Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist. Oleme selleks hooajaks lõpetanud oma kauged rannad Lõuna-Ameerikas jookeanias. Viimati imetlesime Uus-Meremaa kummalisi loomi. Aga mõelgem enne suurt suve korraks kodustele paikadele ka eestimaagi täis, nii nähtavaid kui nähtamatuid, matkaradu, mis ootavad huvilisi. Küsimus on vaid selles, kuidas need huvilised oskavad nendel radadel liikuda. Seega Hendrik kui keskendukski tänases saates kahele tähtsale asjale ja nimelt milliseid paiku tasuks sel suvel Eestimaal külastada ning missugune peaks olema tähelepanelik, hooliv ja loodust säästev rändaja. See, kuhu minna, sõltub sellest, kes läheb ja kui palju ta on enne Eesti looduses käinud. Minul oskan ainult endast kõige paremini rääkida, on ikka teatud paigad, kus ma käin igal aastal uuesti. Ja üks nendest on kuskil see läänerannik kus just praegu, maikuus on tohutu tud hulgad Lindes on fantastiline elamus, kui tuhanded linnud lendavad su ümber, maanduvad su lähedal. Eelmisel aastal ma käisin ka. Ja tänavu aasta ma lähen mõne päeva pärast uuesti igal aastal, ma lähen sinna läänerannikule, seda lindude fantastilist loodu seemet ei tohi lihtsalt maha magada, minu hing ei luba seda. Ja et eelmisele aastal sai oldud siis näiteks Matsalu põhjarannikul, Puise ninal, see on üks niisugune neeme tipp. Ja seal oli võimalik üleval tornis ööbida samuti. Kevadeöö on tohutult lühikene ja magada õieti ei saanudki. Aga see, need lindude hääled, mis seal ümber olid, neid maga, salvestasin ja toome siis kuulajani ka ühe helipildi, täpselt möödunudaastasest häältekoorist. Mida ma seal siis Innukalt salvestasin. Vahepeal on selline tunne, et sa sulad nagu nende lindudega ühte ja sa sulad kogu selle kevadise rannikuga ühte ja tegelikult minu jaoks oli nüüd ma olen nii palju käinud rändlindude paikades, aga seekord oli just see, et me olime paigal peaaegu 24 tundi päevas ja siis lindude parved meie ümber need vahel. Istusid ja see, kuidas sa tõused hommikul üles kuskil kell neli. Vaevalt tähendab, ja siis linnud hakkavad niimoodi kogunema ja vahetuma ja vahepeal on lambakari ja, ja, ja siis on erinevad linnuliigid. See on elamus, see ei ole mingisugune õppetund, vaid sügav sügav elamus ja see avar meri Puise ninal ei ole üldse metsa ega puid ja niisugune vabadus ja, ja loodusega ühes olemise nauding. Seda ei saa kirjeldada, seda peab läbi elama. Ja see on nüüd üks niisugusi paiku, kes ei ole veel käinud. Siis ma olen ju käinud ka Austraalia, Aafrika, Lõuna-Ameerika kuulsates, linnupaikades. Need ei ole vägevamad kui seesama meie siinsamas külje all toimuv iga-aastane looduse ime. Tihti ma olen mõelnud, et iga eestlane seal igal aastal ei käi, see põhjus saab olla ainult selles, et ta liiga lähedal. Sest kui sa korra käid, Ma luban, sa ei unusta seda elu lõpuni. Ja see oli läänerannikul ja Puise nina. Jah, Puise nina, siis Matsalus Matsalu lahe põhjarannikul, aga Matsaluski on valjupaiku seal kus on täpselt sama uhkese lindude liikumine ja ka muidugi Saaremaal, Hiiumaal ja kogu läänerannikul kuskilt Noarootsist veel põhja poole. Et, et igal pool elu mühab ja keeb ja, ja see elurikkus ja et see tohutu elujõud, mis nendest 1000 pealistest linnu parvedest Sinulegi osaks saab, et see, see on fantastiline kui kuivemate alade poole liikuda ja minu jaoks, kui sa oled nii palju siin ringi tatsanud, siin Eestimaa looduses on, see käib aastaaegade järgi, et nüüd enne seda, kui tuli minna sinna lindude rände keskele, siis enne seda, see oli kindlasti kõige elurikkam paik. Salumets, laialehine, salumets, need on siis niisugused, neid metsi ei ole Eestis palju, aga need on niisugused, mis koosnevad siis tammest ja Pärnast ja Saarest ja vahtrast. Tallinna lähedal näiteks Lehmja tammik ja mina käisin siis need metsanädala seltskonnaga koos Rakvere tammikus. Otse keset Rakvere linna on eksiidne tammemets ja lindude hääled ja need lilled, sinililled, Ülased, paljud muud õied. Ühesõnaga salumetsas sa märkad kõigepealt seda suvist elu tärkamise algust. Ja salumetsa järel tuleb siis käia kindlasti kusagil seal lindude rännet vaatamas ja siis tulevad juba järjepanu igasugused muud paigad. Et kindlasti mõni siis veel ja siis kusagil, ütleme, juunikuu alguses Läheb hirmus põnevaks juba puisniidul puisniidud on siis sellised paigad, kus on vaheldumisi niuksed, niidulagedad ja, ja puudetukad. Ja sinna koondub siis tohutu õit, et rohkus ja linnuhäälte rohkus ja neid paiku on ka Eestis. Ma tean ühekaupa neid oma lemmikuid nimetame kasvõi Laelatu puisniit, on siis Virtsu kandis, Nedrema seal kuskil Pärnumaal ja, ja paljud teised. Et seal on siis niisugune tõeline elukülluse esile plahvatamine kuskil juuni alguses. Ja siis juba juuni teisel poolel on võib-olla õige juba ka soodest minna elumärke elu küllust otsima, sood jäävad oma ärkamisega hilisemaks kui näiteks metsad ja puisniidud ja mererannad. Maikuu alguses on nad veel üsna niisugust talviste taimedega, aga kuskil juunikuus on sealgi siis juba jõhvikas õitsemas. Ma ei tea, kui paljud eestlased teavad, milline on jõhvikaõis imeõrnroosa sihukene väga diskreetselt roosakat tooni, väikene õis selle pika lookleva hobusejõhvi otsas seal rabamätaste vahel ja siis juba igasugused tupp-villpead oma heledate villatuttidega ja ja, ja keevitsama roosade õitega ja nii edasi. Et see on siis kusagil juunikuus. Kui oluliseks taimekoosluseks üldse sood või Eestimaal pidada mets on kõige levinum ka just see soo, kui meeletult põnev koht ühel hetkel. Väga jämedas joones on meil täiesti eri nägu, madalsoo siirdesoo- ja kõrgsoo ehk raba ja no minu jaoks isiklikult on kõige lähedasem raba ehk kõrgsoo, see on see ja vist enamik inimesi peavadki sooks on see, kus on palju turbasamblad ja vahepeal on laukad ja mõned männi essid seal vahepeal. Et raba on, on oma olemuselt väga põnev. See on kõige ürgsem maismaa kooslus Eestimaal sest rabad hakkasid tekkima kuskil pärast jääaega. Ehk siis ligi 10000 aastat tagasi. Ja kui me ajamasinas suudaksime kuidagimoodi minna tagasi kuskil 8000 aastat, siis ülejäänud meie maismaad oleksid väga teistsugused kui praegu. Aga raba täpselt nagu praegu. Ühesõnaga, ta ei ole muutunud, inimene ei ole rabaga osanud suurt midagi ette võtta, metsi saab raiuda. Ja põlde ja niisamagi raiuda, aga raba on nagu niisugune, kus pole nagu eriti osatud midagi võtta peale turba natukene. Ja selle tõttu on raba saanud oma pead siiamaani areneda. Need, mis on praegu kaitse all, need rabad, need on sisuliselt üks järjepidev maastik, mis on ligi 10000 aastat vana, täis erilisi taime- ja loomaliike, keda mujal ei kohta. Et, et selles mõttes raba on väga äärmuslik, väga eksootiline paik. Et mõnes mõttes, kes tahab näha ürgloodust Tseemingu rappa just nagu omadega rappa ja kõige paremas mõttes just. Ja meil on väga suurepäraseid radasid rajatud rabadesse Eestis vaatetorne. See on fantastiline, mis viimase paarikümne aasta jooksul on ehitatud rabadesse just selleks, et inimesed saaksid niimoodi seal kulgeda. Et nad saavad väga lähedale Rabale, aga samas, kui ta püsib raja peal. Ta ei kahjusta seda väga õrna kooslust. Eks neid müstilisi paiku, kus Eestimaal tasub ringi rännata. Ta kuuleme me saate jooksul veel ja veel, aga ma praegu võtaksin siis sõnasabast kinni, et ei kahjusta. Ja see oligi ju teine tähtis osa meie tänasest saatest, et milline peaks olema siis see tähelepanelik, hooliv ja loodust mittekahjustav rändaja. Ja see on pikk ja filosoofiline teema ja nii palju käidud looduses ja nähtud looduses käite vaid inimesi ja nähtud. Ma olen näinud ka seda, kuidas aastakümnetega on ka muutunud, ütleme inimese ja looduse suhe looduses käiva inimese ja looduse suhe siin Eestimaal. Et noh, väga jämedas joones on. On see kuidagi niimoodi, et üks pool on siis see, et kuidas see inimene on ette valmistunud loodusesse minekul ja, ja kuidas ta üldse loodusesse suhtub. Ja teine pool on see, et need, kes siis looduse hoidmise ja looduse tutvustamise pärast hoolitsevad Eestis ehk siis metsamehed ja looduskaitset, et nemad nad siis ka teatud viisil suunavad inimesi nii-öelda õigetesse paikadesse ja õigesti käituma. See on niisugune kahepoolne lugu. Aga kuidagi väga üldiselt, et ja, ja laialt võttes on ju vist niimoodi, et inimene eestlane tänapäeval on kõigepealt linnainimene, enamik eestlasi elab tänapäeval linnas ja nende suhtumine oma keskkonda on tüüpiline linnainimese suhtumine. Et selles mõttes mina ei kuulu nende hulka, ma kuulun selle teise poole hulka, aga keda on vähem aga linnainimese motivatsioon loodusesse minekul, noh, minu meelest on seal kaks väga suurt nii-öelda v lahet. Miks ta satub loodusesse? Üks osa linnainimestest tahavad nii nagu mina seda oma mõttes nimetan loodusesse, sellepärast et nad kõigepealt tahavad kuskilt ära minna, nad tahavad ära minna oma argikeskkonnast, nad tahavad saada vaheldust ja nad otsivad mingid värskeid elamusi, midagi muud. Ja nende nagu niisugune minu peas, nende motivatsioon on siis tõukejõud, et ma olen tüdinenud sellest igapäevasest elust ja see tõukab mind ükskõik kuhu sama hästi ta võib saata aga näiteks teatrietendusele või kuskile seiklema. Ja see võib olla seltskond, kes piltlikult öeldes tõuseb töölaua tagant pea paks ja sööstab loodusesse. Ja sel juhul tal ei ole aega ette valmistuda. Ei, ta tegi viimase hetkeni oma mingit tööülesannet ja siis läks loodusesse. Vot selline seltskond, jah. Just, ja, ja see on, ma arvan, ka valdav osa no tegelikult ju meeletult palju inimesi käivad Eestimaal looduses ja valdav osa nendest on, on vist tõesti sellised, et ega nad looduse raamatut suurt lugeda ei oska. Aga nad lihtsalt tunnevad, et nagu rahuldus sellest, et nüüd ma olen ometi vaba. Nüüd ma ometi saan teha midagi muud ja tal on niisugune kergendustunne sellest ja, ja siis on ütleme, see teine pool inimestest, nende, nende seas ka linlasi, on selliseid, kes lähevad loodusesse mitte sellepärast, et tal on linnast kõrini, mitte tõukejõud ei paiskab teda loodusesse, vaid teda tõmbab looduses mingisugune asi alates ilusast maastikust, lõpetades mõne imeliku linnuga või kas või mere ääres päikeseloojangu nautimiseks ta tahab minna loodusesse, tal ei ole see, et tal on kõrini vaid teda tõmbab kuskile, see tõukeutsand tõmbejõud minu peas on see veelahe nagu, nagu niimoodi. Ja no need, kes teadlikult lähevad, nende hulgas, võib ka olla muidugi selliseid, kes nii-öelda lähevad näiteks reservaati, kuhu ilma loata ei tohi minna, sellepärast et nad tahavad näha ürgset metsa või, või saavad näiteks teada, et kuskil on kotkapesa, mille juurde ei tohi tegelikult minna, aga ta läheb sellepärast et seal on kotkas, keda ta pole elu sees näinud, et, et ka see loodusehuvi võib ületada nii-öelda eetilisi piire. Aga see nii-öelda kõige sagedasem nisugune pimesi looduses liikuja temal on ju niimoodi, et see on sageli linnainimene, kui ta nüüd siin linnas liigub. Ta teab, et kui on punane valgusvoor, siis ma pean seisma, kui on roheline valgusvoor, siis ma võin minna. Ta, ta teab liikluseeskirju, ta teab linnas käitumise eeskirju, ta teab, et kui väga jamaks läheb, siis tuleb politseinikele ikkagi korra majja. Looduses imelik küll, kehtivad samasugused ranged reeglid, ainult et need on looduse reeglid. Ja nyyd tuleks samamoodi teada, kas või aabitsa tasemel nagu linnaliikluseeskirju. Aga linnas on politseinik, metsas politseinikut ei ole ja seal hakkab nüüd selline inimese sisemine koodeks või sisemine käitumisreeglistik nii-öelda pääseb avalik üks ja igaüks käitub looduses selliselt, nagu ta sisemiselt on ja, ja need on väga-väga erinevad käitumised. Et ma olen küll näiteks laupäeval olnud kusagil ilusates paikades salvestada näiteks looduse hääli ja siis kuule, et kuskil kaugel-kaugel on autos muusika põhja keeratud tümps kõlab kilomeetrite kaugusele, ta täielikult saastab kogu helipildi. Ja tavaliselt, kui sa sinna lähemale jõuad, siis selgub, et et see on seltskond, kes on tulnud autoga ühte lõkkepaiku, ka seal on nad tõstnud pagasiruumist ühe kasti õlut maha pannud musa käima ja nad tunnevad ennast suurepäraselt ja nad mõtlevad, et siin võib, siin on ju vabadus. Ja seal hakkab see niisugune juba keeruline vastuolu, tegelikult loodus ise on diskreetne ka ei tule sealt metsast metsahaldjas ja ei anna üle kukla selle eest, eks ole. Et, et see on nagu igaühe nagu oma asi. Ja on huvitav see, et kui on tehtud küsitlusi, et noh, et kas sulle meeldib looduses käia ja mulle hirmsasti meeldib looduses käia. Et miks sul seal meeldib, noh, seal on, seal on puhas õhk ja linnulaul ja alati osatakse vastata korrektselt. Aga, aga käitumine ei tarvitse nende sõnadega nagu kooskõlas all, et loodust võetakse. Jah, lõõgastuspaigana ta ongi lõõgastuspaik ka lõõgastuda looduses võib erineval viisil, et noh, selles mõttes tuleb seal nagu niisugune imelik seis mõnikord. Et inimene toob oma sisemise mina tegelikult kaasa sinna loodusesse. Ja kõige halvem variant on muidugi see, et tegelikult ma tahaks kõrtsi minna, aga kõrtsis on kärakas palju kallim, parem võtan selle kaasa ja panen põõsa taga pidu ja siis on hästi. Lahe aga kui niimoodi võib-olla naiivselt optimistlik olla, siis võib-olla sellised inimesed ka ükskord muutuvad. No äkki see tuleb aastatega, äkki see tuleb vanusega, äkki kõrvad hakkavad eristama ka midagi muud peale selle tümpsu, enne kui ta jõuab selle tümpsu käivitada, võib-olla ta kuuleb, et näe, täna lind laulab nii ilusti, ma ei panegi mängima. Ja tegelikult on tihti niimoodi jah, et mingi pisikene niidiots paneb inimese nagu, nagu teistmoodi märkama või käituma või mõtlema, mõnikord lihtsalt natukene antakse märku, selles mõttes on ju need kaaned, RMK sildid, mõnel pool niisugused natukene humoorikat kate, mitte sugugi sellised näpuga vibutavad ja ähvardavad palju parem vahend kui selline, et kui see asi ja prahti pillud, siis sind ootab kole karistused. Et selles mõttes see on väga diskreetne teema ja mõnikord on ka tõesti see, et, et kui minnakse kellegagi, kes ise suhtub loodusesse väga avatud silmadega ja, ja oskab seda väärtustada, et ka see tihti aitab asja mõistmisele. Aga ikkagi on vist, kui me mõtleme statistiliselt, siis on ikka issanda loomaaed, on, on väga kirju ja paratamatult lõppude lõpuks ikkagi inimesed võivad väga-väga seinast seina looduses käituda ja ja, ja mõnikord on ka niimoodi, et kui, kui, kui ma ise näen, et, et keegi ikka väga räigelt seal midagi teeb, siis ma lähen, ütlen lihtsalt Ta, võib-olla tavaliselt hakatakse sellele hirmsasti vastu vaidlema. Aga ma olen öelnud. Olen öelnud ja võib-olla see on ka üks niisugune leebe vorm nagu kuidagimoodi aru saada, et linnast loodusesse sattudes sa satud lihtsalt Ühest käitumiskultuurist teise. Aga ka seal on omad keelud ja käsud ja, ja ka õigused, nii nagu linnaski. Sellest arusaamine on väga oluline. Ja kõikvõimalikud kampaaniad on ka ühed väga-väga tänuväärt asjad ja kiitus nende tegijatele selles mõttes, et kas või needsamad koristustalgud, küllap need haaravad ka neid inimesi, kes võib-olla veel piltlikult öeldes eile viskasid õllepurgi põõsa alla. Täna ta läheb ja koristab selle ära ja kuskil ka midagi teadvuses. Sõltub muidugi ja isegi noh, ma olen märganud lihtsalt juba nii lühikese aja jooksul nagu kõigest 20 aastat. Kuidas, kui Eesti sai iseseisvaks, kuidas seal päris alguses riigimetsamajanduskeskus rajas esimesi puhkealasid sinna metsa sisse ja kui kiiresti nad ära lagastati, kui kiiresti sealt rebiti lihtsalt kaasa kõike, millele jõud peale hakkab, kas ja varastati ja põletati ja sellele vaatamata ka riigimetsamajanduskeskus on aina rohkem teinud selliseid paiku ja niisuguse stoilise järjekindlusega aina paremaks muutnud neid paiku. Ja võta või jäta, aga ma olen täiesti oma sisemise veendumusega, võin öelda, et 20 aasta jooksul näiteks Eestis on paiku kas või möödunud suvel. Pedassaarel ma käisin, fantastiline saar. See on nüüd meie põhjal rannikul, sinna tuleb küll mingil moel kolm kilomeetrit üle mere saada. Aga see saar on, on puutumatu, ilus, seal on mitu RMK paika. Ja kui seal on prügikastid ja lõkkepaigad, nad olid täiesti puhtad ja korras. Et, et niimoodi aegapidi. Et, et, et see nõuab palju aega. Aga aga ikkagi 20 aastat on, on selge nihe nagu märgata olnud, et et need paigad, mida suudetakse korras hoida järjekindlalt need distsiplineerivalt lõpuks ka inimesi tekib, niisugune tagasipeegeldus inimeste käitumises on see on väga tore, sest kui me mõtleme meie põhjanaabrite peale, siis nende kogemus on, on palju aastakümneid pikem selles vallas. Ja et seal on, on see juba juba ammu enesestmõistetavaks saanud, et et sa ikka evandaalitse paigas, kus keegi sind ei näe ja kus võiksid teha mida iganes. Ja kui me rääkisime siin rohkem nagu kahest äärmusest ühed on sellised, kes lähevad loodusesse looduse pärast, nad teavad, mida nad sealt otsivad ja seda ka saavad ja teised on siis niisugused, kes tee on nii-öelda pimedad ja kurdid looduse suhtes. Siis seal vahemikus on ju veel terve hulk kui niisugusi. Noh, näiteks mulle väga meeldivad sellised tervisejooksjad ja ja, või näiteks kui looduses korraldatakse mingisuguseid sündmusi vaadates teatrietendustest lõpetades muuga, kus loodus on noh, nii-öelda kulissiks. Aga ta kindlasti rikastab seda sündmust sellepärast, et, et see asi toimub looduses need inimesed, nad ei tule ka loodusesse looduse pärast. Aga teistpidi on loodus neile hädavajalik. Et ja nad nad ka hoiavad seda loodust ja kindlasti ei muuda seda halvemaks. Ja on tihti niimoodi, et, et kui Eesti pere kes ei ole võib-olla maailmas ringi käinud, aga, ja talle tuleb kusagilt külalisi kaugemalt ja siis minnakse mööda Eestimaad ringi sõitma siis näiteks nende külaliste pilgu läbi avastatakse Eestimaad see, see on üks väga tüüpiline juhtum, kui eestlane imestab, miks tema imestab ja selle kaudu hakkab isega imestama ja toimub nagu uus ärkamine ja ta hakkab uue pilguga märkama seda, mis on tema jaoks lapsest saadik tavaline. Aga mis on võib-olla Euroopa või maailma mastaabis vägagi huvitav ja eriline ja, ja neid asju on, on Eestis kümneid. Näiteks mina tean küll üsna hästi, et kui mulle tuleks keegi Aafrikas külaline kohuma, ta viiksin ta imestusest silmad suureks ajaks või kui mulle tuleb Itaaliast külaline, kuhu ma ta siis viiksin Ta oleks üllatusest keeletu ja nii edasi, et Eesti loodus on tegelikult ütleme maailma loodusega võrreldes väga eksootiline. Ja teine variant on ise käia kaugel ära ja tulla siis tagasi ja siis veel ka midagi senitundmatut pilgule avaneda. Loomulikult, see, see on see minu tee olnud tegelikult siiamaani, et et iga kord, kui tuled hästi kaugelt tiirult, siis siis näed Eestit jälle värske pilguga ja leiad sealt midagi, mida sa siiamaani märganud ei ole. Ja on, on väga palju niivõrd suuri asju siin Eestis mis on liiga suured, et Eestis olles neid üldse märgata. Praegu algab ju see valgete ööde aeg, ööd lähevad aina pikemaks, et praegu ma vaatan need enam kui on taevas selge. Päris pime enam väljas kunagi ei ole ja seda valgust tuleb aina juurde ja juurde. Ja need valge tööd saan kogu maakera inimkonna pilguga võrreldes üksi, imeväike osa inimkonnast, kes elavad just selles vööndis, kus need valged ööd on olemas. Et, et see on näiteks üks nendest asjadest, millega meie oleme nii harjunud, et me ei kujuta ette, et see teisiti oleks. Aga tegelikult enamikus maailmas ei ole sellist asja ja ja seesama nüüd minu viimase käigu ajal jälle sa ikka jälle oled noh, nagu pahane, et näiteks ei ole päikesetõusu ja päikeseloojangut koguse troopikaala on niimoodi, et päike kukub kolksti sinna horisondi taha ja hommikul pupp pupp saab hopsti sealt välja ja seda neid valgusemänge. Neid asju enamik inimkonnast ei tea nendest tuhkagi. Et just sellel valguse peol Ajal on ka looduskõige rohkem elevil. Kuuled kõige rohkem looduse hääli, sel ajal loom liigub, lind lendab. See, see on fantastiline mõnel, mõnel jaanikuu-lähedasel öösel. See elu käib peaaegu öö otsa ja näiteks mõnikord ma lihtsalt ei ole raatsinud seda maha magada ja ma olen olnud kogu aeg üleval ja kahel salvestanud neid helisid. Praegu näiteks on üks selline helipilt, mille ma salvestasin koitjärve ääres kella nelja ajal hommikul. Alt see lindude kõlav koor, seal on ööbiku sarnane hääl, mis tegelikult on vale, pikk ehk laulurästas. Sealt tagant taustal kostab muster rästas, kes minu jaoks jutustab üht lõputut tarkuse lugu kogu aeg oma rahulikule häälel, siis kostab seal see lehelinnu niukene, silk-solk ja veel palju-palju muid hääli. See laas kajab linnulaulust ja sellest osasaamine on nii tohutu rõõm, et, et seda ei tohi mingil juhul maha magada. Kuulame seda. Selline oli käesoleva hooaja kõige viimane vanad eesti matkaradadest ja loodussõbralikest rändajatest neil radadel. Uusi paiku läheme vallutamas sügisel, alates järgmisest pühapäevast aga hakkame kordama saateid Lõuna-Ameerikast ja okeaniast. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet. Saarna helirežissöör oli Maristamba kuulmiseni. Ilusat suve.
