Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat kere.
Me oleme nüüd sellel hooajal seal Aafrikas viibinud juba
mitme saate jooksul Alžeerias ja seal oli mul siis õnn käia
alles pool aastat tagasi.
Ja eelmises saates jõudsime välja lõunal seeriasse Sahara
kõrbesse ja alustasime oma toa reegides teejuhtidega retke
sealt Chaneti kõrbelinnast.
Ja täna ma siis jutustan, mis nendel järgmistel päevadel
meil seal kõrbes edasi juhtus. Kõnelen paikadest, kus me käisime, ja kahest kõrbeoaasist,
kus me öö olime ja nendest mõistatuslikest kaljujoonistest,
mida me seal mitmetes kohtades uurisime ja mõistatasime. Ja need joonised on ju siis aegadest, kui Zachary olnud
üldsegi kõrb vaid oli elust tulvil, savann. Nüüd ta tahab Niimoodi algab üks toa reegide rännulaul mida laulab
ansambel dinaari Venn.
Ja eelmises saates ma õieti juba kõnelesin sellest ansamblist,
tema taustast ja sellest, et ta on rahvusvaheliselt vist
kõige tuntum tuareigide bänd üldse.
Ja kõnelesin ka sellest tina riiveni Iseralikust,
muusikastiilist, mida nimetatakse sahara bluusiks.
Ja mainisin ka seda, et see tina riiveni muusika kõlas meil
seal kõrbereisipäevadel autos hommikust õhtuni. Põhjus selles, et autojuht oli selle bändi fänn
ja ka minule hakkas nende päevade jooksul see muusika väga
külge sest midagi pluusiliku selles muusikas on.
Ja ma olen ise suur bluusi austaja.
Ja praegu on niimoodi, et kohe, kui ma siin kodus seda
muusikat kuulen kerkivad iseenesest mu silmade ette need
kõrbemaastikud millised nad. Olid põhiliselt olid siis kas liivakõrbed
või kivikõrbed, mõlemad sellised üksluised
ja ääretud ja ilma igasuguse roheluseta.
Ja just sellepärast, et nad olid nii ääretud
ja tühjad. Siis nad hakkasid minu jaoks mõjuma väga lummavalt.
No mingi vahe neil liiva kõrbetel kivikõrbete Loli
liivakõrbed olid siis heledad, tihti päikese käes täiesti
silmipimestavad kivikõrbed jällegi niisugused tumedad. Sest need kivi kõrbet koosnesid eri suurusega tumehallidest,
kivi kamakatest.
Ja üleüldse ütleksin, et kivikõrb mõjus süngemalt kui liivakõrb.
Mitte ainult sellepärast.
Ta oli tumedamat värvi vaid ka sel lihtsal põhjusel,
et seal kivikõrbes oli vaevaline liikuda,
seal olid ju erisuurused kivikamakad rataste all
ja see vedas kiiruse maha ja auto muudkui õudses rappus
nende kivide otsas. Ja veel maastikud, mis sellele lõunal seeriale väga
tüüpilised olid, olid niisugused kõrbe kaljumaastikud.
Seal vahepeal oli siis ka liiva või muud tasast maad,
aga tüüpiline oli, et silmade vaateväljas oli alati mingeid
kaljusid nihukesi, suuremaid, väiksemaid,
tumepruuni värvi.
Nad olid siis liivakivist ehk siis nagu algselt võib olla helepruunid,
aga siis päike olinat pleegitatud nii sihukeseks,
tumedaks. Ja vahel moodustasid need kaljud ka niisugusi
kogumikke või siis ka selliseid ahelik. Ja nende vahel me siis sõitsime.
Ja need kaljukogumikud olid mõnigi kord niisuguse sõõria
kujuga ja hambuliste teravikega ja nii meenutasid nad
mingeid muistseid, sihukseid, fantastilisi kindlusi.
Ja mõnikord olid need Kalju kindlused peaaegu tuiskliivade
poolt ära vallutatud, nii et vaid kõige kõrgemad kaljutipud
paistsid sealt veel liiva alt välja.
Aga need sirged kaljude ahelikud, need olid,
noh, umbes nagu mingid üleloomulikud hiina müürid ikka
kümnete meetritekõrgused vertikaalid. Ja vahel oli siis tuul nende sisse miljonite aastatega uuristanud,
selliseid okka augud olid teinekord suured,
no umbes nagu mingid väravad või, või võikaared.
Ja siis oli vahel väga põnev autost välja astuda
ja nende triumfi kaarte vahel veidikene ringi seigelda
ja neist pilti teha.
Aga need kalju vertikaalid olid meile ka väga tänuväärseks
varju andeks. Näiteks siis, kui me pidasime lõunapausi
või kui seadsime ennast ööseks kuskile laagrisse ülesse.
Sest need kaljud kaitsesid nii tuule kui selle tuiskliiva
kui päikese eest.
Ja nendest lõunapeatustest jäi kõige rohkem ikkagi meelde
see kõige esimene ja peamiselt sellel põhjusel,
et me ei teadnud, kuidas too reegide moodi lõunapidamine
üldse toimub. Ja see oli siis niimoodi, et kõige ees sõitis see amet,
mees, kelle siis ülesandeks oli leida õige lõunapaik
eelmises saates ma rääkisin, see on väga hinnatud areek,
tal on suured kogemused ja väga hea mälu.
Nii et ta siis valib alati eriti selle päeva jaoks nende
olude jaoks kõige sobivama kaljuserva.
Ja hea on, et seal on siis ka niisugune nišš seal selle
vertikaali sees, kuhu me siis kõik ära mahume,
niisugune nagu kaljutuba. Ja siis, kui me selle leidsime, siis väga kiiresti suutsid
need Oreigid teha üles lõke ja selle peal söögi valmis teha.
Nii et toit oli tüüpilised nisugune, röstitud aedviljad,
erinevad aedviljad ja siis sinna juurde liha
ja kalakonservid.
Ja siis nii-öelda magustoiduks siis kas apelsinid või,
või mingid muud niisugused troopilised puuviljad.
No väga meeldiv matkatoit, ma ütleksin. Ja siis kehakinnituse järel tuli see pikk rahu,
Orlik, too reegide teetseremoonia.
Sellest ma eelmises saates rääkisin, see kestis vähemalt
tunni ja siis selle järel seal esimesel päeval arvasin,
et noh, nüüd on lõunapeatus peetud.
Istume autodesse, liigume edasi.
Aga mitte midagi sellist ei juhtunud.
Ta reeglid sättisid ilma meile mitte midagi,
seletamata ennast sinna liiva peale siruli varju kalju varju
ja hakkasid omavahel lobisema, lobisesid,
lobisesid ja siis vaikselt hakkas ühel teisel silm kinni
vajuma ja viimaks nad kõik seal lihtsalt tukkusid. No mina olin rühmajuht, Ma ei saanud millestki aru,
pidin selgust saama, läksin tasakesi selle meie too reegide
juhi juurde, kes inglise keelt oskas ja küsisin,
et et mis siin nüüd toimub ja ja kaugel siin oleme.
Tema nagu imestas, et nad, aga praegu on ju keskpäev,
Sahharras mitte ükski mõistlik olevus ennast keskpäeval ei liiguta.
Ja et kui kaua me siin oleme, kust mina tean,
võib-olla tunni, võib-olla kaks nagu tunne on pärast kella
pealt vaatame, kui kaua me siin olime. Ja soovitas siis ka meile, tehke samamoodi nagu meie,
heitke pikali, unustage ära igasugused mured.
Võtke rahulikult, no mis meil muud üle jäi,
seadsime ka siis midagi endale külje alla.
Heitsime sinna kalju varju maha ja peab ütlema,
et need paar tundi möödusid üsnagi kiiresti.
Ja siis, kui nemad tõusid, siis tõusime ka meie,
istusime autodesse ja sõitsime edasi. Järgmistel päevadel ma ütleksin, sai see too reegide komme
meile väga kiiresti omaseks.
Need juba lõunasöögi ajal hakkas tunduma,
et oi, et unemati viskab täna ikka väga palju liiva
silmadesse ja taina unisemaksja unisemaksja teed ka joodud
siis ei kujutagi ette, et muud ei olegi võimalik teha,
kui tuleb kohe pikali visata ja mõnusasti mõned tunnid põõnata.
Aga sellest esimesest päevast ei veel hästi meelde ka üks
kaljukoobas seda. Me läksime vaatama pärast lõunapausi.
Ta oli niisugune suhteliselt tühikega hästi kõrge koobas
ja siin jutustasid, räägid meile vana ja kummalise loo.
Nimelt siis niimoodi, et kunagi olisi läheduses olnud üks
tore naine, kes oli millegipärast jäänud kõrbesse üksinda
ja ta oli lapseootel ja ta oli hakanud sünnitama tema
sünnitus ei läinud hästi kohe peale lapse ilma tulekut,
ema suri. Aga et beebi oli olnud nii elujõuline,
et roomanud ema rinna juurde olnud sealt piima. Ja järgmistel päevadel teinud ta samamoodi.
Piim ema rinnas ei lõppenud ja laps kasvas nädalatega suuremaks.
Ja siis mõne kuu pärast oli ta õppinud juba roomama
ja siis, kui ta juba oskas roomata, siis kõige palavamal
ajal päevast Roomas siia koopasse, kus me need praegu olime
ja ootas seal õhtuni, kui siis juba õhtuhämarus saabus
ja oli parajalt jahe ja siis roomas jälle ema juurde,
jõi piima ja siis hommikul jälle sinna koopasse tagasi. Ja selle vahetpidamata roomamisel oli siis sinna liivale
tekkinud selline selgesti märgatav rada.
Ja ükskord siis mitme kuu pärast olid siit mööda läinud
tuareekid oma karavanniga kogemata, see on niisugune
nurgatagune paik ja siis nad nägid liival neid imelikke
jälgi ja leidsid siis nii lapse kui ema surnukeha
ja lapse võtsid nad endaga kaasa ja ema matsid maha
ja see ema matmise paik on, on seal tähistatud seal
siiamaani näha, see on selline kividest ring liiva peal,
muud midagi. Sellised need too reegide. Matusepaigad seal kõrbes tavaliselt ongi vot
ja selle loo järgi siis kannab see koobas roomava lapse
koopa nime. Ta. Nüüd. Siin kuuldus need taas üks lõik sellest ta reegida ansambli
tina riivani kõrbebluusilaulust.
Minu meelest niisugune karmivõitu muusika,
aga sahara ongi karm.
Minu meelest väga hästi sobivalt kokku need muusikaajase kõrb. Aga nüüd, sellel samal esimese päeva õhtul leidsime me siis
niukesed telkimispaiga, mis asus kahe kõrge kaljuaheliku
vahel tõesti ideaalne kõrbelaagrikoht hästi kaitstud tuule
eest ja ja päikese eest ja kõige muu eest.
Ja seal me siis ööbisime ja järgmisel hommikul hästi vara
läksime niisugusele jalgsimatkale.
Hästi vara sellepärast et õhk on päikesetõusu järel kõrbes
täitsa meeldivalt jahe. Ja see mõte oli siis selles.
Kõnnime silmalt otse üle nende liivaväljade
ja vaatame, mis jälgime, tee pealt siit tiivalt leiame.
Ja siis mingil ajal saavat Oreegid selle laagri kokku pandud
ja jõuavad meile autodega järgi, siis istume autodesse
ja jätkame oma oma autoreisi.
Mida nende jälgede kohta öelda, no neid oli seal hästi näha,
sellepärast et seal Polnudki muudkui selline sile liivapind. Aga jälgi oli, oli võrdlemisi vähe, aga midagi me siiski leidsime.
Näiteks kõrbejänese jäljed, need on umbes samasugused kui
meie halljänese omad, aga väiksemad.
Ja siis nägime ka kõrberebase ehk fänne,
ehkki jälgi need jooksid täpselt samamoodi seal liiva peal
nagu meie rebase jäljed lume peal, aga nad olid ikka imetillukesed.
Noh, täitsa niisugune tunne, et see peab olema rebasepoeg,
Janno eksime ennekongi. Hästi pisikene Rebane.
Ja nende mõlema looma kohta ma olin lugenud,
et nende ise rasvaseks on see, et neil mõlemal on hästi
suured kõrvad, kõrvad aitavad neil siis kõrbekuumuses oma
kehatemperatuuri madalaks jahutada.
Ja leidsime ühe koha peal ka šaakalijälgi.
Ja selle siinse šaakali liiki kohta ma teadsin,
et see on täpselt sama liik, kes nüüdseks on ka Eestisse
jõudnud ja mõtlesin, et no see šaakal on ikka ju
imetlusväärne loom, tunneb ennast seal sahara puu asest
leitsakus sama koduselt kui meil siin külmas
ja rõskes Eestis. Aga noh, kõndisime, kõndisime, lõpuks jõudsid autod meile
järgi ja siis juba jätkasime tundidepikkust minekut sellest
netilinnakesest aina põhja poole.
Ja nii nagu eelmisel päeval ei näinud me seal kõrbes mitte
ühtegi märki inimesest, ei olnud seal ei teid
ega eluasemeid ega midagi muud.
Ja alles siis päeva teisel poolel silmasin korraga kaugel
keset kivikõrbe lonkimas väikest üksildast eeslite salka
ja natuke maad edasi. Sattusime ka poolele rosinale, kaamel karjusid,
mitte kusagil näha ei olnud.
Siis küsisin selle meie teejuhi käest, et miks nad siin siis
mind omapead ringi hulguvad, et kas nad on maha jäetud
ja ja lihtsalt peremees on nad hüljanud.
Aga tema ütles, et mitte mingil juhul, et neil on kindlalt
peremees olemas.
Niimoodi siin Alzeeria kõrbes neid loomi tavaliselt
karjatataksegi hulguvad lihtsalt omapead laialt ringi. Aga siis see ala, kus nad nüüd olid selle kohta ta ütles,
et et see on suurepärane loomade karjamaa,
no mina ei saanud sellest kuidagi aru.
Ümberringi vaid kivilagendikud, mitte ühtegi väiksematki
rohelist liblett.
Aga too reiki pilguga ta teadis, et see on nüüd niisugune koht,
kuhu kevaditi tuleb siiski päris palju vihma
ja tuleb isegi nii palju, et kogu see väli jääb tulvavete alla. No seda oli raske ette kujutada, et siin laiuks üks
niisugune suurveteväli.
Aga nii see pidi olema, see pidi olema väga lühikest aega.
Pinnas on siin ju tohutult kuiv, imab vee kiiresti endasse,
aga vot need kivid aitavad siis seda niiskust säilitada
ja seal kivide vahel saavad siis mingisugused pisikesed
taime nääpsud ikkagi tärgata.
Ja need kohalikud eeslid ja kitsede kaamelit,
kes siin siis laialt ringi hulguvad nad on väga osavad neid
pisikesi rohelisi näeb see siis üles otsima. Ja Nad on ju nii vähenõudlikud, kui nad saavad päeva jooksul
kokku kõhtu kasvõi mõned ampsud sellist rohelist siis nende
jaoks sellest täiesti aitab.
Ja kui me nüüd sealt karjamaalt edasi sõitsime,
siis pidime järsku peatuma ühe hästi avara
ja sügava oru ees seorkoliku kilomeetrite laiune,
sadade meetrite sügavune.
Ja kui me siis autodest välja ronisime ja sinna alla orgu vaatasime,
siis oli seal oru põhjas näha kaljude vahel looklemas
peenikest hõbedast jõelinti ja jõe kallastel seisid rivis
datlipalmide read. Ja siis saime teada, et see siin on nüüd ühe oaasi algus.
Vasenimi on Hariri oaas ja siit allavoolu laieneb see kohas pidevalt.
Ta on mitmete kilomeetrite pikkune ja selles faasis elab
kokku tervelt tuhatkond inimest.
Ja Nad ütlesid ka seda, et nüüd läheme sinna alla orgu,
vaatame seal ringi ja täna öösel ka ööbime seal gaasis.
Jaa, laskusime üsna Niukest, järsku looklevad teed mööda
sinna oru põhja ja kogu see maastik muutus nagu nõiaväel. Siin oli siis selle asemel, et oleks elutud liivad
ja kivid igal pool hästi palju rohelust,
hästi palju vett, et mingisuguseid veesilmi mingisuguseid
ojasid vulises ja muidugi oli seal päris palju maju majade
ümber sellised suured aiad täis troopilisi viljapuid
ja ilutaimi.
No niisugune kaunis kontrast sellele meie eelmistele päevade
vaadetele ja tselluloosi keskosas jõudsime siis põhikülasse,
see oli juba peaaegu täiesti linna mõõta. Seal olid olemas kool, politseijaoskond,
polikliinik ja muud niisugused tähtsad asutused.
Ja need hooned seal selles põhikülas olid küll väga
eriilmelised eri aegadest.
Mõned olid sellised hästi vanaaegsed võib-olla rohkem kui sajandivanused.
Need olid niisuguse ümara põhiplaaniga ja laotud suurtest
kandilistest kividest ja ka teised hooned olid täiesti
kaasaegset kahekordsed, valge, krohviga kaetud,
ühesõnaga niisugused nagu Neid, me näeme ka siin mõnikord Eestis. Ja Meie muidugi igatsesime kõige rohkem ennast puhtaks pesta,
sest seal kõrbelaagris olime saanud seda teha ainult
kanistri veega nimede kuidagi hädapäraselt.
Ja siis meie teejuhid viisidki meid sinna kohaliku motelli,
kus me ka õhtul pidime ööbima minema.
Ja noh, see motell oli niisugune imelik,
niisugune natukene niukene araabiapärane koosnes vanamoodsatest,
kivi, hütt, tidest Eestis oleks arvanud,
et need on niisugused armetud majad. Aga siinsetes oludes olime me erakordselt rõõmsad,
sest selline kivihütt.
Ta oli igal juhul palju parem kui telk, kus me eelmistel
öödel olime olnud.
Ja mis kõige tähtsam, siin oli torudes lõputult palju vett.
Keerad kraani kohe vesi tuleb, no milline luksus,
aga sellest saad sa aru ainult siis, kui sa oled tulnud
sealt kõrbest. No ja siis me küürisime seal ennast mõnuga puhtaks.
Aga see v isu oli nii suur, et küsisime.
Ta, kas siin mõnes looduslikus veesilmas on võimalik ka
suplema minna.
Ja nemad ütlesid, et muidugi ja viisidki meid siis ühe
sellise juurde.
No see looduslik bassein seal Oasis, see tundus täiesti paratiislik.
See asus madalate kallastega kaljus sängis,
vesi oli puhas ja läbipaistev ja kalda palistasid siis
palmid ja õitsvad taimed. Kõige rohkem õisi, oli ühel niisugusel põõsal,
mille nimeks on ole Ander.
No see on mulle varasematest reisidest tuttav,
teda on looduslikud päris palju nii Aafrikas kui Aasias aga
need õied on tõesti kaunid ja, ja neid on palju.
Aga nüüd, kui me hakkasime nüüd sinna basseini sisse minema,
siis selgus üks, aga nimelt need kohalikud inimesed käivad
siin suplemas väga teistsuguste reeglite järgi,
kui me oleme harjunud siin Euroopas. Põhiline on see ujumiskostüüm.
No eesti mehed said veel kuidagi hakkama seest meeste
dresskood on siis selline, et ujumispüksid ei tohi olla liibuvad.
Aga kui nad on niisugused suured ja lotendavad,
siis Need on okei.
Aga vot naistel läks asi ikka päris keeruliseks,
sest islami tavade kohaselt, et peab olema nii,
et kui daam vette läheb, siis peab tema keha olema üleni kaetud,
mis tähendas siis seda, et kohalikud naised käisid seal vees
kas siis kleitide või siis niisuguste pikkade kitlit,
ega ja nüüd oli meie kolmel eesti naisel küll nuputamist,
et mida nüüd siis ikka teha, et kangesti tahaks vette minna. Midagi mõtles igaüks välja, mõni läkski kohe kleidiga sinna vette,
mõni siis mässis endale keha ümber selle pika saunalina,
mis oli kaasa võetud ja läks sellega, see läks ka läbi
ja suplemine mõnusasti ja pikalt tehtud.
Läksime siis jälle oma motelli tagasi, panime selga oma
parimad riided ja läksime sinna küla vahele patseerima.
Seal oli igasugust huvitavat vaatamist, ka minu jaoks oli
kõige põnevam kohalik külapood, mitte sellepärast,
et mida seal poes müüdi, vaid sellepärast,
millised inimesed seal poe ümberringi liikusid. Ja nende inimeste hulgas jällegi oli minu jaoks kõige
põnevusttekitavam aru saada, et kes nendest siin on
Alžeerlane ja kes on salaja üle piiri tulnud inimene
sest vaat siinkandis on ju nii, et siinsamas lähedal on
liibia piir ja niigeri piir.
Ja kõrbes need piirivalvurid seda piiri kuigi hästi tõhusalt
valvata ei suuda.
Ja liibias ja niigeris on ju praegusel ajal üsna õnnetu olukord,
seal on niisugune paras kaos, valitseb tohutu tööpuudus,
inimesed on näljas ja siis siis nad tulevad lihtsalt üle piiri,
et siin on parem. Ja nüüd oli siis küsimus, et kuidas ma aru saan,
kes siin on nüüd siis illegaal ja, ja kes on kohalik.
Õnneks oli minuga koos siis kohalik tareek
ja tema siis aitas neid pisikesi detaile nagu märgata,
mille järgi nad ise vaatavad, et kes on tulnud mujalt,
kes on kohalik ja üks huvitav niisugune.
Kui oli see, et noh, jämedas joones, enamjaolt on need tüübid,
noored mehed, üksikud noored mehed, kes on tulnud siis
mootorrattaga läbi kõrbesadu kilomeetreid. Ja praegu, kui nad siin teiste hulgas on,
siis üks asi, mille järgi neid eristada,
pidi olema nende pilk, ehk et niisuguse salaja tulnud
inimese pilk on nisugune ebalev, nagu hirmunud,
et ta kogu aeg vaatab igas suunas ringi ske eksleb pilk.
Ja teine asi on see kõnnak, kuidas ta astub.
Et see kõnnak on niisugune ettevaatlik ja ebalev,
umbes nagu noh, sulil, kes on iga hetk valmis jooksu panema,
et ta on midagi kurja teinud, et niisuguste pisikeste
märkide järgi õppisin ma siis vahet tegema
ja neid oli seal ikka üksjagu nende kohalike hulgas. Ja mingis mõttes nad ju mingid kurjategijad ei olnud.
No hea küll. Tulid ilma loata üle piiri, aga nad olid ju tulnud siia
lihtsalt sellepärast, et nende kodumaal ei olnud tööd
ja neil oli vaja raha ja leiba.
Ja siit mingi musta tööotsa ta siis lootis leida. Siia vahele kõlas nüüd taas üks lõik sellest,
too reegide bändi tina riiveni, kõrbepluusist. Ka meiereis sealt järjeri oaasist hakkas nüüd juba kulgema
tagasi lõuna poole, sinna Chaneti linnakesse,
kust me olime tulnud ja käisime järgmistel päevadel matkamas
tiiva düünidel ja avastasime veel ühte teistki põnevat oaasi,
kus praegu küll inimesi ei olnud, aga kus oli ka hästi palju
veesilmi ja rohelust.
Ühesõnaga igasugu asju seal oli, aga siin saates ma pean
kindlasti rääkima ühest teemast, mis meil seal iga päev
kõrbepäevadel esil oli ja need on siis need sahara kaljujoonised. Sest just see kant, kus me liikusime, on lausa
rahvusvaheliselt tuntud selle poolest, et siin on neid
kaljujoonised hästi palju.
Ja just sellepärast on siia loodud isegi omaette rahvuspark.
Selle nimi on tassili Nalczeri rahvuspark
ja selle pindala on tervelt 72000 ruutkilomeetrit.
No kujutage ette, see on ju peaaegu kaks Eestit.
Ja kogu see ala koosneb peamiselt niisugusest kõrbe platoost
ja seal siis kaljudel ja koobastes on kokku leitud tervelt
15000 erinevat Petrocliffi. Petroglühvid ongi siis need kaljujoonised
ja selle tõttu, et need siin nii rikkalikult On nimetatakse
seda ala suurimaks eelajaloolise kunsti vabaõhumuuseumiks
kogu maailmas.
Ja muidugi käisime kõigil päevadel neid kaljujooniseid siis vaatamas.
Need olid vahel maalitud punase ookriga vahel musta ookriga
enamast Teie hoopiski niimoodi uuristatud kaljupinna sisse.
Ja nad olid väga erineva vanusega kõige vanemad,
kuskil seal rohkem kui 10000 aasta vanused,
kõige nooremad, kuskil 3000 aasta ringis. Need kõige vanemad joonised kujutasid enamasti suuri savanni loomi,
aga hilisemad siis ka juba kariloomi ja inimesi.
Ühesõnaga selline Sahara kõrbeeelne, aastatuhandete pikkune
ajalugu oli siin nagu piltlikum kujul täiesti olemas.
Et kus siis kunagi laiusid savanni diametsatukad
ja veekogud ja siin liikusid igasugused inimeste hõimud.
Algul olid nad korilased, hiljem siis karjakasvatajad.
Ja, ja muidugi oli väga põnev siis need jooniseid seal oma
silmaga avastada ja, ja pildistada. No ma kõigist neist mitte kuidagi siin rääkida ei jõua,
on vaid ühe niisuguse paiga näite.
Selle paiga nimi oli Din, ta Kert ja see Din,
ta Kert tasus üsnagi selle Iheri oaasi lähistel,
kus me ka öö veetsime.
Ja siin oli siis nüüd niimoodi, et selle koha peal olid need
joonised sellisel hästi lamedal ja siledal
ja suurel kaljunõlval. Ta oli nii lame, et seda mööda sai kõndida
ja siis vaadata Ta enda jalgade ees neid jooniseid.
Ja noh, Neid oli seal tõesti väga palju eri aegadest,
üks osa olidki siis niisugused savanni loomad näiteks nii
tuttavat endalegi need kaelkirjakud ja elevandid
ja ninasarvikud nüüdsetest vannidest, samad liigid ju
tegelikult üks ninasarvik siin joonisel oli kujutatud
pisikese poja, aga noh, see oli kuidagi eriline
ja armas. Ja siis leidsin sealt ka näiteks jooksva
jaanalinnu ja pead ette sirutava anti Loovi. Sellele antiloobil olid hästi pikad ja sirged sarved.
Nii et ma oletan, et seal oli kujutatud just Orxit,
aga leidsin kariloomade kujutisi, oli seal veiseid
ja kaameleid ja muid.
Ja oli ka inimeste figuure, inimesed olid niisugused
peenikesed ja saledad ja Nad olid niimoodi koos
ja eeskujud nagu tantsisid seal minu meelest.
Ja siis meie giid ütles, et, et see paik ongi olnud
arvatavasti lausa mitmeid aastatuhandeid üks hästi tähtis
pühapaik ja seal on siis tehtud neid rituaale
ja usutalitusi. Kahjuks me teame neist rahvastest praktiliselt mitte midagi
ega ka nendest rituaalidest.
Aga selle paiga niisugune väärtus ongi selles,
et siin on hästi tihedalt koos kogu see sahara ajalugu
nendest aegadest, kui ta veel ei olnud kõrb.
Aga üldiselt me jõudsime nende päevade ka siis lõpuks oma
tiiruga uuesti tagasi sinnasamasse Chaneti linna,
kust me alustasime ja seal korraldasid netoriigid meile
niisuguse toreda omapärase hüvastijätupeo,
see toimus ühes araabia stiili motellis avaras siseõues. Sinna oli siis kohale kutsutud üks kohalik bänd,
kes mängis umbes samasugust muusikat nagu see ansambel tina
riiven ja trikid siis hakkasid tantsima,
ütlesid, et tulge ka ja siis me siis tantsisime nendega koos
nad siis näitasin ette, mismoodi need õiged liigutused käivad.
No meie jaoks päris imelik tants oli niimoodi,
et igaüks tantsis omaette.
Vahepeal keerutas sealsamas kohapeal ringiratast,
siis võngutasid igas suunas oma keha ja käed pidid kogu aeg
olema liikumises, tuli siis hõljutada enda kõrval
ja pea kohal ja siis käsi kuidagi keerutada. Ja vahepeal tuli hõigata niimoodi lihtsalt nagu vaimustunult
sinna vahele.
Ja, ja niimoodi tants käis pikalt-pikalt.
Lõpuks saime selgeks, sattusime täitsa hoogu.
Nii et kui me lõpuks juba maisesse lennukisse olime roninud
ja maha istusime, siis kõrvades Pakkumises ikka seesama reegide tantsurütm
ja mis muud öelda, kui et see reis toa reegidega seal kõrbes
jääb mulle kindlasti meelde elu. Siinkohal saab siis tänane saade ka otsa
ja saavad otsaga Alzeeria saated üldse.
Järgmises saates siirdume juba uude Põhja-Aafrika riiki
ja selleks on. Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
