Minu nimi on Helena Roosa. Ma olen loodusajakirjanik ja loodushariduse entusiast ja tegutsen ka rahvuslooma ümarlaua juures ja see seob mind meie rahvusloomahundiga. Ja mind huvitab väga see, kuidas Eestil on õnnestunud läbi aegade oma suurkiskjate populatsioonid, sealhulgas hundijooma säilitada, nii et on säilinud ka kooselukultuur. Ja sellepärast täna räägingi teile hundist. Oleme praegu Podja -Öätla metsamassiivis ja siin elab üks hundikari. Eestis on teadupärast huntide territoorium isegi võib -olla tuhat ruutkilomeetrit suur ja võib arvata, et kõikide nende karjakäimised lähevad ka üle inimese loodud teede, üle põldude, võib -olla ka üle õuede, sellepärast ega nemad ei mõtle, et siin elab inimene. Nende jaoks on näiteks maja või traktor lihtsalt üks objekt nende elupaigas ja alles siis, kui inimene oma näolopiselt välja pistab, siis ta saab aru ja seostab seda vahel siis ka inimesega. Ja vaat siin siis üpriski suure tee ääres on siis üks selline käigukoht, et kui hunditeadlane ja tänaseks kadunud vanameister Ilmar Rootsi istus arhiivides ja pani kirja mitusada hundinime, siis me kõik teame selliseid nimesid nagu Metsatöll ja Võsa Villem, Hallivati mees, aga vähem teame selliseid nagu Kiirksilm, Süsisilm, Sorusaba, Metsavana Õnn, isegi väga kummalisi nimesid, et enamus neid nimesid on väga heatahtlikud, hästi vähendasid sõimunimesid, mis näitas, et meie esivanematel oli tänapäeva mõistes konflikt liigiga väga hea suhe. See tähendab, et me oleme osanud selle väga keerulise liigiga väga meeldivalt koos elada, mida ei saa öelda ju paljude teiste rahvaste kohta, kes on lihtsalt pidanud hundisõdu ja need hävitanud. Paigaldame siia Vodja kooli laste rajakaamera, et kaamerad tuleks panna sellepärast, et see aitab meie nooremal põlvkonnal tegelikult tutvuda elurikkusega selles loomulikus keskkonnas. Esimesel korral alati kuhugi kaamera panema, küsin alati lapselt, mida te soovite näha, esimene on karu, teine on hunt, aga karu on tavaliselt esimene ja on ju tähtis, et meie noorem põlvkond ikkagi teaks, kes meil siin elavad ja oskaks siis hiljem ka seda täiskasvanust peast hinnata seda elurikkust. Mind võlub hunt väga sellepärast, et ta on meile nii -öelda kinkinud koera, koer on esimene koduloom, kes inimesel oli ja pikalt ainus koduloom. Hundi tõttu me saime koera, kes kujunes meie ainsaks päris sõbraks, truuksõbraks loomamaailmas, nii et see vaimustab mind nagu koera puhul väga ja ma kunagi ei unusta, et ta on ikkagi need omadused saanud hundi peremudelist. Nii inimestel kui huntidel on ema hoole kõrval ka isa hool ja ka hundiperekonnas, hundikarjas on nii tädid kui õed -vennad ja see teeb meid sarnaseks. See on ju imetajate puhul väga haruldane situatsioon, et on nii isa hool kui ema hool, hunt saab olla inimesele oma pere hoidmises ja pühendumises ja vastupidavuses ainult eeskujuks. Ja hunt on meiega läbi kõigi selle külma ja, ja kuuma ja, ja on olnud enne meid siin maal, et ta on selle maa põliselanik ja, ja see, et me oskame temaga koos elada, on ka, näitab ka meie kohta midagi, et me mõistame, mida, mis on tippkiskja väärt ühes looduse koosluses.
