taga selle jõhkra materiaalsus osas,
mis on kunstiteoste paratamatus. Ma arvan, et Konrad Mägi isiku näol on meil väga palju
avastamata materjali ning kui näiteks Eero Epner keskendubki
pigem näiteks eluloolistele aspektidele,
siis mina tahtsingi natukene teist lähenemisnurka tutvustada,
et ka maalid jutustavad oma lugu ning antud näitus tutvustab
ainult kahtekümmend maali, siis nendel ekraanidel on
ligikaudu 20 maali ja nende uuringu tulemused tutvustatud.
Aga nagu ma mainisin, meil on muuseumis 80 maali veel lisaks
Tartu kunstimuuseumis ning erakollektsionääridele. Röntgenisse võiks viia veel rohkem Mägi maale.
Et see maailm veel avaneb meie ees, et see näitus oli
esimene selline tehniliste uuringute rakendamine siis antud
perioodi kunstiloomel.
Et me võime ka teised ballaslased ette võtta,
võib ka riigile teha neid uuringuid ning hakata neid
võrdlema omavahel, et siis saab natukene tervikuma pildi kokku. Et mu järgmisele küsimusele, kes peaks järgmisena
röntgenisse minema juba stiilset vastasid,
tahaks küsida natukene sellises promovaldkonnast,
ehk et sa mainisid, et publiku päevat kuraatorituurid kes
raadiokuulaja võib ka endale ennast mingil kindlal päeval
kumu projekti suunas astuma hakata. Näitus on veel avatud aprilli keskpaigani
ning märtsis kindlasti toimub kuraatorituur
ning aprillis sooviksime teha natukene põnevama finissaaži.
Võib-olla ka minu magistritöö juhendaja Hilka Hei,
õpiga, kes on ka tehnilise kunstiajalooema Eestis. Niisugune maaletooja just maaletooja, aga vist siin saates
väiksed tervitused väljagi.
Hilka Hiiob pil olekski paslik meie tänane vestlus lõpetada.
Aitäh stuudiosse tulemast meile, Konrad Mägi lähivaates
avamast Areffima.
Aitäh.
