Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Ja ta ei kuula rändajat. Tere me oleme nüüd oma saatesarjaga jõudnud seal Aafrikas,
Alžeeriasse ja paari viimase saate jooksul oleme ringi
vaadanud Põhja-Alžeerias ja pealinnas Alsiiris.
Ja eelmises saates sai kõneldud siis Salziiri linna
kristlikest ja islami pühakodadest ja samuti trite monumendist,
mis on selle linna vist kõige tuntum ausammas üldse.
Ja kõnelesin ka sellest talseeria uuemast ajaloost alates
prantsuse kolonisatsioonist kuni tänase päevani välja. Aga täna läheme täiesti Alzeeria teise otsa põhjapiirilt lõunapiirile,
seal laiub teatavasti see maailma kõige suurem kuumakõrb Sahara.
Ja täna ma kõnelen just selle kõrberetke algusest alates sellest,
kuidas me sinna lennukiga üldse saime ja
ja kuidas me ööbisime seal kõrbes telkides esimest tööd
ja hommikul saime tuttavaks oma toa reegidest,
teejuhtidega ja, ja nõnda edasi ja need reeglid on ikkagi sellised,
äärmiselt, et huvitav rahvas, et ma kõnele ka veidikene
nende ajaloost ja kommetest. Nii et tänase saate peategelasteks on siis too reegid
ja peateemaks meie seiklusrikka.
Kõrbeteekonna algus. Nii algab siis üks Too reegide laul.
Selle nimeks on igatsus ja üksindus ning seda esitab selline
ansambel nagu dinaari vend.
See Dinari vennan rahvusvaheliselt võib-olla kõige tuntum
Reegi muusika esitaja üldse juba paarkümmend aastat
ja dinaari Wen tähendab dualiki keeles kõrbeid.
Just nimelt kõrbeid ja mitte ühte kõrbe.
Ja see on väga tähendusrikas, sest seda reegi rahvas on
elanud seal Sahharras ju tuhandeid aastaid. Ja nende jaoks on niimoodi, et need ääretud alad jagunevad
väga paljudeks eri nägu ja eritegu kõrbeteks.
Ja igal sellisel kõrbel on omaette nimi ja see üldnimi
sahara ei tähenda nende jaoks mitte midagi.
Aga nüüd see muusikastiil selline omapärane
ja minu jaoks väga kaasakiskuv, seda tuntakse rahvusvaheliselt,
et nime all sahara pluus või siis kõrbepluus.
Ja kas ei kõlagi ta kuidagimoodi bluusilikult aeglaselt
ja nukralt. Ja selle sahara pluusi lahad on siis niisugune.
Seda lauldakse Too riigikeeles ja meloodiat on ka pärit
enamasti Reigi rahvamuusikast, aga laulusõnad on alati eriti
kellelegi isiku tehtud, et autor on olemas
ja sisu on ikkagi millestki tänapäevasest,
kas siis selle lauliku isiklikest muredest
või siis too Reegi rahva saatusest ja muust sellisest.
Ja need pillid, need ei ole ju rahvapillid,
vaid nüüd on ikkagi tänapäevased elektrikitarrid. Ja niimoodi siis selline omalaadne muusika tekibki.
Ja see laul, mis siin konkreetses kõlas,
oli siis niisugusest üksindusest ja igatsusest.
Ja selle sõnad olid umbes niisugused, et meie oleme oma aja vangid.
Aga meil on vaja ühte hoida ja ühiselt jagada oma kannatusi
või midagi sellist.
Ja need sõnad on siis väga selgesti kooskõlas selle ta Reegi rahva,
nüüdse üsna masendav olukorraga selle juurde ma jõuan siin
saates veel tagasi. Aga nüüd siis see meie minek sinna lõunal seeriasse.
Me lendasime öise lennuga öised lennud, Need on alati vähekene,
vastikud need.
Kusagil keskpaiku saime lennukis, siis lendasime hulka aega
parajasti nagu ja hakkan magama jääma.
Tuleb lennukil vahemaandumine, seisad mingisuguses
arusaamatus paigas, kottpimedas maas tervelt tund aega siis
lendad jälle hulka aega edasi ja sinna Dianeti lennuväljale
jõudsime me alles kella nelja paiku hommikul. Ja siis selgus, et hakka pihta, et kahel eestlasel olid
reisikotid arusaamatul kombel kaduma läinud.
Siis oli vaja seal lennujaamas sekeldada
ja nõuda, et neid kotte tagasi saaks ja täita tüütuid pabereid.
Ja sel ajal meie too reegidest, autojuhid lihtsalt ootasid
seal väljas kannatlikult ja nagu autodesse saime nii sõna lausumata.
Ta kihutasin sinna kottpimedasse kõrbesse
ja kihutasime mõnda aega kuni siis järsku tekkisid autode
valgusvihku mingisugused telgid, tavalised niuksed,
madalad matkatelgid, nüüd olidki püstitatud sinna tühjusesse
meie jaoks ja nüüd tuli siis taskulamp pidega kuidagi
kottidest välja otsida oma magamiskotid ja muu
ööbimisvarustus seada endale telgis ase valmis
ja nii kui pikali viskasid rid uimane nagu porikärbes kohe kustusid,
aga magada kaua ei saanud, paar tundi ainult,
sest kell seitse ajas päike ennast horisondi tagant üles
ja tuli kiiresti hommikut toimetuste kallale asuda. Meie, eestlased, panime siis telke ja varustust kokku
ja too reegid valmistasid, et lõkke peal hommikusööki.
Ja nüüd, kui oli valge, siis sain siis esimest korda näha,
kes need meie toreigidest saatjad üldse on.
No neid oli kokku seal, nii natukene üle poole tosina,
kõik sellised pikakasvulised, saledad hästi nõtkete
liigutustega ja nad kõik kandsid need toa reegide
rahvariideid ehk siismaani ulatuvat kuube
ja siis sellist erilist turbani või pearätti,
mida too reeglid nimetavad Lipphommiks. No selle litame järgi, teised Põhja-Aafrika rahvad need
alati ära tunnevad.
Aga mina olin sedamoodi riietatud Reece näinud tegelikult
esimest korda juba kusagil 30 aastat tagasi siis kui olime
seal Lõuna-Marokos ja seal oli siis selline kõrbelinn,
mille nimeks oli, kel mimm ja seal, kel miimis oli,
siis kaameliturg kaamelite juures seisid siis umbes
samasugused toa reegid, neid oli seal vähe. Marokos on neid üldse väga vähe, nad olid siia tulnud ainult
selle kaameli turu pärast.
Ja sealsetel turulistel olid siis seljas samasugused kuued
ja turbannid, aga need olid helesinist värvi.
Ja mina mõtlesin, et ah täpselt nii nagu oma raamatutest
Alatoni lugenud.
Reeglid peavad olema pealaest jalatallani helesinistes
riietes ja sellepärast kutsutakse toa reege sahara sinisteks meesteks,
noh nii ma olin lugenud. Ja no nüüd siin vaatan, et ühelgi mehel ei ole sinist värvi riideid.
Tegumood on küll sama, aga see kuue ja turbani värv on
igaühel eri värvi.
No mõtlesin, et kindlasti, kui vähegi aega saan,
uurin järgi, et miks siis niimoodi.
Aga meil oli algul hirmus kiire, panime asju kokku,
too leegid kirjustasid söögitegemisega nagu söök valmis,
Kuvistasime selle kiiresti alla ja korraga olid Reegi
meestel kiire möödas. Nad istusid maha rahulikult ja hakkasid pihta teetseremooniaga. Teetseremooniaid olen ma ju läbi teinud ka Hiinas
ja Jaapanis.
Ja noh, see too reegide tseremoonia ei olnud sugugi nii väga pidulik.
Aga see oli küll sama aeglane ja, ja sama rahulik.
Ja üks nendest Too reegidest oskas siis päris hästi ka
inglise keelt ja tema siis natukene kommenteeris kogu seda
meeste tegevust mehed omavahel eriti midagi rääkinud olid
üsna vait. Aga hästi rahulikud, kiiret ei ole,
võtame aja maha ja siis see oli siis niimoodi,
et lõkkesütele pandi mitu veekannu ja ühe kannu sisse
saputati hästi palju rohelise tee pulbrit
ja see anti siis keema ja seda keedeti seal,
no ma ütlen täitsa tubli pool tundi järjest. Ja siis hakkas selline tegevus, et et üks mees võttis selle
tõmmisega kannu ja hakkas sealt ümber valama seda tõmmist
teise kannu, kus oli lihtsalt kuum vesi.
Ja kui oli siis selle esimese kannu tühjaks kallanud,
siis võttis selle teise kannu ja hakkas jälle sinna esimesse
kannu kallama.
Ja siis jälle vastupidi, aeglaselt rahulikult,
ikka päris mitu korda. Ja paistis, et väga tähtis oli sealjuures see,
et valades peab selle kannukust kallatakse tõstma hästi kõrgele,
nii kõrgele, kui annab poole meetri kõrgusele
või veel kõrgemale.
Ja see, meie inglise keelt oskav tõlk ütles siis niimoodi,
et, et siin on põhieesmärk, et tuleb saada hästi palju vahtu.
Ja kui siis see osa oli lõppenud, siis valati see tee laiali
pisikesse klaasidesse. Tõesti, pisikesed meenutasid viinapitsa igaüks klaasi kätte,
kuna selle ette võtsin ja vaatasin siis minu meelest ta
ainult vahust koosneski.
Või siis noh, täpsemalt üks neljandik klaasist oli täidetud
sellise tumepruuni andmisega.
Ja kõik ülejäänud oli lihtsalt eks, valge vaht.
Ja meie tõlk selgitas, et, et see vaht sümboliseerib too
reegide jaoks valged turbanit. Ja et mida rohkem seda vahtu on, seda suuremat austust üles näidatakse.
Ja pidi oleme ka vastupidi.
Nüüd kui tee peal vahtu üldse ei ole, siis on see ta Reegi
poolt selge märguanne, et me ei austa sind mitte sugugi
ja hakkab parem kohe astuma.
See oli päris huvitav.
Ja noh, maitsesime siis seda tee sõõmu, oli ikka hirmus
kange niukene ehmatavalt. Lõika une silmist ära küll nagu tõesti mingi naps,
aga, aga see tseremoonia sellega pannud siis tehti veel kaks
ringi ja kas erinevat tõmmist.
Teine tõmmis oli siis nii, et sinna lisati hästi palju
piparmündilehti ja selle tõttu maitses äärmiselt
arromaatsena ja kolmandale pandi siis veel juurde ka suhkrut.
Ja see pidi olema kas siis märk tseremoonia lõppemisest
ja selle kohta käissis kommentaar. Kolmas tee peab olema magus nagu naine.
Ja noh, ma vaatasin kella ka, et kogu tseremoonia võttis
aega tubli poolteist tundi.
Ja selle aja sees siis tutvustati meile neid,
meie teejuht, räägiti sellest, mis tänased plaanid on
ja nii edasi.
Ühesõnaga, see oli niisugune rahulik süvenemine sellesse
päeva ja saime ka teada sõda, et reedel on raudselt kombeks
korraldada nisukesi pikki teetseremooniaid iga söögi järel,
see tähendab siis hommikusöögi, lõunasöögi
ja õhtusöögi järel. Ja selle tegelik mõte ongi selles, et võetakse aeg maha,
arutatakse rahulikult asju ja siis öeldi meile,
et meie viis eestlast jaguneme siis kolme maastorisse
ja igasse Mastorisse tuleb kaasa vähemalt kaks toa reegi üks
on siis alati autojuht, teine mingi muu amet,
mees, näiteks mehaanik või kokk või, või peatuskohtade valija.
See peatuskohtade valija, tema siis ülesanne oli see,
et otsib lõunasöögipaigad igal päeval ja ööbimispaigas igal päeval. Et tema amet pidi olema kõige vastutusrikkam.
Sest seal inimtühjas kõrbes ju mitte mingit mobla levi ei ole.
Kaarte pole olemas, kellelt KIKi nõu küsida ei ole
ja see koha valija on siis kõige kogenum mees,
kellel on ka väga hea siukene vaist ja mälu.
Ja tema siis tunde järgi valib neid kohti
ja suundi, kuhu minnakse.
Ja siis ma küsisin ka muidugi nende riiete kohta,
et miks need siis ei ole helesinised. Ja selle peale ütles meie tõlke, et, et see helesinine
sahara mees on ikka selline turistilegend,
et tegelikkuses ega Alttoa reegil rännakul kaasas mitmed
komplektid ja nad panevad neid siis selga vastavalt tundele.
Värvusel pole erilist täht, sest aga selle pearäti
ehk lihthami kohta oli siis niimoodi, et Neid pidi olema
kahte tüüpi pikemast kangast, teised lühemast kangast.
Ja kui on tuulevaikne, siis pannakse pea ümber Se lühemast
kangast leitham. Aga kui on tuul ja liivatorm, siis mehitakse enda ümber see
pikem liittham ja see katab mitte ainult pea,
vaid ka kaela ja kogu keha ülaosa.
Aga alati on nii, et vareigi nina ja suu peavad olema peidetud,
ainult silmad paistavad.
Ja see pidi tulenema, siis vanust ta reeglid uskumusest.
Et õhus liiguvad kurjad jõud ja kui mõni näoava on lahti,
siis nad võivad sealt inimese sisse minna
ja teda haigestuda. Ja siis mul tuli pähe niisugune kelmikas mõte,
et hiljaaegu oli just koroona üle maailma käinud.
Et huvitav, et selline asi on ju ka väga hea koroonamask.
See tõlk hakkas selle peale siis nagu naerma
ja ütles, et muidugi too reeglid teadsid ammu,
et üks niisugune üleilmaline nuhtlust tuleb inimkonda
nuhtlema ja meie olime selleks juba ammu valmis.
Ja ta rääkis ka palju muid huvitavaid asju,
ma kõike ei jõua rääkida, aga noh, näiteks niisugune
pisikene asi, et too Reigi naised ei kanna iialgi näokatteid,
vaid nende näod on alati avatud. Aga meestel on nii, et näed, nägu on kaetud.
Ja see oli ka huvitav, et reeglite ühiskonnas on naistel
meestega vähemalt võrdväärne positsioon või teinekord isegi kõrgem.
Et kuigi nad on ka islamiusulised, siis väga erinevad kombed
siiski võrreldes niisuguste tüüpiliste moslemitega.
Aga siis istusime juba autodesse ja läksime siis teele sinna
Dianiti linna turule.
Sealt oli vaja siis osta järgmisteks päevadeks seda
igasugust provianti. Siin kuuldus nüüd järgmine jupp sellest ta reeglide ansambli
tina riiveni laulust, igatsuse üksindus ja see on ka
muuhulgas unistavad sellest, kuidas nad saavad ükskord taas
ühtseks rahvaks ja kuidas neil on oma, et riik
ja vot selle koha peal võib-olla on siin saates paras aeg
hästi lühidalt, et mõelda, et mis rahvas need riigid
üleüldse on ja milline on olnud nende ajalugu.
No praegu on neid kokku ligikaudu neli miljonit,
väga suur rahvas ju, kui nii mõelda, aga nüüd elavalt
Sahharas äärmiselt hajali, nii et kõige rohkem on neid
niigeris ja maalis. Päris palju on ka Alžeerias, Liibüas, Mauritaaniast
ja veel teistes riikides.
Ja huvitav on see, et seda toheegide täpset arvu mitte keegi
ei tea, sest nad on niivõrd liikuv rahvas
ja mitmed riigid, kus nad elavad ei pea neid üldse kellekski,
nii et seal pole üldse teada, kui palju ta reegel nende
riigis on. Aga mis puutub reegide ajalukku,
siis on üllatavalt pikk, ulatub ajaloolaste hinnangul lausa
4000 aasta taha. Ja näiteks antiikaja kroonikud kirjutavad nendest tihti
päris pikalt ja enamasti iseloomustavad neid kui hästi
tugevat ja sõjakad rahvast.
Ja too riikidel on selle pika aja jooksul olnud ka mitu
korda tõesti omaette riik.
Üks vanemaid selliseid on teada 1500 aasta tagant.
See asus praeguses Lõuna-Alžeerias hoogari mägedes.
See oli vägev kuningriik. Kõige legendaarseks valitsejaks oli seal mitte kuningas,
vaid kuninganna, kuninganna Tinn hin on.
Ja hilisematel aegadel oli too riikidel samuti oma riik,
see tekkis siis jälle kadus.
Kõige viimane riik oli muide üllatavalt hiljuti selle nad
kuulutasid välja 2012. aastal, mõelge siis kõigest tosinkond
aastat tagas, panid sellele riigile nimeks.
Vaat ja see oli hästi suur territoorium ulatus Maali riigist
veel ülegi kõrvalriikidesse. Ainult et sellel Asavaati riigil oli see häda,
et see kestis ülilühikest aega ainult üks aasta.
Siis teda enam ei olnud ja teine häda oli see,
et selle ühe aasta jooksul mitte ükski maailma riik Asa
vaadi riiki ei tunnustanud.
Aga selliseid nurjunud katseid oma riiki teha on too
reegidel viimastel sajanditel olnud aina uuesti
ja uuesti. Alati käib see umbes sama stsenaariumi järgi,
algab võimas mäss, mehed, saavut, võtavadki oma
sõjajõukudega algul teatud edu, aga siis tulevad võimsad
armeed ja uputavad kogu selle mässuverre. Ja selle tõttu, et nad nii isepäised on ja tahavad aina oma
riiki saada.
Need naabrid üldiselt neid ei salli, need on tavaliselt suuremad,
tugevamad naabrid.
Ja selle tõttu on too riigid väga sageli sellises
alavääristatud ja ahistatud seisundis, aga see on muutnud
neid ainult veelgi trotslikumaks ja eneseteadvamaks.
Aga nüüd sealt netiturul seal siis algas see toidumoona
kokku otsimine, meid paluti ka appi, et nad pole eestlase
iial näinud, mida te süüa tahate, aga nad olid küll kokku
puutunud siis muude euroopa huvi ränduritega
ja meie ütlesime, et me sööme neid samu toite,
mida muud eurooplased siis hakkas neil kergem ainult ühe
toidu osas oli meil siis natukene nagu vaja neile survet avaldada. Nimelt olid nad ostnud natukene tomatit,
natuke kurki, natuke salatit, aga hästi vähe.
Ja me siis palusime, et, et kas saaks ikka rohkem,
et me väga armastame niisugust rohelist salatit.
Ja eks nad siis ostsid, kui me palusime.
Aga järgmistel päevadel, kui me olime kõrbes,
siis nad ikka vaatasid ka, et, et kas me ikka tõesti sööme
kõik need laadungit ära, mis nad olid meie jaoks kokku
ostnud seda tomatit, kurki ja ja salatilehti
ja muud. Ja siis nad hirmsasti imestasid,
et kui palju me seda endale võime sisse Vitsutada,
sest too Reekidel ei ole sellist kommet,
et toidu juurde süüakse mingit värsket salatit. Ja seal turul saime siis ka omapead natuke ringi vaadata
ja ühe koha peal jäin ma seisma nagu naelutatud.
Sest see oli niisugune, kus oli siis väljas käsitöö.
Ja seal ma silmasin Reegi risti, toreigi rist,
ektoreigi, kompass minu jaoks hirmus tähtis asi,
noh, selline võib-olla viie sentimeetri pikkune,
hõbedast tehtud, ülemine osa on ümmargune,
alumine on rombikujuline. Ja tal on siis ka neli eri suundadesse sirutuvad haru.
Selle järgi teda siis ristiks nimetatakse.
Ja see lugu miksrist mind nii väga erutas oli see et 30
aastat tagasi, kui me olime Marokos seal kelmilinnas siis
tulid meile tänaval vastu kaks viisakalt riides Maroko nurmest,
oskasid hästi inglise keelt, ütlesid, et meil on siin nurga
taga tore käsitööpood, minge ja vaadake,
me siis läksime. Ja seal oli palju põnevaid asju, aga üks nendest oli
kahtlemata seesama toa Reegi rist.
Ma hakkasin selle vastu huvi tundma, nemad siis kohe seletama.
See on niisugune toa reegide kompass.
Et koi nad kõrbes ringi rändasid.
Siis oli see neil nii-öelda suunanäitajaks
ja et nad rändasid alati öösiti teha valge,
sest päeval on ju kõrbes liiga palav. Ja selle järgi leidsid nad alati kätte põhjanaela asukoha.
Ja põhjanael ju teatavasti püsib aasta ringi taevavõlvil
alati põhjakaares.
Ja selle järgi on siis tõesti hea rännates suunda hoida.
Aga vot see põhjanaela nimetamine, see oli jälle minu jaoks
väga tähtis, sest ma pean põhjanaela oma lemmiktäheks.
No mul on lihtsalt kombeks maailma põhjapoolkeral,
ükskõik kus ma olen ja seal on taevas selge. Kõigepealt otsin alati üles põhjanaela.
Nigol on leitud, nii tuleb kohe niisugune kindel,
selge tunne, sugune.
Et ma tean, kus on ilmakaared.
Ma tean, kes ma ise olen ja muud niisugust noh,
sihukene tunde asi lihtsalt.
Ja, ja nüüd siin neid ta riigiriste vaadates neid olid seal mitmeid,
Nad olid eri suurusega erihinnaga, kohe hakkasin valima,
valisin enda jaoks sobiva välja, ostsin ära
ja riputasin endale kaela. Ja ma olin enda jaoks pärast Marokot hästi selgeks teinud
mis asi see too Reigi Risti ikkagi on?
Noh, siis ta ei ole õieti kompass, vaid ta on pigem ränduri amulett,
et või, või kaitsevahend tagab reisil oli
ja hea õnne.
Ja too reegidel pidi siis olema niimoodi,
et selle esimese risti kingib isa oma pojale siis,
kui ta on täiskasvanuks saanud. Ja see on siis nagu niisugune märguanne,
et nüüd võid sa kodust lahkuda ja minna kus tahes ilmakaarde.
Ja nüüd, kuis Reegi rist, et mul kaelas oli siis ma tundsin,
et nüüd olen ma ikka hästi valmis selleks Sahara kõrberetkeks. Aga nüüd selle, too reegid, ansambli tina reivimuusika kohta
veel nii palju.
Et iga kord, kui ma siin kodus seda kuulan,
kerkivad mu silme ette silmapilk need lõputud Sahara kõrbetasandikud,
mida mööda me siis järgmistel päevadel sadu kilomeetreid
maha sõitsime.
Ja see seos Ta on lihtsalt sellepärast ütlesin muusika kõlas
meil seal autos vahetpidamata hommikust õhtuni välja. Selle põhjuseks oli see, et meie autojuht oli suur selle
ansambli fänn.
Ja oli vahva, kuidas ta ise sellele muusikale seal kaasa elas.
Hoidis kahe käega kindlalt rooli, aga sõrmed rooli peal lõid
kogu aeg rütmi kaasa ja vahel kuulsin sinna tagasi ringi
peale isegi tema niisugust kaasa ümisemist.
No see oli küll summutatud, sest nina ja suu olid ju kaetud
selle suurätiga. Aga mulle see kõik väga meeldis.
Mulle tundus, et, et need maastikud, jänesemuusika nad nagu
võimendavad 11 või moodustavad ühtse terviku
ja sellepärast on see muusika ka praeguseni minu jaoks üks lemmikmuusikuid.
Aga siin saab see tänane saade otsa ja järgmises saates
läheme siis sinna Sahharasse ja vaatame,
missugused seiklused meil seal ette Tulevad siin kuula rändajat. Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Friik kuula rändajat.
