Väike valged täpid siin on metalli, täpid. Eine plii jõuab metslooma lihaga inimese toidulauale. Seal midagi särav. Absoluutselt näete. See ongi Saarmaa lima. Lausa isegi tal on mu uskus ja lõhn juures. Rail Baltica trass ristub kaitsealuse Saarmaa elupaikadega. Õnneks on ka selline seadusandlus, nad peavadki arvestama seda,  inimene tahab nii teha, et oleks Saarmaal hea  ja ta ise saaks siis oma tegevusi ellu viia. Kaval kägu, poetab muna sulasepessa. Loom on kütitud ja me oleme praegu Eesti maaülikooli  kliinikumis ja hakkame seda metskitsesokku lähemalt uurima,  kuidas me võime näha tema kehas plii laskemoona jälgi. Nüüd selle metskitse sokuga on üks töö juba tehtud,  ta on käinud röntgenis. Mida siit pildilt näha saab? Ja et me tegime röntgeni ja kuna plii on röntgen kontrastne,  siis me näeme tegelikult, mis selle kuuliga on juhtunud,  õigemini mis on sellest kuulist jäänud looma sisse. Ja kui me vaatame siin keset seda rindkere on sellist peenet valget. Puu pudi ja need osa neist fragmentidest,  need on siis sellest kuulist pärinevad pliiditükikesed on  nähtavad röntgeniga, aga suur osa nendest tegelikult on  niivõrd väiksed, et me ei näe ka neid röntgen pildil. Röntgen pilt on kahemõõtmeline selleks, et näha kogu ulatust. Meil on täna plaanis ka teha röntgentomograaf,  mis annab meile kolme mõõtmelise kujutise  ja kuidas need tükid paiknevad, kuid sellelt  ka edasi saab ja kõige olulisem on võib-olla,  kui palju sellest alast tegelikult jõuab meie toidulauda. Laskemoonas ja kalapüügivahendite raskustega kasutab etatav  plii on mürgine raskemetall Eestis keelusta ti pliihaavlid  veelindude jahis 2013. aastal ning 10 aastat hiljem  ka selliste haavlite kasutamine veekogudel  ja märgaladel ning nende lähedal. Samas on pliid sisaldavad kuulid meil endiselt kasutusel. Siin me paneme suunad paika, et mismoodi ta meil on. Ja siit siis määrame ära uuringu ulatuse aparaat sellisesse asendisse,  nagu ma siin ette andsin ja. Nüüd siis toimub see päris uuring. RI on selline väga laia toimega mürgine element ta sellised esmased,  et. Mõjud võivad olla väga üldised, et väsimus,  kõhuvalud peavalud, ta kahjustab südame-veresoonkonda kuni  sinnani välja, et tegemist või on vähkkasvajaid tekitava  ainega lõplik kahjustus tervisele võib-olla kuskil kaugemas  tulevikus ja on väga raske tegelikult siduda seda  selle ulukilihaga, mida me sisse sõime. Mida meile nüüd see tomograafia targemat räägib? Ja siis luu ja metall jätavad siin sellise kontrastse pildi,  ülejäänud koed on eemaldatud. Rekonstrueerimise käigus arvutiga. Ja siin on näha, et lask on olnud. Ma arvan, et hea vist jahimees on, on rahul. Et see koht, kuhu siis on tabatud, on ilmselt südame peale  siis see materjali on näha nüüd sellist metalli materjali  rinnaanes laialdaselt. Väike valged täpid siin on metalli, täpid. Praktiliselt kogu rinna korvi ulatuses. Kas on praegu Eestis teadmist, kui palju jahimehed pliimoona  jahipidamisel kasutada? Otseselt ju uuringuid keegi ametlikult teinud ei ole,  aga see tunnetus niimoodi, kui jahimehed oma keskis,  arutavad sealt, On olemas ja, ja teine asi,  mis on, on jahikauplused, et nende laskemoona müügist on  võimalik jälgida, kuidas asjad on arenenud. Kuna juttu on meil praegu ennekõike vintrelva jahimoonast  siis ostetakse kuskilt veerand kuni kolmandik juba pliivaba moona. Kõige tõsisem probleem on täna ikkagi siis,  kui see plii satub bioloogilise aineringesse  ehk siis, kui mõni loom seda endale sisse sööb,  kaasa arvatud inimene. Et pliil on imetajatele eelkõige lindudele,  on selline väga tugev, kahjulik toksiline mõju ja,  ja väiksematel organismidel võib tähendada see  ka nende nende hukkumist. Ka Eesti jahimehed on öelnud, et nemad oleksid valmis  pliimonat üle minema. Nad on saanud aru selle lii ohtlikusest nii endale kui  ka elusloodusele ja ja keegi nagu siin nagu vastu ei ole,  et, et kõigil on nagu selge arusaam, et see on ohtlik,  sellest tuleb üle minna. Küsimus on nüüd täna ainult selles, et kui kiiresti me seda  teeme ja, ja kuidas me siis suudame oma võimekuse  ka jahipidamisel säilitada. Praegu on jahis kasutatavale pliikuulile põhiline  alternatiiv vasest või vase sulamist südamikuga kuul,  kuid nende arendamine pliimoonaga võrreldavalt tõhusaks on  võtnud aastaid. Jahimehel on kõigele muule lisaks on eetika ga looma suhtes  ja jahimehe üks selliseid baasseisukohti. Või otsuseid on see, et loom peab tabamise korral surema  võimalikult kiiresti ja võimalikult valutult ja,  ja see, et lihtsalt vana kuul vahetada teise materjali peale  see seda ei garanteeri ja need tänapäevased kuulid saab  rahulikult tunnistada, et need ei jää likoolile  põhimõtteliselt enam alla. Meil on siin mets ja, ja hirve konservi ning põdravorsti  ja meil on plaanis vaadata, kas meil õnnestub siit leida  röntgeni abiga pliiosakesi. Nii nii, see on siis selline üks kõige lihtsamaid meetodeid avastamaks. Kas selliseid tükikesi, mis silmaga nähtav röntgenis on,  on selles tootes või mitte, kuivõrd selle järgi me ei saa öelda,  et kas selliseid osasid, mida silmaga ei näe röntgeni peal  on või, või mis see täpne kontsentratsioon on,  selleks peaks ta viima laborisse ja keemiliselt analüüsima. Põnev nagu oleks kriminalistika laborisse sattunud üsna  sarnane see on ja on ju kogu asja mõte tuvastada siit. Laskemoona jälgi teeme pildi. Täis piiks. Ja nüüd me kohe saame vaadata arvutiekraanile  ja hirm ja meie metsaga. Ja kas sinu silm juba hakkab midagi seletama? Seal midagi särab? Absoluutselt, näete? Siin on täiesti olemas. Mingid võõrkehad ja aga me ei saa öelda veel täpselt,  mis, et keemiliselt analüüsima, eks, aga. Me võime olla suhteliselt kindlad, tõsi jah,  et ükski teine nii-öelda sulam, mida kasutatakse jahipidamises,  ei ole. Kas me saame korraks vaadata ka, kui suur see kõige nähtavam  killukene seal on? Laias laastus üks millimeeter. Üks millimeeter, see tähendab seda, et kui ma olen sellise  konservi endale ostnud ma ikkagi söön selle pahaaimamata  endale sisse, mul pole halli aimu kaasa. Ja mina ei sööks selle pärast teadmata päritoluga konservi. Oleks see nüüd olnud? Lehmaliha, või, või sealiha kodus ja siis on kehtestatud  nii-öelda maksimaalsed kontsentratsioonid,  mis võivad toidus olla. Ja tõenäoliselt see konserv ei tohiks jõuda toidulauale. Aga ulukilihale selliseid piirmäärasid ei ole kehtestatud,  see tähendab, et juriidiliselt on iga kontsentratsioon,  mis sest, et see kahjustab meie tervist. Okei, see probleem on väga hästi teada, et siin lähemad  uuringud ja suuremad uuringud on Rootsis tehtud on  ka mujal Euroopas ja mujal maailmas, nii et see on väga  hästi teada Eestis eelmine aasta üks loomaarstitudeng tegi  oma lõputöö, kus me analüüsisime, kogusime  ja analüüsisime alguses radiograafiliselt vorste  ja konserve ja seal radiograafiliselt leidsime ka,  et kolmandik toodetest sisaldas pliid. Ja me tegime ka mõned laborianalüüsid, 12-l tootel leidsime  pliid määramisulatuses. Üheksas proovis ja tegelikult kolmandikul oli see kogus selline,  et ta ei oleks tohtinud jõuda inimese toidulauale. Kas jahimehed, jahihindusringkond ise ka testib lastud  loomade lihas poleks pliit või nendes toodetes,  mida siis endale tehakse, poleks pliid? Ega otseselt selliseid ametlikke uuringuid tehtud ei ole. 20 30 aastat tagasi me ei, ei tajunudki,  et see mingi oht oleks. Et sellega võrreldes on meil ikkagi praegu teadlikkus  oluliselt parem ja, ja see arengusuund on oluliselt parem. Just seesama, see toidupuhtus on üks argument,  et kõigile muudele, mis seal kaasnevad ja jahimees ikkagi  teadliku inimesena jälgib seda, ei ole ju kellelgi  eesmärgiks kuidagi ennast või oma lähedastele mingit ohtu  tekitada toidu kaudu. Kui on tahtmine ja seisukoht olemas, et Eesti loobub  pliimoona kasutamisest siis kui ruttu see läheb? No otsus, seaduse muutmine võtab aega, võib-olla paar-kolm kuud,  kui on konsensus, poliitiline konsensus olemas,  sest noh, seadus võtab vastu riigikogu ja kui seal on see  tahe olemas, siis see kaua ei tohiks võtta. No tavaliselt antakse sellistel puhkudel  ka üleminekuaeg, sest et lood on veel eelmist moona täis,  sinna tuleks uus moona asemele võtta, nii et noh,  ma ütlen, et see võiks toimuda kolme kuni viie aasta perspektiivis. Lahendused siis piid mittesisaldavate kuulide puhul on olemas,  tegelikult see otsus võib olla nii riiklikul tasemel keeld  aga seda saab iga jahimees ka ise teha ja paljud jahimehed  ongi täna juba läinud seda teed ja saavad väga hästi hakkama. Ma olen täna koos pool veeliste imetajate eksperdi Remek meelega. Jõgede kraavide ja kanalite kallastel uurimas,  kuidas läheb tänavusel aastal omal Saaremaal,  praegu ja tulevikus, kui paljudest tema elupaikadest hakkab  üle käima Rail Baltica raudteetrass. Siin näed nüüd üks väike tilk on tavaline inimene ei saa aru,  et see on Saarma, väljaheide on. Nojah, see on see, kui tal ei ole midagi välja heita,  siis ta annab lima lihtsalt välja, kui sa nuusutad. Siin on muskuse lõhn. Vaat see ongi Saarma, lima. Lausa isegi tal on muskuse lõhn juures, et ütleme,  et see, kes pole asjaga kursis, no mis asja siin ei ole ühtegi,  aga nad tegelikult on ja kui tal ei ole kala  siis piisavalt süsteemis, siis ta natukene midagi pigistab  endast ikka välja ja võivad olla ka täiesti sugused,  pikad, kollased, mingid, Limatriibud midagi ta igatahes välja pigistada endast,  sest noh, territooriumit on vaja tähistada. Ja see ongi siis kõige klassikalisem meetod,  et aru saada, et siin liiguvad nad, ütleme,  kui see kivi oleks nüüd suures hunnikus paksult saarma  väljaheiteid täis, siis on selge, et mitu-mitu looma käib. Ja, ja isegi vahest näeb, et on, kas ta on söönud vähki  või mis kalad on söönud või linde või loomi  või noh, mügrisid näiteks. Et tegelikult on sillaalused kogu maailmas põhiline saarma  selline seire paik, kus seda vaadatakse. Kui me seda silda siin vaatame, siin on auto sild,  et siin on küll veetase on üleval, aga kas see on selline  hea silla üle? Kõige paremad on ikka niisugused vanaaegsed,  sillad, kus on liiv ja siis on kivid ja siis ta saab seal  pikutada seal silla alla. Ta teeb vahest omale niisuguse. Peatuspaiga, aga samas vihm ei uhu ära, jälgi ei uhu ära  ainult tänapäeval inimesed liiguvad palju sildu de alt,  et teevad oma jälgi. Kui see inimese rajatud sild talle ei sobi,  et see nagu takistab tema siis elu, mis siis saab? Siis ta lihtsalt tuleb üle tee ja kui ei ole teed,  siis üks vahepeal on juba sillad, mitte teede koha peal  mingit truubid ja siis ta tuleb kõrvalt. Aga kui on tee tuleb üle tee, siis on tõenäosus,  et ta jääb auto alla. Ja me ju näeme neid Saarma laipu sildade juures ju igal pool  ringi sõidame, järjest rohkem neid tuleb,  sest liiklustihedus suureneb. Siin on jälle elumärke, no siin on märk,  et on käinud värskelt, lima on veel järgi ilusti,  vihm ei ole lima ära pesnud ja näitab, et ta käib siit läbi,  aga siin on ainult see üks noh, siin ei ole enam mingit  aktiivset sellist, see on lihtsalt selline vahekoridor,  kus ta siis liigub vaskjala, sellest paisjärvest,  Ülemiste järve, selline nagu tee saarma tee on see  ja kuna see on noh, ebasobilik kaldad on kõik hooldatud,  ei ole mingeid urge, varjekohti pole, siis ta lihtsalt öisel  ajal ujub siit läbi ja see on nagu ühendus kahe pesakonna  territooriumi vahel ja sellest kanalist nüüd läheb üle  ka üks Rail Balticu trassi osa, trassi osa läheb sealt  Ülemiste poolt, sealt läheb läbi ja läheb üle sellest  ja õnneks on see niisugune koht tõesti, et kui tehakse  selline sild, kus saarmaas saab vabalt alt läbi liikuda,  siis tal ei ole rohkem vaja. Sest ka see on sellise koha peal, kus autoteed kõrval ei ole  ja tema elu ei saa häiritud, et ta saab liikuda oma koridori  mööda edasi-tagasi. No sina oled see ekspert, Reme, kes on käinud nüüd mööda  seda Rail Baltica trassi ja vaadanud, kuidas see Saarmaast mõjutaks. Mis töö see on üldse? No see on selline klassikaline saarma inventeerimine,  et sa määrad siis ära, kus on pesakonnaala,  milline on see elupaik seal, kas ta on potentsiaalne  sigimisala või ei ole, kas seal on aktiivne pesakond  või on aktiivne pesakond kuskil kaugel, et sa paned sellise  geograafilise kaardi paika ja siis vastavalt sellele annad  siis välja meetmed, et kas tuleb ajaliselt rakendada näiteks,  et suvine aeg on ja pojad võivad olla. Kas on vaja, nagu siinsamas tehakse, kui kunst kallasrada  selle ülekäigu all, et saarmad saaks minna  ka mööda seda kallasrada. Ja see siis näitab, mis, mis ehitaja peab tegema  ja mis võimalused tal on? Rail Baltica trass hakkab kulgema läbi Harju,  Rapla ja Pärnumaa loodusalade ning ristub kümnete oluliste vooluveekogudega,  kus Remek leidis oma seire käigus hulgaliselt Saarmaa elupaiku. Raplamaal hakkab Keila jõge tulevikus ületama enam kui 200  meetrine Eesti pikim raudtee sild. Ja ka siin tuleb arvestada Saarmaaga. Mida te siis peate tegema, et Saaremaa ka tulevikus siin elu läheks? Hästi? Kõige tähtsam nõue meile, mis siit tuli ehitusajaks,  on see, et et me peame saaremaa sigimisajal. Siis vältima vältima nende häiringut kogu ehituse ajal me  peame jätma Sarma jaoks kahemeetrise kallas raja,  et nad saaksid ikkagi edasi-tagasi liikuda  ja samamoodi me oleme arvestanud saarmaaga  ja teiste siis loomadega kõikjal, kus me oleme kavandanud  sildade kallasradade laiusi truupide osas,  et kui laiad peavad olema need truubid, kas neil on vaja kallasrada,  kui lai see kallasrada peaks olema? Mis see mastaap tegelikult on, et Saaremaa elab ju üle Eesti  igal pool, teie lähete risti läbi Eesti ehk  siis neid kohti on tegelikult ju väga palju. Neid on väga palju, näiteks Saarma kohta,  me oleme aru saanud seda, et, et KMH-s kaardistati küll  ka peaaegu iga jõgi meil saarm elupaigaks,  aga hiljem siis nendes inventuurides ongi selgun neid  päriselt aktiivseid elupaiku on vähem. Aga tõesti, kasvõi loomaläbipääsudest rääkides me räägime  ligi 50-st suuruluki läbipääsust Reil valtiku trassil  ja väiksematel loomadel sadades ja sadades truubid  ja siis sellised kallasrajad, mis on, mis on tagatud. No mis need nii-öelda ehituse nipid siis on,  kuidas teha seda ehitust niimoodi näiteks  ka nendel jõgedel kraavidel et see elusloodust võimalikult  vähe häiriks? Kõigepealt peab olema hea plaan ehk et enne,  kui siin see töövõtja tuleb platsile. Meie ootuste mal on see, et ta on mõelnud läbi kogu  selle ehitustegevuse ja konkreetselt selle tegevusega kaasneva,  mis see häiring on, et kas on müra või et kas siit võib  tekkida helium, eks ikka, ja, ja kuidas siis me seda takistame. Ehk et enne, kui siin keegi üldse toit saab alustada võtame  üle selle plaani ehk et ei lähe kohe kopp sinna maasse,  vaid kõigepealt on plaan. Järgmine hetk on see, et mida siin on näha  ja me näeme siin neid konnatõkkeid, näiteks  mida me paigaldasime, et et kui me oleme  siis selgitanud välja, et siin on vajalikud mingisugused  kohapealsed meetmed, kas siis seesama see konnatõke  või on vaja panna üles aed, et näiteks armas ei satuks ehitusalale,  et siis tuleb kõigepealt see paigaldada,  näiteks need konnatõkete puhul on seal veel suurem mõte taga,  et kuna see Luhala siin on ka konnade talvitumispaik,  siis meie paigaldasime need tõkked sellel perioodil,  kui konnad on liikumas oma talvistesse siis  tutvumispaikadesse selleks, et takistada neid salale tulemast. Ehk et siis me saame siin nüüd üle talve teha tegelikult  neid pinnastoid, mida me muidu ei saaks teha,  sest et oleks oleks täis magavad konni. See siis siin on konn on kõige olulisem asi Eesti looduses  Saarma jaoks, sest kui on kõige suurem näljaaeg,  siis ta saab ainult konna. Et see on Saaremaa toit, et kui konnal läheb hästi,  läheb Saaremaal ka. Absoluutselt, sest kui on väga vähe kala saada,  kui veekogud lähevad jäässe, kui nad lähevad jääst vabaks,  siis on saarmaa mingi aeg põhitoit, ainult konn. Ja see, kui seda konna ei ole, konn on tal nagu külmkapist võtta. Ta läheb jõepõhja, võtab konna, tuleb välja,  läheb jõepõhja, võtab konna, tuleb välja. Et konn on ääretult oluline saarmaal. No praegu ta on igatahes veel täiesti vaba hing praegu teda  ei ole veel ära söödud. Nii ta on Kui hästi sinu nõu siis kuulatakse, kas seda arvestatakse,  kas need tulevad sellised nagu? Absoluutselt absoluutselt, neil ei ole muud varianti,  et kuna on kaitsealune liik, siis nad arvestavad kõiki,  mis ette nähakse ja ka teiste liikide puhul. Õnneks on ka selline seadusandlus, mis siis seda võimaldab,  et nad peavad ki arvestama seda. Ja siiamaani tundub, et on nagu koostöö,  hea, et inimene tahab nii teha, et oleks saarmal hea  ja ta ise saaks siis oma tegevusi ellu viia. Miks on oluline, et Saarmaal läheb nendel jõgedel kraavidel hästi,  et miks see on ka nii-öelda kogu jõe elustik? See, kui saarmaal läheb hästi, siis näitab,  et kogu veeelustik on terve. Ja kui veeelustik ei ole enam terve, siis on halb,  siis hakkab ka saarmaal halvasti minema. Ja kuna Saarmas on tippkiskja ehk siis vete hundiks nimetan  mina seda, kes on siis tippude tipp, keegi teda vees ei ohusta,  tema on seal kõige kõvem kiskja. Siis kõik, mis halb on veekogudes. Lõpuks tuleb ju saarmaasse, sest Saarmaas sööb seda konna ja,  ja seda lindu ja, ja imetajat ja kala kala kõige rohkem. Et põhimõtteliselt isegi küsimus võiks olla,  et miks peaks saama hästi minema vaid küsimus selles,  et kui tal hästi ei lähe, siis läheb meil kõigil halvasti. Ja seda ongi kogu aeg, sellepärast tehakse seiret üle maailma. On tähtis, et kui me teame, et meil on piisavalt saarmaid,  siis on kõik hästi meie veega mageveega. Käo kukkumine on tõenäoliselt kõige tuntum isaslinnu  territooriumi laul üle kogu Euraasia mandri. Oma nime on kägu saanud muidugi oma häälitsuste järgi. Saksa keeles. Inglise keeles ka vene keeles. Mari keeles ku ungari keeles ja jaapani keeles Aga leedu keeles hoopis. Läti keeles. Rootsi keeles. Viimased tulenevad tõenäoliselt sellest,  et kägu teeb peale kukkumise veel ka muid hääli. Emase käo häälitsuseks on naerumeenutav pikk jada. Kägu on väga laialt levinud linnuliik, teda leidub kevadest  sügiseni kogu Euraasia mandri paras vöötme  ja lähistroopilistel aladel. Meile saabuvad käod alates aprilli lõpust  ja tagasirännet ekvatoriaal-Aafrikasse alustavad nad juba juunis-juulis. Vaid mõnda üksikut on veel septembris või oktoobris kohatud. Käol esineb nii halli kui ka ruuge sulestikuga vormi. Põgusal vaatlemisel on emas ja isas linnud peaaegu eristamatud. Aga kevadel teadlaste poolt püütud kägudest on pruunivormi  esindajad pigem emased. Käol on kollane silmaiiris ja kollane on  ka rõngas ümber silma. Pikad sabasuled, teravaotsalised tiivad,  kiire lend ja vöödiline kõhusulestik võivad  ka vilunuma vaatleja vahel kehvemate vaatlustingimuste  korral segadusse ajada sest üsna samamoodi võib kirjeldada  ka raudkulli. Teaduse keeles nimetatakse sellist nähtust,  kus mõni liik on omale teise liigi välimusest omadusi laenanud,  mimikriks. Ega muidu vanarahvas öelnud ekslikult,  et kevadel kuku lind, aga sügisel kanakull. See on ka üks põhjuseid, miks teised väiksemad linnud ei  salli kägu. Räästad ja kiurud võivad laulvale isakäole vahest lausa  tuupi teha, aga on veel ka teine ja väga mõjuv põhjus. Punarinnal on tiivad, jalad tööd täis. Tibu tahab toitmist. Kui aga tema tibu lähemalt vaatame, siis saame aru,  et see küll punarinna võsuke ei ole. Siin on kägu külas käinud. Juba mitu nädalat tagasi on Käo tibu päris punarinna munad  või juba koorunud tibud pesast välja veeretanud  ja naudib nüüd uhkes üksinduses talle toodavaid nokatäisi. Kehaudipuu on kogu aeg näljane ja parema puudumisel neelab  ta ka kõrrejuppe ja muud sodi. Täiskasvanud käod toituvad peamiselt liblikate röövikutest  ja putukatest. Käopoegade tuleb leppida aga sellega, mida kasuvanemad toovad. Tundub, et limane vihmauss ikka ei maitse. Kägu on pesaparasid, see tähendab seda, et ta ise pesa ei ehita,  vaid muneb oma munad teiste lindude pesadesse. Neid pesaomanikke nimetatakse sulasliikideks. Peamisteks käo sulasliikideks ongi punarinnad,  kiurud, roolinnud võsaraadid ja üks linnuliik ongi kohe nime  poolest käo sulane. Ja ometi sellele kõigele vaatamata, igal kevadel,  kui kägu meile jälle aastaid kukub, läheb meil süda soojaks. Võtke heaks või pange pahaks, aga pikal ja käänulise  evolutsiooni teel on kägu just selliseks saanud  ja teda me juba naljalt ümber ei õpeta.
