Minu nimi on Vahur Sepp ja pean end metsameheks. Tegelen loodus, retkede läbiviimisega, loodus koolitustega  luua metsandus, koolis õpetan loodusretk juhtidele Eesti  imetajaid ja jahindust. Täna teemegi ühe loodus retke lugisemaile. Ma olen metsavahi poeg Vene ajal juba alates kuuendast  klassist hakkasin metsas ringi käima isa üheraudse metsavalvepüssiga,  seda võib vabalt pidada salat küttimiseks  ja mul oli siis õigus küttida jäneseid, kui jänesejahihooaeg  oli ja rebast ja siis ma avastasin talvisel ajal kellegi  müstilised jäljed, need olid siis mets, nugise jäljed  ja enamasti ma siis jäneste ega rebaste ega muude loomadega  ei tegelenud, vaid jälitasin omast arust nugist. Isa proovis mulle selgeks teha, et nugise elab  nii varjatud elu, et sina teda kunagi üles ei leia  ja mul läks siis kolm aastat ennem kui ma esimest korda sattusin,  kokku nukisega kolm talve olin arvutanud nugise jälgi  ja siis äkki. Leidsin ta üles. Kui sa käid nugise jälgi mööda ja mõtled nagu nugis,  vaatad nagu nugis, sa saad aru, mille pärast see nugis siin  liikunud on, sa õpid loodust tundma, kui kellegi  majapidamise on metsa lähedal, siis sinna võib  ka mets nugis eksida, majasse kipuvad ju hiired. Ja nugis on alati seal, kus on hiirt. Kui nüüd selles majas ei peeta kanu ega küülikuid,  siis pole üldse hullu, et nugis aitab hiirtest vabaneda. Aga juhul, kui kanu peate, siis võib küll selline ebameeldiv  üllatus tulla, et hommikuks on kanalas kümmekond kana  või rohkem murtud ja selle peale siis üteldakse,  et nugis on üks äraütlemata verejanuline loom. Tegelikult ta seda ei ole. Nugis on selline tegelane, kes, kui tal võimalus avaneb,  siis valmistab endale toidutagavarasid. Ja nüüd, kui ta satub sellisesse keskkonda nagu kanala  sellist looduses ette ei tule, nii palju rumalaid  ja maitsvaid linde üheskoos, siis ta murrab  nii palju, kui jõuab. Ta ei oska ette mõtelda, et see auk, kust ta sinna kanalisse pääses,  sealt kanaga välja ei mahu ja et varsti tuleb peremees  kaikaga ja kellel selline kogemus on, siis ainus asi,  mis siin aitab. Kui tahad edaspidi ka seal kanu pidada, tuleb see konkreetne  isend kinni püüda. Nugisele meeldivad siis sellised metsad,  kus me praegu oleme. Parimad oleksid laanemetsad, kus on lamapuitu,  teise rinde kuuske, kus on vanu haabasid,  kuhu on rähnid raidunud oma pesapaikasid. Sellistes metsades on siis ka palju toitu,  ärilisi, raiesmikud, noorendikud, jahil ta seal käib,  aga see ei ole nugisemaa. Lugi hoidub alati sinna, kus on läheduses puud,  et hädaohu korral puu otsa põgeneda. See on lõhim, tee ennast ilvese või hundi  või rebase eest päästa. Kõik need liigid, kes siin planeedil maa,  meie kõrval elutsevad, on äraütlemata tähtsad. Ja meie inimesed, kes kõige rohkem seda loodust  ja keskkonda muudavad ja häirivad peaksime jälgima,  et me kedagi päriselt välja ei tõrju.
