Eesti Rahva Muuseumi B osas avati veebruaris näitus pealkirjaga,
kellele kuulub öö Eesti linna öö kirgas ja hämar elu.
Stuudios on külas näituse peakuraator kultuuriantropoloog
Karin Leivategija.
Tere. Tervist.
Kuidas sa jõudsid arusaamiseni, et sind huvitab ö temaatika. See kujunes päris pika perioodi vältel, et eks öise ajaga on
mul ikka nagu meil kõigil mingisugune selline eriline suhe
olnud olgu see siis põnev ja tore või, või hoopiski väga keeruline,
et et, et see oli nagu kogu aeg taustal,
aga viis aastat tagasi, kui me avasime ERMis näituse ise
tehtud Eesti, siis seal ma olin uurinud 90.-te
noortekultuure ja ja sealhulgas ka sellist noh,
90.-te alguse klubikultuuri tulekut Eestisse,
et, et see mind hästi köitis, aga samas ma tahtsin võib-olla
natukene minna sellest veel edasi, et mitte siis nagu
vaadelda ainult sellist öist noh, kultuurielu tantsumuusikapeokultuuri,
vaid vaid natuke laiemalt ka öö enda sellist olemust
või mida see inimestele on tähendanud nii minevikus kui siis
ka tänapäeval. Et leidsingi, et on olemas täitsa uuringud,
täitsa selline akadeemiline vald, ühiskond
ja ja läksin siis ise, hakkasin looma nii näitust,
kui selle kõrvalt läksin ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonda,
siis doktorantuuri Mida siis on öö kohta järeldatud siiamaani erinevate
etnoloogide poolt? Jah, järeldusi on huvitavaid ja erinevaid,
võib-olla üks, mis mind on köitnud rohkem
ja kuidagi on läbivalt nii nii ajaloos kui ka tänapäevast
silma paistnud, on selline teema töö toob esile sellise nagu
mingit sorti piiridest üleastumise.
Et seda nimetatakse ka palju kasutatakse väljendit transkressiivsus,
mis ongi siis noh, mingisugune seatud kas ühiskonna
või või kogukonna poolt seatud mingid piirid
ja just töö kuidagi soodustab selt üleastumist,
et seda saab vaadelda nii ka nagu loomingulisuse
eksperimenteerimise mõttes, et seal ööpimedus
ja võib-olla mingisugune anonüümsus ja vabadus võib-olla
päevastest sellistest argipäeva piirangutest,
et see soodustab sellist loometööd, aga noh,
teisest küljest muidugi mida räägitakse,
rohkem, on ikkagi see üleastumine noh, kas seadusest või,
või, või liigne millegi tarbimine või või liiga kaua üleval olemine,
et siis ei saa ju järgmine päev olla produktiivne,
et et see on nagu üks hästi põnev selline koht ka kostööd uurida,
et just nagu sellest üleastumise teemast Mismoodi on Eestis pikema ajaga ööelu muutunud
ja kui palju me sellest üldse teame ja mis mis teid pidi? Mina olen oma uurimuses eelkõige keskendunud öisele linnale,
et et noh, on ka kogu noh, eestlaste selline maaelu ka seal
on oma öised teemad loomulikult mis mulle uurimuses paistis silma,
et väga palju oli pahandati sellise öise ümber hulkumise teemal,
et noored käisid ikkagi öösel öösel küla peal ringi
ja külas ja ja pillide jahurratamise saatel häirisid seal öörahu.
Aga noh, linnas minu uurimus põhineb eelkõige eestikeelsel ajakirjandusel.
Et ma alustasin sellest ööajaloo uurimist kuskilt 19.
sajandi lõpust 20. algusest, et et noh, eks ikka silma
paistab jällegi see, et et on need, kes pahandavad,
et inimesed ei maga öösel ja need, kes hindavad seda öist
seltsielu ja vabadust, et aga noh, muidugi ajakirjanduses,
kus ju toimetajateks olid paljud meie riigi toonased ülesehitajad,
et seal oli palju sellist ikkagi pahandamist,
et Eesti selline tärkav seltsielu, seltsimajad,
seltsi üritused, et need päevased üritused läksid üle ikkagi tantsupeoks,
mis algas alles kell 10 11 õhtul ja kestis tihtipeale hommikuni,
et et see oli nagu moraalselt selline problemaatiline
paljude tegelaste jaoks, aga et seda on teada,
et et eestlastele on alati meeldinud läbi tantsida,
et eks nii nagu vist kõigile Kuidas mis vahenditega sellel näitusel see teema avatud on? Näitusele me avame seda teemat väga paljude erinevate vahenditega,
et et nii meetodid meil on, kuna kaaskuraatoreid on,
on kõik ikkagi uurijad, et kuigi meil on ka kunstnikud
ja fotograafid, filmi tegijad kui, kui kirjanikud,
et siis ikkagi nendele teemadele on lähenetud uurija pilguga
ja noh, ka seal on palju erinevaid meetodeid,
et kes uurib ajalugu raamatutest, dokumentides,
kes uurib tänapäeva pigem läbi osalusvaatluse kaameraga
ja nii edasi. Ja et seda on näitusel ka näha, et see on näitus,
tuli selles mõttes hästi mitmekülgne, et meil on seal film fotosid,
tekst, esemeid ka arhiiviklipp, vanu dokumente.
Et noh, tõesti, et seal on nagu kõike ja näitusele
materjalide leidmine sama moodi, et loomulikult panustanud
on sinna väga paljud muuseumid, et see kindlasti ei põhine
ainult ERMi esemekogudel ja lisaks ka arhiivid,
raamatukogud, et kõik, mis nagu kättesaadav oli,
aga noh, muidugi see oli keeruline seda kõike otsida,
et selliseid ööteemalisi kogusid otseselt ei ole,
et ikkagi nende märksõnade leidmine ja noh,
ka inimestega otse suhtlemine, et see oligi ka põhjus,
miks selle näituse tegemine võttis ikkagi üle kolme aasta aega. Kes need kaaskuraatorid on? Kaaskuraatoreid on ka erinevad, kuna näitus ise jaguneb
kaheks osaks, et seal on see tänapäevane natukene selline
ütleme loomingulisem osa, et seal on erinevad kuraatorite grupid,
kes on teinud siis oma installatsioonid oma valitud teemal
ja valitud ka meetoditel, et et seal on nii antropoloog kui filmitegijaid,
helikunstnik ja nii edasi ka arhitekte, et linnauurijaid,
et iga tiimi koostöö on siis kulmineerunud sellega,
et näitusel on sellised väikesed või suuremad boksid või,
või ruumid, kus siis igat teemat nagu eraldi käsitletakse. Aga näitusel on ka ajalooline osa, et mis on ka tohutult mahukas.
Et seal on siis lisaks minule olnud kaasatud kaaskuraatoreid,
kes on eelkõige ajaloo või etnoloogia või antropoloogia taustaga,
et, et see on natukene rohkem selline suur koostöö ja,
ja me oleme loonud sinna siis sellise nagu pikema narratiivi,
mis algab keskajast ja lõpeb siis käesoleva sajandi esimesel kümnendil. Mida keskajast teada on ö.
Ö käsitlemise kohta? Keskaega, keskaja ööd on uurinud Inna Jürjo,
kes ongi keskaja osa kaaskuraator.
Tema avaldas ajakirjast unaga artikli mitmed aastad tagasi,
mille pealkiri on kellele kuulub öö, et sealt tegelikult see
näituse nimi on inspireeritud, et hinna on tõesti õnnekombel
seda ö teemat juba varem pikalt uurinud.
Ja noh, eks põhilised asjad, mis keskajast esile tulevad,
on on ikkagi see, kui lukus oli öine linn. Tavainimesele öine linn ei olnud koht, kus üldse viibida,
karistuse ähvardusel viidi sunniti inimesed linnast lahkuma.
Muidugi linn oli ka kottpime.
Ega seal midagi ka ei toimunud, et seal üldse olla,
et linn oligi seetõttu rohkem ohtlik, et need,
kes kes seal ringi käisid, võib-olla ei olnud nii-nii hea
peal väljas, et noh, Tallinna linnaväravad pandi ikkagi lukku,
kokkunäitusel me neid linnavärava võtmeid ka eksponeerime
ja noh, inimesed tõesti sunniti koju magama,
et järgmisel päeval siis olla taas produktiivne. Teil on plaanis ka sümpoosion sama pealkirjaga kellele
kuulub öös on 15. märtsil ERMi teatrisaalis just. Et see on siis osa meie näituse publikuprogrammist
ja näitusele natukene koheselt salgab õhtupoole,
et alustame kell viis, mil ma teen kuraatorituuri kõigepealt
näitusel huvilistele ja kella kuuest algavad siis ettekanded,
et me oleme kutsunud inimesed, kes nagu väga kes oskavad ka
rääkida niimoodi, et et noh, tavainimene saab suhestuda,
et see ei ole nii tugevalt akadeemiline üritus,
et kuigi meil on seal mitmed uurijad, kes loomulikult oma
uurimistöö põhjal ettekandeid teevad. Aga noh, esinejatest näiteks no ja noh, teemad on hästi laiad,
et tõesti esinejateks on meil näiteks Kene Vernik,
kes on ju unenõustaja, et tema räägib sellest,
kuidas öö üldse inimese käitumist võib mõjutada.
Siis me hüppame hoopis kaitsepolitsei endise peadirektori
asetäitja Martin Arpo ettekande juurde, kus ta räägib
pronksiööst ja kuidas võib-olla öö soodustab sellist noh,
jällegi see piiride ületamine ja inimkäitumine tohutult muutub. Andreas Kalkun räägib aga hoopis talupoegade ööelust,
mis kindlasti on hästi huvitav, et see läheb just nagu
sellest linnast välja, et et seda on ka hästi vähe uuritud
ja Madli Vanamölder Made Isak räägivad oma kõlvatu Tallinna näitusest,
mis siis on rääkinud Eesti prostituutide elust siis 100
aastat tagasi ja kui veel jah, kõik inimesed ette lugeda,
et Hilde Kar Treimann räägib hoopis loomadest linna öös,
et mis toimub loomade elus öises linnas. Ann Katrin Kelder räägib öistest klubi ruumidest
ja kuidas need siis kuidagi inimeste öökogemust toetavad
ja mõjutavad ja lõpetame Berk Vaheriga, kes räägib kindlasti
palju muusikast ja üleüldse Tartu öödest 21. sajandil,
et tema siis lõpetab oma ettekande muusika mängimisega
ja siis jätkub meil selline mõnus vestlus juba lokaalis
pöörimis on siis loodud ka sinna näituse juurde. Ja see pööriöölokaali on selle koha peal,
siis kus tavaliselt on kohvik või? Just et kohviku me ka tegime kujunduslikult täitsa ümber,
et see nüüd toetab natuke sellist mõnusamat olemist.
Et kindlasti siin loodame veel palju üritusi tuua
ja mainin veel, et, et selle sümpoosioni piletid
ja kuraatorituurile registreerimine on, siis seda saab teha
ERMi kodulehe kaudu. Aitäh Karin Leivategija.
Kõne all oli näitus, kellele kuulub öö Eesti Rahva Muuseumi
B osas. Näitus jääb avatuks terveks aastaks.
Aitäh. Aitäh.
