Edasi. Kui tänane kuupäev tähendab enamikule meist punaste südamest haamrite,
armastusavalduste ja muu sellise ninnulennutamise päev siis
keskaegsel eestlasele oleks tänane päev tähendanud
tegelikult kasinuse enesesse vaatamise ja toidumenüü
muutumise algust.
Ehk sooviksime kõiki klassikaraadiokuulajaid tervitada dada
paastu alguse päeva puhul ning et rääkida keskaegse Eesti
sedakaudu ka meie kõigi kultuuritraditsioonidest
ja paastumise ajaloost oleme kutsunudki ajaloolase hinna
põltsamüür ja tere tulemast tere tulemast. Ning et võib-olla alustadagi siis nii-öelda kõige sügavamast ajaloost,
kas paastumine on midagi, mis siis nii-öelda tuleb meie
piirkonda meie inimeste kultuuriruumi ellu ristiusuga
või on tegemist millegi veelgi vanemaga? No päris kindlad sellised konkreetsed kirjalikud teated paastumises,
paastunõuetest pärinevad ikkagi jah, keskajast,
13.-st sajandist juba kõige varasemates lepingutes,
mis eestlastega sõlmitakse, on se paastumise nõue sisse pandud.
Aga noh, me võime oletada, et selline toidust
või teatud hüvedest naudingutest loobumine,
et see võis olla tegelikult tuntud juba ka varasemal ajal,
eelneda teatud riitustele, sellepärast et teatud usukombed,
riitused, need olid ju omased ja tuntud ka enne ristiusu tulekut. Nii et, et selline piirangud menüüs toiduvalikus,
et miks mitte, need ei võinud olla omased juba ka varasemal ajal. Varasemal ajal, kes vist ei räägitud seda,
et eestlased armastasid kolmapäeviti paastuda
või kuidas? See on nüüd keskajast jah, paastupäevad nädalas,
tavalised paastupäevad on siis reede, see on kõige-kõige tähtsam,
see on siis meenutus Jeesuse ristisurmast.
Ja et tuli siis eestlastel ka kolmapäevane paastumine,
arvatakse või võiks arvata, et seal on, on mingisugune saksa
ordureeglite mõju, et saksa ordus oli kolmapäevane
paastumine tavaline aga jah, et see lihata päev on siis ka
veel menüüs olnud. Laupäev, aga kindlad lihaga päevad on seevastu neljapäev
ja pühapäev.
Ja et võib-olla seal jälle on tehtud selliseid oletusi,
et eestlastel on see neljapäeva pühitsemine olnud väga
oluline juba siis eelkristlikul ajal ja et selles mõttes
nagu need pühapäeva toidutraditsioonid ja toiduvalikud siis
toetavad seda neljapäevast, mis siis ka kunagi on olnud
selline väga, väga tähtis pühapäev ja et see liha on ikkagi
siis selline kõige hinnatum toit, mis, mis toetab siis seda
päeva pühalikkust, kust pidulikkust suurem lihavalik,
suurem lihakogus. Et, et see on siis iseloomustab seda toidule. Nõnda enne kui lihani jõuda, siis tahaksin veel sammu tagasi
hüpata ja teha väikse täpsustuse, ehk et tänapäeva ilmalikus
maailmas võib inimene mõelda, et paavst see tähendab seda,
et kusagil kevadel, siis kui talvine liha on otsa lõppenud
inimene ei käinud juurikaid, aga tegelikult paastumine oli
ju toonasele inimesele aasta ringi täitevtegevus,
et milline oli see nii-öelda paastutsükkel
või kalender, mis. Jah, loodus võib öelda, seda paastumist tuli siis,
umbes kolmandik aastast oli, oli seda paastuaega,
et kõige tähtsam paastumine ongi reedene paastumine,
iganädalane reedene paastumine, mida ei tohtinud mingile
muule päevale lükata ja muidugi siis suur paast,
mis, mis eelnes ülestõusmispühadele.
Tegelikult tunti ka kristlikus kultuuris sellist suuremat
paastuga enne jõule, aga selle pidamine või see taandus,
see nii tähtsaks ei osutunud, aga, aga jah,
just see suur paast oli see kõige tähtsam baas,
millest siis tuli kinni pidada. Et kuidas siis tegelikult oli.
Eks ta oli, oli nii ja naa, aga samas just nimelt,
et ka see kristlik pühade tsükkel, Aasta et ta tegelikult
järgis seda ürgset looduse rütmi, loodusetsüklit,
kalendrit ja, ja tõesti, see kevadtalvine,
varasuvine aeg ongi selline loomade poegimise aeg,
kus tõesti loomi ei tapetudki.
Ei, ei kütid. Et see on selles mõttes ka väga, väga loomulik ka
loodusekorrast kinnipidamine, seda liha ei olegi sellel
hetkel saada.
Küll aga on kala saada, et selles mõttes jah,
et, et see tähtis paastutoit on kala. Võib-olla siis igaks juhuks käiksimegi üle,
et mis siis võib jõuda paastu lauale, mis ei tohtinud jõuda paastulauale. Jah, päris varasel ajal isegi oli teatud tendents,
et isegi nagu kala võiks olla tõrjutud kõrvale paastumenüüst,
aga sellel ajal, kui kui kristlus siiamaile jõudis,
oli, oli ikkagi kala tähtis paastutoit ja,
ja see omakorda siis tõstis sellist nõudlust kala järgijad,
kala pidi olema siis kogu aeg kättesaadav.
Aga muidugi kõik teraviljatoidud köögiviljad.
Aga jah, et eriti kui vaadata ülemkihi poole,
siis nemad muidugi, pigem eelistage siit siis mingisuguseid
paremaid kalaroogi kalasorte heeringat sisse toodud
heeringat sisse toodud kuivatatud turska köögiviljale,
ütleme nende sümpaatia nii väga just ei kuulunud. Aga muidugi jah, et kui üldiselt paastumine nõudis tõesti
sellist kasinust tuli sellistest maitsvamatest roogadest,
rasvastest roogadest, loomsetest valkudest loobuda siis
ülemkihi jaoks ikkagi selline luksuse nautimine,
et see jäi ikkagi võimalikuks.
Ta mõtleme kasvõi nendele kallitele vürtsidele,
maitse puuviljadele, mis kõik olid lubatud,
aga mis ei olnud kättesaadavad siis kõigile. Aga tuli aja jooksul kas ka muutusi, et 15. sajandi lõpus
siis lubati paastu ajal ka piima ja munatoite juba tarbida
ja ja oli ikka igasugused mööndused, mis,
mis tulid, kas oli raske töö, mille tõttu võis olla siis
liha menüüs, või oli see näljaaeg, kus oli,
oli olukord, et ei olnud võimalik toitu valida,
oli võib-olla ainult see loom kellest toitu saada
ja ka vanuse tõttu võis olla, et selliseid mööndusi ikka
tehti ka ehk teisiti ja no muidugi loomulikult,
et võime mõelda, et, et milline see kontroll sai ka siis olla,
eks ole, et kui elas kuskil metsatalus perekond,
et ega keegi teda kontrollima ei läinud,
et see on ikkagi südametunnistuse küsimus. See on seotud just nimelt sellega, et kuidas siis inimesed
pidasid vajalikuks minna vastu sellele aasta kõige suuremale,
kristlikule pühale ülestõusmispühale, et see,
kõik see neljakümnepäevane paast on ju ettevalmistusootuse
aeg selleks teisest küljest võime mõelda,
noh nagu juba jutuks oli, et, et just nimelt et
ega sellel ajal tegelikult nii rikkalikult seda liha ju
saada ei olnudki tavalistes oludes, et, et see oli teatud
inimeste jaoks suhteliselt kerge paastumine,
sest ei olnudki teist valikut, kui teraviljaroad,
pudrud leib. Kuigi Liivimaa oli vist üldiselt pigem ikkagi selline
lihakeskne kant Ja ei, no ega siis ka saksa alade ja ka Euroopas mujal,
et, et see liha on oluline, et eriti põhja pool
ja ja muidugi see kõige armastatum suurem delikatess ikkagi
sealiha ja, ja seasink ja peekon, et mille mõju ulatus siit
ka siis Vahemere köök. Kas peekonikoht ei olegi öeldud, et see oli selline esimene
põhja juba invasioon Lõuna-Euroopa köögikultuuri just,
aga nüüd naastes siis lubatavate toiduainete juurde peekoni juurest,
ehk et kala juurde, siis ka kala tõlgendamine,
nagu ma aru saan, oli keskaegse paastukalendri puhul
võrdlemisi selline.
Kuidas nüüd öelda vabameelne ehk et näiteks kobras sai samal
ajal olla nii kala kui nimetaja? Jah, et seda, seda võib öelda küll, et no näiteks ka hüljes,
kes, eks ole, meie nii loodusteaduste seisukohalt on ta ju imetaja,
aga tol ajal ta tõepoolest jooli oli veeloom
ja ei olnud mingit küsimust, et tema liha,
söömine või pekitarvitamine oleks paastu ajal olnud keelatud.
Ja, ja üldse kõik need veelinnud ja poisid ikka menüüsse kuuluda,
et lisaks veel ka see, et tegelikult ka paastu ajal iga
pühapäev oli ikkagi nii-öelda meenutus siis ülestõusmisest
ja siis paastuna nõuete järgimine sel päeval ei olnud. Ja võib-olla kuhu rihtida soovisin, oli see,
et sellest ajast pärineb väga palju selliseid kuidas ütelda peeneid,
mõtteharjutusi, kuidas näiteks vist kas mingitel prantsuse
munkadele jõudnud jänese loot defineeritud kaladena
või kobraste puhul on see, et kuna nende saba on selline
soomuseline siiski sealse kala linnaosa,
et kas selliseid põnevaid nii-öelda mõtteharjutusi,
mis tänapäeva inimesele tunduvad naljakad,
on tollest ajast veel teada või selliseid põnevaid lende? Et selliseid mul hetkel kohe pähe ei tule,
aga, aga mis küll tehti ja mis tegelikult ju mingis mõttes
ka tänapäeval kajastub, et kuigi nagu seda liha ei tohtinud süüa,
et siis tehti sellised road, mis aimasid siis seda liha
järgi või kas nad olid siis sellekujulised
või neid nimetati niimoodi, et selles mõttes ikkagi seda
liha siis, kas see hirvepraad oli siis millestki kalalisest või,
või mandlitest või millestki muust tehtud,
et just nimelt neid aimati siis lihatoit,
et järgi kas siis nimetuses või vormis ja no eks
tänapäevalgi on taimetoidutoitlaste lihad
ja kotletid ja mis kõik iganes, et sellest lihast jah,
ei, ei suudetud ikka nii lihtsalt loobuda,
et vähemalt siis mingisugusel moel ta oleks ikkagi
toidulaual olemas. Ning teades, et liha mingilgi moel toidulaual olemas,
võtame siin väikese muusikalise pausi. Ja raadiokuulajate kuulata klassikaraadiopäeva saadeteltat,
kus tänaseks vestlusteemaks on alanud paastuaeg
ning meie külaliseks on ajaloolane, hinna Põldsam Jürjo
paastutraditsiooni natukene avada ning et oleme nüüd
rääkinud natukene sellistest konkreetsematest reeglitest,
mida viis süüa, mida ei võinud, siis tahaks küsida ka seda,
et kuidas seda ühiskondlikult kehtestada.
Ehk et kui tänapäeval on paastumine midagi,
mis on hästi kuidagi isiklik siis toona oli paast ikkagi midagi,
mis haaras tervet ühiskonda. Ehk et kui me näiteks täna läheksin turule,
oletame, et aasta oleks 1400 midagi, siis mis oleks minu
ümber turul muutunud, võrreldes eilsega? Jah, seda küll, et, et sellest sellest oli haaratud
ja kogu ühiskond, et keegi ei saanud seda eirata.
Aga noh, oligi nii, et et liha kadus siis toidulaualt kadus poelettidelt.
Et just see tänane tuhkapäev on veel eriti range paastupäev ja,
ja kõik see pidi väljendama siis sellist,
et algapsenile enesesse süüvimist, aeg, patukahetsuse aeg jah,
et tulevad ka sellised, et võib-olla spetsiaalsemad,
vastlasellised road või ka müügiobjektid näiteks saksa
kultuuriruumis teame nüüd vastlakringlid
ehk preetselid. Kuigi päris keskajast, noh, me päris konkreetselt neid ei tea,
siis näiteks 18. sajandil on siinset Tallinna Pagaritel
lubatud just vastlapäevast ülestõusmispühadeni küpsetada
vastlakringleid ka siis sellised spetsiaalsed kaubaartiklid
tulevad sellel paastu ajal.
Aga jah, et eks ta peab väljenduma ikkagi tõesti selles,
et kui vastlapäev on see viimane, selline hästi elurõõmus
inimesed kõikjal pidutsevad, kõik on selline ülemeelik,
ülepaisutatud tood et siis siis nüüd algab selline vaikne
rahulik aeg, mis siis jah, nagu öeldud, juba viib siis välja
sinna ülestõusmispühade juurde, kus siis jälle on selline
loomulikult usu seisukohalt tähtis sõnum
ja sündmus, aga samamoodi ka selline nagu väljatulek sellest
patukahetsusest rõõmustamine, head toidud tulevad taas toidulauale. Ma tean, et kirikukalendris mõned päevad ummis nende lubavad
veini joomist, kes testi gildid ei korraldanud mingeid sündmusi,
oli täielik, selline rahu ja vaikus. Vähemalt keskaja puhul ei ole küll täheldada seda,
et alkoholi või näiteks õlle joomine oleks nüüd ära jäänud,
et seda nagu öelda ei saa, et vastupidi,
et sa tegelikult õlu oli selline isegi lausa hädavajalik
täiendus sellele üks luisele toidusedelile,
mis eriti vaesematele inimestele paastu ajal oli,
et et see alkoholi või alkohoolsete jookide pruukimine,
et seda otsesõnu nagu keelatud ei olnud,
aga, aga jah, et seda, et nüüd jälle liialdada,
et see, see muidugi ei käinud sellise kristliku vaimuga
või vaimsusega kui aga tegelikult näiteks Tallinna gildide puhul,
ega siis see vastlapidustuste aeg, et see ei lõppe nüüd
tuhkapäevaga ära, et tegelikult see läheb veel edasi. Et ikkagi nädala lõpuni, aga muidugi kaob siis ära liha,
et juba vastlapäeva siis hilisõhtul serveeritakse heeringat,
mis on siis sümboliseerib seda paastuaja algust,
aga pakutakse siis veini ja see nende kõrvale siis
kõikvõimalikke selliseid idamaiseid, vürtse
ja ürte ja nendest valmistatud igasuguseid maiustusi,
et selline menüüs istuda. Ehkki trikkades uskusid ikka ennast hästi tunda,
jah ikka, aga kas meil ongi mingeid teadmisi selles just lihtrahvamenüüst,
ehk et kui me lähemegi talupoja juurde, siis kas ka neil oli
oma selline väike vürtsikotike, mis oli hõitud pidulikeks
päevadeks või süüdigi nukralt kaks kuud järjest kaalikat? Nojaa, Dionüümses fabriidsus nimetab, et söödi rõigast.
Kui nüüd jah, keskaega tagasi vaadata, siis
ega väga selliseid otseseid allikaid või teade selle kohta,
mis, mis talupäeva nüüd nädalane menüü täpselt oli,
et, et seda ju paraku ei ole.
Et eks me võime oletada, kõige olulisem ikkagi
või väga oluline komponent on ikkagi kala,
aga see kohalik kala esiteks ka see, see talvine hooaeg veel
kui teed kannavad, taliteed kannavad ja toimub talvine
kalapüük et siis ka seda kala on võimalik üle üle maa
transportida ja tõesti, need kõik need kohalikud kalad siis,
mis sind püütakse, need ka toidulauale jõuavad
ja mitte ainult siis värske. Loomulikult seda värsket kala ju ju ongi keeruline.
Et aga talvel külmutatud siis kuivatatud,
soolatud, kohalik kala ja muidugi kapsas.
No kui me lähme köögiviljade juurde, kapsas on siinse kõige tähtsam.
Noh, ma ei oska öelda, kui kaugele see traditsioon nüüd ulatub,
aga kui siin Eesti rahvatraditsioonist rääkida tuhkapäeval,
siis tänasel päeval, et siis oli ka kombeks kapsamaale tuhka
nagu segada või ja mitte sel päeval kapsast süüa,
et et selleks, et tagada head kapsasaaki. Noh, võimalik jah, et see on küll alles üsna uus komme,
aga jah, et kapsas on tähtis, naeris on,
on tähtis ja muidugi kõik need teraviljad ka kaunviljad.
Et niimodi näid kombineeriti, kuidas kellelgi võimalik oli. Ja ikkagi talupojad olid nii-öelda mõned loomad,
mis tema söögilauale jõudsid ala koduloomad
ja mingid asjad, mis olid nii-öelda prestiiži mõttes mängust
välja jäetud.
Ehk et näiteks ulukid ja metsloomad, mis siis? Jah, et ka jälle, et see keskaeg, kui me võtame,
on ju väga pikk-pikk aeg, mitu sajandit.
Et need jahikeelud tulevad järk-järgult kõigepealt just need suurulukid.
Aga Ma arvan, et mitme sajandi vältel kindlasti mõni jänes
või ka metskits ikka juhtus ka talupoja toidulauale,
et nii ranged keelud ei olnud. Aga võib-olla keeluduses soovikski minna siis sinna,
et kui paastumine, selline usuline praktika tundub,
haldavad kogu ühiskonda, siis mis juhtus nende inimestega,
kes Levast eksisid, kuidagi teadlikud rikkusid
ehk et milline oli see nii-öelda suhe nende inimestega,
kes siis kuidagi pidasid exessjevi hoidnud kombestikus kinni
või kas meil üldse on selliseid ajaloomärkmeid? Jah, jumal, paraku tõesti keskajast meil niisugust
andmestikku säilinud ei ole, et noh, võib ju tõesti ette kujutada,
et, et see kontroll ei saanud olla kuigi tõhus,
et see oli ikkagi igaühe südametunnistuse küsimus,
aga loomulikult, eks, eks on nii-öelda seda nõuet esitati
seda korrati kiriku poolt ja ähvardati siis kiriklike karistustega.
Aga, aga seda, et kas seda jah, tõepoolest tehti,
et, et seda me ei saa kunagi teada? Jaa, sellel õrnal teadmatuse hetkel võtamegi väikese
muusikalise pausi. Ja oleme tagasi taasema väikeselt muusikaliselt pausilt
klassikaraadiopäeva saates delta, kus meil on külas
ajaloolane hinna Põldsam Irja, et rääkida alanud pastoyast
vastu traditsioonidest ja sedakaudu natukene ka
söögitraditsioonidest laiemalt ning rääkisime me talupoegade söögilauast,
kuidas siis seda mõjutas paavst ja olemasolevat
ühiskondlikud piirangud.
Aga et üks osa, mis on keskaegsest toidu pärimusest,
tõesti selline särav kultuuriline pärl on ülikute lauad,
nii-öelda suured pidusöögid, mida korraldati linnalises
keskkonnas ning et mul on au vestelda sellel eksperdiga siis
kas tohiks, palun paluutem raadiokuulajatele pildi ette
manamiseks ühtegi kirjeldust sellises keskaegses pidulauast
võib-olla kõige ennemini siis nendes suurtes kesksetest,
nii-öelda lauakaunistustest, mis disvalitseva eliidi lauale jõudsid,
et anda natukene ette pilti, kus majas oleme. Kui nüüd tõesti päris pidusöögi peale minna,
et, et tegelikult et äkki ma kasutan siin isegi võimalust,
et meil on ju olemas selline kirjalik allikmaterjal
pidustuste kohta ja kuna siin oli just vastlapäev ju jäi
meil selja taha siis äkki ma noh, võib-olla tervet seda
arvet ei loeks ette ka äkki 1546 Tallinna raevastlajootude arve,
et et see võib-olla annab päris hästi sellist vahetut aimu sellest,
mida need pidusöögid siis endast kujutab,
tasid. Ja et kõigepealt siis jookide kohta,
et on ära joodud 23 vaati õlut. Et üks vaatan, siis kujutame ette 100 kuni 120 liitrit siis
on ostetud suhkrut, kaneeli, nelki, muskaatpähklit,
muskaatõisi, safranid, pipart, et nendest valmistati siis
selliseid vürtside maiustusi komme siis ja neid vürtse on
siis ka võõbaga kaetud, on ostetud pähkleid,
heeringaid, kuivatatud turska, võid, kolm sinki siis Riiast saadetud,
kas metskitse on see sinna lauale.
Siis lõhed, lestad, kaks oinast, kuus latikat
ja üks tartu haug, et see on väga-väga oluline kaubaartikkel tart,
too haugid vaid Artu Havid, et need olid,
need olid väga hinnas, neid saadeti kingituseks. Et selles mõttes ja ka huvitav siis ulukiprae juurde siis äädikat,
mädarõigast, sibulat, peterselli, petersellijuur,
just siis kuivatatud loomakeeli suitsuvorsti siis koogid
ja veel veel üks haug ja veel üks jänes ja noh,
ülejäänud siis siis veel ühte teist, mis sinna juurde käis,
et ka pillimehed ja et, et see oli selline terviklik
nii-öelda kunstiteos, mis sisaldas nii kulinaarsete poolt,
aga, aga siis sinna juurde ka kõik selline meelelahutuslik külg. Ühest küljest pillimehed, Moose kandid, aga ka narride etteasted,
et, et see moodustas kõik sellise, sellise tervikuna. Ja selline terviklik pidu siis lõbustas umbes mitut inimeste,
kestis umbes mitu päeva. See vastlavastlapidu konkreetselt ilmselt kestis siiski
ainult selle ühe peo päeva, kuigi selline gildide puhul
tõesti jah, on tõesti mitu nädalat kestev peotsükkel.
Aga kahjuks jah, neid külaliste arvu iga kord ei ole ju märgitud,
et siin mõne 10-ga võib, võib igal juhul arvestada,
et nad olid raehärrad, siis ise nende külalised jah,
mitu-mitukümmend, inimest kindlasti. Aga kui me oleme nüüd, kui ma ei eksi, kes oli siis
1540.-test et me läheme juba ohtlikult lähedale jõudma sõjale,
kus saabupist kõikide paastuda, selline kui,
kui vastane ehk et reformatsioon Tegelikult on juba saabunud.
Et tegelikult jah, et, et reformatsioon,
mis, mis 1500 kahekümnendatel aastatel siia jõudis
ja linnades ka kohe väga kiiresti ju omaks võeti,
et see oli tõesti, mis, mis rehvormatsiooniga kaasas käis,
oli see paastunõudest loobumine või ülesütlemine,
et, et see ei ole midagi, mis, mis nagu aitaks hinge
õndsusele kaasa, et see on selline tühine,
ilmalik ilmalik tegevus. Ja kas paastutraditsioon siis hüljatakse kiirelt
või ta ikkagi pigem elab edasi näiteks ju kasvõi õigeusu traditsioonis,
siinmail on paavst veel vägagi. Ja et noh, õigeusus loomulikult loomulikult on,
on edasi ja, ja õigeusu puhul eriti siis just just
hilisematel 18. ja pärast pärast seda ja õigeusupaast on,
on veel rangem rangemgi kui, kui katoliku aegne paavst.
Aga jah, see, see on nii ja naa, et ega päris rõõmsalt kõik
kohe kohe nagu tormanud seda ka hülgama,
et või ka lihtsalt selles, et see oli selline sissejuurdunud
rituaal või komme, millised on lihaga päevad,
millised on lihata päevad, et et need on tavad,
mis on, on niimoodi sisse sisse juurdunud ja,
ja neid on raske hüljata, et need, need jäävad juba
inertsist inertsist siis ikkagi. Et ega siis see lihast loobumine ei olnud ju alati sellepärast,
et etas, tuli loobuda vaid lihtsalt, et ta ei olnudki.
Et nii ehk teisiti oli enamik inimesi, kes,
kes ei saanud saanud endale igapäevaselt liha nii
ehk teisiti lubada ja, ja see, et, et jäid,
jäid needsamad päevad lihata päevaks, mis olid juba
eelnevate põlvkondade jooksul olnud, et see püsis,
püsis tegelikult ju edasi, et tõesti need pudrupäevad,
mis olid ja, ja siis need kindlad lihapäevadesse selline
rütm tegelikult püsis. Et kas on näha ka mingeid selle vana rütmi edasi kandumisi
nüüd meile nüüdisaegadesse, et mul näiteks koolis oli
kalapäev neljapäeviti aga see vist vaevalt on seotud nüüd
keskaegsete paastutraditsioonidega. Et see jah, ei saa sa kuidagi sellega seotud olla,
vaid nota võib-olla, võib-olla selline just vastand sellele,
et, et kui on teada kindel lihapäev, siis mingi uus
traditsioon tuleb ja kirjutab selle üle kalapäevaks,
et et aga jah, et tegelikult ikkagi selline rituaalide
või tavade kestmine on, on mitte ainult siin,
vaid, vaid ka mujal mujal täheldatav see,
see paastunõudes niisugune vaikne, vaikne ikkagi aktsepteerimine. Aga kas, kas nüüd tänapäeval jah, ma ei oska seda küll öelda,
kast kas ta sellisel viisil, aga, aga no meie lihtsalt
võib-olla sel kombel, et, et kuigi praegu on kõik
taimetoitluse teema ju väga-väga päevakorras
ja tõusnud, aga ikkagi, et need sellised pidulikumat pühamad
tähtpäevad et sealse liha liha, nii nagu pühapäeval näiteks
või eestlaste jaoks ka tähtsal neljapäeval on olnud,
et, et see on meil ju täna ka ikkagi, et kui meil on pühadetoit,
siis siis ikka liha, katsume sinna juurde pakkuda. Ja praegusesse hetke proovime juurde pakkuda veel ühe
väikese muusikalise vahepala. Ning oleme taas tagasi delta stuudios, kus külaliseks on
ajaloole hinna Põldsam Jürjo, et rääkida natukene
vastukultuurist ja toidulauast keskaegsel Liivimaal
ja Eestimaal ning kuigi tänane sihuke lihavõttemenüü on
hästi tugevalt kuidagi nii-öelda vene
ülestõusmistraditsioonidest läbi imbunud,
me kõik teame, on juba ahhaa ja siis siis mis tegelikult
jõudis siis nii-öelda keskaegse inimese toidulauale,
et sa soolaliha, mida oli siis hoitud terve kevade niimoodi
väga-väga ettevaatlikult või tapeti lausa loom. Linnas ikka oli võimalik võimalik loom tappa
ja või noh, selles mõttes, et oli võimalik liha osta,
selle, selle eest seisid, seisid siis lihunikud,
et sai, sai siis värsket-värsket liha osta.
Aga niikaua, kuni kuni oli keelatud näiteks näiteks sellised
muna ja, ja sellised road siis, siis sai ka neid neid
tarbida või küpsetistes küpsetistes panna?
Jah, et selle, selle kalase ja köögiviljade
ja teravilja see menüü siis võis hetkeks hetkeks nii-öelda
kõrvale lükata ja ja jälle kas siis lambapraadi näit eks
tallepraadi või, või ka sea seapraadi Sea sinke endale siis
toidulauale lubada. Kui ma ise nüüd mõtlen tulev lihavõtete ajal,
siis kaks sellist märksõna, mis mu pähe hüppavad,
on esiteks jänes ja teiseks muna.
Et kas ka keskaja inimesel oli siis jänes
või muna kuidagi tol perioodil erilise tähendusega
või on see täielikult hiljem liitunud tähendusväli? Et muna muna küll jah, et selline, võiks öelda selline taas
taassünni sümbol, et, et muna on oluline.
Jänese osas ma hetkel jään isegi vastuse vastuse võlgu,
siinkohal. Aga kas oli mingeid teisi, selliseid kindlaid asju,
mida toite, mida oodati sündmusi ikkagi 40 päeva nelga
inimese selja taga? No eks ta ikka ikka oli see vabadus ja küllus,
mida, mida sai endale lubada ja tõesti kasvõi see,
et, et sul oli lubatud ainult ainult üks toidukord päevas.
Et nüüd ka nüüd ka oli, oli sellest sellest võimalik lahti
ütelda ja kaasa arvatud muud kõik kõike elu rõõmud,
et ka selline nii-öelda lihalikud, lihalikud rõõmud,
mis, mis olid ju paastu ajal paastu ajal kõik keelatud,
et selline taas selline elurõõmu rõõmu tulek mitte ainult
siis toidulaual taas taas vabadus, vaid,
vaid üleüldse üldse ka ka elukorralduses. Et taas taas selline vabadus elurõõmu. Palungi natukene laiendada, et vabaduse elurõõmu nautida,
võib tunduda ka see inimesele 1000 erinevat viisi,
aga kas te saaksite natukene võib-olla maalide ette seda
pilti siis, kui ma nüüd astuksin lihavõtetel välja,
vaatame laiale tänavale, siis kuidas elu mulle vastu vaataks? No ma pidasin seda silmas hetkel küll võib-olla seda,
et selle paastu ajal näiteks olid keelatud ka seksuaalsuhted.
Et siis üles ülestõusmispühadejärgselt olid,
olid ka sellised sellised suhted taas taas nii-öelda aktsepteerida.
Aga muidugi seda rõõmusõnumit näiteks kas
või kirikus ju ju vähemalt mõnel pool paastuajaks oli,
oli, oli komme isegi pühakujud kinni katta,
siis jälle siis kui oli siis ülestõusmispühade aeg jälle
jälle see kõik kõik avada ja lahti võtta
ja ka inimesed võisid, võisid võib-olla jälle värvilisemalt
rohkem riides käia panna endale rohkem ehteid külge,
et, et kõik see selline kasinus, selline patu patukahetsus
meeleolu olemas, et, et see asendus siis sellise pisut
värvilisema ja, ja ja rohkem rohkem endale lubava meeleoluga. Ning võib-olla selle päevilise, rõõmsa ja rahuloleva
meeleolu juures soovikski täna tõmmata meie väiksele
vestlusele ringi alla aitäh stuudiosse tulemast,
natukene minevikku, kombeid meil avamast hinna.
Põldsam Jürjo. Aitäh kutsumast ja kõigile ikkagi head sõbrapäeva.
