Kell on nüüd 17 minutit üle kaheksa Me läheme loodusesse
ja väljas on esimesed külmakraadid ja kliimaministeeriumi
looduskaitse nõunik andnud singel on Vikerhommikul külas.
Tere. Kas on sellel ametipostil ka see võlu,
et saab päriselt looduses käia? Eks seda võlu tuleb, eks selle võlu eest tuleb ikka seista. Ja, ja ma saan aru, et eile ikkagi õnnestus päriselt sinna
Lahemaa rahvuspargiga kohale minna, see on teema,
millest me teiega nüüd kohe kõnelema hakkame. Ja tõepoolest ja Lahemaa oli ilus ja alles. Te olete kirjutanud ja öelnud, et ilma lahe maata oleks
Eesti tunduvalt igavam ja võib-olla ka natuke väiksem koht,
et miks see lahema teile nii oluline on? Usun, et Lahemaa on oluline tegelikult meile kõigile
ja temast maksabki rohkem ka rääkida, sest võib täiesti
tõsiselt öelda, et uus rahvuslik liikumine algas vast
Lahemaa rahvuspargi loomisest 60.-te eelmise sajandi 60.-te lõpus.
Kui see idee sel hetkel täiesti Mõeldamatu idee luua okupeeritud Eesti NSV-sse rahvuspark
Nõukogude liidus selliseid ei olnud, ei olnud ka rahvaid,
ei olnud rahvusi ja selline idee tegelikult hoida tükikest
tükikest täiesti väärikat ja suurt osa Eestist nii-öelda
puutumatuna tuua tagasi ka ajalugu oma erinevate piltidega
ja hoida loodust sisuliselt 70-l 1000-l hektaril,
ehk siis seitsmel 1000-l ruutkilomeetril sel ajal me isegi
ei suuda ennast sellesse konteksti mõelda,
kui, kui uskumatu mõte see oli ja see tehti ära
ja vast see tõepoolest sündis ja kõik sellele järgnev,
ehk siis ülesehitamine, talukomplekside taastamine,
rannakülade taastamine, ka mõisate taparok,
mõisate taastamine, ehk siis ühiselt. Tõesti, ta oligi rahvuspark ja ta puudutas kogu Eesti
rahvast ja kindlasti ta andis julgust edasi minna
ja mõelda veelgi suuremalt. No kuidas tunnetus on, kas või viimase paari-kolmekümne
aasta lõikes mõtlen siis kaitsealasid rahvusloodusparke kas
nende staatus on meie ühiskonnas ühes või teises suunas liikunud,
kas me suudame ära kirjeldada nende olulisust võrreldes mõne
ajaga tagasi? Nii, ja naa, sest kindlasti nii nagu ma rääkisin ka Lahemaa
rahvuspargi sünniloost tähendusest eelmisel eelmisel
sajandil Nõukogude Eestis, et loodus oli ääretult ääretult
oluline ja loodushoid oli ääretult oluline
ja kui me mõtleme kasvõi näiteks Eesti looduskaitse seltsi peale,
kus oli 60000 liiget ja kokkutulekutel tõesti ka noh,
enam-vähem kõik need liikmed püüdsid osaleda,
eks siis loodushoid oli midagi, mis oli päris seal ei olnud võltsi,
seal ei olnud kõike seda Nõukogude retoorikat,
see oli päris ja tegelikult inimesed hoidsid oma Eestimaad
läbi loodushoiu. Et see kindlasti oli, oli vast üks kõige olulisemaid
olulisemaid väljundeid, ma arvan, laulupidude kõrval,
aga, aga, ja see oli ka noh, selle, selle aluse peal me ka
täna tegelikult elame.
Aga kindlasti kindlasti noh, kui me mõtleme,
kuidas ka noh, kui laps kirjutab kirjandit esseed Eestimaast,
siis üsna ruttu jõuab taga looduseni, et kindlasti oli ta
tähtis 50 aastat tagasi, kui Lahemaa sündis
ja kujunes kui ka kui ka täna. Aga selge on see, et see on täna meil iseenesestmõistetav,
tähendab, et meil selline loodus on ja, ja need arutelud,
kui palju me seda hoidma peame, kui palju on puudu,
kui palju veel on vaja, et kõik oleks hästi,
neid ju kestavad ja siin tuleb ka rõhutada,
erinevaid kaitsealasid on meil täna üle 20 protsendi,
Eestimaasse on viiendik.
Eks seega seega ta puudutabki piltlikult öeldes meie
igapäevaelu ja, ja sellepärast me ka tegelikult loodushoiust nii,
nii palju räägime, et tegemist ei ole kahe-kolmepaigaga
kusagil Eestimaa äärtes, kuhu me võib-olla elus korra satume,
kui väga pingutame, vaid seesama loodus ja loodushoid on
meie igapäeva osa. Ja kuivõrd on märgatav surve sellele samale viiendikul
Eestist ja kas üldse, äkki on meil ühiskondlikult vähemalt
ühes osas vaikiv kokkulepe olemas, et mõnele asjale käsi
külge ei pane? Kindlasti kindlasti see on olemas ja kas
või needsamad rahvuspargid need Ühed kõige pühamat selle
sõna laias mõistes me jälgime väga-väga valuliselt muutusi
ja kui ma ütlen mitte valuliselt ega huvitatult,
aga kindlasti kindlasti tähelepanelikult,
kuidas nende käsi käib, mis seal toimub,
aga, aga ka mujal.
Nii et kindlasti need on asjad, mis, mis meil on täna olemas ja,
ja mida me loeme ka loomulikuks Muutustest räägite, millel silma peal hoitakse,
mis murekortsu toob lauale. Noh, me saame rääkida kasvõi näiteks sellest,
kuidas muutub meie, meie keskkond, eks oleme,
räägime, räägime ka kliimateemadest.
Klassikaline näide on näiteks viigerhüljes,
kes vajab, vajab poegimiseks jääd, eks ole,
kui ei ole jääd, ei ole ka viigerhülged järeltulijaid,
aga eks eks need teemad on, on ju ka muud,
eks üle ujutas tormid. Ma jällegi tahan öelda, et üleujutuste teema,
mis ju mega Euroopas kas või siinsamas meie lähedal,
Euroopas näeme ka see on paljuski paljuski ju seotud
tegelikult tegelikult vast Ast liiga intensiivse loodusesse
minekuga ehk siis kuivenduse ehk siis sirgeks tõmmatud jõed,
mis tegelikult selliseid regulaarseid üleujutusi nagu meil
alampeedi all või, või soomaalt on, ei ole
ja kui vett on rohkem, siis läheb see vesi sinna,
kuhu, kuhu teda tõesti ei taheta. Sellised muutused, muutused meie ümber on
ja ja kui nad neid vähem tabavad, siis ikkagi
või nad meid vähem häirivad siis ikkagi tänu sellele,
et me oleme suutnud loodusega paremas paremas kooskõlas elada. No Lahemaa rahvuspargi külastuskeskus Palmses oli koht,
kus eile olite ja seal oli viimane mõttekoda
ja kas me selle viimasele sõnale tähelepanu pöörates võime öelda,
et ka Lahemaa rahvuspark vähemalt külastuskeskuse mõttes on
muutuste tuules? Ma arvan, et et kindlasti see mõttekoda oli kindlasti selle
aasta viimane mõttekoda Palmse külastuskeskustes. Aga just nimelt palm, seal ma saan aru, et seal seda ikkagi
vist enam teha ei saa tulevikus, või saab? No miks ei saa, kui on tahtmist, sest Palmse külastuskeskus
ehk siis praegune tall-tõllakuur, eks, mis on ehitatud
külastuskeskuseks ja mida kirjastuskorraldust toimetab
Eestis täna meil riigimetsa majandamise keskus,
külastuskeskus kindlasti on avatud, täna on avatud ka homme tõepoolest,
et on plaane tulevikus külastuskeskus viie,
kaheksa kilomeetri kaugusele Sagadi mõisasse,
aga see eeldab põhjalikke ümberehitusi, see eeldab projekteerimist,
see eeldab noh, ma arvan ka sellesama arhitektuurimõttekoja
kindlasti kaasamist ja arutelu, nagu ma ütlesin,
sellised sündmused, sellised muutused just pälvivad tähelepanu,
jaga ja vajavad kaasaelamist, aga täna kindlasti seesama
külastuskeskus on avatud ja, ja ka jääb avatuks niikaua,
kuni kuni uus paik paik valmis saab. Aga siingi tuleb rõhutada täna Palmse mõisakompleksi ju
tegelikult peahoonet ja ka teisi abihooneid haldab
sihtasutus Virumaa muuseumid, eks juba aastast 2002 eks ja,
ja noh, näeme ka seda, et loomulikult, et seesama Palmse
tänane küllastus võimalus keskendub pigem just nimelt
pärandkultuurile mõisakultuurile ja, ja miks mitte ka ei
minda ajas tagasi, eks ole juba kiviaega,
kui kui tegelikult needsamad esimesed asustusjäljed meil
Lahemaapiirkonnas on, nii et pigem pigem positiivses,
vaatame siis me näeme, et Palmse jääb pigem selliseks
pärandi hoidjaks, tutvustajaks ja Sagadi tulevikus,
nagu tänavaSagadi metsamuuseum Sagadi laieneb laieneb just
nimelt selle looduspärandi tutvustajaks,
nii et ma pigem pigem oleksin siin põhjusega. Aga täna külastuskeskus olemas avatud üheksast viieni. Homme, kas töötajad on murelikud, et ma ei tea,
mis meeleolud need seal eile valitsesid,
et või pigem saavad nad aru, et, et nende töökohad säilivad,
nad saavad ka edaspidi oma külastuskeskuse tööd teha
või kuidas, kuidas oli? Ja ei, ma arvan, et ikkagi noh, selles mõttes kõik läheb ju edasi.
Te tõepoolest Lahemaa arhiiv on kolitud minu teada keskkonnaamet,
jah, tõepoolest, meil on ju kaks, kaks organisatsiooni
nii-öelda kaitseala valitseja ei ole hea termin,
aga ütleme siis kaitseala haldaja, kes, kes tegelikult ka
annab lubasid, kontrollib, teostab järelevalvet,
seda toimetab Eestis keskkonnaamet aga külastuskorraldus,
see on siis nii ekspositsioonid, noh nagu ütleme,
mats, aluski või, või lahemaal neid täna riigimetsa
majandamise keskus kui jagatud vastutus ja see on jagatud
vastutus ja need samati külastuse korraldajad,
inimesed, kes annavad juhatust, külastuskeskuses,
RMK tööd, et seal loomulikult jätkavad täna,
homme ja ülehomme. Nii et, et, et siin siin muutusi ei ole,
aga küll keskkonnaameti töötajad liikunud edasi
keskkonnaameti Rakverekeskusesse ja vast siis ka Sagadi kompleksi.
Aga kindlasti kindlasti, kui me räägime,
räägime sellisest noh, ütleme perspektiivist siis siis alati
on seesama küsimus, kas meil on olemaskeskused,
kus on kompetentsed inimesed ja kus nad asuvad,
ehk siis väga oluline on tõepoolest oleks teada,
kust inimesed saavad nõu ja abi ja juhatust
ja mitte ainult looduse osas, vaid ka, kuidas,
kuidas toimida ja kuidas õigesti toimida. Nii et, et see see teema on, on, on ääretult oluline,
et et see nõu ja noh, ärakuulamise võimalus,
mis on olnud, et see ka jääks ja kindlasti ka kasvaks.
Et et ise ise näen ikkagi ka ka tulevikus selliseid rohkem teabepäevi,
kus tegelikult ka asjatundjad seal toimetavad
ja näitavad mingisuguseid piirkonna loodusväärtusi ka noh,
piltlikult öeldes kohalikele inimestele,
mitte ainult meile, kes me sealt ja sealt läbi tuleme,
aga, aga see muidugi tahab tõesti kogukonnale lähemal
olemegi lähedal olemist ja ka nende soovide,
soovide teadmist. Hanno singel, Kliimaministeeriumi looduskaitse nõunik,
aitäh täna hommikul tulemast.
Ma loodan, et hoiame ikkagi nendel lahema teemadel silma peal,
et uuel aastal võib-olla tulete Vikerhommikusse külla,
siis räägime, et kuidas need muutused läinud on ja,
ja mis siis Eesti matkajat ja looduses käijad tegelikult
uuel aastal. Ja mida seal oodata ja mida, mida loota aitäh?
