Ma olen nüüd tulnud Kai kunstikeskusesse.
Siin on avatud näitus tsüano ookeanid ja selle näituse
autorid on Kristina õllek ja Toomas Aleksander laitinen
ja Kristina õllekiga on väga armas kohtuda siin keset
näitust kõigepealt pealkirja juurde tulles,
see on päris keeruline, mis lugu selle taga? Chiana genid on termin, mida Toomas ja mina mõtlesime
ühiselt koos välja spetsiaalselt sellele näitusele
ja see viitab mitmele terminile, seda saab vaadelda kui
viitele Jona bakterile viitele kui hemo Chaniidile,
mis on siis kaheksale veres sisalduv valk
ja ühesõnaga ookeanitele, kui siis sellele maailmamerele
ja laiemalt siis nii-öelda veekogudele ja siis moodustabki
kokku sellise nii-öelda mingis mõttes maastiku,
mida me siis tahame siin näitusel vaatajale ühe näitena tuua. Ja siin on juba kõlanud päris mitmeid keerulisi termineid
ja ehkki te olete mõlemad kunstnikud, huvitab teid ikkagi
maailm ja teadus ja loodusvähe süvenenumalt.
Sina oled palju tegelenud mere ökoloogiaga,
millest selline armastus ja huvi. Ma arvan, et selles suhtes mereökoloogia On ju laiemalt
väga-väga seotud kogu meie eluga meie elud üldse alguse
saanudki merest, vesi on ju sisaldama ise inimesena 90
protsenti vett, maailm üleüldises plaanis nii-öelda planeet
maa on 70 protsenti vett, et ühesõnaga, et see vesi
ümbritseb meid igal pool ja see, mis mere
või vee sees on, et kogu see nii-öelda kooslusi
ja nii-öelda organismid. Ma arvan, see on väga-väga põnev maailm ja väga palju,
mida me siiamaani alles avastame.
Et selles suhtes, et see on kuidagi sihuke lõputu
avastusretk mida siis seda nii-öelda sisse sukeldudes saab
ise ka uurida ja et ma arvan, et see on nagu selline laiem
kokkuvõte sellest, et miks mind siis mereökoloogia huvitab,
aga, aga lisaks on see, et kuna me siin Eestis paikneme
Läänemere ääres ja Läänemeri on kahjuks maailma üks kõige
saastatumaid meresid, mida me tihtipeale Eestis elades väga
ei teadvusta. Ma arvan, pigem romantiliselt, et me oleme siin üsna
puutumata loodusega ja lähme mere äärde,
võime olla ainukesed inimesed seal jalutades,
kahjuks ajaloo vältel on väga palju erinevaid kahjusid
tehtud meie perele ja kuna see Läänemeri on väga-väga
aeglase veevahetusega praktiliselt see, mis läks merre 40
aastat tagasi, on siiamaani see halb või siis mingisugused
kemikaalid on settinud merepõhja, mis siis aeglaselt,
justkui siis kogu aeg seguneb merega. Et siis see paratamatult tekitab väga palju probleeme
ja üheks selleks näiteks bakteri vohamine aga tsüanobakter,
kui mõeldes üldse nii-öelda ajalisele, määratlusele,
bioloogilisele, määratlusele, siis see on organismi,
kes on olnud maal 3,5 miljardit aastat, ehk siis on
tegelikult üks kõige vanim organism, tänu kellele üldse
tekkis hapnikurikas atmosfäär ja tänu kellele siis meie
isegi saame siin hingata, eks ju. Ja eks siis organism on elanud kogu selle aja vältel
ja loomulikult on muundunud, aga nagu selles suhtes,
et mõelda sellele, et see, et on väga vastupidav organ Eestis,
kes siis ongi nendes erinevates veekeskkondades
ja üheks selleks nii-öelda toksiliseks näiteks on nimetusega Nandulaariospumigena,
kes meil siin Läänemeres ja kes siis hakkab vohama selle tõttu,
kui tal on liiga palju toitaineid ja toiduained tulevad siis
just näiteks põllumajandusest läbi väetiste,
mis jõuavad siis merre. Ja ühesõnaga see ongi selline inimtekkeline,
et kus siis meie inimestena loome selle soodsa keskkonna
sona bakteri vohamisele.
Aga kui ta esialgu on nii-öelda organism,
kes on väga oluline ja tekitab meile hapnikurikast keskkonda,
siis kui ta hakkab vohama, siis on vastupidine efekt,
ehk siis meil tekivad surnud tsoonid, hapnikuvaesed
piirkonnad ja Läänemeri on siis kahjuks seetõttu ka väga väga. Saastatud nii et tegelikult on selle suure mere armastuse
kõrval ka suur mure meie enda looduskeskkonna pärast. Ja, ja ma arvan, et see näitus annabki vihjeid vaatajale
või kõnetab tekitades vaatajas huvi ise kuidagi rohkem
uurida ja mõelda, ja kuna me ka siin Kai kunstikeskusega
tegelikult paiknema täpselt siin mere ääres
ja kui külastaja väljub siit näitusesaalist,
et ma arvan, et siis on ka võib-olla teistsugune vaade
merele ja mõtled üldse mereökoloogiale, et kui palju me
tegelikult oleme seotud üksteisega. Aga kui lihtne üldse on kaaskunstnike hulgast leida endale
selliseid kaasamõtlejaid? Mul on väga hea meel olla siin näitusel koos Toomasega,
mis on huvitav see, et me tegelikult varasemalt oleme olnud
samadel näitustel esindatud 2019 aastal.
Me mõlemad osalesime Stavangeris, Screensitiibennaali näitusel,
mida kureeris Vanyynazarentsiina ja Daniela äri ajada.
Ja pärast seda on ka onlain skriiningprogrammid,
kus on meie mõlema töid näidatud ja kaasa arvatud ka 2020
aastal toimunud biotoopia konverentsil, mida Peeter Laurits
kureeris siis seal oli ka näituseprogramm,
kus siis me mõlemad osalesime, aga me ei olnud kohtunud
inimestena üksteisega kuniks aastal 222. Ja kui me ühesõnaga kohtusime ja arutasime rääkisime üxeise praktikas,
siis tekkis tunne, et väga põnev oleks teha koostööd,
aga see sel hetkel kuidagi sinna nii-öelda dialoogi tasandile.
Ja kui nüüd Karin Laansoo tegi ettepaneku,
et mis te arvate, kui võiks teha sellest duo näituse siis
seal eriti hea selline üllatus, sest tegelikult Karin ei
teadnud meie varasemast kokkupuutest ega ka sellest soovist,
et me proovime teha koostööd. Et siis see on mingis mõttes niuke topelt tähendusega minu jaoks,
et mitte ainult meie ise ei vaadanud, et me võiksime koos
teha vaid ka nagu väljaspoolt, tundus, et huvitav oleks
panna need kaks praktikat kokku ja just sellisesse tuua näitusele.
Ja me tahtsime Toomasega seda näitust tehes luua olukorrad,
kus muutubki selliseks kogu ruumi Helvamaks
installatsiooniks kus siis meie tööd omavahel hakkavad
dialoogi looma, kus me näeme üksteise töid läbi üksteise
tööd või ühesõnaga, et, et selline nii-öelda
mitmeplaanilisus ja nii-öelda sulandumine kokku oleksin
ruumis ja et vaatajal võib-olla esmajärjekorras koheselt ei
tekiks tunne, et siin on kaks erikunstnikku
ja kaks erinevat praktikat, vaid pigem omavahel siis
põhimaksid kokku. Ja et ühesõnaga, et siis sinu küsimusele vastates,
et siis mul oli väga hea võimalus ja rõõm töötada siis
temaga ja leida täpselt see mingis mõttes parim dialoogipartner,
praegused, kes selle näitusega Ja no mina sellise hariliku näituse külastajana tõesti ei
oska panna näppu peale, et tegemist oleks kahe erineva
kunstniku näitusega, tõesti, see installatsioon on siin
selline üks tervik, raadiokuulajad on kuulnud ilmselt ainult
seda heli, mis siin näitusesaalis kõlab.
Aga kas sa võiksid veidikene raadiokuulajatele tutvustada,
esiteks neid praktikaid ja teiseks ka veidi kirjeldada,
mis loogika või loo järgi siin saalis asjad paigutunud on? See, mida hetkel siis raadiokuulaja kuuleb,
on Toomase loodud heliteos siia näitusele
ja selle teose pealkiri ongi süütutsioone ookeanidele
ja see on ultrahelikõlariga kostuv heli,
mis on siis sünteetiline heli teetilgast aga ka natuke
selline abstraktne ja ta hakkab siin ruumis ühesõnaga kõlama viisil,
et ta kui vaata ühest kohast teise, et siis kohati kas
liigub kaasa või siis liigub eemale, et ühesõnaga,
selline mingis mõttes nagu ise oleks helilainete sees. Ja on eeldatavasti see tunne vaatajal, et võib-olla ka
esialgu koheselti loodetavasti märkagi, kust see heli tuleb,
sest et see ka tõesti üle selle ruumi ja muidugi ka Kai
kunstikeskuse enda ruum on selleks ideaalne.
Et on selline kõlakoda siin ja kus ta hakkabki siis selles
suures ruumis liikuma.
Ja teine helisin ruumis on esimeselt video teosalt,
mis on Toomase 2016 aasta teos, tegelikult esmaseid teoseid,
mida ta tegi kaheksajalaga ja kaheksajalg on,
ma arvan, üleüldse siin väga oluline elusorganisme lisaks
siis sääne bakteri. Et tema on siis selline äärmiselt intelligentne organism,
kelle aju on hoopiski teistmoodi välja arenenud kui meil
ja me siiamaani õpime tema käitumismustreid tundma.
Siin näitusel on ka Toomas teinud koostööd Jaapani teaduse
tehnoloogiainstituudiga ja see on filmide spetsiaalselt
selleks näituseks ja siin me näeme kaheksa jalga
ja kaheksajalga magamas.
See on huvitav, et kaheksajalal on samuti kahefaasiline uni
ja kui ta nii-öelda läheb oma sügavasse unne,
siis tema nahk hakkab justkui kama flaašina muutuma. Ja spekuleeritakse, et ta näeb und.
Teadlased ei ütle, seda, nad kindlasti näeb,
aga, sest, et nad ei saa seda väita, aga et see on justkui
see spekulatsioon, et Dane Bundes, milliseid reaktsioone
tekitab siis tema nahale ja seda me siis ka siin detailselt
Tiina näeme, ehk siis on selline nii-öelda väga,
väga mõnus, suur videoprojektsioon sisendas sellise
tunnetuse sellele kogu näitusele ja siin on klaasskulptuurid temalt,
mis on siis nii-öelda ettepanekud kaheksajalgadele
ja ta on neid kaheksajalgadele andnud tutvustada,
et kaheksajalad on käinud nende skulptuuride sees
ja võtnud neid endale omaks justkui oma uueks kojaks
või uueks koduks. Ja need klaasskulptuurid on Toomasel tehtud koostöös ongi
klaasi puuetega tantsis käsitsi vormitud puhutud,
et ühesõnaga, et see on huvitav ka mõelda,
et, et me näeme neid klaasskulptuure siin ruumis,
aga teades ka seda, et kaheksajalg on nende sees käinud,
et võiks, siis me, justkui me puutume kokku selle kaheksale
mitmel tasandil. Nii et tegelikult, enne, kui need klaasskulptuurid siia
näitusele jõudsid, on neid näinud kaheksajalad ise just. Ehk siis nemad kaheksandad, saanud kodustada ennast nendes
skulptuurides ja Toomasel ongi see oma praktikas juba pikka
aega fookuses kaheksa jalge tema nii-öelda üleüldse,
et kuidas õppida temalt, kuidas aru saada,
et mis on tema toimimismudel, kuidas tema tajub maailma
ja ühesõnaga see ongi siis praktika osa,
mida ta alustas 2016 ja eks siis on siis nii-öelda läbi aja
käinud kaasas ja see on siis esmakordselt,
kus need kõige suuremal viisil väljas siis need kaheksale
seeriast teosed. Ja mina olen siin näitusel praktiliselt kõikide uute töödega,
mis on spetsiaalselt loodud siis siia näitusele.
Kui Toomase videohammas siin võtab meid vastu,
siis mina annan Juskasid viitena seintele sellele,
et ka tegelikult kaheksa jale eellane elas meie vetes kunagi
aga meie vetes tähendab ka seda, et kui Eesti paiknes üldse
ekvaatoril ehk siis on taas kord.
Me lähme bioloogilisse aega tagasi selles mõttes,
et meie Läänemere piirkonnaga oligi siis autoviitsime siluri
ajastul paiknesime üldse siis kusagil seal ekvaatoril
mõeldes näiteks Sri Lanka Tansaania vahepealsele alale mere
keskel ja, ja meil oli siis troopiline madalmeri
ja meil elasid erinevad Kasnalised korallid,
peajalgsed eksis, pealne, kes siis oligi kaheksajalaeellane
ja tegelikult kogu seda elustikku me näeme ka siis,
kui me läheme Põhja-Eesti rannikule ja me näeme seda
paekivis fossiilidena. Ja mind huvitabki see mõte, et kui me läheme siin praeguses hetkes,
siis Läänemeres kaldal mere äärde, et kuidas siis me saame kohtuda,
et 417 kuni 470 miljonit aastat tagasi olevale
mereelustikule ja siin seintel ongi siis seeria kahe
fototeosega mille siis teose pealkiri on graveeritud siis
tööraamile ja see algab siitpoolt, ma loen selle ette
inglise keele, sest et see on raamile kirjutatud inglise
keeles ma tõlgin siis seal eesti keelde. See algab siis on Tättei Chalifižblumpuas.
Anna Onst ja me lähme siis teised. Ühesõnaga ma raadiokuulajatele kirjeldanud,
et tõesti raami külje peale ja alla on kirjutatud. Et sõnad ja teise töö peal jätkub Foun SF Paara octopus,
hooldu seal rästinglidenzerimens, ehk siis tõlkes sellel päeval,
kui teatati, Me tooside puhamisest.
Ma leidsin sefalopada kaheksale eelkäia puhkamas sätetes.
Ja mingis mõttes on konkreetne viide sellele,
millal need tööd on ka tehtud.
Et see oligi üks augustikuupäev, mil ma läksin Põhja-Eesti
rannikul mere äärde ja ma teadsin, et on siis meduusid,
vohamine, ma tahtsin pildistada, aga ma ei näinud neid uusi,
vaid ma nägin seda, kivistised võis ette põhja,
ehk siis seda lubjakivi põhja, mis ise oma nagu nii-öelda
vormilt hakkas meenutama, ei oska natukene meduus natukene
nii öelda kaheksale sellist mustrit. Ja tegelikult siin sellessamas kivis etes on ka see
peajalgne sees, ehk siis ta on nii-öelda selline
mitmetasapinnaline mõttetasandiga teos, mis siis ma tundsin,
et, et see on täpselt selline nagu alustuse punkte meie kahele,
et kuidas siis ma toon välja selle eesti konkreetselt
Läänemere piirkonna nii-öelda aja ja kaheksajala nii-öelda
eelkäija mõista ja, ja siis on siin me kohtume siis Toomase
kaheksal aga siin video projektsioonile ja siit edasi liikudes. Me oleme kasutanud võrestiku ühe nii-öelda insolatsiooni
osana kui ka metafoorina mõeldes sellele võrestik,
kui mingisugune nii-öelda teaduslik viis,
kuidas vaadata midagi, kuidas panna midagi nii-öelda tabelisse,
samas kuidas, nagu nii-öelda luuakse ka mingisugust
nii-öelda kinnist või nii-öelda puuriliku situatsiooni,
aga samas, kuidas siis see võre siinses kontekstis saab
olema üle võetud teostest, mis siis hakkavad seda võrestiku
ise sööma ehk siis justkui nii-öelda lahti harutama
või andma mingit teineteistsugust füüsilist tunnetust ka
sellele siis siin ruumis on kaks skulptuuri,
mis kasvavad kogu selle aja vältel, ehk siis sool võtab
ülesed võrestiku endal skulptuuride peal on ka klaasist paneelid,
millel näeme Chana bakteri rohelise Florientseeruva pigmenti ja,
ja ka metailiku pigmenti, mis siis ise moodustavad sellise mustri. Aga samas see muster haakub ka olema dialoogis Toomase
kaheksale enda taustaga, aga see nii-öelda viide
ja need mateeriat, mida ma olen kasutanud,
on siis otseselt tegelikult viidega siis nendele suunatsioonidele,
mis meil siin Läänemeres on, et kui ma mainisin eelnevalt
tsoone baktereid, siis ka tegelikult meresool tekitab meie
Läänemeres surnud soone, sest et nii-öelda värske merevesi,
mis tuleb Põhjamerest läbi Taani väinade Läänemerre
ehk siis kus on soolane merevesi ja meie nii-öelda vähem
soolase merevesi siis tekib olukord, kus need ei segune
hästi ehk siis soolasem vesi ja põhja, eks tekib stratifikatsioon,
on see nii-öelda teaduslik termin ja selle tõttu siis
ühesõnaga tekivad piirkonnad Läänemeres,
mis on samamoodi surnud tsoonid, kus ei ole praktiliselt elu,
et seal on mingid väga ühesõnaga vähesed baktereid,
kes siis elavad, aga selles suhtes me saame öelda,
et see on just kutsunud soon. Ja mina olengi kasutanud seda meresoola siin kasele
metafoorina just sellele koosisatsioone bakteriga,
sellele suunatsioonile, hapnikuvajadusele
ja ma olen ka seda soola kasvatanud oma fototeostele.
Ja siin on siis ühesõnaga üks näide on ja tegelikult selle
meresoolaga ma olen juba eksperimenteerinud viimased neli aastat.
Mind just huvitab, et kuidas siis koostöös meresoolaga ma
saan luua teose, mis siis mingis mõttes Läheb natuke ka minu
kontrolli alt välja, et kuidas sool hakkab kasvama
ja kuidas mina siis saan selle kuidagi natukene suunata,
aga et selles suhtes, et see lõpptulemus on ikkagi minu
jaoks mingis mõttes ootamatu ja mulle meeldib see nagu
võimalus ka, et kus ise kunstnikuna anda natukene seda
kontrolli enda käest ära. Kas nende tööde puhul on ka võimalik, et ta siin
näitusesaalis veel ajas muutub või nüüd on see sool peatanud
oma tegemise? Nende fotode puhul on selles mõttes ikkagi soolakasvamise
protsess peatatud ta või väga-väga minimaalsel viisil
natukene muutuda selles kontekstis, et kuna ikkagi suur
reageerib ka õhus sisalduva veega ehk siis ta võib mingil määral,
aga ei kasvana ta pigem siis soola tekstuur võib natukene
isegi muutuda rohkem kobrutavaks.
Aga selles suhtes, et see kasvamise protsess sellises
plaanis on peatatud. Aga see nii-öelda, kui ma stuudiosse neid töid ette valmistanud,
siis see protsess on kaks kuud, millal kasvavad,
ja selles suhtes, et ta nagu ikkagi üsna aeganõudev
ja selline huvitavaid ja selles mõttes iga kord,
kui oma stuudiosse lähen, et siis siis ootab midagi uut.
Et ühe päevaga juba või midagi muutuda ja samamoodi ka
tegelikult ju mitte ainult see meresool ei ole nagu selle
kasvamise protsessi ainuke osa, vaid ka samamoodi ongi
õhuniiskus siis ka temperatuur. Et selles suhtes, et jah, et vastavalt siis sellele,
mis aastaajal millises ruumis kasvab, et siis ta samamoodi
hakkab erinevalt toimima.
Tegelikult rääkides siis nendest fotodest sama moodi,
et kui ma esialgu siis neli aastat tagasi hakkas
esmakordselt sellega nii-öelda katsetama,
et siis oli ka väga erinevaid, millise fotopaberiga
ja üldse nii-öelda mateeriaga ma sain seda luua,
see, mida ma soovisin luua, et selles suhtes jah,
sa nagunii-öelda tehnilise poole pealt mingi info. Et, et kus ma ise kunstnikuna ja mind huvitavad just mõeldes,
et kuidas andagi siis sellele teisele mateeria,
lega omagentsus ja kuidas me näeme, et seda fotot mitte enam
kui fotonavaid kui skulptuuriga ei millegi,
mille ümber me saame käia, mille tagumine külg võib sama
hästi olla esimene külg.
Ja kuidas kõrvalt vaadates, et ühesõnaga,
et see ruumiline aspekt on minu jaoks väga oluline fototeose
puhul ja mõelda sellest, kui fotoskulptuurist No sa oled lõpetanud erinevaid kunstiülikoole
ja ma kujutan umbes ette, kust pärinevad sinu fotokunsti
ja kunstiteadmistega, kuidas sa oled hankinud kõiki neid
teadmisi mereökoloogia Läänemere ja kaheksajalgade kõigi
nende kohta. See on selles mõttes ikkagi alanud minu isiklikust huvist
ja lihtsalt tõesti lugedes erinevaid teadusartikleid
ja loomulikult ma olen ikkagi kunstnik, mõele teadlane,
et ma filtreerin seda infot läbi enda enda nii öelda taju
ja enda mõtete ja mind huvitabki, see nii-öelda võimalus
vaadelda seda infot ja, ja siis luua see nii-öelda ruumiline vorm,
sellele aga loomulikult spekulatiivsed.
Aga selles suhtes, et mul on olnud ka väga head võimalused,
dialoogid, eks teadlastega, et mis on siis toimunud kas siis
näitust ette valmistades või siis näituse raames kunstnike vestlustega. Ja nüüd tegelikult aprillis, mida vees väga põnev võimalus
kohtuda Marsseys, Vahemereökoloogia Instituudi teadlastega,
kellega ja ma saan siis konkreetselt esimest korda teha
sellist koostööd, et ma olengi kaks nädalat nendega koos
ja ma saan isegi avamerele minna nende ekspeditsioonile
ja teadlane, kellega ma hakkan koos töötama delfiine DJI poolt,
kes on siis konkreetselt spetsialiseerunud medusidele invassiivsele,
meduusid vohamisele Vahemeres, et ja mis on huvitav,
et tegelikult see, kui ma varasemalt mainisin siin Läänemeres,
nagu me teame, et meduusid vohavad, siis need on organismid,
kes siis sarnaselt nagu tsüanobakterid, et kes siis pigem
hakkavad just nii-öelda paljunema vohama siis kui elustik
teistele liikidele ei ole kõige soodsam enam. Ja meduusid on samamoodi 500 miljonit aastat vanad
ehk siis väga vanad organismid ja nende kohta,
nii nagu me kaheksajalgade kohta õpime seni siis ka nende kohta,
et isegi liike, keda öeldakse, et nad on surematud liigid
ja et ühesõnaga kommunid Marsseys sa lähened,
siis, siis mul on tegelikult esmakordselt võimalus siis nii
lähedalt töötavate teadlastega Jah, me kahtlemata sinu välitöö tulemusi siis ootama,
aga ma vist võin öelda, et ikkagi usud, et üks näitus
või üks kunstiteos või üks kunstnik suudab midagi meie
kliimakatastroofis ära teha selle jaoks,
et asi paraneks või peatuks mingil määral. Ma arvan, et kunst saab seda teha, et inimesed ise hakkaksid
teemadega rohkem ise süvitsi minema ja uurima edasi,
et Kunsabki kõnetada ja anda siis nii-öelda võimaluse
vaatajale kuidagi ise süvitsi minna.
Et selles suhtes ongi, et ma arvan, et see on kõige olulisem,
mida teha, sest et see ju kõik algab meie enda teguviisidest
ja meie enda elust.
Ehk siis et selles suhtes, et kunst ise ei saa muuta,
aga inimesed saavad muuta ja, ja see vaatajatele siis kuidas
meie käitume ja mõtestame, et see on nii-öelda siis tõuge muutustele. No meie kohtumise hetkeks on näitus on nüüd täpselt üks kuu avatud,
aga ta on avatud veel päris kaua, neljanda augustini,
siia jõuab veel palju inimesi tulla, aga kui sa selle
viimase kuu peale mõtled, siis kas sa oled pannud inimesi mõtlema? Ma loodan, ma loodan tõesti, selles suhtes on üsna huvitav,
et avamisel ma kuulsin mitmelt inimeselt et enam nad ei söö
kaheksa jalga, ehk siis see on võib-olla väga otsene viide
siis kuidas inimesed muudavad oma harjumust selle näituse
tõttu kohati Eestis kaheksajalg aru, seadus,
kui intelligentne loom ta on ja kuidas praktiliselt iga tema
siis nii-öelda see käsi, jalg, et see on tegelikult ka aju ühtlasi.
Ehk siis see on võib-olla esimene asi, mida ma saan koheselt öelda,
et kus siis kui inimesed ise ütlevad seal muidugi välja,
aga eks siis näis, ma loodan tõesti, et see paneb inimesi
mõtlema ja küsitlema ja, ja ise ka ehk uurima neid teemasid lähemalt. Igal juhul võin ma raadiokuulajatele kinnitada,
et keset seda installatsiooni keset seda näitust on väga hea
olla ja mõelda ja uksed on avatud vist praktiliselt iga päev,
välja arvatud esmaspäeval ja teisipäeval. Jah, just, ja näitus jääb avatuks kuni neljanda augustini
ja ja selles suhtes võib-olla siia näitusel oleks huvitav,
tule mitu korda.
Et kui me praegu oleme siin talves, aga et see ongi avatud
kevadel ja suvel ja see teos, mida ma eelnevalt mainisin,
mis kasvab läbi selle näituse ehk siis ka see on midagi,
mis ma väga ise ootan, mis siis muutub ja kuidas kasvab siin
ehk siis külastajal on huvitav seda tulla mitu korda vaatama. Aga aitäh, Kristina õllek selle põhjaliku ekskursiooni eest
siin näitusel, aitäh.
