Kruiisiterminali sai alustatud koos Altoga juba aastal 2014  ja selleks peamiseks eesmärgiks oli pakkuda kruiisireisijale motivatsiooni,  milleks tulla üldse maa peale? Sest tihti on niimoodi, et inimestel kruiisireisijad. Teel on see keskkond nii mugavaks tehtud,  et nad ei tahagi paadist välja tulla ja,  ja väga palju mõjutab see, et mida ta kohe esimese asjana Laevanaabruses näeb, et ta võib laeva aknast küll näha vanalinna,  aga see on tema jaoks liiga kaugel. Et see on nagu üks motivaator ja, ja teine motivaator  Tallinna Sadamal oli see, et teha Tallinnale vääriline värav. Ja idee oligi algusest peale teha siia ka park  ja see park kujunes lihtsalt selliseks projekteerimise  protsessi jooksul, mis meil kestis aastaid,  et me tõstsime selle jalakäijate või linlaste ala hoopis  ülesse lõime lahti reisijate tollitsooni  ja linnarahva, et kõik saaksid täpselt samal ajal tegutseda. Et kruiisiterminal ise on ja selle promenaad on üles  ehitatud selliselt linnalise pargi põhimõttel,  et meil on promenaadi, mille ääres on erinevad paviljonid,  ühes ühes on siis terminalimaht, praegu seisame kohviku  ja restorani kõrval, kui siit edasi minna,  on laste mänguväljak, jõusaal sealt edasi väiksed platsikesed,  kus saaks, saab korraldada pop-papkohvikuid. Kõik selle valmidus on olemas, kui siin. On rohkem inimesi. Mere äärde ehitamine on tõesti keerukas ja sellest  ka selle kruiisiterminali loogikaga nii materjalide. Ülesehitus, et me siin kuna oleme valdavalt soolase merevee  lainete käes suurem osa aastast, siis kõige-kõige  mõistlikumad materjalid on raudbetoon ja piireteks on alumiinium. Seda kõike teeb hubasemaks puidust laudised,  pingid ja ka see, et kuidas seda betooni valu on teostatud. Betoon on valatud ju kõik puitlaudise mustriga,  et see kõik on kõik need materjalid aja jooksul lähevad  enam-vähem ühte värvi, hakkad kooskõlas tööle. Aga mitte väheoluline ei ole see taimematerjal,  kõik need taimed või need taimekooslused on valitud  põhjarannikule omaselt, et seda saakski vaadelda sellise  põhjaranniku maastiku vormina, kus, nagu see hoone kaob ära,  sa jalutad linnalises pargis. Ja tegelikult see loodemuuli või kruiisi promenaadi ots  ulatub ju peaaegu et Kadriorgu. Et siit võiks siis tööle panna muuli otsast Kadriorgu  väikese meretrammi, mis siis töötaks nagu ühistran. Iga 10 minuti tagant võtaks siis Kadriorust inimesed rataste  ja kärudega peale ja tooks siia tagasi. Kogu see ala, mis siis kuulub Tallinna sadamale  ja siin kõrval linnahalli naabruses, osalt  ka linnale, et see on niivõrd suur territoorium,  et siia mahuks ära elama ja töötama 15000 inimest. See on Viljandi suurune linnaosa, mis tähendab seda. Tõenäoliselt võiks ta ka olla mitmekesine,  et siin elavad tulevikus elavad, töötavad inimesed võiksid  olla väga erineva sissetulekuga, siin võiks olla koolid,  lasteaiad, kultuuriasutused, et sellest kujunekski päriselt  ka Tallinna mereäärne kesklinn. Siin me oleme nüüd teterminali esimes väljakul  mis on tavalises mõistes liiklusala, peab ära teenindama kõiksugused. Turismimassid, kes siit laeva pealt tulevad? Aga meil avanes imeline võimalus siin mõned aastad tagasi  seda liiklusala kujundama hakata hoopis teises võtmes. Siin me seisame nüüd tõrvaköögiväljakul,  kus. See suur silm markeerib siis ajalooliselt siin asunud. Tõrvakööki kui hoonet, et meie markeerisime  selle väikese vuliseva veesilmaga, mis siis peaks  sümboliseerima tõrvakatte Need valgustid sümboliseerivad laeva, seda mastiosa,  kuhu kinnitatakse puri ehk siis taglas. Ja nendest me siis inspireerituna tegime koostöös  valgusdisaineritega täiesti uue valgusti toote. Mis tahes uut haljasala rajama hakates või kujundama hakates  on esimene soov ikkagi kõigepealt veenduda,  et siin on olemasolevat haljastust, mida saaks. Säilitada või siis taaskasutada ja siin on super hea näide,  kuidas. Me saime siinsamas sadamas kasvavad suured poopuud,  mis kasvasid enne seal. Bussipeatuse juures saime lasta siia tõsta,  kus nad nüüd siis on leidnud oma ideaalse asukoha  ja nad läksid väga hästi kasvama. Ja saavutasime koheselt sellise nagu lopsaka kõrghaljastuse efekti,  mida muidu on puukooli istikutega väga raske saada,  ehk siis jah, nüüd siis kolmas aasta jookseb. On meil täiskasvanud puud peaaegu siin pargis. Sadama alal. Võib ette vaid kujutada, milline kommunikatsioonide rägastik  siin kivipinna all on. Kui tihtipeale jääb mulje, et kui puu võetakse maha,  siis uut puud asemele ei saa just sellepärast,  et tehnovõrkudel on kaitsevööndid ja mitte midagi teha. Siin ei tohi. Et siin teeterminali alal meil õnnestus. Kolm puud, mis muidu me ei oleks saanud kuidagi siia  kõrghaljastuse tekitada, kuna sissesõiduala pidi jääma ülesõidutavaks. Siis meil õnnestus need panna spetsiaalsetesse  kasvukastidesse pealt restiga niimoodi, et meil on olemas  varju andev kõrghaljastus, mis sest, et selles kohas  siis madalhaljastust ei ole. Puud on olemas. Selleks, et haljastus saaks leevendada seda sooja saare  efekti või üleüldiselt kuumadest kivipindadest tingitud  sellist suvisel ajal väga ebameeldivat palavust,  siis me olemegi siia valinud pigem laiuva võrakujuga  puuliigid nagu poopuud, pärnad. Ja ka, ja põõsamassi on hästi palju just selleks,  et oleks seda soojust neelavat pinda rohkem,  aga me oleme ikkagi sadama territooriumil teenindusalal,  me peame seda silmas pidama, et, et siin seda kivipinda  tahes-tahtmata on ja asfalti ka. Et siis see haljastusega kompenseerimine oligi meie ülesanne. Narva sild on oluline nii siin lähipiirkonna jaoks  ka Eesti jaoks täna ka Venemaa jaoks. Selles kontekstis Ta ühendab täna muidugi lahutab ka, eks ole,  natukene sellepärast, et liiklust siin nii palju peal hetkel  ei ole, teatud põhjustel, aga ta on läbi ajaloo  siis olnud siis kahe poole ühendajaksaes. Ka seda, et, et tegelikult need kaks poolt on olnud  ka suuremas osas ikkagi üks asula ja üks linn. Tänane sild on siin selle koha peal sama koha peal,  kolmas sild, varasemad sillad on noh, hävinud. Aga enne seda oli siin siis see eelmine sild,  mis küll sõjas sai kannatada, aga ehitati üles. Ta oli oluline selle poolest, et väidetavalt  siis on see esimene rajatis Eestis, kus on kasutatud betooni  ja on arvatud isegi, et kogu tsaari-Venemaal esimene  siis betooniga ehitatud objekt ja betooni kasutati veealustes. Konstruktsioonides kasutati ka lisaks graniiti,  aga ka puitu. Selle eelmise silla jäämurdja osad ja siis silla enda  sammaste vundamendid on nähtavad täna, kui on vesi. Veetase jões on veel, noh, ta kõigub meil päris palju. Et kui on madal tase, siis on rohkem neid näha. Jah, ja üks nukk paistab väga kenasti välja,  kui seal kõrval seista, siis on päris hästi näha. Kolmekümnendatel Eesti vabariigi esimesel iseseisvusperioodil,  nagu me teame, oli ju siis selline nii kodukaunistamise  kampaania kui ka siis ka meie linnade, asulate kaunistamise  kampaania või siis nagu välja, mis kampaania erinevates  variantides ja selle tuules siis ka selline tööstuslinn nagu  Narva siis saab omale siis sellise kesklinnas asuva  puhkekoha puhketsooni ja siis niisuguse rannaala,  kuna meil on siin jõgi all ja vot siis rajatakse selline maasäär,  mis eraldab, seda on siin näha, inimesed praegu  ka puhkavad seal ja päevitavad maasäär, mis eraldab  siis selle tehisliku basseini, mis on siinsamas  ka siis selle kiire vooluga jõe siis nagu alast. Aga, aga et siis see bassein jäi siia alles  ja seda siis kasutati ka pärast sõda ja kasutatakse  siiamaani ja nüüd praegu siis on see promenaadi ala jõudnud. Ka siis siia, noh, etapiti on ehitatud, on jõudnud  siis ka siia sellele Joaru rannaalale. Joa org oma olemuselt nii maastikult looduselt on niivõrd võluv. Et me soovisime siia leida Arhitektuuri, mis võimalikult vähe sekkuks sellesse  looduskeskkonda ja see konkreetne hoone on tegelikult  siis kaevatud mäenõlva sisse niimoodi, et ta ei lisa. Uut suurt mahla? Siia alale hoone esimesel korrusel on saunad,  riietusruumid, siis duširuumid puhkajatele. Spordisaal spordivahendite laenutus ja siis teisel korrusel  on puhkajatele mõeldud kohvik. See. Vorm, kus me nüüd praegu oleme, on jah, siis. Üks viimaseid objekte, mis selle promenaadi kompleksi juurde  kuulub ja miks selline platvorm ja miks siin on  siis see, et, et see on siis see kuulus vaade. Hästi ikonograafiline vaade Narva linnast,  kus on siis näha mõlemad, nii Narva linnus kui  ka Ivangrodi kindlus või jaani linna kindlus  ja jõgi ja seda on hästi palju publitseeritud  nii raamatutes kui ka pressis ja mujal. Ja sattus siis ka viie kroonisele rahatähele. Narva on olnud ja on siiamaani uhke selle üle,  et viiekroonine rahatäht oli seotud Narvaga  ja seesama viie kroonise rahatähe peal olnud vaade  siis linnustele on täna viiekroonise vaateplatvormi  tugimüüri peal betooni. Valatud tegemist on ilmselt täna Eestis ühe. Kõige filigraansema ja, ja paremini välja tulnud graafilise  betooni näitega, kus see kujutis prinditakse kilele. Ainega, mis aeglustab betooni kivinemist,  valatakse vormi, siis betoon ja selle koha peal,  kus siis on pildil kujutis selle koha peal  siis lihtsalt betooni kivine ja peale vormi lahtivõtmist  siis kivinemata betoon pestakse sealt maha  ja nii ilmubki siis see trükiseraster Promenaad oma olemuselt peaks olema tegevusala  ehk promenaad ikka väga ammu juba ei ole lihtsalt kõnnitee  vee ääres. Ja samal põhjusel on Narva promenaadil siis  selle 980 meetri peale üritatud. Paigutada erinevaid. Tsoone erinevate tegevustega lastele ja täiskasvanutele on  ehitatud ka lausa kalameestele eraldi tee veele lähemale. Narva. Territooriumil jõe kallast on siiski oma kuus-seitse kilomeetrit. Ja juba kolmandat. Planeeringut järjest me oleme võtnud eesmärgiks arendada  kogu seda kallast ja just siis jalakäijatele ratturitele. Meie kaugem unistus on ühendada see Narva Narva-Jõesuu  kergliiklustee ga niimoodi et. See promenaadil. Rattaga sõitev inimene või ka matkaja saaks saaks ühe jutiga  jõesuuni välja. Turistide jaoks promenaadil suurim vaatamisväärsus on  tegelikult see, mida nad näevad üle jõe. Kunagi nimetas üks mu sõber seda turvaliseks ekstreemiks et  sa saad tulla siia piiri äärde, vaadata Venemaad,  jäädes ise turvaliselt Euroopa liitu. See sama väosõlm siin liidab ta on osa Tallinna ringteest,  siit liigub väga palju liiklust läbi. Samas ta nagu värav Tallinna linna ka. Tallinna linna liikluse sisenemine ei tohiks olla liiga lihtne,  liiga kerge. Algselt oligi see lahendus planeeritud selliselt,  et sa võid maanteekiirusel sõita linna siis järgmise ristmikuni. Sellel ei ole mõtet, tegelikult peaks juba siin sellel samal  sõlmel aru saama, et sa nüüd sisened teise keskkonda. See koht võib tunduda väga maastikuline või insenertehniline  ja tegelikult on väga oluline roll siin ka ruumiloomel  või linna arhitektil. See sõlm alguses kavandati siia lähtuvalt  siis ikkagi liik liiklusohutusest ja liikumiskiirusest,  et oleks võimalikult mugav ja, ja, ja võimalikult kiire. Aga jäid tähelepanuta looduskeskkond elukeskkond. Tegelikult õnnestus õnneks see ristmik see sõlm tuua ikkagi linnakeskkonda,  et ta toetaks kõike seda, mis siin ümber on. Ja selle tõttu muutuski ta mitmetasandiliseks,  ehk ta muutus inseneri tehniliseks lahenduseks viaduktideks. Sildadeks. Arhitektuurselt või inseneritehniliselt üsna keeruline objekt,  aga tänu sellele tegelikult suutsime säästa väga suure osa  loodust ja elukeskkonda. Selle siis sõlme ja liikluskorraldus on lahendatud selliselt,  et see ajalooline linnasisenemise tee oleks ikkagi  suhteliselt selgelt arusaadav, et sa ei satuks segadusse,  kui sa linna satud ikkagi Peterburi tee jätkub,  aga samuti nagu öeldud, on väga oluline,  et et sul tekiks ka see valikukoht. Et kas nüüd sõidad päris kesklinna või võib-olla sa sõidad  juba jaotud, et sa lähed juba Lasnamäe suunas  või lähed sa ringteele. Et ka see oleks võimalikult loogiline siin,  et. Et ta ei oleks nagu kanaliseeritud, aga samas ta peaks olema  ikkagi inimesele väga selge, et ei tekiks sellist kõhklemist,  sest see kõhklemine jälle omakorda tekitab likui,  kus ohtlikke olukordi, kus sa viimasel hetkel saad aru,  et sa oled valesti sõitnud ja proovid õigele teele saada. Kõiki neid liiklussõlmesi, mida me üldiselt linnas kavandame,  me või rehkendatakse insenertehniliselt siis  või liiklustehniliselt tipptunni nii-öelda näitajatest lähtuvalt,  et tipptunnil ei tekiks kas ummikuid või ei tekiks väga  suuri ummikuid või tipptunni liiklus mahuks läbi. Aga kui enam inimesed ei liigu ühel kellaajal ühes suunas,  siis ei ole enam mõtet sellisel tipptunni järgi kavandamisel. Ja, ja teisipidi. Ega need lahendused tulebki selliselt teha,  et mitte mis arvestaksid tipptunniga, vaid arvesta sid  ikkagi noh, ma ei tea mõistliku liikluse ga keskkonnakaitse  liikuvus ise kohaneb selle järgi ka. Tallinnas on, ütleme viimasel kümnendil valminud  ka teisi selliseid linna sisenevaid liiklussilmasid nagu  Haabersti ringristmik viadukt natuke varem Ülemiste  liiklussõlm ka Tartu ka Rakvere kavandavad kas ümbersõit või,  või siis selliseid suuremaid liikluslahendusi just linna sisenemisel. Et see on, no see ongi päris loomulik ja,  ja. Ja need on kohad, mis vajavad liikluskeskset lahendust,  aga seal ei tohi unustada ikkagi seda elukeskkonda. Tartu linn vajas ümber sõitu lõuna lõuna poolt,  et siis seda nimetatakse ida ringteeks ja  siis lõuna idapoolselt küljelt ja kogu selle lõigu mõte on  juhtida transiitliiklus Tartust eemale alternatiivset trassi pidi. See trass ei ole veel valmis, et praegu saab sõita lääne poolt,  eks ole, ja saab sõita ka natukene lõuna poolt  ja vältida Tartu kesklinna, aga idaringtee on  siis üks osa Tartu. Linna liikluskoormuse vähendamisest ja selle idaringtee üks  olulisemaid osasid ongi sild üle Emajõe ehk  siis Ihaste sild. Näiteks Tartus Ihaste sillaga oli võimatu ehitada silda selliselt,  et me teeme kogu silla sildehituse valmis toetuma ühtsele  puidust raketisele kogu jõe ulatuses. Et kogu jõe ulatuses tehti raketis küll jah,  üle Emajõe omal ajal, kui tehti kärevere sild aga Ihaste  silla puhul oli keskkonnatingimused sedavõrd ranged. Samas oli see piirkond ka laevatatav, et silda tuli hakata  ehitama tegelikult jupikaupa, et siis tihaste silla puhul  ehitati valmis meile küll, jah, korralikud suured vai alused  mitmekümne meetri pikkuste vaiadena alati maapinna sisse. Selle peale palati sambad, aga siis maapealne osa ehitati  valmis nagu traditsiooniline lahendus raketisele toetuvana  jõe peal pealne osa alati valmis aga viiemeetriste juppide kaupa,  et et järjest hakati ühe samba poolt. Valama jõe suunas alati viis meetrit sildehitust ära,  oodati, kuni ära kivineb, siis valati jälle viis meetrit,  edasi jõuti jõe keskele, siis sama raketist tõsteti teisele  poole hakati teiselt poolt samamoodi vastu valama  ja seal oli veel probleemiks see, et see sild ei ole sirge,  ta on kerge raadiusega. Et siis oli, tuli ta saada täpselt kokku jõe keskel niimoodi,  et ta kõrguse poolest on samal kõrgusel,  eks ole, ja ka asukoha plaanile mõttes on samal kõrgusel. Aga geotee ehitaja tegi head tööd ja saadi täpselt jõe  keskel kokku. Kõige suurem vastutus ikkagi on silla projekteerijal. Silla projekteerija peab oskama silda arvutada. Tihti on räägi. Lähtub sellest, et, et kui vanasti sild tehti valmis,  siis silla ehitaja ja silla projekteerija  ehk siis insener aeti silla alla ja silla proovi koormamine selleks,  et nad teaksid, et mis on nende vastutus,  eks ole, kui silt kaela kukub, siis on nemad,  kes pihta saavad see natukene rahvajutt,  sellepärast et tegelikult jah, silla ehitaja  ja projekteerija. Läksid loomulikult silla alla, nad läksid silla alla,  mida tegema silda mõõtma? Katsetamise käigus siis mõõdeti silla deformatsioone  ja seda sai teha silla alt, et siis sellepärast,  et inimesed silla alla aeti. Ja tegelikult on nii, et see praktika ei ole tänapäeval  päris lõppenud, et enamus Eesti kaasa rajatud raudteesildu  samamoodi katsetatakse, et pannakse mõõteseadmed peale,  eks ole, ja ka samamoodi insenerid käivad silla all,  samal ajal kui rasked vedurid sõidavad seal peal,  eks ole. Mõõdetakse seal läbivajumisi, mõõdetakse dünaamikat  ja mõnikord on katsetatud ka maantee sildu. Ma olen projekteerinud jah, päris palju sildu. Et ei ole jõudnud neid kokku lugeda, aga neid on kindlasti kümnetes. Ja lemmiksildadest on nüüd 2000 alguses projekteeritud  puurmani sild vist kõige paremini meeles sellepärast et  temaga on. Ta on esiteks ilus sild sai aasta betooni ehitus,  auhinna. Aga temaga sai ka palju valu ja vaeva näha. Tihti räägitakse, et betoon ei ole väga loodussõbralik  ja no eks ta ju nii ongi kui materjali ennast vaadata. Aga selle veo liiklussõlme näitel võib ikkagi öelda,  et tänu sellele betoonkonstruktsioonidele betoonlahendusele  õnnestus ikkagi teha oluliselt keskkonnasäästlikum lahendus  oluliselt linnaruumi säästva lahendus kokkuvõttes  ka tema kompaktsusest lähtuvalt ka ütleme aidata kaasa  väiksemale autostumisele, et see ei ole nii mugav. Ja lõppkokkuvõttes on ta ju ka ikkagi esteetiline,  see on väga oluline jällegi.
