Täna toimub teine kontsert sarjas Aavik Salzburgis
ehk Mozarti viis viiulikontserti.
Varusin stuudiosse Hans Christian Aaviku,
tere tulemast, pere.
See on teil ühines sari koos Tallinna kammerorkestriga
ning Ale, et seal nii solisti kui kontsertmeistri rollis.
Sarja avakontsert toimus 30. novembril.
Millise tunde saite seal, et selle sarja jätkamiseks? See oli ülimalt inspireeriv kontsert tegelikult
ja kogu see nädal, millal me ette valmistasime,
see kuidagi tõesti täitis mind sellised tänutundega,
et üldse, et ma saan sellist projekti teha
ja sellist koostööd teha just Tallinna kammerorkestriga.
Et see nädal oli väga õpetlik.
Ma õppisin väga palju, sest tõesti sellel kontserdil ma
nii-öelda juhatasin, Guysoleerisin, kui üks minu seade tuli
seal lisapalaks, et tegemist jätkus. Ning sellel nädalal juba, kui me proove tegime,
siis kuidagi oli lihtsalt nii mõnus tunne jälle sama koosseisuga.
Sama helilooja nii-öelda, et me jätkasime sealt,
kus meil eelmine kord pooleli jäi, et see uurimine,
Mozart looming ning need viiulikontserdid,
et ma arvan, et iga kontsert tuleb tõeliselt eriline
ning tõesti tegelikult iga proov kõigi nende muusikutega
inspireerib mind väga. Et see annab mulle väga palju energiat uueks päevaks
ja et uuesti ette valmistada kõiki neid teoseid. Mida uut olete te Mozarti kohta teada saanud,
valmistudes nendeks kontsertideks? Oo, väga palju tegelikult selles mõttes ma olen hästi palju
põhjalikult uurinud, millist viiulimuusikat on üldse kirjutanud.
Ning Mul on siiski jäänud varem lapsepõlves mängimata mõned
teosed ning üks teos, millest me üldse midagi teadnud,
nimed, kontsert, toone kahele viiulile, mis tuleb siis
ettekandele hoopiski märtsikuu kontserdis.
Ning tegelikult ma kuidagi tunnetan aina rohkem,
et Mozart siis on võimalus tunda ennast väga vabalt,
et see on üks mõte ja üks asi, mida ma olen täheldanud. Et kui noored mängivad Mozartit, siis väga tihti kõlab
sellises raamis ning keegi ei julge midagi teha.
On öeldud, et Mozartist forte ei ole liiga valibjana,
ei ole liiga vaikne, kõik noodid peavad olema kuuldaval
ning et kuidagi ennast ei juleta sinna üldse sisse panna.
Aga tema kirju lugedes ja üldse mõeldes,
milline ta ise oli karakterina siis see kindlasti ei ole Mozart.
Vaid Mozart oli ülielav, tali impulsiivne Ta kirjutas ülikiiresti,
mis tähendab seda, et need mõtted voolasid tast lihtsalt
välja ning ta ju kirjutas ka sisse väga palju erilisi efekte. Ning kuna tal tõesti lemmik oli ka ooper,
siis me ei saa sellest kõrvale minna.
Et ikkagi ta on kirjutanud sisse erinevad karakterid,
isegi üks viiulikontsert, seal on nii palju eri karaktereid,
kes siis tulevad, kas mõned on samal ajal laval nii-öelda
ehk siis orkester ja viiul või, või siis on üks tenor
ja sopran, et, et seda kõike saab tegelikult välja sealt
tuua ning tema orkestratsioon on ka üli hästi tehtud
või peaks tõesti ütleme väga eriline, et hoopis teistsugune
kui barokiajast võib-olla, või see, mida tunti enne Mozartit. Et tema puhkpillide kasutus, seda kutsuti ka harmoonia music,
mis tähendas, et puhkpillid andsid sellist täpset värvi
sinna juurde, aga siis veel enam, kui kellelgi pillidest on
mingi soolo, siis see on tõesti väga läbimõeldud
ning et tõenäoliselt olekski minu põhisõnad,
oleks vabadus, värvid, mida Mozarti muusikas palju
ning tegelikult see rõõm, mida ta on suutnud oma muusikasse
sisse kirjutada. Ka sel kontserdil tuleb teil koos Tallinna kammerorkestriga
ettekandele kolm Mozarti heliteost.
Rääkige palun neist natuke lähemalt. Just esimeses pooles on siis kaks teost jällegi viiulile
ja orkestrile.
Nimelt seekordne lühivorm on tema C-duur rondo selle teosega
mul tegelikult pikema ajalugu, nimelt seda ma mängisin vist
esimene kord siin Eesti keelpillimängijate konkursil
ning see oli ka minu selline üks esimestest tõelistest
kogemustest Mozarti muusikaga, kus ma süvenesin mitmeid kuid
selle ühe nii-öelda kuue minuti või seitsme minuti pärast
ning see on tõesti erakordselt ilusti kirjutatud,
väga lihtsad meloodiad. Rondo tähendab siis, et on üks refrään nii-öelda ühest
meloodia ostmist kordub üks teema ning üleüldiselt seda on
lihtsalt hästi mõnus mängida ning nagu te enne mainisite,
sellel kontserdil on siis kavas Mozarti teine viiulikontsert.
Seda kontserti mängisin paar aastat vist tagasi erzoga
ning kuidagi see kontsert on saanud mulle väga hingelähedaseks.
Viimati esitasin ka seda meistrikursusele ühele väga
kuulsale dirigendile Ivan Figherile ning sealt sain väga
palju häid ideid, mida nii-öelda Eesti publikuni jälle tuua
ning teise poole. Me lõpetame Mozarti 39. sümfoonia ka, mis on olnud minu
nii-öelda suur soov juba tegelikult väga pikalt.
Et saaks seda kujundada ja saaks seda esitada.
Nimelt seal loomulikult ju kuulus viimane osa,
mis on tegelikult igas orkestri ationis,
on vaja igal viiuldajat mängida ja nendes proovides me siis
tegelesime just selle detailsusega ja ei saa salata,
et Tallinna kammerorkester oskab Mozarti muusikat mängida
väga hästi. Et see tegi minul juba elu väga keeruliseks,
et mida siis neilt veel nõuda, aga erakordne ongi see,
et nad siiski arenevad isegi nii, et, et me ei ütle vahepeal midagi,
võtame lihtsalt uuesti.
Et siis juba toimub seal mingi täielik muutus.
See Mozarti 39. sümfoonia, võib-olla veel huvitav,
et kui tavaliselt Mozarti koosseisus nii-öelda siis
viiulikontserdi seal rondo son, siis kaks poed
ja sarved siis sellest sümfooniast otsustas hoopiski oboe
ära võtta ning asendada kahe klarneti ka mis tähendab seda,
et ta üritas sellest sümfooniast leida võib-olla mingeid
muid värve, mida kindlasti poega teha ei saa,
et sellised pehmed, võib-olla magusad värvid,
mis sealt võib-olla välja siis tulevad ning seal on juures
juba siis trompetit Timpani mis tähendab siis,
et, et asi on juba läinud väga suursuguseks. Nimelt siis sümfoonia on tõesti eelmisel korral vist oli 25.
sümfoonia ning nüüd me juba tõesti oleme jõudnud uutele
nii-öelda redeli astmetele, sümfooniatega. Sarja avakontserdil andsite te võimaluse tutvuda ka Ameerika
helilooja žessimend kaameriga ja ka täna esitate ühe tema teosed,
millega see helilooja on teid ära võlunud. See on hea küsimus, kusjuures mul on kuidagi tunne,
kui ma kuulsin tema teoseid esimest korda,
siis ma tundsin, et vau, et täpselt see oli kuidagi puudu.
Mida ma olen alati mõelnud, et keegi võiks midagi sellist kirjutada.
Ma ju absoluutselt tegelikult teda isiklikult ei tunne,
ainult olen näinud videotest ja, ja mul on ülimalt hea meel,
et ka tegelikult sellel aastal ta võitis Grammy.
Nii et tegelikult ta jõuab tõesti ka igale poole nüüd,
et mul on sellest ülihea meel. Tema muusikas on mingi selline kergus, selline natuke bluu,
crashi stiil, natuke, võib-olla mõned sellised pop elemendid sees,
aga samas ta on teinud seda hästi tõstik geniaalselt.
Ta teab, kuidas kasutada keel, Pille Tõnise viiuldaja
ning seda on tõesti tunda, mis ta on kõik kirjutanud sisse,
meile partiidesse.
Ning Ma tundsin ka, et tahaksin kuidagi anda Tallinna
kammerorkestrile mingit uut repertuaari,
mida nad ei ole mänginud, et me saaks midagi täitsa esimest
korda koos avastada. Et need olid võib-olla need põhilised mõtted,
mis mul käisid läbi, aga aga tegelikult esmane põhjus on
siiski armastus selle muusika vastu ega rohkem,
et see ei olegi. Ja klassikaraadio teeb täna õhtul sellest kontserdist
otseülekande Mustpeade majast aga Hans Christian,
kuidas on teil läinud aasta algus ja mida see on kaasa toonud?
Aasta? Kus on läinud väga tihedalt, tegelikult on olnud väga palju kontserte,
on olnud väga palju esinemiseid.
Oli ka üks suur projekt, millest liiga palju rääkida veel ei saagi.
Aga võib nii palju öelda, et on oodata ühte plaadi ilmumist
loodetavasti siis selle aastanumbri sees.
Nimelt see on ka kindlasti eesti muusikale väga oluline.
Aga hetkel selle võib-olla jätangi sinnapaika nimelt jah.
Et toimus plaadi salvestust Taanis ning selleks
ettevalmistus võttis tegelikult väga palju aega
ning siis oli ka kontserdid Eestis. Kaheksa päeva jooksul oli siis siin kuus kontserti.
See oli tõeline selline maraton.
Et oli väga palju erinevat kava, aga, aga see oli väga-väga
tore võimalus ning Saksamaal on olnud ettevalmistused
ning tegelikult olen väga palju aega pühendanud ka just
selle kava õppimiseks.
Siin Tallinna kammerorkestriga. Nimetatud kontserdimaratonis oli osa kontserte,
pillifondi, kontserdid, eks ole.
Teie mängite nii Itaalia meistri matšiini viiulil,
mis kuulub Sappoosnini perekonnale.
Milline iseloom on sellel pillil? Mul on selline tunne, et, et see pill tõesti toob välja
mängija parimad pooled ning matšiini pillil on erakordselt
inimlik kõla.
See on midagi, mida ma olen otsinud päris pikalt
ning olen igal pool proovinud erinevaid pille,
kastradivaarisid ning Korneerisid ning ma ütleks,
et matšiini läheb pigem sellisesse Garnieri piirkonda,
kus on selline tume mahlane kõla. Ning sellel pillil on tõesti selline erakordselt inimlik
aspekt juures seda raske kuidagi teisiti seletada,
peab lihtsalt seda kuulma, et sellest aru saada.
Mulle väga meeldivad sele tumedad värvid,
samas ülemine register ei kriis ka nagu võib-olla mõnel pillil.
Et tal on pigem ka just selline avatud hääl
ja võib-olla isegi pehmemat sorti.
Ma erakordselt naudin selle pilliga uurida siis nii-öelda
neid vaikseid dünaamikaid ning kuidas on võimalik tõesti
põhimõtteliselt mitte mängida, aga et see siiski tuleks läbi
ja ja oleks suures saalis kosta, et see pill õpetab mind
tegelikult iga päev siiamaani. Ning see on, ma arvan, väga eriline omadus. Jaa, sellel pillil kõlavad nii tüür kui Mozart
ja absoluutselt.
Aga pühapäeva õhtul te osalejatega Flori Dante sarjas
Euroopa tippsolistid, et mida te sellest koostööst esile tooksite? Koostöö see on ka midagi, millest ma olen unistanud väga pikalt,
et ma saaks teha muusikat, testib ühe barokkansambliga
tõesti parimatega sellel alal see on minu jaoks pigem uus
külma Alemgi valdid ja loomulikult Bachi palju esitanud,
aga siiski võib-olla tooksingi välja.
Ma valisin seal esituseks Vivaldi, Est-tuur kontserdi,
mida ma olen tegelikult kuulanud juba lapsepõlvest peale.
Nimelt ma mäletan, kuidas Juliana Garmin Yola et emaplaat,
kus on siis Vivaldi neli aastaaega ning kolm viiulikontserti. Mulle meeldis iga kord, kui me sõitsime autoga kuskile
Tartusse või Pärnusse, siis ma kuulasin seda
ja panin jälle uuesti ja uuesti.
Ja, ja kohe kui Saale Fischer tuli minu juurde selle mõttega,
et ma võiks koos nendega muusikat teha siis mul tuli see mõte,
et vau, selleks nüüd parim võimalus seda ettekandele tuua,
aga tegelikult seal kontserdil tuleb väga palju väga ilusaid teoseid.
Me toome esitusele Anthony Mariiniga ühe lekkleeri,
kahe viiulisonaadi, mis on kindlasti väga virtuaalne. Ning lisaks siis minule on seal veel ka teised solistid.
Et see on tõesti midagi, mida ma ootan tohutult
ning need proovid algavad siis kohe pärast seda Tallinna
kammerorkestri kontserti.
Et tuleb üks väga põnev nädalalõpp. Nii et päevad täis kaunist muusikat absoluutselt
ja ka pühapäevasest kontserdist teeb klassikaraadio otseülekande.
Nii et head klassikaraadio kuulajad, püsige meie lainel.
Aga suur aitäh, Hans Christian Aavik rääkimast siin aitäh.
