Tere hommikust, head kuulajad.
Kell on üheksa ja 22 minutit.
Reedel tegelikult juba neljapäeva õhtul tekkis
sotsiaalmeediasse pahameeletorm, sest sõnakunstnik Keiti
Vilmsi varjupaigast võetud koer sattus tänavale.
Ta andis sellest ise teada.
Ja kuigi Varjupaikade MTÜ-ga sõlmitud loovutuslepingus on
nõue ühingut sellisel puhul teavitada, Vilms seda ei teinud. Ei vastanud ka varjupaigakatsetele temaga ühendust saada.
Koer oli tänaval, keegi hea inimene leidis selle koera üles
viis varjupaika tagasi või tegelikult kutsus varjupaiga auto
sellele koerale järele ja see koer ootab nüüd varjupaigas
uut omanikku.
Tere hommikust, Anni Anete, mõisamaa varjupaikade MTÜ-st
ja koerte koolitaja ja koeraterapeut tegelikult Eliko Melb.
Tere. Tere. Alustame sellest tänast intervjuud põhjustanud loost.
Inimene võtab varjupaigast koera.
Kui kergelt koera saab ja kui tõsiselt varjupaik saab
inimese tausta uurida, kas üldse saab? Ja et koera võtmisele üleüldse loomavõtmisele eelneb ikkagi
teatud protsess, et ei ole päris nii, et inimene tänavalt
astub varjupaika sisse ja siis 10 minutit hiljem läheb sealt
näiteks korraga välja.
Et sellist asja lihtsalt ei juhtu.
Aga noh, ma ei ütleks selle kohta, pigem ütleks taustauuring
ma pigem ütlekski, et eeltöö, et me tegelikult ei saa ju
teha inimesele mingit sellist põhjalikku taustauuringut,
ei saa minna inimesele koju, vaadata, kuidas ta seal elab. Et tegelikult meil ongi selline kindel protsess paika pandud,
mis algabki sooviavalduse esitamisest.
Et selle ankeedi järgi me saame juba inimese kohta üsna
palju infot ja siis me suhtleme temaga, kutsume ta
varjupaika kohtuma ja juba selle kohtumise
ja vestluse käigus ka siis ma arvan, et me nagu peame ka
hästi palju tunnetama, et mis, millise inimesega on tegu,
millise loomaomanikuga oleks tegu ja, ja me ikkagi pole
midagi teha. Me peame usaldama inimest.
Et sellist varianti, et me nüüd kõik need tuhanded kodud
läbi käiksime. Ei tule nagu selles mõttes kõne alla.
Kas antud juhtumi puhul oli mõni kahtlus ka et äkki koeraga
võiks niimoodi juhtuda? Ei olnud kindlasti, et sellisel juhul me ei oleks ka seda
koera andnud sellesse kodusse, et tõesti tegelikult oli
alguses ju kõik hästi ja kodus ka oli kõik hästi,
et lihtsalt, mis seal detsembrikuus siis juhtus,
et seda me nagu ei oska kommenteerida.
Aga jah, just kahtlusi alguses tõesti ei olnud. Tegelikkuses sellised võetud koerad ja jäetud koerad ei ole
mitte mingisugune uudis, need ületavad uudiskünnist sel juhul,
kui tegemist on tuntud inimesega nagu antud juhtumil
ja siis järgneb sellele meediakära ja pahameeletorm.
Miks on ikkagi nii palju selliseid juhtumeid,
noh tegelikult, ega ma ei tea, kui palju neid on,
et koer varjupaigast võetakse ja ta sinna tagasi satub? Tegelikult nii väga palju ei olegi õnneks,
et ma saan rääkida meie ühingust ehk varjupaikade MTÜ-st.
Et meil see loomade tagastamise protsent jääbki sinna kuskil
ühe kahe protsendi juurde, mis on tegelikult kõigest paarkümmend,
maksimaalselt paarkümmend looma aastas ja tuleb inimestel
igasuguseid asju ette.
Et aga sellisel juhul me tõesti me püüame inimest mõista
ja me oleme väga tänulikud, kui ikkagi meiega võetakse
ühendust ja loom ikkagi turvaliselt saab varjupaika tagasi. Nüüd sellist asja tõesti loom lausa tänavale visatakse?
Väga-väga harva tuleb ette, et tõesti tulebki võib-olla
selline kakskolm juhust üldse läbi aastate meelde ma ei tea. Varjupaigast koera võtmise tingimusi kunagine varjupaiku,
siis selle eest raha.
Kas praegu, kui ma tahan endale võtta koera,
ma olen kellelegi välja valinud, saanud temaga tuttavaks,
te leiate, et ma olen selle koera jaoks sobiv omanik,
pean ma midagi ka maksma? Ja varjupaikades tegelikult kõigis varjupaikades on
loovutustasu meil on see koera puhul 75 eurot
ja kassi puhul 35 eurot ja seal sees on siis kõik need põhiprotseduurid,
mis loomale tuleb ära teha.
Seal on siis vaktsiinid, kiibistamine ja siis kastreerimine,
steriliseerimine. Või noh, kas juhul, kui ma nüüd olen teiega sõlminud lepingu
jama lepingut rikun, ei anna näiteks teada,
kui koera jookseb.
Järgneb mingisugune sanktsioon? No selles mõttes ütleme, et nende tagajärgede osas jäävad ju
MTÜde käed lühikeseks, et meie ei saa ju kedagi otseselt
karistada või korrale kutsuda.
Aga seda võime öelda, et me teeme alati vastavad avaldused
siis vastavatesse ametkondadesse ja mis sealt edasi tuleb,
noh, seda siis otsustavad nemad. Kas te olete seda teinud ka nüüd?
Just oleme teinud Eliko.
Mida peaks inimene mõtlema enne, kui ta varjupaigast koera
võtmisele üleüldse mõtleb? No kui me räägime konkreetselt varjupaigast,
siis seal võib-olla selle koeraga rohkem probleeme kui see,
kui sa võtad kutsika.
See ei pruugi nii olla ja on kindlasti ka plusse varjupaigakoertel,
aga, aga üleüldse räägime siis koera võtmisest.
Et inimene peab arvestama sellega, et, et koer on suur vastutus,
ta on pikaajaline vastutus ja inimesel kindlasti peab olema
aega looma jaoks, tänapäeva inimestel kipub seda aega nappima,
eks ju. Et aeg oskused koeraga toime tulla. Ja, ja ka kindlasti raha on üks, üks asi,
mida, mida on vaja, et loomale pakkuda veterinaarabi,
head toitu ja nii edasi.
Ja varjupaiga koera puhul võib-olla tõesti et tal võib
esineda mingeid probleeme, et siis et oleks inimesel
valmisolek pöörduda spetsialisti poole, kui need probleemid tekivad. Kui nüüd niimoodi koer hüljatakse me täpselt selle loo
asjaolusid muidugi ei tea, mis seal täpselt juhtuda võis,
siis mismoodi see koera psüühikale mõjub,
eriti veel, kui tegemist on varjupaigast võetud koeraga,
kelle ajalugu ka pole täpselt teada. No see oleneb väga palju koerast, kuidas see mõjub,
on koeri, kes võtavad seda kergemini aga koeri,
kes väga kiinduvad omaniku ja ja võtavad seda väga raskelt.
Aga, aga mis sa igal juhul, see põhjustab stressi kindlasti,
sest igasugune keskkonnavahetus on looma jaoks stress.
Ja selline solgutamine ühest kohast teise.
Raudselt põhjustab igasugusele ka väga hea psüühikaga
koerale stressi. Ja, ja see, kui, kui koer on veel elanud läbi mingeid traumasid,
siis, siis kindlasti see mõjub talle halvasti.
Näiteks võib tekkida selline asi nagu üksindus,
ahistus, et teda on raske koju jätta, sellepärast et et ta kardab,
et ta jäetaksegi jälle maha võivad tekkida ka mingid muud
probleemid närimine, mis iganes, Agraukkaminebleemid,
haukumine, ulgumine.
Nojah, et see käib selle üksinduse asja juurde,
tihtipeale aga aga et, et seda, kuidas konkreetsele koerale
täpselt see mõjub, et seda on nagu raske öelda,
et see hästi palju oleneb koerast taustast. Kui ma olen saanud sellise probleemse koera näiteks ütleme
ma olen, ma ei tea, teine või kolmas omanik,
kes selle varjupaiga koera endale võtab,
siis kas koeraterapeudi juurde tulemisest
või koerte koolitusele minemisest on sel juhul mingisugust kasu. Alati on kasvukoerte treenimisest, et, et kui palju
ja kui kiiresti see on küsimus, aga, aga hästi palju oleneb
ka sellest kui järjepidev ja järjekindel on omanik
ja kui head omadused tal on koera koolitamiseks,
et selleks on vaja sellist rahulikku lähenemist,
järjepidevust, enesekindlust.
Et aga koera koolitamisest alati on abi ükskõik mis vanuses,
ükskõik mis probleemidega koerte puhul. Ikkagi lükati ümber selle, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta. 100 protsenti.
Eliko, sa oled väga pikka aega juba tänaseks koeri koolitanud,
see tähendab seda, et oled ka kohtunud väga paljude
erinevate koeraomanikega.
Oman, miks meil aastal 2024 on vaja sellistel teemadel rääkida,
et inimesed võtavad koeri, ilma et nad on selle läbi mõelnud. See on keeruline küsimus, sest tegelikult minu juurde
satuvad pigem ju need inimesed, kes on vastutustundlikud
ja kes tahavad asju muuta.
Ja, ja aga ma mõtlesin selle peale, et, et ma arvan,
et probleem on üleüldse meie ühiskonnas võib-olla sellises suhtumises,
et meil ongi selline tarbimisühiskond.
Inimesed Ta on kaugenenud loodusest, inimestel ei ole nii
palju austust looduse loomade vastu. Et looma võetakse kui asja, et, et Eesti seaduse järgi on ka
minu arvates loomi.
Asi on. Et, et, et kui ta on asi, et siis ma võingi tarbida,
siis kui mul teda on vaja, siis siis ma kasutan teda.
Kui mul teda enam vaja ei ole, siis ma vabanendast.
Et tegelikult see algab ju kuskilt, ma ei tea väga sügavalt
inimeste tõekspidamistest, väärtustest, suhtumistest,
lapsepõlvekodust, et et selles mõttes sellel ei ole,
ma arvan, nagu ühest vastust, sellel võivad olla erinevad
põhjused erinevate inimeste puhul, aga ma arvan,
et selle juured on nagu hästi sügaval. Anni on ette, sina puutud ju ka oma töös kokku väga erineva
nii-öelda spektriga inimestest ja tulevastest
potentsiaalsetest koeraomanikest.
Mida sina selle küsimuse kohta arvad, miks meil on nii palju
neid inimesi, kes võtavad koera ja siis ootamatult näiteks
kuu aja pärast selgub, et on mingisugune müstiline allergia
või või vaja kolida kusagile teise riiki,
need on ju sellised otsused, mis ei tule üleöö. Kassid kaja loomulikult. Jah, ma arvan ka, et siin on tõesti nagu ühiskonnas
sügavamal mingisugused põhjused, et tegelikult Eesti
loomapidamiskultuuril on veel väga palju arenguruumi ja,
ja kui me vaatame siin välismaale võib-olla Soome poole,
näiteks, mis on meile nagu loomapidamise mõistes ikkagi eeskujuks,
et siis seal selliseid hülgamisi tegelikult ei toimu
ja ei ole nii suurt koduta loomade probleemi,
et ma arvan, et me oleme jah, seal natukene selles,
selles kohas on meil veel arenguruumi ja,
ja siin on nagu võib-olla mingisugused põhjused peituvad ka
nõukogude ajal või üheksakümnendatel, kui oligi see koer,
võib-olla see ketis valvur, et oligi lihtsalt täpselt nagu
eliku ütles, et mingi asi, eks ole. Ja, aga me püüame ka ise teha pidevalt seda teavitustööd,
et me tuleksime sealt välja ja et inimesed hakkaksid mõistma,
et loom on tegelikult täieõiguslik pereliige
või noh, peaks vähemalt olema. Kas on mingisuguseid abivahendeid võimalik kusagilt küsida,
ma ei tea, riigikogust seadusemuudatuste näol,
et tõepoolest, kui sa ikkagi looma jätad abitusse,
olukorda, ükskõik, kas see on siis kas tšintšilja
või ma ei tea kuldne retriiver, et siis sellele järgneb nagu
päriselt ka karistus, mitte hoiatus või siis mingisugune
tingimisi karistus. Ja et me ise ka hästi tugevalt usume, et seaduse taga on
väga palju kinni tegelikult üks väga lihtne asi,
mis aitaks ka natukene seda probleemi leevendada,
oleks üleriigiline Gibistamise ja Gibi siis andmete
registreerimise kohustus.
Võib tunduda, et kuidas nüüd aitaks, siis,
aga tegelikult esmalt kindlasti aitab ka seda,
et me saame loomad kiiremini omanikuga kokku tagasi viia,
loomad, kes on siis kogemata kombel plehku saanud kodust,
aga teine asi on see, et, et kui sellel loomal on ikkagi
küljes omaniku nii-öelda info siis võib-olla need loomade väärkohtled,
enne nagu mõtlevad, kui nad midagi sellist teevad. Et on palju lihtsam võtta vastutusele inimest loomaomaniku,
kui ta on siis looma väärkohelnud.
Aga tihtipeale me täpselt me leiamegi need loomad kuskil
posti külge seotuna metsas koer, eks ole.
Meil on olnud olukordi, kus meil on näiteks öösel toodud kas
transpordipuuris varjupaiga värava taha ja nii edasi,
et seal ei ole seda inimest küljes, et see on täiesti lihtsalt,
et kes see omanik oli. Anonüümne isik, me ei tea.
Ja me ei saagi mitte midagi teha.
Õnneks kiibistamise ja kohustusest on väga palju viimasel
ajal räägitud ja väga suur lootuseta mõne aasta jooksul ka tuleb. Lõpetuseks, kas selline avalik häbipost paneb mõtlema
potentsiaalsed koeravõtu, kassivõttu hamstrivõtu mitte läbi
mõelnud inimesed ka, et vaat nüüd selline lugu juhtus,
et see on selline õppetund.
Et see õpetab ka teisi inimesi natukene rohkem vastutama.
Mis te arvate? Mina arvan, et, et noh, et just nii see ongi,
et kui midagi positiivset ka sellest noh,
tegelikult päris jubedast loost tuleb välja,
et siis see võikski olla see, et inimesed hakkaksid ikkagi
mõtleksid ennem läbi, et looma ei tasu võtta emotsiooni ajel
ja et on ikkagi elusolend ja ta on vastutus pikkadeks aastateks. No oleneb inimesest, et kui inimene on ikka väga vastutustundetu,
siis ta võib-olla ei hooli sellest, et et see võib mõjuda,
sest tänapäeva inimestel see, see kogu see meediateema on ju
nii oluline, et mis teised arvavad minust,
et see võib aidata, selline avalik häbipost,
aga. No loodame, et sellest koledast loost midagi õpitu õpiti,
kuidas muide madonnal läheb, madonna on siis koer,
kes tänavale saata. Väga hästi, madonna on imeline koer, et tõesti pärast mida
tema on läbi elanud, sest see on tegelikult juba teine
hülgamine tema elus.
Et ta on selline hästi usaldav, et jällegi täpselt nagu
Eliko ütles koera täiesti erinevad.
Oleks võinud minna niimoodi, et oleks saanud sellest mingi
tõsise trauma, aga ta on nii nii hea iseloomuga,
nii sotsiaalne ja mõnus ja tore koer. Tema list, need oli väga rõõmus ka meid nähes,
nüüd ta on juba varjupaigas jälle ära harjunud
ja võin öelda, et on ka mõned huvilised tekkinud selle loo peale,
nii et väga-väga loodame, et varsti ta saab. Vaadake siis hoolega, kelle juurde madonna nüüd elama läheb,
et see jääks tema viimaseks koduks.
Ja kindlasti aitäh teile tulemast ja palju jõudu.
