Lasti. Õnni cool. Mina olen Peeter Laurits, kunstnik.
Tere, lapsed. Ma olen 12 aastat elanud metsas. Tjorus no ikka päris metsas metsas sellises väga metsikus
ja üpris eraldatud paigas ja noh, kui sa juba metsas elad,
siis sul tahes või tahtmata tekib huvi kõikide nende
erinevate eluvormide vastu ja ja vaata, kui me võime neid
taimi ja loomi tegelikult ju vaadata hoopis ka nagu võõrtsivilisatsioonidega.
Et noh, et me andsime endast erinevat elu,
ütleme teistelt planeetidelt, et kuskil ikkagi mööda kosmost
lendavad ringi mingid ufod, mingeid kui maavälised tegelased,
kes võib-olla on külastanud meie maad võib-olla külastavad tulevikuski. Aga sellega on see narr lugu, et, et vaata,
isegi kui need võõrad tsivilisatsioonid tuleksid siia meile
külla siis kuidas me loodame nendega üldse suhelda?
Me ju kõik teame, kassidel on teadvus.
See on ju ilmselge, eks ju, koertel on teadvus,
samal ajal me ei saa oma kassi ja koeraga,
kes ei õieti jutule.
Et kui me oma kassi või koera või elevandi
või delfiiniiga, kes on kõik tohutult targad loomad
või siis hobustega jutule ei saa tämbs moodi,
mis nende marslastega peaksime jutule saama. Et see narr arvamine, ma usun küll niimoodi,
et kui me üldse tahame kunagi mingite teiste eluvormidega
suhtlema hakata, siis kõigepealt me võiksime alustada enda
kõige lähemast ümbrusest ja õppima uuesti selgeks lindude
keele ja rääkima oma oma loomadega, oma koduloomadega
ja metsloomadega taimedega.
Sest praegu nüüd järsku nüüd viimastel aastakümnetel on see
Meie tehnika arenenud nagu nii peen, eks ju,
ja täpseks, et me saame mõõta taimede puhul igasuguseid
erinevaid asju, puud ja üldse kõik taimed on omavahel metsas
ühendatud juurestiku kaudu juurest pikkus nendeks
kontaktideks on seeneniidistiku, nii et seened moodustavad
metsas praktiliselt midagi internetisarnast. See on selline kõikehõlmav võrgustikus nagu kõik taimed on
omavahel ühenduses.
Ja kui nüüd arvestada seda, noh, et see seeneniidistiku,
et need on selline võrgustik või internet mille kaudu taimed
saavad vahetada mitte ainult informatsiooni,
sest informatsioon liigub seal ka.
Aga samuti ainet.
Kujutage ette, milline internet seal, see on,
umbes selline, et kui me saaksime oma arvuti USB pessa
kraani külge keerata ja lasta sealt lavale näiteks
Coca-Colat kui jäänud, oleb, eks. Nii taimedel on selline internet täiesti olemas.
Taime puhul isiksus kui selline või noh,
nagu see indiviidi tähtsus, see vist ei ole üldse nii suur
kui loomade voor.
Et nad seda ennast tajuvad vist kuidagi hoopis teistmoodi,
hoopis nagu rohkem seostatumalt kõige muuga,
mis selles metsas on.
Et näiteks kuused ja kased metsas. Et nendel käib omavahel selline pidev aastaringne ainevahetus.
Näiteks siis, kui on kevad ja kask on talv läbi raagus olnud,
tal ei ole lehti, nii et ta ei ole saanud fotosünteesida,
tal on tegelikult suhkrute puudus energiapuudus.
Ja nüüd on teil kevadel vaja nagu järsku ajada lehed laiali
see võtab meeletult energiat.
Siis toimub selline asi, et ümbruskonna kuused saadavad
suhkruid kaskedele. Ja pärast toimub vastupidine olukord, kus kased ajavad aval
lehed laiali ja varjavad kuuskede eest väga palju valgust ära.
Niimoodi, et kuused ei saa enam nii efektiivselt fotosünteesida.
Siis saadavad Kased suhkruid kuuskedele.
Et taimede puhul vähemalt senised mõõtmised veel ei ole
egoismi ega isekust näidanud.
Ja siis loomulikult veel toimub omavahel väga intensiivne
vahetus seente ja taimede vahel, sellepärast et seened ju
teatavasti nemad ei fotosünteesi, nendele on täpselt
samamoodi vaja suhkrut, ehk siis seda patareid. Neid molekule, kuhu on energia salvestatud,
nemad saavad neid suhkruid taimede käest,
kes fotosünteesivad, aga mille peale on seened mihklid,
Nad oskavad väga hästi lõhustada mineraale.
Nad suudavad isegi liiva lahustada mingil määral.
Ja nad oskavad sealt kätte saada selliseid elemente,
millele taimede pääse ligi.
Nii et nendel käib omavahel kogu aeg selline vahetus
ja see on nii äge, madin, mis metsas käib,
millest meil ei ole suurt aimugi. Ma arvan, et see saab olema lähematel aastakümnetel üks põnev,
põnev uurimisvaldkond, mis meil avanema alles hakkab.
Aga noh, see on ju ammu juba teada, et, et mõne inimese
hoole all kasvavad taimed kohutavalt hästi
ja mõne inimese hoole all nad lihtsalt surevad kohe ära.
Ja noh, me näeme nagu kõikide selliste väliste märkide najal,
et ja neil on teadvus, neil on hing, neil on arusaamine.
Aga see, kuidas meie inimestena saaksime Ennos taimedel
arusaadavaks muuta või või kuidas taimed saaksid ennast
meile arusaadavaks muuta. Võib-olla on tehisintellektil võimalik meid mingil hetkel
aidata selles, sest tehisintellekt on selline kummaline kaadervärk,
mis suudab kohutavalt palju nagu meie jaoks arusaamatut
või seostamatut infot läbi töötada.
Võib-olla sellise tehnoloogia abil on võimalik kuidagimoodi
dešifreerida üksteisele arusaadavaks muuta,
inimestel ja taimedel omavahel isekeskis ma ei tea.
Aga jah, see tajukuma metsas kõnnin, et noh,
et nagu mets on, elustan hingestatud, ta tajub mind,
mina tajun teda. See tunne, mul on jah, kogu aeg olemas olnud.
Kas on sinu arvates parim olla taimne või inimene,
ma arvan, mul ei ole vist selle kohta küll kuskilt vastust võtta,
sellepärast et see huvitaks mind ennast ka väga.
Vaata, kuna meil ei ole tegelikult täit teadmist
ja arusaamist sellest taimede teadvusest taimsest,
teadvusest, siis me võime ainult oletada
ja püüda tundma õppida ja aru saada, mismoodi nende
olemasolemine on. Umbes 50 aastat tagasi üks väga tark ja vahva saksa teadlane
Toomas Naagel kirjutas sellise artikli.
Mis tunne on olla nahkhiir?
Ja kirjeldas seda nahkhiire elu, eks ju,
Nate teate, et nahkhiired on pimedad, et nad ei näe,
aga nendel, mis on, on kajalokaator, eks nad teevad
selliseid peeneid piiksatusi, hästi, kõrgeid,
selliseid, mida inimese kõrvaga üldse ei kuule. Ja siis nad tajuvad seda, kuidas nende piiksatus kajab.
Kajab vastu erinevatelt asjadelt ja nüüd kujutad sa ette,
et selline pisikene elukas lendab öösel ringi
ja sisuliselt ka karjub ööliblikate peal hästi peenikese
häälega ja kuulab, kuidas vastu kajab.
Ja selle põhjal ta suudab eristada söödavaid ööliblikaid
mittesöödavatest ja samal ajal lennata.
Püüda ette kujutada seda, kuidas on olla näiteks nahkhiirenahas,
see tahab ikka päris võimsat kujutlusvõimet. Ja taimedega, ma arvan, on asi veelgi keerulisem,
et mina küll praegu veel ei ei oska öelda,
teele, kas on parem olla tahiv paremale inimene.
Aga ma arvan, et mõlemad on väga head.
Et kui ka mõnusalt tunda ja mõnusalt tunnetada
ja olemas olla, siis on ükskõik, milline olemasolemise vorm
on hästi võimas.
Siin Tais ka tähelepanu juhtinud, et paljudele pudelane
ümber seotud sellised oranžid vööd, mida need vööd räägivad
inimese ja taimede vahelisest suhtlusest. See neil küllaltki levinud komme ja sellega tehakse niimoodi,
et need kollased paelad seotakse ümber mingitele puudele.
Milledes tajutakse või kelledest tajutakse pühadust mingil põhjusel,
kas nad on mingid tohutud, suured, tohutult vanad puud
või siis kasvavad nagu sellises erilises kohas,
kus inimestele tundub, et neid ei tohiks raiuda.
Ja siis sõlmitaksegi ümber sellise oranžikas
või kollakad paelad või vööd, mis on muuseas buda munkade värv,
budistlikud mungad, käivad ka kõik sellistes safrankollastes
riietes ringi, sellise vöö puu ümbersidumine tähendab seda,
et see puu on nagu pühendatud Budale. Ja sellist puud üldiselt keegi siin taimaal
ega üldse budistlikus maailmas ei raiu.
Ja noh, mis näitab, eks ta näitabki jah,
seda, et siin, Tais ja üldse budistlikus maailmas suhtutakse
palju hingestatavamalt puudesse ja üldse loodusesse üldse elavasse.
Jah, selline hingestatud ja hinge tajumine taimedes.
Ma arvan, et see tuleks meile Eestis ka rohkem kasuks,
sellepärast et me oleme ise harjunud ennast metsarahvaks pidama. Aga kui praegu vaadata, kuidas meil Eestis metsaga ümber käiakse,
siis minu meelest tuleb selles järjest rohkem
ja rohkem kaheldav.
Mulle tundub, et me oleme nagu selle metsarahvatarkuse
kuskil ära unustanud ja ja sellest ilma jääd.
Aga see on alati võimalik jälle uuesti selgeks õppida
ja meelde tuletada.
Ega siis miski ei ole kunagi kadunud päriseks
või igaveseks. Kõik asjad saavad muutuda ja maailmas kõik asjad muutuvadki
kogu aeg. Lõppes teine osa loengust, kas taimedel on teadvus,
kõneles kunstnik Peeter Laurits.
Loeng on salvestatud Põhja-Tais Chiang Mai linna lähistel.
Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen.
Laste ööülikool 2019.
