Esimesel märtsil toimub Tartus aparaaditehases juba
kaheteistkümnendat korda galeriide öö.
Kultuuripealinna aasta esimene galeriide öö vallutab seekord
terve kastani filosoofi kvartali ning meelitab külastajaid
mitmekesise programmiga.
Sel puhul on siin Tartu stuudios külas kogu galerii
programmi juht ja produtsent ning galeriide öö sündmuste
sarja eestvedaja kusjuures ka värskelt Tartu noore
kultuurikandja tiitliga pärjatud Stella Mõttus. Tere tulemast ja palju õnne, aitäh, aitäh.
Tere. Tere.
Tõesti. Neil päevil saime äsja teada, et Tartu linn
tunnustas teid aasta noore kultuurikandja tiitliga.
Leierdatud küsimus, aga kuidas tunne on?
Tunne on väga hea.
Tore on muidugi, et tegelikult ma alles eelmise aasta
alguses hakkasin kobas tööle, kuigi seda galerii tööd juba
korraldasin nagu varem ka. Aga just et igasugused asjad, ma arvan, et Tartus läksid
hästi tööle, et ka Tartu kunstinädal ka sellest aastast
ja ma arvan, et, et on tore, annab pindu juurde,
et jätkata ka ainult suur rõõm.
Aga võib-olla avate natukene, et kuidas üldse on nii-öelda
praegusel ajal ja praegustes oludes olla selline noor kultuurikorraldaja,
mis on need raskused, mis on need eelised?
Ma arvan, et, et raskusi on palju, aga tuleb midagi leidev. Et kuidas nendest üle olla, et kindlasti see on keeruline,
et ma ei ole Tartust pärit kindlasti nagu see tutvusringkond
on nagu teistsugune, aga samas ma arvan,
et vaadates aparaaditehas galeriid, et kõik on nagunii toetavad,
et just neid uusi asju algatada, et võib-olla mõnes teises
kohas olekski veidi keerulisem, aga kuna siin on nagunii
head võimalused juba on platvorm ja programm on nagu all,
et siis on just oodatud igasugused uued ideed,
et ma arvan, et äkki see inspireerib ka kedagi teist,
et mingeid uusi üritusi tegema. Nii et vähemalt siin kunsti valdkonnas meil Tartus on küll
platvorme nii-öelda alustajale, kultuurikorraldajale ja,
ja kindlasti.
Kuid kas või kus üldse võiks või peaks seda
kultuurikorraldust õppida või mise eeldused selleks üldse
olema peaksid?
No mina ei ole kultuurikorraldusest õppinud,
nii et ma õppisin kunstiajalugu, aga võib-olla pigem ongi
see just katsetada, et kui sa näed, et midagi on puudu,
siis nagu keegi teine ei tee seda seda sinu eest ära,
et siis ongi ainus võimalus seda siis ise hakata tegema,
et täiesti nullist. Et kui sa tunned seda, puudusin sinu linnas,
mis iganes kohas, kus sa elad, siis.
Ma arvan, et hea tahtmise juures saab kõike teha.
Kuid kui nüüd tulla meie teemale veel lähemale galeriide ööni,
siis kuidas teie üldse sinna jõudsite?
No tol ajal ma veel olin Kogos praktigandina,
kui me seda alustasime, mis on ka muidugi väga hea viide sellele,
et ka praktigandina saab nagu alustada selliste asjadega. Aga jah, see reede alguse lugu päris naljakas,
ma teen iga kord tuure ja siis ma räägin seda lugu iga kord,
sest et noh, see toob nagu esile selle vajaduse,
mis selle ürituse järgi on selge 20 lausa,
kui me hakkasime seda korraldama, aga oligi üks õhtu,
kui me olime linna Rausiga ehk siis kogu galerii asutajaga
olime galeriis.
Õhtu oli juba, ma arvan, kaheksa, üheksa,
10 Me võtsime ühte näitust maha. Ehk siis ruum oli täiesti tühi, valge kuup on lihtsalt järel
ja siis me seal turnisime redelit otsas.
Ja siis järsku Meil galerii uks tehti lahti,
õhtul hilja, ehmusin, sest mitte keegi ju ei tohiks tulla.
Aga siis oli üks noorpaar, kes küsis, kas nad saavad tulla
näitust vaatama.
Ja siis me vaatasime viinaga üksteise otsa,
vaatasime neile otsa, vaatasime ruumi, mõtlesime,
et meil ei ole praegu näitust, aga saime aru,
et see tegelikult vajadus on. Et õhtuti, kui sa käid aparaadis, siis muidugi sa käid restoranides,
aga õhtul hilja, sul ei ole enam midagi muud väga teha.
Ja see oligi probleem, mida me nagu üritasime siis parandada.
Ja siis ma läksingi Garmini Erki juurde,
kes siis veavad eest aparaaditehast ja seda programmi
ja ütlesin, et tahaks äkki Kogoga midagi korraldada
ja siis järgmisel hetkel oli 10 galeriid,
kellega sai seda koos korraldada, et ma ei teadnud nendest
teistes kohtades, et see ongi nagu äge, kuidas aja jooksul
oleme nüüd nii nagu lähedaseks saanud teistega ka? Nii et siis traditsioon sai alguse aastal 2020
ja juba 12-st kord jah, et päris tiheda intervalliga käivad
need galerii tööd ja varem oli jah, neli korda aastas,
et nüüd sellest aastast, kuna kultuuripealinn on igasuguseid
muid üritusi ja festivale, kaaperei teha,
sest siis seekord on, on nüüd, märtsis on augusti lõppu,
siis novembris.
Kuid nüüd nende peaaegu nelja aasta jooksul,
kuidas teil galeriitöödega läinud on, kas külastajaid jagub
näitusi nii palju samuti ja see programm on lihtsalt iga kord,
kui ma seda koostanud, mõtlen, et et äge,
et inimesed viitsivad teha, sest see on täiesti nagu iga
kord on 10 20 kohta, seekord ka siis on seitse testgaleriid
või siis ka restorane seekord kus sa saad käia
ja kes siis pakuvad mingit näitust või töötuba
või performansid või pidu ükskõik mida. Kuid rääkides nüüd sellest galerii töö nii-öelda rollist
Tartu kunsti ja kultuurielus laiemalt, siis kas see on
selles kogu meie nii-öelda skeene endale kindla koha leidnud,
on see nüüd siia raiutud sisse?
Ma arvan küll, sest et see on nagunii iseenesest mõistetav
kuidagi noh, mitte ainult nagu meie jaoks siin galeriides,
aga ma arvan ka üldiselt Tartus, et kuidagi inimesed leiavad
selle alati ülesse. Iga kord on sadu sadu sadu külastajaid ja see nagu toob
ja muidugi ka mujalt rahvast, võib-olla see ongi see,
mida tahaks veidi parandada, et ka teistest linnadest rohkem
siia kutsuda, aga Tartus küll ma tunnen,
et, et see üritus on nagu väga hästi toimima hakanud.
Aga kas paistab silma ka mingi selline tendents,
et nüüd, kui galerii töö on olemas, et ongi ka rohkem
hakanud aparaaditehasesse kunstnikke koonduma,
et seal on ju ka tegelikult ateljeesid, mitte ainult
galeriid ja ateljeedes, me toome tavaliselt augustis rohkem tähelepanu,
et siis kui on aparaaditehase festival ja sellel aastal,
siis ka juubelifestival, et siis on alati avatud uksed,
et kunstnikud saavad näidata, mis nad teevad,
kuidas nad seal töötavad. Aga jah, ka teisi kunstnikke, kes ei tööta ise aparaaditehase,
sest ka nemad saavad teha igasuguseid Poppab näitusi
või siis mingeid esinemisi, raamatuesitlusi
või selliseid asju.
Et ma arvan, et seda rahvast jätkub.
Et alati on kedagi uut, kes varem ei ole osalenud
või ei tööta seal või mis iganes.
No natuke paistab, et aparaaditehasest on hakanud saama meie
väikese Tartu väikene kunsti meka. Kas meil on üldse mingi ülevaade, et kui palju on
aparaaditehases nüüd nii galeriisid kui ka näiteks ateljeesid?
See on vist juba päris suureks kasvanud ja see on täiesti
kaja riide kohta, ma võin nii palju öelda,
et need ongi kuskil 10 kanti, aga lihtsalt iga kord galerii
töö ajal, aga tegelikult mujal ajal on avatud igasugused teised,
sellised näitused, pinnad või ka restoranid näitavad
erinevad kunst ja nii edasi, et see suurusjärk ka päris suur,
kui võrdled nagu mujal linnadega näiteks. Aga nüüd tänavu on siis tõesti galeriide öö Tartu 2024
programmi raames, mis nüüd siis teisiti on tänu sellele?
Kindlasti see, et me oleme kultuuripealinn,
on toonud natuke rohkem tähelepanu välismaalt,
et meil on üks Soome kunstniku, anti Eklundi näituse avamine,
kes just pöördusidki meie poole, sellepärast et me oleme kultuuripealinn,
et tahaks neid sõprussuhteid nagu hoida soojas.
Aga ma arvan ka see, et me samal ajal galerii tööga
korraldame siis ka aparaaditehase juubelifestivali. Et see on siis selline soojendussündmus päris festivalile,
et ma arvan, ka sellel ajal tuleb nagu kõige vägevam programm,
mis üldse on olnud.
Kuid võib-olla ta nüüd ma ei tea, nüüd oma suva järgi,
kuivõrd põhjalikult tutvustate seda programmi,
mis neid nüüd varsti nädalavahetusel ees ootab
Kaheteistkümnes galeriide, mis tähendab,
et meil on ühe õhtu tul seitse näituse avamist. Teeks iga, eks, peab vaatama, kuidas jõuavad nendel kõikidel käia,
aga ma arvan, et see retk saab olema väga huvitav,
et mõned helistavad niimoodi läbi joosta,
mõni helistab validagi ühe koha, sest et on ka näiteks tüpa,
kes siis teebki töötubasid, et ka seal saab aega veeta.
Aga nendest näituse avamisest algavad ERR-galeriis,
mis on siis karud ja pojad stuudiopoes?
Et seal on ühe ukraina kunstniku näituse avamine,
Sisson hakigaleriis, Soome kunstniku näituse avamine juba
näha seda tendentsi, onju siis on triksteris on Soome
kunstniku avamine ja siis Reedwool, mis on ka hästi huvitav koht,
et see ei ole nagu päris päris galerii, aga see on selline kontorigalerii,
et ma arvan, seal tasuks ka kõigil käia,
et näha, kuidas äkki ka enda töökohas arendada seda keskkonda,
kus sa töötad, et reede koolis siis on ka kontorigalerii,
siis seal on savimaalide näitus, avamine siis koridoris on
sealsamas prügikunstinäituse avamine ja siis Ongi ka plantaariumis,
mis on siis filosoofi tänaval taimepood,
et ka neil on ühe Pallase tudengi Anna-Liisa sääski
graafikanäituse avamine ja siis on ka mõned teised kohad
nagu kogu age 47 aparaaditehase rõdugalerii,
kus on siis juba olemasolevad näitused, aga saab ka
viimaseid päevi külastada ja siis on veel performansid,
mis on ka ainult sellel õhtul toimuvad üritused,
et kindlasti tasub ka sinna minna, et neid rohkem ei ole
võimalik mitte kunagi näha. Ja, ja siis on ka muidugi igasuguseid teisi kohti.
Et näiteks meedin aparaaditehase galerii,
kus me näitame Kristikongi väikest näitust
või siis on Valeval galerii, mis on siis Samelini
saapavabrikus selline ateljee ja siis on meil ka muidugi üx
afterparty'l ehk siis järelpidu ka, mis toimub sealsamas
Kogos ja käes ja mis muusikat ja kelle esituses seal kuulda saab?
Galeriid ametlik afterparty toimub siis Kogos
ja käes, kus on sellist tartu teetiaid muusikat kuulda,
et siis ma arvan, et see on üsna esmakordne võimalus
niimoodi galeriis võib-olla aga hommikuni pidu panna. Aga tulles nüüd veel rohkem kunsti juurde,
kes siis nende galeriide ööde puhul on märgata mingeid
selliseid žanre stiile või teemasid, et või ongi kõik
niimoodi väga mitmekesiselt koos või on tekkinud aastate
lõikes teil mingid teemad, mis kuidagi kasvõi intuitiivselt
kunstnikke järsku samal ajal kõnetavad?
Ma arvan, et pigem on see rõhk sellel mitmekesisusel tõesti,
kui mõelda, et iga kord on kuskil üle 10 näituse,
siis tõesti ma arvan, et huvitav ongi käia
ja vaadata neid erinevaid tehnikaid, et on skulptuuri,
näitused, graafikanäitused, maalinäitused
või siis üldse mingid audiovisuaalsed etendused
ja nii edasi, et ma arvan, et siukest ühist joont võib
lihtsalt näha nagu selle kaudu, kui palju ägedaid kunstnik
ja meil on ja ja kui palju ägedaid galeriisid on ette nagu
teemade järgi neid galerii töid siis ikkagi välja ei kuuluta,
selles mõttes. Et pigem jah, niimoodi ei taha piirata ka kuidagi kedagi,
et pigem ongi sihuke üleskutse, et näiteks alati on mõni
noor kunstnik, kes tahaks esimest korda teha
ja see annab nagunii hea platvormi, et ühe õhtu jooksul siis
näidata oma näitust mingile ma tea 1000-le inimesele siis
kõik need teised galeriid ka, et põhirõhk ongi nagu sellel
näitusel muidugi, aga samas ka siis sellel kohal,
et mõni inimene ei ole nagu elus võib-olla ühtegi korda
galeriisse sattunud, võib-olla mõni käib ainult muuseumides. Et siis see ongi nagu hea viis, kuidas võib-olla mingis
mõttes nähtamatult tulla esimest korda galeriis,
et kuna seda rahvast on nii palju ja sa saad kohe kuulda,
milles näitus räägib, et siis see võib olla nagu eemaldab
seda hirmu või, või sellist, mida inimestel tegelikult ikka
veel on. Tõesti väga soodne võimalus infiltreerumiseks,
kuid juba mainisite, et saab kuulda, et siis kas on ka
mingeid näitused seekord, kus kunstnikud on ise kohal,
kus nad tutvustavad, et tõesti saabki vahetult kõike kogeda
ja kuulda ja kusjuures keegi nendele valimistele kunstnikud kohal. Et alati saab muidugi näituse avamise hetkel natuke kuulata,
aga see ongi nagu hea võimalus pärast seda avamist ka see
kunstnik nagu kratist kinni võtta ja küsida,
kui julged.
Muidugi võiks julgeda, aga Ma arvan, et et nad kõik on nii
hea meelega, räägivad sellest näitusest ja tahavadki,
et inimesed saaksid teada, mille pärast nad selle näituse on
teinud või millest nad räägivad või mis tehnikad nad
kasutasid ja nii edasi, et see on kindlasti nagu hea
võimalus ka näha, kes on nende tööde taga. Tõsin alguses mainisite, et ETK tuuri aparaaditehase galeriides,
kas seda saab ka seekord külastada või millal tekivad
selleks võimalused ja meil on iga galeriide ööl erinevad tuurid,
et mina teen alati sellist galeriide tuuri,
ehk siis me käime põhimõtteliselt kõik galeriid läbi?
Küll see on väga nagu kiires tempos kindlasti,
kuna neid kohti on lihtsalt nii palju, aga jah,
siis ma iga koha juures räägin sellest galeriist natuke
ja siis ka saame natuke nendesamade kunstnikega rääkida ka
siis on aparaaditehasetuur, mis on inglise keeles
ja see räägib rohkem siis selle maja ajaloost,
aga samas käiakse ka läbi mõned galeriid
ja mõned sellised kohad, kuhu igapäevaselt ei satu. Ehk siis natuke selline ka eksklusiivne võimalus külastada aparaaditehast.
Ja siis meil on kunstnikutuur, Victoria,
kes on siis ukraina kunstnike keskaparaaditehases elab
ja töötab, et tema teeb siis sellist jah,
kunstniku tuuri, kus ta viib osalejad siis oma lemmikutesse kohtadesse,
oma lemmikutele, näitustele ja nii edasi
ja see on ukraina keeles.
Nii et tegelikult on lootust, et jõuab küll ühe õhtuga kõik
need galeriid läbi käia, kui hästi planeerida kõik läbi
ja et ma soovitan ikka läbi käia igal pool,
aga aga see on ka täiesti arusaadav, kui ei jõua,
sest see programm on tõesti väga-väga suur. Aga tõesti selleks, et tüürida meie vestlust lõpu poole
ning veel nentida taas kord, kui suur see programm on siis
võib-olla tooksite enda eelistusel välja paar-kolm soovitust,
mida kindlasti sel korral galerii tööl väisab?
Mina soovitaksin käi mõned avamised läbi,
ma arvan, et just käia näiteks Reedvooli kontori galeriis
ja siis näiteks hakigaleri ees, kus on skulptuurinäituse avamine,
aga samas ka näiteks aparaaditehase rõduga äris seal küll ei
ole avamist, aga seal on tüpa residentuuri kunstniku liis
ringi näitus, mis on ka kohane, on hästi äge. Ja siis ka.
Ma arvan, emplantaarium, mis võiks igaüks kunagi vähemalt käia.
Et seal on nagu, ma ei tea, maailma ilusam taimepood,
aga neil on ka sihuke väike putka, kus on siis galerii
näitused ka vahetamas, et ka seal on kell üheksa siis
graafikanäituse avamine.
Nii et kokkuvõttes võib öelda, et tuleb igati vägev
kunstirohke õhtu, et ma loodan, et need,
kes ei ole mitte kunagi varem nendes galeriides käinud
või isegi aparaaditehases käinud et kindlasti tulge
ja vaadake, mis õhtu endast kujutab, et nii palju kunstini,
palju foorumentseid muusikat, et ma arvan,
et sellest ühest õhtust saab 100 kultuurivajadusest
kindlasti rahuldatud. Ja meenutan ka kõigile kuulajatele, et siis esimesel märtsil
seada sammud Tartus aparaaditehasesse, kus toimub galeriide
öö ning soovime galerii töökorraldusmeeskonnale samuti
rohkelt jõudu ja inspiratsiooni.
Ning äsja oligi meil siin stuudios Stella tuss,
kes korraldab galeriide ööd ning kes pärjati äsja ka Tartu
noore kultuurikandja tiitliga.
Suur aitäh teile, aitäh.
