Seitse ja 37 kena päeva algust siit vikerraadiost,
meil on esimese intervjuu aeg käes.
Tere hommikust, Eda Silberg.
Tere hommikust.
Kultuuriministeeriumist ja täpsemalt siis kultuurilise
mitmekesisuse asekantsler.
Te olete ametis peaaegu kaks aastat tulnud,
eks täpselt, ehk siis, kui te oma ametipostil asusid. Võis ette kujutada ja arvata ja oletada,
et üheks põhiliseks väljakutseks siinmail nende teemadega
tegelemisel on Ukraina sõjapõgenikud.
Kas need kaks aastat on seda kinnitanud,
et täpselt nii ongi läinud ja fookus on nendel? Jah, tõesti, nüüd viimastel aastatel tooni andnud lõimumise
valdkonnas on olnud tõesti Ukraina sõjapõgenikud
ehk et nende esmase kohanemise toetamine on olnud üks
võtmeküsimusi meie jaoks. Küll mõned inimesed arvavad, et neid on siia jõudnud liiga palju,
eks selles hinnangus palju võib suhtuda väga erinevalt.
Kuidas teie seda mõistate ja, ja kas see tunnetusse
visuaalse pildi kohta, mis ka tänavatel avaneb,
et tõesti kuuleb keelt vene keelt tunduvalt sagedamini
ja seda seostatakse ukrainlaste saabumisega kinnitab seda.
Kuidas te mõistate, missuguse hinnangu te annate,
on neid palju? No Eesti ühiskond on olnud väga avatud väga erinevad epaga
erineval moel, võttes vastu Ukraina sõjapõgenikku
sõjapõgenikke nende arve meie jaoks Eesti riigi jaoks on
olnud tõesti erakordselt suur, sest meil ei ole olnud
sellist kogemust varasemalt, et ka siin circa 10 aastat
tagasi olnud rändekriis Euroopas siis need numbrid seega
põgenike vastuvõtmisel need on täiesti erinevad.
Ehk et kui üldse vaatame rändetrende Euroopas
ja ka Eestisse tulnud inimeste tausta, siis siin tooni
annavad täna küll jah, tõesti, Ukraina sõjapõgenikud,
keda siis hinnanguliselt on ligikaudu 90000,
kes on väitnud siis seda, et nad on jäänud jäämas Eestisse. Suurem osa nendest valdavalt on olnud transiidis,
aga rände puhul annavad tooni ka loomulikult töörändes
osalejad ja ka pererändes osalejad.
Ning kui me vaatame töörännet, siis kust mist riikidest
tullakse Eestisse tööle siis ka nendel juhtudel sageli
selliseks esimeseks võõrkeeleks või räägitavaks keeleks on
vene keel. Need riigid näiteks on siin Moldova,
Gruusia, Usbekistan ja siis ka mõned võib-olla Aasia poolt
ehk et India ja mõned teised riigid, aga tegelikult rändes
annavad tooni. Täna küll jah.
Need kogukonnad, kus siis selliseks suhtluskeeleks on
valdavalt vene keel ja loomulikult pealinna puhul.
No üldiselt ka kõikide rändetrendide puhul,
kuhu inimesed ikkagi enamasti koonduvad,
on, on pealinnad sest võimalused saada kas majutust
ja tööd on loomulikult suuremad kui väiksemates kohtades.
Ning üldjoontes jah, tõesti viimase kahe aasta jooksul
suurem fookus on olnud Ukraina sõjapõgenikel,
nendele siis eelkõige just kohanemisteenuste pakkumisel
kohanemisprogrammi pakkumisel, mis siis koosneb kahest osast. Üks on sellised baasteadmised baasmoodul,
kuidas Eesti ühiskond toimib, mis omi komberuum,
keel ning keelekursused.
Ning siin kindlasti peab silmas pidama ka seda,
et kohanemisprogramm on kohustuslik siis nendele,
kes on saanud kas ajutise kaitse või täiendava kaitse.
Et teistel juhtudel on see vabatahtlik ja sellist otsest
kohustust ja riigipoolset suunamist nendesse programmidesse
ei ole. Et siin ka ainult keele koha pealt,
siis loomulikult on oluline silmas pidada seda,
et keeleoskus see võtab aega, ehk et täna on kohustuslik
põgenikel läbida eesti keele kursus A1 tasemel,
see on algtase. Selle kursuse kestus on ligikaudu kolm kuud
ja endas ta sisaldab siis kuskil 800 sõna õppimiste baasväljendid,
minu nimi on, mulle meeldib, mina elan ma olen nii vana
ja nii edasi.
Aga selleks, et see keeleppe teekond saaks jätkuda jõutakse
iseseisva keele kasutajani, nende oskusteni,
siis see teekond on circa kolm aastat pikk
ja ta eeldab tegelikult ju seda, et et pakutakse sujuvat
üleminekut ühelt tasemelt teisele, et siis on võimalik
tagada see, et inimene, kes siis soovib iseseisvalt hakkama saada,
töötada teenindussektoris või siis ka mõnes muus sektoris,
siis vajalik tase B-üks on saavutatud alles tegelikult kolme
aasta jooksul. No kui te ütlete kolm aastat, siis me võime äkki väikese
vahekokkuvõtte teha, et kas meil on võimalik edulugudest rääkida,
on meil võimalik veidi üldisem hinnang anda,
et kui edukas kõik on seal on siiamaani siis olnud. Me oleme loomulikult vaadanud ka ja küsinud
ja uurinud, et kuidas on läinud, kuidas hinnatakse ka nende
programmidega mõju ja kasutegurit ning täna me oleme saanud
väga positiivse hinnangu, sest me suutsime ka toon aastal 22,
kui me tõepoolest võtsime vastu erakordselt suure põgenike
väga kiirelt kohandada oma programmid ringi
ja just tegelikult lähtudes siis nendest vajadustest,
mis on põgenike Ukraina sõjapõgenikele, et kui varasemalt
Meie kursused olid mõeldud eelkõige nendele,
kes siis olid Euroopa Liidu kodanikud, tulnud siia,
hõiskas tippspetsialistina või siis iduettevõtetesse heid
sektorisse siis põgenike puhul on vajadused,
on natuke teised ja kas kohanemise toetamine
ja infoühiskonna kohta peaks olema natukene põhjalikum
ja seega me väga kiirelt suutsime programmid ümber kohandada ja,
ja ka muuta ning mida me siis näeme, et tõesti rahulolu on kõrge. Me saame täna öelda, et nendest Ukraina põgenikest,
kes on saanud ajutise kaitse, on peaaegu et 90 protsenti
sellekohane tsunami läbinud.
Seal on väga kõrge näitaja ja võrreldes teiste riikidega on
ta kindlasti üks suurimaid edulugusid ning ka loomulikult keelatud.
Nüüd täna meil kehtivat ajutist kaitset.
Ta omab Ukraina põgenike seas tsirka 34000,
siin on ka lapsed ning nendest põgenikest,
kellele on kohustuslik siis eesti keelt õppida
ja üks tasemel on kursused läbinud tänaseks 14000 inimest,
need on siis täiskasvanud. Et see number 34000 hõlmab endas ka lapsi.
Ka see on väga hea näitaja.
Nüüd väga paljud nendest on ka jätkanud keeleõpet A2
tasemele B1 tasemel ja ja on liikunud ka nii-öelda oma oma
töökohtadel edasi karjääriredelil.
Ning kui me vaatame tööturuandmeid võrreldes teiste riikidega,
kes on olnud ka vastuvõtja rollis põgenike vastuvõtja rollis,
siis tööturu näitajad on meil riigiti, kui me võrdleme siin
näiteks Norraga või mõne muu täis, aga me oleme ikkagi tippkonverents,
me oleme väga kiirelt suutnud põgenikud võtta,
vasta vastu anda nendele baasteadmised ühiskonnas
toimimiseks ka siis keeleõpe. Kuid loomulikult keeleõppe puhul tuleb tagada see teekond B1,
nii et see ei ole olnud kõikidel siiski kättesaadav. Aga kui Sten rääkis ja küsis edulugude kohta,
siis mina küsiksin vastupidi, et mis on need asjad,
mis teile muret teevad, mis on valesti? Mis on valesti, võib-olla ongi see, et, et tegelikult me
juba ju kõikide põgenikeni ehk et kui hinnanguliselt Ukraina
põgenike arv on 90000, kes on väitnud, et nad jäävad Eestisse,
siis meie jõuame ikkagi ainult nendeni, kellel on kohustus,
mida siis eesti keelt, kellel on kohustus siis kohanenud
programm läbida ja need on need, kellel on ajutine kaitse,
kui siis täiendav kaitse aga need ülejäänud tsirka siis
tegelikult pooled noh, nendeni me jõua ja me ei saa ka neid
nii-öelda aidata või kuidagipidi ka nende kohanemist toetada. See on kindlasti see, see teema Aga mida nad siis teevad või kus nad siis on või,
või on teil mingisugune ülevaade sellest,
millega tegeleb see teine pool? No siin võib arvata, et kas ollakse siis tuldud pererände
raames ollaksegi pereliikmete juures või tegelikult siis
juba ongi saadud töö ja ollakse siis tööturul aktiivsed
ja tegelikult ei vajatagi selliseid riigi poolt korraldatud
teenuste pakkumist.
Või siis ka, et liigutakse siiski nii-öelda pendelrändes
erinevate riikide vahel.
Et siin oletusi on, on mitmeid kinnitada,
nendest ühtegi ei saa. Täitsa inimlikult tunnen muret, kuidas teie inimesed hakkama
saavad ja toime tulevad, kui ikkagi uus sisserändajate hulk
on drastiliselt viimaste aastatega tõusnud.
Noh ei ole ju, et üks inimene, kes tegeles enne suvalised
näited 1000 inimesega, saab järsku tegeleda 100000 inimesega,
et kuidas te jaksate No siin ongi olnud ka programmis erinevaid arenguid,
ehk et noh, kindlasti on olnud e-kursused
ja võimalikud ikkagi erinevad digilahendused teenuste pakkumisel,
aga ta on tõesti olnud väljakutse inimeste jaoks
ja noh, kui me siin võrdleme neid numbreid,
siis näiteks kui me võtame vahemikku 2015 kuni 22,
enne, siis kui seda hoogustus Ukrainas siis me olime
kohanemisprogrammi pakkunud kokku tsirka üldse helperioodi
jooksul 11000-le inimesele. Siis need ümberkorraldused valdkonnas, mida me tegime jaga
programmides andsid meile võimaluse pakkuda tegelikult poole
aasta jooksul 11-le 1000-le põgenikele kohanemisprogrammis
osalemise võimalust, ehk et me suutsime olla väga
operatiivsed ja kiirelt reageerida ja kohaneda,
on muidugi teine teema, on, kust me leiame koolitajad,
kus kohas te leiate nii-öelda erasektorist ikka
ehk et meil on olnud siin väga head koolitajad ekspert,
location, OÜ, kes on olnud ka varasemalt meile koolitusteenusepakkuja,
aga ka pagulasabi on tulnud siia taha ning loomulikult väga
suur tugi oli ka ukraina kogukonnal endal,
sest et varasemalt juba oli ukraina kogukond Eestis üle üle
20000 inimese, nad on väga hästi organiseerunud,
nendel on ligikaudu kuskil 30 34 erinevat
mittetulundusühendust paiknevad nad üle Eesti kaks suuremat
katusorganisatsiooni ikka kogukonnal endal oli siin väga
suur roll ja abi ja tugipõgenike vastuvõtmisel
ehk et loomulikult noh, niisuguste teemade
ja niisuguste numbrite puhul ükski ministeerium üksi hakkama
ei saa, et siin kindlasti, mis oli ka oluline ära märkida,
on see, et erinevate ministeeriumite koostöö infovahetus,
siseministeerium, sotsiaalministeerium,
Kultuuriministeeriumi Haridus-Teadusministeerium,
et see, see võrgustik, see töötas väga hästi,
info liikus ja, ja ikkagi möön nüüd riigina suutsime teha
väga-väga suurepärast koostööd. Kuidas teie tunnetus on, räägin nüüd täiesti oma kogemuse pealt,
aga mitte ainult, et ühiskonna suhtumine ikkagi nende
aastate jooksul on muutunud, et kui me alguses olime väga
avasüli neid vastu võtmas just ukrainlasi,
pean hetkel silmas siis selline kerge tüdimus
ja noh, kui kuulata rahva häält, siis ka ikkagi selline.
Noh. Ma ei oska isegi öelda, mis vaen on võib-olla liiga
tugev sõna, aga et miks nemad saavad kõik soodustused
ja rahad ja Eesti riik neid aitab ja minu pension on nii
väike ja mind ei aita keegi. Et kas, kas on ikkagi see selline suhtumine,
et saaks neist rutem lahti ja, ja mingu koju tagasi
süvenenud nende aastate jooksul või pigem teile tundub Pigem mitte ka riigikantselei monitoorib ühiskonna avatust ja,
ja et kuivõrd siis ollakse valmis toetama Ukraina põgenik?
See ühiskonna valmisolek siiski ei ole kukkunud drastiliselt,
ta on ka siin minu mäletamist mööda siin 70 protsendi juures
kuskil päris õigesti ei pruugi mäletada,
aga ta enam-vähem on siiski jätkuvalt kõrge.
Ning riigina ongi see küsimus, et mis on meie valikud?
Mil moel me näeme meie riigi arengut, see sõltub ju väga
suuresti sellistest demograafilistest alusprotsessidest sünd,
sünnid, surmad, ränne, ühiskonna sidusus,
tegelikult siis võime, et selles, et kuidas me saame kudeaja
võimalusi erinevatel inimestel eneseteostuseks,
noh niisiis majanduselus, kultuurielus kui kodanikuühiskonnas. Ehk mis on need valikud meil täna ehk et kui me nii-öelda
eeldame ja ootame väga, soovime, et meie majandusel läheks paremini,
sest täna me näeme, et meil on töökätest puudu me mingil
moel siiski peame olema rände sihtriigiks jätkuvatel aastatel.
Ei suuda väga täpselt ette prognoosida seda,
mis toimub siin kriisikolletes Euroopas või siis ka
nii-öelda väljaspool Euroopat.
Et mis see endaga meile kaasa toob. Ehk et. Ma arvan, et siin suures plaanis lähivõi siis pikas
perspektiivis me jääme rände sihtriigiks
ja me nii-öelda väga erinevatel põhjustel oleme siiski
jätkuvalt inimesi vastu võtmas ning see on tõesti väga suur
väljakutse ühiskonnale.
Kuidas, mil moel suudame leida seda ühisosa?
Kuidas, mil moel me suudame.
Meie uus uus uusi elanikke väärtustama panna eesti kultuuri,
meie kultuuriruumi, kombeid, tavasid. Teha raha eest mõtlen seda, et kohanemisprogrammidele
ja lõimumisele ilmselgelt kulutusi tehakse,
et kas me saame olla kindlad, et saab olema mahavisatud raha. Ma olen kindel, et seal häda tarviline ehk et esimestest
hetkedest peale, kui inimesed on teinud otsuse valida Eesti
oma uueks koduks on see siis tavarändava sundrände raames
siis kui nad on Eestis asunud tegelikult ülioluline on
pakkuda kohe neid teenuseid, et ei tekiks seda tunnet,
et on võimalik ka Eestis hakkama saada kas siis inglise
keeles või vene keeles, vaid tegelikult,
et me suudaks võimalikult kiiresti ühiskonda suunata. Ta anda nendele baasteadmisi, sellest, kuidas Eestis hakkama
saada ning ka nende baasoskused keele osas.
See on kindlasti hästi oluline, aga loomulikult on väga
naiivne arvata, et kohanemisprogrammi läbimisel nüüd inimene
ongi koha kohanenud.
Ehk et tegelikult see roll ka kohalikel omavalitsustel,
ka kogukondadel, inimeste kaasamisel ühiskonda
ja ka võib-olla siis teatud konkreetsed teenustega,
mis on kohapeal vajalikud pakkumisel on,
on ülioluline, et seega kohanemisprogrammid erinevad moodulid,
teema, moodulid, mis on siis täna olemas
ja ka keeleõpe on üliolulised. Aga need ei saa olla ainukesed, mis aitavad
uussisserändajatele Eestis kohaneda. Eda Silberg, Kultuuriministeeriumi kultuurilise
mitmekesisuse asekantsler, teil on täna teavituspäev,
huvi selle teema vastu on väga suur.
Ma usun, et ka siin Vikerhommikus hoiame silma peal,
kuidas lõimumisprotsessis siis Eestis aset leiavad ja,
ja loodame, et see huvi ei ole lihtsalt sellepärast suur,
et selles valdkonnas liigub päris palju raha,
et inimesed tegelikult tahavad ka teada,
kuidas, kuidas siis rändajatel ja siia tulnud
uussisserändajatele elu läheb. Aitäh intervjuu eest, aitäh.
