Tartu tänavatele joogiveekraanide rajamine oli üks kahest
Tartu eelmise aasta kaasava eelarve.
Võidu ideest.
Lähemalt räägib Tartu abilinnapea Raimond Tamm. Joogikraanide paigaldamise tähtaeg on järgmise aasta maikuu lõpp,
ehk siis järgmise aasta suve alguseks on siis eelduste
kohaselt kõik need uued veekraanid paigas.
Uued avalikud veekraanid on meil tulemas raudteejaama,
et Pirogovi parki Eesti Rahva muuseumi lähedusse
sanatooriumi parki bussijaama rattaparkla juurde
ja siis on mänguväljaku lähedale. Praegu on Tartus seitse avalikku joogiveekraani.
Tartu veevärgi juhataja Toomas Kapp ütles,
et joogiveeekraanidele kulub väga vähe vett. Mis muidugi on kahetsusväärne, on mõni kolka üritatakse
lõhkuda lagastada, et see on selle nagu pahupoolne.
Et lihtsalt, eks ta natukene muret hooldamisele juurde. Maastikuarhitekt Karin Bachmann ütles, et avalikke
joogiveekraane on eelkõige vaja selleks,
et inimestel oleks palaval suvepäeval midagi juua. Teinekord seal, kus puid üldse ei ole, on eriti kuum
ja see on eriti ohtlik vanematele inimestele.
Väikestele lastele on mõistlik, kui sa saad seda vett võtta tänavalt,
mitte sa juba iga kord minema poodi ostma. Bachmann toonitas, et avalikud veekraanid peaksid olema
võimalikult mitmeotstarbelised. Sa saad sealt nii juua, kui sa saad seda täis lasta omal
seda pudelit, kui siis ka see koer või lind
või putukas saab ka selle ülejäänud v siis
ja võib-olla siis ka seda, et see vesi, mis on üleliigne,
et see lihtsalt ei suunata torustikku, vaid tuuakse
mingisuguse toruga ikkagi maapinnale, läheb hoopis kuhugi puudele-põõsastele. Avalikke joogiveekraanide rajamine maksab kokku umbes 85000 eurot.
Joogivee kraanidest saab vett võtta maist oktoobrini.
Samas on pahmani sõnul ka teisi asju, mida linn saaks ära teha,
et inimestele palavatel suvepäevadel leevendust pakkuda. Mida saab teha, on see, et jõge rohkem avada.
Jõe kaldad on meil praegu Kesklinna piirkonnas üle poole
ulatuses on kõrgete betoon kallastega.
Et igal pool maailmas juba minnakse seda teed,
et kunstlikud kalded lammutatakse uuesti ära,
luuakse loomulikult kalded, et see on hea jõe elustikule,
aga see on ka hea selles mõttes, et siis inimene saabki minna,
jalad vette, panna, ennast jahutada, et see on selline
suurem sekkumine, mida see linn teha saab.
