Knorringu aadlimajas Tartus avaneb üheks päevaks söödav
toidukunsti kogemus, näitus, see toimub 24. veebruaril.
Külastada saab seda endale sobival ajal vahemikus kell 14
kuni 19. Stuudios on seda sündmust tutvustamas kunstnik
ja toidudisainer, heiteriks nink Norringu aadlimaja
produtsent Jaanus Tepomees.
Tervist. Tere.
Kõigepealt uuriks järgi Knoringu aadlimaja kohta,
milline on selle ajalugu. Aga mis toimub siis ka praegu, kellele see kuulub,
kes seda sündmuspaigana välja jagab? Niukene oringu aadlimaja on tegelikult siis praegu praegu
täielikult valminud uuest sihte on eesti kultuuriloos väga
olulisel kohal ja mina tegelikult ka kuidagi sain seda alles
teadma siis kui ma selle majaga seotuks sain.
Ehk siis Teaduste Akadeemia on sinna majja loodud sajandi
alguses samamoodi emakeele selts, see on nüüd siis selline
lähim kultuuriajalugu ja samamoodi on olnud ju see maja
Tartu Ülikooli käes seal maaülikooli kääset kogu selle
sajandi vältel, mis on olnud meie ajaloos väga heitlik,
on õnneks seda maja hoidnud kultuuriinimesed
ja haritlased, ehk siis seal majas on originaalis säilinud
kõik see ilu, mis siin aadlike perekond uuringud on siis
rajanud omal ajal ja tegemist on ka ühe esimese Eesti linna mõisaga. Et see on selline üleüldine üldine taust
ja tänasel hetkel siis ongi selle majaomanikud on marja
ja Romet Rand ja Avatar tõlkebüroo tegutseb seal majas
samamoodi ja nii palju kui ma omanikest olen aru saanud,
et kuna see tõesti need ruumid on, üliuhked väga ilusad,
sellised hilisklassitsistlikus ruumid Kadrioru lossi
kaasaegne Nad mõtlesidki, et on patt seda maja jäta kuidagi
ainult endale ja hoida seda kinni suletud uste taga,
vaid avame selle linnarahvale ja inimestel on siis võimalus
sinna majja sisse tulla läbi erinevate sündmuste. Ja see on tõesti väga, väga tänuväärne etendunud,
sellise põhjaliku töö teinud ja tartus rajanud sellised
sellised ruumid, mida on võimalik inimestel kasutada.
Ja mul on õudselt hea meel, et inimesed on ka need ruumid
tänaseks juba üles leidnud ja tõesti seal on viis uhket kena saali,
nii et kes ei ole seal veel käinud, siis kindlasti see on
juba esimene võimalus tulla ka Maja ennast vaatama,
et see on selline kiire lühike ülevaade sellest,
et mis see maja on ja mis, mis seis sellega täna on
ja laial tänaval tasub väga paljud tartlased ka ei tea seda. Me kõnnime sealt igal päeval iga päev mööda vanalinnas,
aga tegelikult me nagu ei tea, mis maja see on,
botaanikaaia kõrval tasub, eks ju, Rüütli tänava otsas.
Nii et kui tartlased, kes te liigute seal,
siis vaadake julgemalt, tõstke rüütli tänaval pilk üles,
vaadake meie botaanik Kaia poole, siis ta seda uhket
Norringu aadlimaja näetegi.
Et kõik, kes pole seal käinud, siis 24. veebruaril on teil
juba võimalus tulla seda kaunist majaga vaatama. Ja nüüd see sündmus ongi loodud, eksju, maja poolt? Ja selles mõttes, et meil, mina sain, ma arvan,
kusagil möödunud suvel kuulsin sellise artistinime nagu heitriks.
Ja, ja inimese käest, kes oli tema näitust kogenud
või oli kuidagi temaga kokku puutunud, ta kirjeldas mulle seda.
See tekitas must tohutult palju elevust,
sest ma ei saanud mitte midagi aru, mis asi see on.
Ja, ja seetõttu see tundus mulle kõik, ma vaatasin kohe
pilti töövisuaalse, kõik oli nii kütkestav
ja sellest hetkest peale on see mõte tiksunud,
kaasas olev oleme mõelnud ikka siia-sinna nüüd kuidagi tunduski,
et selline, nii äge asi nii laheda artisti poolt,
et tuua kese pidupäeval siis inimestele niimoodi lauale
pidupäeva puhul. Ja mul on hea meel, et see on, on nüüd kohe-kohe teostumas,
sest tundub tõesti suurejooneline.
Mida ma võib-olla ütlen kuulajale ka veel,
mis mind intrigeerib selle juures on see,
et tänaseks hetkeks, kus ma olen heiteriga nii palju
suhelnud seoses sellega, on minu infoväli suurenenud,
aga võib olla ka segadus ja seda enam ma ootan väga ise seda näitust,
et et seda kogeda ja saadagi aru, mis see on
ja millega siis heiteriks tegeleb. Ma pöördungi nüüd kunstniku poole heite Riks on,
eks ole, kunstniku nimi ja ma sain just teada,
et et teie pärisnimi on helis heiter.
Aga milliseid tähendusi või kuidas kunstniku nimi teile
külge jäi, milliste tähendustega? Heiter on perenimi.
Aga kas on hiks või see on 10.. See võib olla yks tähendab sellist nagu ristumispunkti
või koostööd erinevate valdkondade ja teiste kunstnikega. Ahah, ma vaatasin teie kodulehelt, et te olete toidu disaini
spetsiaalselt õppinud Milanos lisaks varasemale
maastikuarhitektuuri stuudiumile jagate natukene neid muljeid,
kogemusi, mis toidudisain Teie jaoks on.
Kuidas te selleni jõudsite? Ja toidudisain on väga selline küllaltki uus distsipliin,
aga samas hästi lai distsipliin, seega iga toidudisainer kuidagi.
Ta ise defineerib ennast, ehk siis võib-olla hästi üldsõnaliselt.
Disain tähendab mingisugust innovatsiooni,
ehk siis disain, toiduinnovatsioon, toidusektoris on siis toidud,
disain, on erinevad, toidud, disainerid mõni loob,
võib olla toidutööstuse jaoks mingisuguseid uusi toidutooteid,
aga see pole võib-olla see pool, mis mind nii väga huvitab. Ehk siis võib-olla ma nii väga ei tahagi ennast
Toidudisainerina defineerida, vaid toidukogemuse disainerina,
ehk siis ma loon seda kogemust toidu ümber,
mitte nii väga seda toitvaid disainist, et kui on hea toit,
hea tooraine, siis ongi juba looduse poolt ideaalselt
disainitud ja seda ei peagi enam disainima. Millised on olnud teie endi erilisemad, kaasaegsed toidukunstikogemused? Võib-olla ja üks näitus, millega ehk siis toidukogemus,
millega ma ise olen ka seotud, mis tuleb selle suve lõpus sööke,
ettevõtted nagu Stein Baker, kes on Hollandi ettevõte kaadee
erinevais maailma paikades ja väga huvitavates kohtades,
viib kokku kunstnikud ja tipp kokad ja siis selle tarvis
kunstnikud disainivadki, väga eriskummalisi nõusid,
ehk siis see on jällegi selline nagu toidukogemuse disainimine.
Seal võivad olla mingid täiesti ebapraktilised nõud,
näiteks ma ei tea, kahe otsaga kahvlid või mingid nõud,
mida sa pead mitme inimesega korraga kasutama selleks et
üldse funktsionaalne oleks. Ehk siis maleti mõtlengi, kuidas üldse toitu
ja toidukogemust.
Kuidas seda selgitada niimoodi, et see kuidagi sealt
selgitusest läbi tuleb, et see on samamoodi võib-olla nagu
mingi põnev unenäos kirjeldamine, eks siis sellel kes ise
näinud on, selle jaoks tundub.
Vau. Kui seda sõnadesse panna, siis ei saa midagi aru,
ehk siis tulebki ise tulla kogema. Selle sündmuse pealkiri on Subee.
Kui ma vaatasin õigekeelsussõnaraamatust,
siis loen, et Supee on hilisõhtune eine kutsutud külalistele.
Ja selles kirjelduses on öeldud, et see on söödav kogemus,
näitab kusjuures koos heliinstallatsiooniga kunstiline
rituaal ja koosloome, mis seal Supeel siis ikkagi toimuma hakkab? Ei no selle keskmes on minu installatsioon nimega Terra
firma mis on kõige lihtsamini selgitades savist lauamaastik,
mille seest ma kasvatan välja erinevaid mikrotaimi
ja millele siis asetame veel erinevaid toite,
et toiduaineid ja samas on sinna sisse põimitud ka heliinstallatsioon,
ehk siis kui laua pealt midagi võtta, Ta
või taimi lõigata ehk siis selle lauaga seal suhelda siis
laud räägib suga vastu annab mingit teatud heli. Ahaa see taimede kasvatamine, kas siis kas siis selle
installatsiooni kasvatamine algab juba peaks halb hakkama,
siis ma ei tea, nädalake varem või. No see väga oleneb ilmast ja siin on erinevaid tehnikaid,
kuidas teha seda aga suvel ideaalsetes tingimustes ideaalse temperatuuriga,
kui võtab see nädal natuke rohkemgi, olenevalt taimest
ja talvel tuleb veel eritrikke kasutada selleks. Ma võib-olla lisaksin veel selle Elise jutule lisaks,
et ja need heliinstallatsioonid on helis loonud koostöös
Mihkel Tombergiga, et ma selle mainiks ära siin ka,
aga kõik see jutt, mis helistasin, praegu rääkis
ja see ongi see põhjus, miks mulle tundub see kütkestav.
Sest see Supee sõna ka on see kokku kokkutulemine.
Ja mul on ka tunne, et see näitus lõhub sellist aegruumi
igas mõttes, ütles et pole vahet, kas see toimub hommikul õhtul,
kui palju neid inimesi kokku tuleb, aga see ongi see,
et me kutsume sedalaadi nimetame siis seda ma ei tea,
õhtusöök, et see on juba selline kujundlik lähenemine sellele,
et pigem on see kokku kokkutulemine ja mulle tundub,
et mingisuguse aegruumi nihke, sellise kogemuse pakkumine
ja see tundubki selle juures väga, väga intrigeeriv. Ja loomulikult see ka, et kui inimene, kes tuleb sinna,
et ta tulekski selle avatud meelega, et ma tulengi päriselt
kogema ja ma võin kogeda siin asju, maitseid,
aistinguid, mida ma pole kunagi elus kogenud.
Et mis, mis, mis siis, mis siis see on või kuidagi mind,
mind väga-väga intrigeerib see, et ja ma saingi kinnitust
praegu käitele jutule veel, see tekitabki väga palju küsimärke,
aga sellepärast ta seda teebki, et inimesed saaksid nendele
küsimustele vastuseid. Ja ma vahepeal isegi kutsun seda selliseks meditatiivseks toidukogemuseks,
ehk siis kuna see olukord on juba nii veider,
ehk siis toiduained on sulle otse lauapinna peal,
mis näeb välja nagu väike põllumaa ja need toidud tihtipeale
ei näe ka välja võib-olla on söödavad, võib-olla see on
hoopis nagu mingi kivike või oksake.
Ehk siis see paneb sellisesse olukorda, kus sa lihtsalt pead
pöörama tähelepanu sellele, mis sa sööd,
vajab sind päriselt suhestuma selle toiduga,
päriselt teda nagu igat moodi kogeme tema sisse minema,
ehk siis, kui me tihtipeale võib-olla on nii palju muid
toimetusi ja tegemisi, tuled õhtul töölt koju
ja samal ajal veel telekat ei pane võibolla tähelegi toidu maitset,
sest et toit lihtsalt viuh-viuh läheb alla kiiresti. Siis selles olukorras saab seda igat maitset.
Ja seda nagu tausta, et kust see toit üldse tulnud selle
peale mõelda, mis need maitsed on ja mis,
mis need tunded tekki võtavad, tekivad sellega,
selles saab täielikult süveneda. Ja ilmselt ka struktuurikogemus, et toit on ju alati
mingisuguse struktuuriga ka, et et kas seal ongi,
et milline, millisena ta ma ei teagi, kuidas ta maitse annab,
on ju mis iganes, et seda, seda peabki seal proovima
ja ja teisalt sinna juurde, aga võib-olla see
heliinstallatsiooni poolus, kaabel, mis,
mida helisam ka kirjeldan, mis minu meelest on huvitav see,
et et kui palju ja kas helid mõjutavad sinu maitse tajumise. Et kas seda on võimalik jah, et kas seda on võimalik,
et kui inimene tuleb siinkohal, et, et see on üks selline
nii-öelda konks, mis me viskame õhku, et inimene saab
sellega tegeleda, proovida kinni püüda seda,
et kas ta märkab midagi, võib-olla ei märka,
võib-olla märkab, et inimesed on erinevad minu meelest on
see väga huvitav huvitav pool, mis kuidagi tundub väga intrigeeriv,
et kuidas see manipulatsioon käib inimese sellise psüühikaga
ja kõige sellega, et, et kuidas inimene tajub struktuure,
maitseid ja nii edasi. Just just seda on testitud isegi, et madalamad helid,
helisagedused panevad toidu maitse mõrumalt maitsema.
Näiteks ja kõrged sagedused tekitavad magusat maitset,
ehk siis magus muutub. Tõhusamaks kas on praegu teada, mis helimaterjali Mihkel
Tomberg kasutab selle installatsiooni jaoks kas see on ka
kuidagi toiduga seotud? Natukene on teada aga seda ta oskab ise paremini. Võib-olla see on jah, seotud rohkem selle interaktsiooniga
seal laua kohal. Aga igal juhul ma leidsin Mihkel Tombergi nime Eesti
elektroonilise muusikaseltsi ansambli liikmete hulgast
ja ta on muidugi ise ka loomingut teinud.
Aga veel selline küsimus, et kas see keskkond kuidagi muudab
või inspireerib seda toidudisaini. Kindlasti mõjutab seda kogemust ja seda ongi alati huvitav vaadet,
olenevalt sellest, kuhu see laud tõsta siis koheselt
vastavalt sellele ruumile see kogemus muutub,
eks see on kindlasti huvitav olema ja kuna see ruum on,
ma arvan, kõige uhkem tartu ruum üldse väga lahedat dekooriga.
Ehk siis see kontrast selle sellise loodusliku vahel siis
see loodusamas seal seina peal dekoorina
ja kulda seinal ja natuke kuldlaual, ehk siis see kindlasti
omavahel kokku mängima ja huvitavalt. Ja mulle endale tundus küll, et kui ma ise heiteri
loominguga kuidagi kokku puutusin esimest korda,
siis ma kohe mõtlesin seda, et see tundub nendesse
ruumidesse midagi väga õiget.
Et ja, ja praegu ma olen selles täiesti kindel,
et see on leidnud oma oma õige koha, eks loomulikult kõik
see ruum, kui ma igapäevaselt ka majas olen,
inimesed tulevad sisse, on ikka alati selline emotsiooni
vau-efekt ja seda nii tore näha sellel esimesel sammul,
kui ta uksest siis oo-oo, selline ruum, ma olen sellest
majast juba 10 aastat mööda kõndinud, aga mul pole õrna aimugi,
et siin siin selline ilu sees on. Eks see loob juba ju ka mingi fooni, kuidas inimene tuleb
seda kõike kogema, eks ma arvan, loomulikult see teekond
sinna majja inimese, selle päeva tujud ja eks kõik mõjutavad
seda kogemust, aga kindlasti see maja visuaal
ja kõik see, mis seal sees toimub väga-väga palju mõjutab
selle inimese kogemust antud näitusekogemusega. Ja võib-olla ma selle menüü kohta ka veel ütleksin nii palju,
et mida meil seal maitsta saab, kuna ka vabariigi aastapäev
siis on kõik maitsed on mõjutatud ikkagi meie eesti oma
toorainest ja me oleme tooraine saanud selliselt,
et ettevõttelt või stuudialt nagu metsik toit,
kes siis edendabki eesti metsiku toidu- ja fermentatsioonikultuuri,
kes on pikalt korjanud ette valmistanud seda toorainet.
Ja siis need toidud valmivad koostöös Tiiu Aruojaga,
kes on praegu Coq Helsingis restoranis nimega Nolla,
mis samuti on selline jätkusuutlik restoran,
mis kasutab ära kõik ja enda jääke, ehk siis seesamasugused
põhimõtted on ka seal laual. Aitäh stuudiosse tulemast, kunstnik ja Toidudisainer
heiteriks ehk helis heiter nink Norningu aadlimaja
produtsent Jaanus Tepomees.
Kõne all oli toidukunsti kogemus.
Näitus Supee 24. veebruaril Norringu aadlimajas Tartus.
