Kui Eestis mainitakse taas fosforiidi kaevandamist,  on avalikkus kohe tagajalgadel. Ühtede jaoks tähendab see maapõues ootavaid muinasjutulisi  rikkusi teiste jaoks vältimatut ökokatastroofi  ja räägitakse ka uuest fosforiidisõjast. Tänases saates uurime, mis on fosforiit ning miks seda  soovitakse lähemalt uurida ja tulevikus võib-olla  ka kaevandada. Küsime teadlastelt, milliseid keskkonnamõjusid. Meie põhjaveele võiks fosforiidi kaevandamine põhjustada  ning mida me võiksime õppida minevikus tehtud vigadest. Eestis asuvad Euroopa roopa liidu suurimad fosforiidivarud,  mis on jaotatud kolmeks maardlaks ning prognoos varuks. Riigi otsusega on Eesti geoloogiateenistus asunud fosforiiti  täpsemalt uurima toolse maardlas kus valiti välja umbes 10 ruutkilomeetrine. Aru lõunaala. Rakvere ja Kunda vahel asuvas aru lõuna-lubjakivikarjääris  toimuvad praegu fosforiidipuurimised. Selle suure masinaga puuritakse siia maa sisse seitse  sügavat auku, millest loodetakse kätte saada kuni 25 tonni fosforiidiproove. Üks auk on juba puuritud, teised ootavad puurimist. See ongi see materjal, siis mille järgi te siia tulite,  see fosforiit, et noh, näeb selline liivane. Pudi välja, et mis asi see fosforiit tegelikult üldse on? See siin on siis Toolse maardla fosforiit. Et selles mõttes on õige, et tegemist põhimõtteliselt ongi  liivakiviga mille sees siis on sellist kunagi meres elanud  loomakeste karbipoolmed ja tegelikult see kasulik osa  siis fosforiidist ongi need karbipoolmed,  mis sisaldavad siis kaltsium, fosfaati. Kas see on niimoodi, et igal pool on neid karbikesi  siis sama palju või on ta ka erinev? Tegelikult on nii, et fosforiit on ikkagi erinev erinevates kohtades,  et esiteks on kihi paksus erinev, sõltuvalt asukohast. Teiseks on siis nende karbikeste kogus selles kivimis erinev,  sõltuvalt asukohast, mis nagu tähendab seda,  et kas seal on siis fosforisisaldus suurem  või väiksem. Fosforiidini jõudmiseks tuleb kaevata läbi lubjakivi  ja veel teistegi potentsiaalselt väärtuslike kihtide. Näiteks pakub uurijatele huvi ka klaukoniit liivakivi,  milles sisalduv kaalium võib olla kasutatav väetises. Samuti uuritakse fosforiidikihi peal paiknevat  kraptoliitargiliiti ja selle metallide sisaldust. Miks me neid fosforiidiuuringuid praegu teeme? Praegu on siis siin käimas selline riiklik teadus arendus,  uuring, mille eesmärk on saada aru, kas seda Eesti  fosforiiti siis on võimalik. Väärindada niimoodi, et sealt saaks välja võtta  ka haruldased muldmetallid lisaks, et kui nüüd seda fosforiiti,  siis hakata siin kaevandama, millised mõjud sellega kaasnevad,  millised mõjud selle väärindamisega kaasnevad,  milliseid leevendusmeetmeid on vaja ja kui kõike seda arvestada,  et mis see maksma läheb, võrreldes sellega toodetavad  võimalikud tooted maksavad, ehk siis nagu lõppeesmärk on  saada aru, kas selle Eesti fosforiidi siis kasutusele  võtmisega üleüldse on tulevikus mõtet edasi minna  või mitte? Mis te tegema hakkate, siis võtate selle fosforiidi kätte  ja mis need tööd ja tegevused on? No suures-suures pildis võib seda uuringut  siis jagada fosforiidi osas nii-öelda kolme erinevasse plokki,  et esimene on siis fosforiidi rikastamine. See põhimõtteliselt tähendabki seda, et suur osa seda liiva,  mis selles fosforiidis on, võetakse välja selleks,  et seda kasulikku ainet ehk siis fosforit oleks selles  töödeldavas materjalis rohkem see siis ka edasi edasistes  sammudes tähendab juba töödeldava materjali koguseid,  mis tähendab väiksemaid mahtusid ja vähem  ka jäätmeid siis teise plokina võibki võtta  selle fosforiidi nii-öelda väärindamise osa,  kus siis fosforiidist on võimalik see fosfori kätte saada  ja sellest teha erinevaid nii-öelda tooteid,  et seal on ka väga palju erinevaid variante kõige nii-öelda  lihtsam ja odavam on siis, et ta teha sedasama fosforiidikontsentraati. Selle katus ei ole kõige suurem, seega meie ikkagi hetkel  keskendume siis just fosforhappe tootmisele,  et muidugi on võimalik ka toota erinevaid söödafosfaate  või ka lõppkokkuvõttes erinevaid kompleksväetiseid,  aga nii-öelda ühtse võrdlusbaasi saamiseks me  siis võtame selle fosforihappe aluseks. Ning kolmas, mis siis võibolla on see kõige põnevam osa,  mis fosforiidiga ka alati kaasneb, on paratamatult see  haruldaste muldmetallide sisaldus seal, et kas  ja kuidas need on võimalikud sealt kätte saada selleks,  et neid siis edasi suunata järgmisesse tööstustesse. Seda fosforiiti võetakse siit kuni 25 tonni,  seda päris palju ei ole katseklaasitäis,  et kuhu see siis kõik läheb ja miks nii palju? Tõsi, see 25 tonni võib esmapilgul tunduda selline suur  ja hirmustav kogus, aga tegelikult me räägime suurusjärk  umbes kahest veoautokasti täiest, et noh,  mahu mõttes teda tegelikult isegi niivõrd palju ei ole. Meie oma katsete jaoks kasutame sealt ära ainult osa. Mingi osa muidugi läheb ka meie ülikoolidele,  kes siis saavad ka teha oma edasisi projekte sellesama materjaliga,  et meil oleks võrreldavad tulemused tulevikus  ning samuti plaanime osa panna siis ka meie  armaverehoidlasse hoiule. Et juhuks, kui me tahame tulevikus veel midagi edasi uurida  või lihtsalt ilmneb, et, et kuskilt jääb materjali puudu,  et siis meil oleks seesama esinduslik proov olemas. Me ei peaks enam hakkama siin uusi puurimisi läbi viima. Miks Eestis on vaja fosforiiti kaevandada  või miks Eesti fosforiit on oluline? Eesti fosforiit on oluline sellepärast, et Eestis on fosforiiti. Aga kui me teame, et Euroopa liidus on fosforiit nimetatud  kriitiliseks maavaraks siis minu arvates sellest  sõnaühendist on pisut vääralt aru saadud. See tähendab nagu seda, et nii kaua kui maailmas on  stabiilsus me saame tooraineid globaalselt turult kätte. Nii kaua see kriitilisus ei realiseeru. Aga kui me vaatame pikemasse tulevikku ja ma arvan,  et see võiks juhtuda kuskil 20 kuni 30 aasta pärast. Pikem tulevik on halastamatu võitlus maailmas  loodusressursside pärast ja seetõttu teada,  mis meil nii ühesõnaga olemas on. See on hädavajalik. Aga see mingil juhul ei tähenda nagu seda,  et siis ma ei tea, kust see vääriti mõistmine tuleb,  et otse, kui meil oleks käsk siis seda kriitilisust täita ja,  ja, ja kuidagi nii-öelda nagu keskkonnahinnaga,  et ikkagi me räägime puhtalt noh, võimalikust ettevõtluse,  st mis mingisugusel hetkel, kui globaalsed tarneahelad  katkevad võib-olla ka väga suure kasumiga praegu kindlasti mitte,  meil on väga keeruline konkureerida noh,  näiteks Maroko ja Lääne-Sahhara fosfaadikaevandustega. Kui me vaatame kulude ja tulude poolt siis ma tõesti võtaks  sellise valge paberi tõmbas sinna ühe vertikaalse joone  ja ühele poole, siis paigutaks. Kahjud, mis kindlasti tulevad ja teisele poole me saame  panna siis nagu kasude poole ja nüüd on küsimus,  et kas see kasu on ainult nii-öelda nagu raha  või on ta näiteks ka Eesti mastaabis mingisugune  varustuskindlus ja ka Euroopa Liidu mastaabis need on  natukene kaks täiesti iseasja, et kui me räägime nagu rahast,  siis. Ma ise arvan, et on kasulikemaid mooduseid,  kuidas raha teenida ja arenenud riikides. Alustada sellistes väljakujunenud piirkondades  kus on juba looduskaitsealad, kus on teedevõrk Kus on? Ökoloogilised süsteemid alustada sellistes kohtades täiesti  nagu uue maakasutusega kaevandamise mõttes. See ongi kohutavalt keeruline. Igasugune kaevandustegevus mõjutab paratamatult ümbritsevat  pinna ja põhjavett nii selle hulka kui kvaliteeti. Seepärast tehakse juba praegu piirkonnas põhjalikke  hüdrogeoloogilisi uuringuid, mille käigus jälgitakse  põhjaveetaset seirekaevudes ja uuritakse lähipiirkonna vooluveekogusid. Nüüd me oleme siis Kunda jõe kaldal ja teil on kaasas  mingisugune huvitav. Ujuvahend, mis see on? See on sellega, me mõõdame siis vooluhulka vooluhulga  mõõtmine seisneb siis selles, et sa mõõdad voolukiirust  ja ristlõike pind alati seda mõlemat oskab  siis teha. Nii alustasin ja võite hakata tõmbama nüüd. Ja nüüd mul hakkavad siit kohe Seal ekraani peal jooksma jõepõhi näiteks,  et ma praegu, kui see paat on, tal seal on meetrimeeter on  sügav veetase ja nüüd need erinevad, need niisugused. Rakud siin nii-öelda sellesse, siis ta mõõdab  siis erinevatel sügavustel voolukiirust. Miks seda on vaja teada teil miks seda vooluhulka erinevates  kohtades on vaja teada? Meil on vaja vooluhulka teada selleks, et hinnata,  kuidas olemasolev lubjakivikarjäär Lõuna lubjakivikarjäär  mõjutab või ei mõjuta Kunda jõge just nimelt voolu hulka. Et kas mingi osa jõe veest neeldub põhjavette  ja selleks me mõõdamegi siis siin kohal silla juures. Ja teine mõõtmispunkt on meil lammasmäel  ehk siis allavoolu ja nüüd nende vooluhulkade erinevus,  et kui me lahutame ühe vooluhulga, teisest,  kui see erinevus on positiivne, et allavoolu oli suurem  voolu hulk, kui siin ülesvoolu, siis see näitab,  et põhjavesi voolab jõkke. Toimub põhjavee väljavool, kui see on negatiivne,  ehk et allpool mõõdame me väiksema voolu hulga,  kui siin üleval pool, siis see tähendab,  et osa vett kadus jõe jääst kuhugi ära. Kuhu ta siin kaduda sai? Põhjavette, sest meil ei ole muid tarbijaid. Põhjavee liikumine on samasugune füüsikaline suurus,  mida saab matemaatiliselt tegelikult modelleerida  ja selle info põhjal ma siis koostan mudeli,  kuhu ma panen kõik need põhjavee kihid, mis antud juhul selles,  kas kaks põhjavee kihti seal ühe vee pideme. Kunda jõe Toolsa jõe ka olemasoleva arulõuna kaevanduse. Ma panen kogu selle süsteemi. Kirjelda mudelis ära, arvutan ja kontrollin,  kas mudel arvutas mulle samasugused veetasemed,  kas, kas mudel arvutas mulle samasuguse vooluhulga jõkke? Kas ma saan sealt võrdlen mudeli poolt, välja arvatud vooluhulga,  mida lõunaaru praegu olev lubjakivi karjäär välja pumpab,  et kas need omavahel klapivad. Ehk et ma üritan tänase süsteemi selles mudelis ära kirjeldada. Ja kui ma oskan tänast ja võib-olla ka veel minevikku tagasi minna,  ära kirjeldada, siis on mul mudel juba piisavalt täpne selleks,  et minna siis tulevikku kirjeldama. Kaevandustegevus mõjutaks otseselt piirkonna põhjavett  ja selle liikumist ning väljavoolu jõgedesse. Alma kaevanduse korral kuivendatakse eelkõige veekihti,  milles kaevandus asub. Karjäär mõjutab kõiki veekihte, mida see läbi lõikab? Eesti põhjavesi on tugevalt mõjutatud juba olemasolevate  põlevkivikaevanduste ja karjääride poolt. 2023. aastal kogu riigis kasutatud põhjaveest kulus 79  protsenti just kaevanduste kuivendamisel. Üldiselt meil nagu on ettekujutus, et veega on kõik hästi,  meil sajab rohkem kui aurab, mis on tõsi,  tõesti meil ütleme niimoodi noh, keskmiselt umbes 30  kuupkilomeetrit sajab vihma aastas, mis on  siis ütleme, 50 protsenti suurem kui Peipsi järve kogumaht,  et selline poolteist Peipsi aastas sajab meil vihma. Millest siis peaaegu et pool auruvara aasta jooksul,  ehk et läheb õhku tagasi siis sellest alles jäänust,  noh, umbes seal 42 protsenti on see, mis voolab minema  siis pindmiselt, jõgedega ja kaheksa protsenti on see,  mis imbub pinnasesse. Et see on see, mis toidab meie põhjavett  ja sellest kaheksast protsendist omakorda vaid kaheksa  protsenti jõuab sügavamale. Ehk et tegelikult see põhjavee taastumise kiirus on üsna aeglane,  eks ole. Kas tulevikus tuleb see aeg, kus me peame tõsiselt muretsema  oma vee varu pärast? Me peame juba praegu muretsema oma veevaru pärast,  sest jah, kogu sellises mõttes on hästi tõesti sajab rohkem,  aurab vähem. Aga kvaliteedi mõttes on ju ikkagi juba üsna kurb. Enamik või suur osa seisuveekogumeid on allas seisundis jõgedest,  vaid pooled on veel heas seisundis, põhjavees samuti üle  poole on juba riskiga. Rannikumere veekogumid on 100 protsenti halvas seisundis et  seetõttu meil nii nii hästi see nagu ei olegi. Küll, aga jah, me saame tulevikuvaates nagu mõelda  selle peale, et, et kuidas me hoiame neid veeressursse  siis vähemalt stabiilsena, et ja, ja kas me hoiame neid  ka kuidagi majandustegevusest nagu nii, nii kaua lahus,  kui vähegi võimalik on, et noh, kas või nagu Tallinn joob,  eks ole, pinnavett, mitte põhjavett, noh,  üksikud piirkonnad siis see on nagu ma arvan,  natuke natukene strateegiline otsus, et me hoiame seda  põhjaveeressurssi tulevikuks, et kasutame niikaua pinnavett,  kuni see on võimalik või noh, ta on veel piisavalt puhas,  et teda on võimalik siis joogikõlbulikuks muuta. Ja siis, kui tekivad probleemid, et siis on meil see  põhjavee reservarv veel alles, et mis on väga mõistlik nüüd noh,  vaadates mis maailmas toimub, siis paraku vesi on muutumas  järjest rohkem selliseks kriitiliseks ressursiks. Fosforiidi kaevandamine ja mure selle võimaliku  keskkonnamõju pärast ei ole Eesti jaoks midagi uut. Praeguseks loodusesse sulandunud. Maardu karjääris käis kaevandustegevus läbi nõukogude aja  ja tekitas hulganisti probleeme. Seal tehtud vigadest saab õppida ka täna. Meil on siin üldiselt kaks, võime öelda põhjaveekihti on see  maapinna lähedane kiht lubjakivides ja siis on ütleme  selliste halvasti vett juhtivate kivimite all on  siis liivakivi kiht, kus tegelikult paikneb fosforiit,  siis need kvaliteedimuutused on ka seal ilmselt natukene erinevad. Et kuhu see kvaliteet täpselt muutub, kuhu suunas see on  muidugi meie uuringute objekt. Aga me võime juba täna öelda, et kuna meil tegutseb aru  Lõuna lubjakivi karjäär, mis mõjutab seda ülemist,  lubjakivide puhjaveekihti siis on seal näha väiksed vee  kvaliteedi muutused, mis tavaliselt juhtub,  kaevanduste puhul on see põhjavee tase, alaneb  ja pääseb hapnik kivimitele paremini ligi. Eesti lubjakivides on üks selline mineraal nagu püriit  raudsulfiid ja see hakkab siis lagunema hapniku veetoimel. See paneb käima sellise, ütleme, keemiliste reaktsioonide  väikse jada. Koos sellega hakkab ka rohkem lahustuma vett lubjakivis  endas olevaid mineraale. Ja kokkuvõttes me saame vee, millel on võib-olla sellisest  looduslikust foonist suurem sulfaadisisaldus,  suurem karedus. Ja juhul kui nüüd hapnik selle protsessi käigus otsa saab,  siis ka suurem rauasisaldus. Ja seda me tegelikult praegu ka arulõunakaevanduse ümber näeme. Et see vesi ei pruugi olla nagu joogiks sobimatu selles mõttes,  et kõigi nende ainete sisaldused on tihti väiksemad kui  näiteks joogiveele kehtestatud normid, aga me näeme  erinevust kaevanduse lähedal oleva ala ja kaugema la vahel. Nüüd see sügavam põhjaveekiht, kus vesi liigub palju aeglasemalt,  mis on maapinna lähedal isoleeritud seal nüüd tulevad mõned  asjad juurde. Esiteks, kui põhjavee tase seal alaneb, siis kindlasti  mingil määral see soodustab seda, et ülemisest lubjakivide  kihist hakkab rohkem sinna alla voolama. Ehk nendest veekihtides olev vesi hakkab omavahel segunema,  ehk just seal sügavas veekihis, et näiteks praegu on ta väga  hästi isoleeritud sellest, mis toimub maapinna lähedal,  see sügavam liivakivide kiht, kõik, mis,  mis inimtegevuse toimub, et siis on võimalik,  et need mõjud liiguvad sügavamale ja üks  siis selline eriline aspekt on see fosforiidi peal on meil  selline kivim nagu kraptoliit, argiliit ehk mustkilt  mis sisaldab hoopis rohkem püriiti, kui lubjakivi sisaldab  orgaanilist ainet. Ja muidu on ta selline, ütleme. Silikaatne materjal, ränija savi, aga seal on  ka raskemetallid sees. Ja. Ja me peame uurima ka seda, et kas selle põhjavõi alandamise  tulemusena võivad need raskemetallid sealt  ka välja leostuda. Kui kergesti me saame ikkagi oma põhjaveevaru ära rikkuda  ja kui hästi on loodus võimeline taastuma. No rikkuda on alati lihtsam kui taastada jah,  et kui me ükskord ära rikume, siis noh, see võtab aega vast  võib-olla aastakümneid aastasadu, et et taastuda endisel  kujul või siis ei taastu endisel kujul. Sest ega me ju veel ei teagi, kus suunas  ka meie näiteks põhjakvaliteet liigub, sest me oleme nüüd  aastakümneid pinnasesse immutanud, eks ole,  noh ma ei tea põllumajanduse näiteks kemikaale  ja kuna põhjavesi liigub aeglaselt, siis nende signaal ei  olegi veel väga sügavale jõudnud, et see alles on teel,  et ka see on murekoht ja noh, kui me nüüd alandame põhjavee taset,  siis hakkab ka vesi allapoole, kuna tekib niisugune depressioonilehter,  siis vesi hakkab ka pinnalt kiiremini allapoole liikuma,  ehk et see puhastusvõime kahaneb. Ehk et allapoole jõuab vesi järjest nagu rohkemate lisanditega,  mis aeglasel liikumisel oleks võibolla jäänud pinnasesse maha,  nüüd lähevad põhjavette, et ka teistpidine risk on veel,  et protsessi kiirendades kiirendame me ka saastumist. Aga ega meil nüüd niimoodi, et taastame põhjavee,  et noh, ega me seal see see ei ole, meil ei ole mingit  võimalust seda nagu puhastama asuda, et et kui,  siis me peame lihtsalt ootama, et aeg taastab  ja teine pool on see Et mis on peamine probleem Eesti vestiku puhul toitaineid,  meil on liiga palju toitaineid juba pandud keskkonda. Seesama fosfor, lämmastik kui me vaatame maailmas täpselt  samad mured, et äkki nagu prooviks neid mitte juurde paisata,  vaid äkki prooviks neid olemasolevaid kokku korjata,  et ka selleks on täiesti ikkagi meetodeid juba olemas,  mida tuleks edasi arendada, et looduses seesama fosfor kinni  püüda ja siis uuesti põllumaal kasutada ringmajandus,  et äkki teeks kõigepealt selle ära ja siis vaataks,  kui ikka puudu jääb, et noh, et siis äkki natuke on vaja  juurde võtta, sest noh, sajaprotsendilist ringmajandust ei  ole loomulikult kunagi olemas. Palju tuntakse muret ka selle pärast, kas võimalik  fosforiidi kaevandamine mõjutaks veevarusid pandivere  kõrgustikul mida tuntakse kui Eestimaa loodusliku veetorni. Pandivere, on allikaterikas ja sealt saavad alguse paljud  Põhja-Eesti suurimad jõed. Nagu uuringud on näidanud, on põhjavesi selles piirkonnas  intensiivsest põllumajandustegevusest juba niigi mõjutatud. See meie praegune aru lõunauuringuala tegelikult ei ole  sinna kohta valitud mitte päris juhuslikult,  sest meil on erinevad fosforiidimaardlad  ja tegelikult sellele uuringule eelnes ka eelmine uuring,  ehk me oleme justkui selle uuringu teises etapis. Ja selles esimeses etapis vaadati väga palju võimalikke  erinevaid alasid ja kaaluti nende pluss ja miinuseid. Praegune arulõuna uuringuala ei asu pandivara kõrgustikul. Ta asub siit ikkagi noh, peaaegu mitukümmend kilomeetrit  põhja pool, ehk ta ei ole selles kohas, kus põhjavesi toitub  vaid ta on selles kohas, kuhu see põhjavesi siit pandi,  verelt voolab, ta on nagu põhjavee väljavoolualal  ja üks põhjus, miks see ala valiti, oligi juba selles et  juba selle ala valikuga vähendada seda võimalikku mõju põhjaveele. Näiteks kaheksakümnendatel aastatel uuriti põhiliselt neid alasid,  mis oli pandivere ida küljes põhimõtteliselt  ja siis oleks see mõju palju suurem. Ja, ja viimaseks, ma ütleksin võib-olla ka seda,  et kindlasti, mida me saame täiesti välistada,  on see, kui juba juba praeguste teadmiste valguses,  et mingisugust otsest mõju vee kvaliteedile ei saa olla just sellepärast,  et neid veekihte, kus need allikad siin välja voolavad,  seal kaugel aru lõunas enam ei, ei levi. Ehk siis tegelikult see fosforiidimaardla  või see fosforiit asub ka ju siin lõuna pool,  aga lihtsalt tark oleks kaevandada sealpool  ja siis see mõju on. Siia pandi verele väiksem. Ja see jälle küsimus on selles, et tegelikult tuleb kõik  kõiki asju kaaluda koos, eks ole, nii seda majanduslikku  tasuvust kui ka võimalikku keskkonnamõju,  selle kättesaadavust, sest tuleb öelda, et  ega nad asjata kaheksakümnendatel aastatel siin lähemale ei uurinud,  sest mõnes mõttes on see fosforiiti, siin on,  on rohkem ka seda fosforit ennast on siin rohkem. Aga igasugune keskkonnamõju, mis kaasneb  selle kaevandamisega, oleks siin pandi verel suurem. Et liikudes nüüd kaugemale me võtame natukene ühes aspektis  ja võidame teises. Ja nüüd uuringute lõpus ongi siis kaalumise koht,  et kus me siis nii-öelda summaarselt oleme nende erinevate  mõjude ja huvide siis balansseerimisel. Te teate, mis on olnud minevikus, te teate,  mis praegu toimub siin. Et kuidas siis võib mõjutada see fosforiidi võimalik  kaevandamine selle põhja ja pinnavee kvantiteeti. Üks asi on see, et jah, et ma teen kaevanduse siia. Ma tean, palju on vaja kaevanduses veetaset alandada,  et saaks seda. Maavara kaevandada ja see toob endaga kaasa veetaseme langus  languse ennekõike kõige rohkem mõjutab see kaevanduse  ümbrust olevat ala, mida kaugemale läheme,  seda väiksemaks mõju läheb. Aga samal ajal ka selle uuringu käigus on  ka üks, üks ülesanne see, et kuidas me saame seda mõjuma lahendada. Me teame, et probleem on selles, et vesi tuleb noh,  nii-öelda kaevanduse sisse, kas me saame seda hoopis takistada,  et kas me saame teha ümber kaevanduse veetõkkebarjääri? Et selliseid tehnoloogiaid on Saksamaal söekaevanduste ümber  täiesti nagu kasutatud, et tehakse gi selline meetri laiune noh,  freesitakse auk, pannakse savi täis ja, ja see  siis takistab selle nii-öelda selle vee liikumist sinna kaevandusse. No loomulikult me ei saa nüüd öelda, et,  et igasugune tegevus mõjutab eksole, põhjavett. Aga me saame sellised suured veetaseme alandased mõjud minimaliseerida,  et noh, see on ka kindlasti üks osa mida meie,  see nii-öelda see uuring, mis saab valmis  siis järgmise aasta lõpus ka kindlasti kajastab,  sest et ma arvan, et me ei saa ikka endale lubada seda,  et me Ühelt poolt kaevandame küll fosforiiti,  aga samal ajal nagu raiskame mõttetes kogustes põhjavett  seal kindlasti on, on noh, lõpuks on ka hind küsimus. Et, et ma arvan, et, et meie, see noh, uuring võib lõppeda  praktiliselt sellega, et okei, fosforiidi maksumus on  nii suur, aga kaevandusmaksumus, vee veetõkkemaksumus kõik  asjad lähevad nii suureks, et lõpeme, lõpetame sellega,  et et noh, et 30 aastat on rahu mõisas ja Kas võib juhtuda, et ikkagi nende uuringute tulemus on negatiivne,  et seda fosforiiti ei ole mõtet siin kaevata? See on absoluutselt üks võimalik tulemus sellele uuringule,  et sellepärast me seda teemegi, et see tulemus ei ole ette teada. Aga ütleme niimoodi, et siis selliste tavaliste  kaevandamisprojektide puhul oleks siin vajalik läbida veel  umbes kaks arendusetappi, et jõuaks siis reaalselt  kaevandusehituseni ja, ja ka siis hakata võib olla mingeid  väärindusüksusi ehitama, aga noh, hetkel kindlasti ei ole ju  küsimus ainult selles, et kas see on majanduslikult mõistlik,  et Eestis on vajalik vastavat siis õiguslikku regulatsiooni,  millega saaks selle teemaga edasi minna ja noh,  ilmselgelt on vaja ka siis rahva valmisolekut sellega seda aktsepteerida,  nii et, et siin neid küsimusi on kindlasti rohkem tulevikus. Mida aeg edasi me vaatame siin 10 20 30 aastat. Seda suuremaks väärtuseks võib meie fosforiit osutada. Aga kõige tähtsam on teada, mis meil nagu maapõues on  ja kvaliteetselt ja, ja ma ise arvan ausalt öeldes,  et tulevikupõlvkonnad on meist targemad otsustama,  millal see õige aeg kaevandamiseks saab olema. Öeldakse, et on fosforiidisõda, aga võib-olla see on  ka veesõda. Ja kindlasti, sest kui nüüd mõelda, panna võrdlusesse,  et noh, et kumb on siis olulisem, kas fosforiit  või vesi siis noh, ausalt öeldes sellist võrdlus isegi ei  saa teha, sest veega võrreldes fosforiit on täiesti  ebaoluline asi. Kas tulevikus hakatakse Virumaal fosforiiti kaevandama  ja millised saavad olema selle keskkonnamõjud,  seda me veel ei tea. Kuid enne kaevandamist tasub hoolega uurida  selle mõttekust ja tagajärgi, sest juba vanarahvas ütles  üheksa korda mõõda, üks kord lõika.
