Sarja eelmises osas uudistasime iidset indiaanlaste küla. See pidavat olema siis koht, kus saab tunnetada,  kuidas maa Jõudsime suurde linna ning ööbisime stiilses hotellis. Seejärel võtsime suuna Grand Canionisse. See ei saa ikkagi nagu päris olla, et see peab olema  mingisugune selline hiiglaslik filmiekraan,  mida me siin vaatame. Järgmisel hommikul ärkasime Williamsi nimelises linnakeses. Uus päev on alanud, meie oleme sellises linnas,  nagu seda on Williams, siis lähme vaatame  selle linnakese üle, sellepärast et siin on väga palju  lahedaid niisuguseid suveniiripoode, mis on indiaani stiilis. Aga enne kui päevastele uutele avastustele  ja nännipoekülastustele korraliku hoo sisse saime,  kohtusime tänavanurgal kohaliku linnapeaga. Täpselt õige mees, kelle käest uurida, millised olid toonast  liiklust linnast mööda juhtiva Inkümmend maantee tulekuga  kaasnenud hirmud ja reaalsus. Williamsil oli pakkuda palju ning Laura kibeles juba ammu  esimesse indiaani hõngulisse butiiki. Oleme jalutanud. Williamsi linna ja tutvunud erinevate indiaani teemaliste  poodide ga, aga ühes poes jäi mulle midagi erilist silma  ja selleks on makett, see makett näitab,  milline elu siis vanal ajal Williamsi linnas välja nägi,  millised olid autod, kuidas inimesed riietasid,  millised poed ja hooned siin üldse olid. Et see on väga lahe vaatamine ja mulle meeldib,  et siin on ka inimesed pandud siis sellele maketile,  kus on siis näha, kes on kusagil. Ümber kukkunud, et ikkagi kajastada seda elu võimalikult tõetruul. Eriti äge on see, et see pood müüb ka indiaanlaste oma  muusikat ja siin on siis võimalik osta erinevaid CD-plaate. Williamsi linnas oli öösel päris külm, temperatuur käis vist  isegi alla nulli. Kargel ja selgel mäehommikul kahe kilomeetri kõrgusel  läksime raudteejaama, et näha ka oma silmaga ära see,  kuidas ajalooline Grand Cane rail roadi ehk suure kannani raudteerong,  mis on põhimõtteliselt röövastel liikuv muuseum,  turistid peale võtab ja maa sees oleva suure prao juurde  sõitma hakkab. See raudteeliin pandi käima 20. sajandi algul,  ühel hetkel asendasid rongi autod, aga 88. aastal panid  erainvestorid nostalgia janustele rongid taas käima. Järgmiseks lubas meie reisikava metsatäita erinevaid loomi. Neid pakuti vaatamiseks taaskord üsnagi ameerikalikus kastmes. No me oleme siin palju käinud igasugustes Drive In kohtades  Drive troe kohtades et sõida sisse või sõida läbi  ja see on siis selline Drive tru loomaaed,  et sa sõidad autoga siin sellise raja lõpuni  ja siis on siin loomad kahel käel. Olgu siinjuures tõe huvides öeldud, et enamus tavaloomi olid  selle päeva lõõskava päikese eest kuhugi varjule pugenud aga  mida kaugemale sõitsime, seda huvitavamaks läks. Nii nüüd siis siseneme. Huntide ja karude elualale natuke lähemale. Me peame läbiklaasi filmima sellepärast et siin ei tohi  aknad all olla. Tegelikult me isegi ilmselt ae. Natuke veab, et neil on see arktiline värv  ehk või noh, värvus, ehk siis nad on valged,  sellepärast et valge kasukaga on ilmselgelt siin Arizona  palavuses palju mõnusam kui mustaga. Ei lähe nii palavaks. Nüüd oleme siis jõudnud huntide ja karude tsooni,  siin on üks, kaks, kolm, neli, viis karu,  vähemasti üks karu väga kuninglikult. Lesis siin selja taga kivi otsas ja neid ikka tõesti need  autod üleüldse ei huvita. Nüüd oleme jõudmas siis Berrisona loomapargi preemia simulatsiooni. Ja siin siis on järgmised loomad, kellega me kohtume,  valge piison ja Ameerika piison. Kaks preeriate kunagise valitsejat. Indiaanlased, kes Breerias elasid, sõltusid visonist  praktiliselt täielikult liikusid piisunikarjade järel,  kui need mööda Brerat ringi rändasid ja nagu meil siin paar  päeva tagasi Albokerkis indiaani missivalimistel juttu oli,  siis nii mõnedki hõimud kasutasid ära absoluutselt kõik,  mis nad piisanist said. Liha ja nahk muidugi kasutati ära ilmselgelt,  aga ka igasugused kondid, mida siis pruugiti,  ütleme, telgivaiade või tugedena samuti siis kõõlused,  millest sai näiteks vibunööri ja no üleüldse kõik  siis kui tuli valge mees, kütiti piisanid,  aga praktiliselt olematusse, nii et ime on see,  et me neid siin üldse kohata saame. Siin. Peaks olema siis nüüd suur. Must karu sellepärast, et see karu sülem,  millest me enne läbi sõitsime, vaatasin kaardi pealt  täpsemalt järele, see sisaldab või seal elavadki need noored  karud siis siin peaks olema nüüd siis. Vana karu ise, see, kellest võib-olla siis lauldi  ka laulus Vändra metsas, Pärnumaal. Arizona Ruud Sixt Siki lugu algab aastal 1926,  mil kogu Rod Sixt sik endagi lugu. Siia osariiki jagus seda teed umbes 640 kilomeetri jagu  ja nagu mujalgi ei tähendanud see seda, et ehitati  tervenisti uus tee vaid pigem ühendati terve hulk vanemaid  teid üheks pikaks osariiklikuks Ruud six sixi lõiguks. Kuid nagu teame, tuli ka Ruut Sixti six'i asemele ühel  hetkel hiljem uus interstate ehk osariikide vaheline tee  ja Rut sixti. Six vajus kergelt unustusse. Kuni inimesed järgmisest linnast meie teel  ehk Seligmenist mälestused vanast eest taas tolmust puhtaks kloppisid. Rod Sixtex kui maantee sündis siit kaugel idas Talsas  Oklahomas ja Springfields sus. Aga Rootsixi x kui ajaloolist kultuuriline nähtus sündis  siin Seligmanis Arizona osariigis, kaugel läänes. Siin selles linnas elas mees, kes sündis ise,  Roose Six, te sixist aasta hiljem. Ja ta töötas siin Seligman is juuksurina  ja piljardisaalipidajana, tema nimi oli Angel  või Engel Del gadio. Ja seesama maja siin ongi tema endine juuksurisalong. Juuksuris käik on üks väga isiklik teema. Kui sa leiad endale selle õige juuksuri,  siis seda enam vahetada ei tasu. Siinsamas ruumis lõikaski siis 75 aastat Angel Telgatio oma  klientide juukseid ja ajas ka habet. Ja nagu te näete siin seinadel igasugust Igasuguseid pilte ja mälestusi sellest, et milline see koht  siis välja nägi ja kui väga inimesed armastasid  siis angeli juures käia. Kui osariikide vaheline i Fordi ehk Indestate Fordi 78. aastal liikluse  ja reisijad siit linnast minema viis ja linna täiesti  tühjaks tegi võttes ära kõik endised Root,  Sixty sixi sõitjad, siis keeldus Angel Del Gadio nägemast seda,  kuidas tema kodulinn välja sureb. Ja ta hakkas siis ajama selle tee ajaloolise väärtustamise asju. Põhjus oli selles, et ta oli siin kaua elanuna näinud,  kõik, mida ruut, sixty six oli aegade jooksul kaasa toonud. Ta oli näinud siin seda, kuidas õukid läksid Californiasse  mööda seda teed parema, mida elu otsima. Ta oli näinud seda, kuidas teise maailmasõja ajal mindi siit  siis sõjalaevu Mehitama vaikse ookeani äärde  ja paljud muud ka, sealhulgas seda kuldaega viiekümnendaid,  kuuekümnendaid, siis ja tema eestvedamisel asutati  siis 87. aastal Arizona Rud sixx ajalooühing mille. Üheks esimeseks tööks sai siis nende ajalooliste märkide  panemine tee äärde, et histori, rood, sixte x  või ajalooline ix on see, kus sa asud ja  mida sa näed. Ja tasapisi tulid just nimelt tema ettevõtmise järgi  ja Arizona Ro Sixte xi ajalooühingu järgi kõik ülejäänud osareid. Nii et siit algas tegelikult selle tee ajaloolis  kultuuriline ja ka turismialane uuesti. Seiklusel on korduvalt läbi käinud Karsi multika teema  ja selle multika sünni puhul mängis olulist rolli  ka Angel Delga tio, kes siis inspireeris Garsi režissööri  oma pühendumusega. Muus osas nägi tänapäevane Seligmann välja veidi nagu muuseum. Ajaloolisi maju ääristasid vanad autod ning muu kraam,  mis võiks möödasõitja pilku püüda ning kalli külalise seisma sundida. Sekka mõned baarid, nännipoed ja söögikohad. Siin seligmanis Arizonas on siis koht, kuhu on posti külge  pandud palju kollaseid silte, mis osutavad nendele linnadele,  kus tulijad on pärit ja Eestist ehk siis seitsme maa  ja mere tagant on kaasas ka meil kollane silt  mis võiks ideaalis siis osutada Tallinnale,  kust me startisime. Ja loodame, et saame selle ilusti paigutada ka,  et kui keegi peaks siis veel Tallinnast siia sattuma,  saab sellega uhkelt pilti teha. Ja mina ikkagi mainiks selle ära, et meie siin kõige kirevam,  et see on nagu selline ergas kollane, et see ikkagi paistab  siit kohe silma. Tahaks selle ilmselt sinna tippu panna ja. Seligmanist edasi lääne poole kulges maaliline tee,  mis on ühtlasi ka originaalse ruutkuuekümne kuue pikim  säilinud lõik. Silmapiirini sirge joonena tõmmatud maantee tegi vahel mõne  pöörde ning joondus siis taas. Ühel hetkel muutus ümbritsev ilu aga väljakannatamatuks. Mida? Lähemale me Kingmanile jõuame, seda võimsamaks need vaated  taas kord lähevad ja reaalselt me jätsime praegu auto seisma  ja võtsime selle momendi, et nautida kõike seda,  mis meie ümber toimub. Hingmani ja esimene asi, mida lihtsalt peab mainima,  on palmipuud. Sellises sumedas suveõhtus, kus peagi löövad ilmselt särama  paljud neoontuled, tervitas meid kingman Arizona osariigis  ja tegelikult hakkas mulle teel siia, mis kulges enamuses  või suuremas osas läbi väga maaliliste mägede,  tunduma, et võib-olla me ei olegi enam läänes päris läänes,  sellepärast et tee äärde ilmusid esimest korda palmid  ja palmid viitaks just nagu ka Californiale. California on aga tsivilisatsioon, mitte lääs. Aga ma võin muidugi täielikult eksida ja ilmselt eksingi  sellepärast et täiesti vabalt võib juhtuda,  et järgnevatel päevadel, ammu enne Californiasse jõudmist  satume me mingisugusesse totaalsesse pärapõrgusse. Tere. Nagu paljud teised suured ja väikesed paigad Arizonas  ja New Mexicos näiteks ka Winslow, mis juba selja taha jäänud. On ka see linn saanud endale nime ühe raudteemehe insener  Lewis Kingmani järgi. Pole ka ime, sest 19. sajandi teisel poolel oli raudtee siin  absoluutselt suurim ja olulisim ettevõtmine üldse  ja see tõi läände hulga inimesi niinimetatud  tsivilisatsiooni ja muidugi ka palju igasuguseid probleeme. Uus päev on alanud. Oleme lahkunud Kingmanist, tegime ühe hommikusöögi väga  lahedas ja taaskord värvikirevas taineris. Väga maitsev hommikusöök oli. Kultainer oli tõesti ilus ja Türgis sinist värvi  toolikatetega ja Kingman olevat ka Türgiisi pealinn,  absoluutne maailma. Ja, ja lõppkokkuvõttes olime niivõrd väsinud,  et tõesti ei jaksanud kuskile minna ja pluss peame arvestama,  et aja vahe on. Eestiga 10 tundi, mis on suur tükk See teelõik, mida me nüüd siin sõidame, kuul Springsi  ja Omani vahel, kannab nime, siis. Arizona Sidwinder, aga selle hüüdmine on  ka siis plaadi xtix, sellepärast et see on üks kõige  ohtlikumaid teelõike tervel sellel teel. Ja kunagi viiekümnendatel oli koguni niiviisi,  et inimesed, kes ei olnud siit pärit, ei julgenud sellel  teel sõita ja siis nad palkasid kohalikud,  kes siis võtsid rooli kätte ja sõitsid läbi  selle ohtliku teelõigu. See ei ole üldse ülemäära pikk, see on mõniteist kilomeetrit,  aga siin enamasti on siis igal pool kiirusepiirangud 15  miili tunnis 20 miili tunnis, sellepärast et tõesti siin ei  ole piirdeid. Ja see tee on väga kurviline, 119 kurvi,  palju neid nagu ralli keeles öeldakse. Heerpinkurve, ja tegelikult tõendid sellest,  kuidas siin mõned inimesed pole kurve välja võtnud. No neid näeb siinsamas mäenõlvadel siinsamas all on üks vana  oranž Datsun näiteks tänasel päeval on siin küll muidugi asfalt,  aga vanasti siin üleüldse asfalti ei olnudki,  nii et siis võis. Kuigi see oli ikkagi osa ruut Sixt six'ist  ehk ametlikust teest läände, nii et siis võis olla ikka veel  eriti kaelamurda. Nüüd oli järgmine vägev ja toredad paunad täis linn juba  käega katsuda. Tuli vaid kohale sõita ning endale sobiv parkimiskoht. Oudman siin Arizona lääneosas sai endale nime Oliv Omani järgi,  kes oli selline 19. sajandi kuulsus siin,  Ameerikas praktiliselt kõikjal. Tema lugu oli väga ebatavaline, sellepärast et oli Woman  reisis oma pere ja vanematega läände, et sinna elama kolida. Teel tapeti kogu tema pere ära, ta ise rööviti indiaanlaste poolt. Ta elas nende keskel, viis aastat sai endale näkku  tätoveeringud ja kui ta tagasi siis nii-öelda lääne kultuuri  rüppe jõudis saigi temast tollane selebriti. Natukene aega hiljem juba avastati siit kulda  ja üks kullaotsija pani sellele piirkonnale nimeks,  siis tema järgi Outman. Tõsine kullapalavik läks siin lahti aga aastal 1915  ja see oli üks viimaseid kullapalavik üldse vanas Läänes,  siis leiti siit väga suur kogus kulda korraga  ja umbes aastaga kolis siia elama kolm pool 1000 inimest  või midagi taolist. Ma olen reaalselt viis minutit ainult siin linnas olnud  ja mulle juba meeldib siin sellepärast et hallo,  kus kohas veel te saate näha eesleid tänaval ringi kõndimas. Tõesti, siin linnas on ikkagi tähtsus, järjekord selline,  et kõigepealt eeslid siis inimesed ja siis alles tulevad autod. Suures mahus kulla kaevamine kestis siin aastani 1924  ja lõplikult pandi kullakaevandused kinni aastal 1941,  kui teine maailmasõda käis ja Ameerika Ühendriikide  sõjatööstus vajas teistsuguseid metall, mitte enam kulda. Seepeale jäi siin linnas elanikke vähemaks  ja kui pärast teist maailmasõda viidi peamine tee,  mis läände läks Rud x sixi asemel linnast lõuna poolt mööda,  siis suri Outman täielikult välja, nii et 60. aastal ei  elanud siin enam praktiliselt mitte kedagi peale eeslite  ja need eeslid elavad siin tänaseni. Need on siis omaaegsete kullakaevanduse tööloomade järeltulijad. Nad on igati tähtsust täis, neid on kokku 11,  kõigil on nimed ja nad topivad oma nina siin väga edukalt sinna,  kuhu seda nina või koonu absoluutselt tarvis toppida ei ole. Seda siis külastajate rõõmuks ja poepidajate nördimuseks. Ma rääkisin selle poepidajaga, kelle käest ma ostsin. Eesli toitu. Et nad pidid ööseks kõrbesse minema kõik,  ju siis seal on ka jahedam või siis pole linnas lihtsalt  põhjust öösel olla, sest et siin pole inimesi,  kes neile süüa annab ja poed on kinni. Mina mõtlesin, et see eesel tegeleb Windows shoping uga  ehk siis vaatab ukse pealt taamalt mida poes pakutakse,  kuigi tegelikult on aru saada tõesti, et ta seisab siin  konditsioneeri all, et natukenegi parem olla,  oleks. Mis töö on? Mis te Oht. Sarja järgmises osas jõuame tõotatud maale Californiasse. Kohtume Aasia päraste kõrbelõvidega. Piilume vulkaani ühte filmiõngulisse teeäärsesse paari. Veidrasse pudelimete.
