Tänase saate aiaelu nõuanderubriigis räägime kahel teemal  vesirott ja roosid. Kas tänavune vihmane suvi nõuab rooside juures enne talve  natuke teistsugust tegutsemist? Tulime küsima Tallinna botaanikaaia roosiaia perenaise käest. Sügisene vesi, liigne vesi. Ei lase taimedel tavaliselt seda kasvu nii kiiresti  ja õigel ajal ära lõpetada ja kui on soojem  ka veel, siis nad kipuvad ajama selliseid pehmeid rohtseid võrseid. Kui nüüd vaadata tal Selle rohtse võrse peale, siis on näha, et,  et ega selle oksa või õigemini võrse õiepungad enam  nii suureks ei arene, et nad õitsema saaksid minna  ja see võrse ei puitu. Selleks, et nüüd See võrse natukenegi hakkaks puituma ja,  ja et oleks lootus, et ta kuidagi üle talve talvitub  siis me peaksime tal ära näpistama ladva. Maksti võtame siit ära. Tähendab, siis ta ei hakka enam tegutsema  selle õiepunga ettevalmistamisega, vaid hakkab puituma. Ja ma loodan muidugi, et eelnevalt on ikkagi ära pandud  taimedele sügisväetis kui seda vihma on palju  ja maa ikkagi ujub ja, ja jääb märjaks, on isegi soovitatud,  et taimede ümbert muld kinni tallata. Et siis vajub teda ka natukene vähem mulla sisse. Nüüd see tänavune suvi oli muidugi selline,  mis, mis lasi võrratult palju õisi avaneda roosidel aga samas. Olid nad väga vastuvõtlikud ikkagi igasugustele haigustele. Ja need haigused on nüüd teinud põõsad selliseks,  et suuremal hulgal neist on lehed lausa kas maha varisenud  või kudinevad nad iga päevaga ikka aina lisa  ja lisa. Ja nüüd tuleks siis pöörata natuke tähelepanu  ka nendele hädadele, mis nendel lehtedel näha on. Põhilised sellised lehe langetajad, hädad on  siis roosi tahmlaiksus, mis teeb roosi lehele peale sellised  mustad matid laigud. Ja kui neid laike on palju, siis hakkavad nad nagu ühinema,  lehed muutuvad niisuguseks kollakaks, rabedaks  ja pudinevad maha. Samuti on väga-väga raske haigusroosi tõllrooste. Mis siis moodustub siia või tekivad siia lehe alumisele pinnale. Siit ei ole praegu näha algul oranžid, hiljem  siis sellised peaaegu mustjad, imepisikesed,  täpikesed nagu siin praegu nä ja need on need talieosed,  oranžid on siis suvieosed ja need muudavad jällegi lehed  selliseks rabedaks, lehed varisevad, põõsad muutuvad lehituks. Ja võib-olla läheme ja vaatamegi siin kõrval peenra peal  natukene neid tulemusi, mis siis, mis siis need haigused on teinud? Siin on näha mõned põõsad. Kus on välja kasvanud sellised noored rohtsed võrsed? Tähendab, siin on nüüd see tahmlaaiksus mõnud maha kõik  lehed ja nende lehtede kaenlas olnud. Pungakesed hakkavad kasvama, taim on ju elus  ja ta tahab ikka edasi kasvada ja olla ja kui nüüd hakkavad  need pungakesed välja kasvama hilissügisel  siis kahjuks need enam ei talvitu. Ja taim võib ka sedasi hukkuda. Natukene saame teda aidata, kui me nüüd võtame ära alumised lehed,  kõik, mis see on, samuti need väiksed rohtsed võrsed,  lõikame sealt. Tagasi ja kuhjame veidikene mulda umbes 20 sentimeetri  kõrguselt peaks siia peale tooma siis kuiva tavalist  aiamulda võib ka liiva. Turvast ma ei soovita, turvas võtab hästi palju vett sisse,  samuti saepuru püsib hästi külm ja, ja külmub läbi. Nii et kõige parem on ikkagi tavaline kuivaia muld. Mida siis peaks koonus jalt taime peale panema. Nii et ta oleks umbes 20 sentimeetri kõrguselt kaetud mullaga. Ja edasi võiks siis see taim kasvada ja,  ja ka õitseda veel senikaua, kuni öö ja päeva temperatuurid  lähevad alla nulli. Siis tuleb see katmise aeg käsile. No üks nuhtlus, vesirott on alati see, mis aiasõbrale kurba  meelt valmistab. Kuidas tema vastu võidelda, millal on see kõige õigem aeg? Kui võrrelda nüüd mulla mutti ja vesiroti,  siis mullamutt on ikka süütu kloun täiesti vesiroti kõrval. Väidetavalt pidi vesirott ka tuuma sõja hästi üle elama. Jah, aga, et kuidas tema vastu nüüd võidelda? Siin on nüüd igasuguseid soovitusi, on olnud. Noh, mida meie siin kasutame, kasutame selliseid kuubikuid,  mida naiapoodidest saada. Tegelikult tuleks enne kindad kätte panna,  et väga oluline on, et ei, ei jääks nendele kuubikutele  inimese lõhna juurde, sest vesirott on väga arukas. Vastane või paharetaedniku jaoks ja ta on väga hea lõhnatajuga,  nii kui ta tajub, et kuskilgi on inimese käsi mängus  siis ta hoiab lihtsalt sellest eemale. Ja sellepärast paneme alati kindad kätte. Leiame nüüd siin mingi ja see sellise koha,  kus ta, kus ta on ajanud, teeme natukene veel mulla lõhna  niimoodi kinnastele juurde. Et oleks hästi maa, maa lähedane ja, ja siis võtame. Võtame need kuubikud siit. Katsume. Me katsume selle paki lahti saada. Nõnda, ja, ja noh, ega me ei kipu teda sealt käega,  nii ei kipu sinna käega nagu sisse, et seda lõhna ikkagi ei jääks. Ja nüüd nüüd tuleks teha niimoodi, et raputame siia mõned  kuubikud muru peale ja tuleks leida see käik üles  ja seda saab need niimoodi teha. Saab vaadata ahah sõrmega, et et seal justkui nüüd nagu on  see käigu kas mingi osa või lõpp või paneme nüüd kuubikud  sinna ja, ja sulgeme ta pealt ära. Nii nüüd on, nüüd on siis need kuubikud paigaldatud,  aga sellega ei lõpe protseduur, sest nüüd on igal hommikul  vaja käia vaatamas, kas vesirott on need maa peale välja ajanud. Sest kui on vanem ja kavalam loom, siis ega ta ei kiirusta  seda oma toidulauale viima. Vaid. Lihtsalt ajab ta välja, siis tuleb jällegi kindad kätte panna. Uuesti see käik. Nagu avada ja panna need ilusti jällegi käik,  kui tagasi need välja aetud tabletid, Needsamad,  tabletid, need on juba kenasti mullaga koos,  loodetavasti ka juba mulla lõhna omandanud ja,  ja niimoodi siis järjepidevalt tuleb jälgida neid kohti,  kuhu need tabletid pannakse, kui niisugust järjepidevust ei ole,  siis on ka tõenäosus, et nad mõju avaldavad üsna väike. Aga miks just sügisel ja miks just kevadel? Kevadel sellepärast, et vesirotil on siis vähe toitu. Taimede kasv pole hakanud. Veel intensiivselt pihta juurikaid on vähe  ja selliseid suupäraseid Toitu toidu. Noh, neid toiduaineid talle on nagu raske saada  ja siis ta võtab meelsamini seda selle tabletid  ka oma toidulauale või oma ratsiooni ja sügisel  siis sellepärast, et sügisel on Vesirottide asurkond hästi suureks paisunud,  eriti kui on nende jaoks soodussuvi olnud. Hästi palju on noori vesirotte. Siis nad varuvad endale talveks toitu siia-sinna  ja siis nad ka meelsamini. Kui taimede kasv on juba lakanud, on neil suu pärast. Toitu vähe, et siis läheb see kaubaks paremini. See see tablett.
