Vahur, kas sina oled siin sündinud-kasvanud või? Tegelikult sündinud ei ole, aga kasvanud küll. Et sündinud olen ma Siberis. Nimelt Siberis lausa, sest siitkandi metsadest 49. aastal  küüditati talud tühjaks. Metsavendlust oli hästi palju, muidu ei saadud neist ilmselt  ilmselt jagu. Ja siis mu ema ja vanaema ja küüditati Siberisse. Isa oli mul metsavend, ta oli vanglast põgenenud ja. Ja varjas ennast Tallinnas, aga kui seal tema vastu huvi  hakati tundma, siis ta Siis ta sõitis ära Siberisse, sest tema ema oli  ka sinna küüditatud ja jäigi Siberisse elama. Aga mina sündisin siis, kui ma poole aastane olin. Ema isa hakkasid siis elama ühes. Metsavahi saunas siit vast kolme kilomeetri jagu on mu lapsepõlvekodu. Et selle kandi metsad on niisugused hästi südamelähedased. Ja edasi saigi sinust metsamees. Ma olen kuulnud, et sa oled jahijääger ka olnud. Jah, olen küll jahindus, kutseline jahindustöötaja  ehk Jääger. Aga praegu noh, praegu. Olen pensionär. Aga ütleme siis, et, Tegelen loodus, hari use edendamisega, maksuameti jaoks  haruta kirja panna. Olen loodusretke juht. Teen matkasid ja teen ka koolitusi. Tänapäeval on nimelt juhtunud selline asi,  et metsa satutakse harvast. Mets on jäänud võõraks. Metsa on hakatud kartma. Aga kardetakse ju vaenlast hoida ja armastada saab ikka seda,  keda hästi tuntakse. Ja mina siis toetad, seda oleks rohkem sõber. Täpselt. Ma katsun inimestes maha võtta metsa hirmu. No nii, Vahur kuhu sa meid toonud oled? Et jõudsime Magra linnakusse, aga see mets,  kus me oleme, seda kutsutakse, kohalikud kutsuvad linnutaja nõmmeks,  aga külla tulime mäkradele. Siin on tegemist mäkralinnakuga. Mäkra urud tunneb alati ära selle järgi ja turgude ees on  märgal vagu. Rebase urgude ees ei ole vagu, rebasel on ta ühtlaseks  kõvaks tallatud. Kus see vagu tekib? Näed, siin selja taga on hästi näha, kus on värskelt veel,  tuleb tagumik ees, tõmbab esikäppadega tagurpidi. Toob suure hunniku liiva, see ei saa siia ette jätta,  tuleb ju kaugemale visata, muidu ei, ei mahuks kõik ära. Viimasel ajal on mulle hästi paljud majaomanikud sellised,  kes peavad murust lugu helistanud ja uurivad,  et kes see tegelane on, kes tuhnib tema muru sisse,  auke. Ja need võivad olla sellised kuus-seitse sentimeetrit  sügavused augud. Magnal on. Nina, mis kasutab teda nagu kühvlit, vajutab maa sisse  ja tõstab niisuguse augu üles. Aga ta ei tee neid auke sinna niisama, vaid, Usu muru sees siis elab keegi, elab keegi,  kes on mägratoit. Ja kui see mäge nüüd seal ei oleks siis sa. Aasta või kahe pärast saaksid teada, kes sul sealt muru  seest siis välja tuleb ja tõenäoliselt on mingi kahjuriga tegemist,  kelle pärast mäger riskib tulla inimese maja juurde ja. Ütleme, et teda sealt siis tõrjuda. Kui suhtuda asjasse sedamoodi, et proovi naabrimehele näidata,  et vau, tule vaata minu muruplatsil käivad isegi mägrad. Et see on nii väärtuslik koht. See annaks asjale ju hoopis jumet juurde. Oktoobris avastasin sellise asja. Mägra ekskerimendid seisavad koos kuusekooreüraski kitiinkestadest. Ja kui siis sai asja ligemalt uuritud siis tuli välja,  et oktoobris mägrad otsivad üles sellised kohad,  kuhu lähevad kuusekooreüraski valmikud talvituma. Nad lähevad maa sisse, aga enamasti kuskil kuusikute all,  kus on palju samalt ja nad ei lähe nagu minu arusaamine oli,  et üks siin, teine seal, vaid nad lähevad kogumikena,  mõnel platsil on läbimõõdu paarkümmend meetrit,  mõnel 100 või rohkemgi. Ja nüüd äkki ilmuvad sinna mägrad ja võtavad samal sambla  haaval selle maapinna läbi. Otsivad need üraskid ülesse, tuleb õhtul platsi  ja enne hommikut sealt ei lahku ja igaöö see plats aina  suureneb ja suureneb ja pärast, kui ta on lõpetanud,  siis võid vaadata, missuguse kujuga see kogumik seal nüüd  maa sees umbes umbes oli. Me ei oska selle kuusekooreüraskiga tänapäeval hakkama saada,  kõige hullem vast ongi see arvesteriga vastuhakkamine  tehakse siis ma mõtlen sellega seda, et, Kevadisel ajal. Umbes siis, kui arukask on hiirekõrvul toimub,  toimub üraskil. Pulmalend. Ja nad asustavad siis need kuused mis on kõige nõrgemad. Ja vanasti siis olid küünis puud, need olid märtsis  langetatud toored toored kuused nende kantide peal,  kus tõenäoliselt üraskid talvitusid. Ja kui see Pulmalend toimus siis metsavaht, käis uurimas,  võttis noa, tõmbas koort ära, vaatas, mis toimub. Üras küll juba teine naine võetud. Selge, nüüd nad on kõik siia puu peale kokku tulnud,  neid puid võis neli-viis olla, nüüd tuleb need puud metsast  välja vedada. Siis kogu selle kandi üraskid ongi puude peal,  koos viiakse ära, neid enam pole saekaatrisse,  kui ei saanud ära viia. Siis lõiguti nad seal kohapeal lühemaks ja kooriti ära. Niisugune käsitsi võitlus käis. Kui nüüd tänapäeval, siis ma ei tea, metsaomanik vaatab,  et ürask on metsa tulnud ja võtab siis selle metsa maha,  mis siis saab? Nüüd nüüd juhtub selline asi, et enamasti,  kui need puud on kevadel nakatatud, siis ei panda tähelegi. Avastatakse poolest suvest või sügisel, et nad lähevad punaseks,  puud ära ja kuivama hakkavad ja ja nüüd läheb  siis puude mahavõtmiseks väljaveoks, aga ürgid seal enam ei ole. See aeg on kuskil kaks nädalat, mis oleks paras aeg  toimetada nende üraskite metsast ärasaamise  või koorimisega või selline ajaaken, millele peab pihta saama. Ja see ei ole nüüd niimoodi, et kuulutame üle terve Eesti,  et sellest kuupäevast selle kuupäevani vaid siin lõunapool  küljes juhtuks see nädal või kaks varem,  kui mäe teise külje peal. Selle jaoks olidki metsavahid, kes oma tööd tundsid,  teadsid, käisid ja uurisid ja ütlesid, et vot  selle langi peal on just paras nüüd hakata toimetama. Aga nüüd, kui võtta maha need puud, kus üraskid enam ei ole  siis Eestimaal elab üle 60 tegelase kes toituvad üraskitest. Ja nendel on siis kombeks talvituda üraski poolt kahjustatud  puukoore all. Kui need metsast välja vedada, siis me veame üraski vaenlase välja,  üraskile teeme suure teene, ürask on maa sees,  ootab suure mõnuga, et näed, viidi need pahalased minema. Okei, mul läheb palju paremini. Nii need asjad toimuvad, selline üraski poolt kahjustatud puu. Selle võiks metsast välja viia siis, kui kuusk on visanud  koore maha. Aga praegu me katsume kallutada nagu tasakaalu just üraski  kasuks toimetada kõigi oma nende nippidega,  et vaieldakse ka kõvasti selle üle, et kaitsealadel,  seal on ka meil üraski koldeid ja et seal ei tohi nendega tegeleda,  et äkki siis kaitsealadel need üraskid liiguvadki välja majandusmetsadesse. Mina ütleksin sedamoodi, et kaitsealad on nüüd need,  kes toodavad üraski sööjaid, et seal pannakse asi paika. Ja kui need üraski sööjad on siis kaitsealal saanud need  üraskid ära süüa, kes seal toimetanud on  siis nad lähevad, levivad laiali ja katsuvad,  katsuvad tasakaalustada meie majandusmetsasid ka,  et selline oleks see kaitsealade funktsioon. Lähme vaatame, kas leiame kuskil üraski autopildi mõne puu peal. Vaata, siin on üraski poolt kuivatatud kuused tükki viis. Nad alati niimoodi pundikaupa ikka võtavadki. Ja sellise puu võiks siis juba metsast välja viia. Näed, ta on koore koore maha visanud. All, kui see koor on paks. Siia nad tulla ei taha. Ja seal ma teen ühe kaardikepi, ma ulatan sulle täpselt näidata,  teeme sellest pihlakast ühe ühe kaardikepi moodi asja. Näed, siin hakkavad just selle külje peal,  siin on päike kõige paremini peale paistnud. Ja siia siis kõik need otse üles või alla,  vaata kumba pidi tahad, kulgevad käigud oleks  siis üraski, üraski omad. Et siia kohta lendas siis üks isa üriäris. Näris augu ja siia rajas paarituskambri ja ema ürask näris  ennast ülespoole minema, minnes ta mures  ja siit kahele poole, siis. Munadest koorusid vastsed viis-kuuskümmend tükki neid. Lõpevad nukuhälliga. Ja kui esimene naine läinud oli, siis ilmus kohale järgmine  tema näris siis oma käigu allapoole. Ja vahel juhtub siinkohal praegu ei ole nagu näha,  aga vahel juhtub, et ühel lüraskil on ka kolm naist,  see kolmas närik siis käigu kõrvale ja uuesti alla. Noh, ja nii võib siis neid igal pool leida. Ürask, ajalugu ja kuuskedega on siis üldse seis viimasel  ajal kehva kuused kannatavad põua käes. Tavaliselt toob kuusk käbisid mingi nelja aasta tagant hea käbi,  aasta. Aga nüüd, kui kuuski uurida, siis jääb selline mulje,  nagu nad oleksid käbisid täis. Aga tegelikult kuused on proovinud nüüd kolmel kevadel  järjest õitseda ja ongi õitsenud. Aga kusagil suve keskel jõuab kohale meil see põuaega ui  vihma üldse ei tule, on maru kuum, kuusel ei jätku energiat,  käbide jätku niiskust käbide kasvatamiseks,  kohale ilmuvad igasugused söödikud, võituseks,  käbileedik, niisugused tõugud kuusk hävitas neid jälle tõrvaga,  aga kui sul on janu, siis ei jätku seda tõrva ka. Käbid ei kanna seemneid, ehk siis käbikeha on käbikeha on,  aga seal sees ei ole seemet. Et alt ülesse vaadates tundub, et kuused on käbisid täis,  aga kui sa nüüd uurima hakkad, siis seeme seal puudub. Oh, üks on väga vaigune, siin selline. Sellepärast nad maha visatud ongi. Käbid on umbes nii suureks ära kasvanud. Nüüd tuleb mitmesuguseid neid käbileedikuid  või kes iganes, kes sind süüa tahaksid. Ja näed, siin peaks nüüd olema seeme. No ei ole, siin on ainult see seemnekoht,  kas siin on lausa mingi söödik näha ka ja täpselt,  see on kollast värvi, selline käbileediku vastne. See sööb seal neid sees ja kuusel ei jätku jõudu nende  hävitamiseks ja kogu oma energia ta kulutab nüüd sellise  tegevuse peale ära, ise peab ju ka veel ellu jääma. Ja see on nüüd minu tähelepanekute järgi kolmas aasta,  kui kuusk järjest üritab ja üritab ja ja muudkui energiat  kulub ja kulub, see on sama asi nagu, et autol hakkab aku  järjest rohkem tühjaks ja tühjaks ja tühjaks saama oleks  vaja pidada hoogu laadida kolm-neli aastat  ja siis jälle. Aga kuusel pole aega, ta teab, et ta ei ole seemet külvanud. Aga see ongi niisugune nagu peaaegu et täismõõdus käbi mõõt  ka juba jah. Täismõõdus küll, aga ta on ära kuivanud,  näed, kui pigistadki ta ei ole nagu käbi peab olema. Ta on selline läbi tooletanud, siin otsas on näha,  et on käbilind proovinud asja arutada. Leidnud, et midagi pole siit võtta ei olegi. Ja kui nüüd mõtlema hakkad, et see käbi on ju üks väga  tähtis asi ja seesama kuuseseeme, kui paljud sellest  sõltuvad ja. On jälle üks puslekild ära võetud. Nii et hoiame väga pöialt, et järgmine suvi tuleks  siis kuusele ka. Parem vihmane ja kole ja jahe ja see oleks vau,  see oleks ikka tõesti vau. Ja siis siis kui hakkame see lugu pidama  ja siis teame, et vähemalt kellelgi läheb hästi,  ehk siis kuuskedel täpselt.
