Ja nüüd, kui kell on üheksa, 20 Vikerhomik jätkab,
meil on üks jutuajamine veel plaanis.
Ja tõtt-öelda seda lugu kuulates ma kahtlustan,
et ma pole ainus inimene, kellel sees hakkab kergelt keerama
või tekib iiveldus ega sarnane tunne.
Ja kui ma läheksin Tartu maratoni starti sel korral,
siis see tunne oleks veel võimsam.
Õnneks õnneks ma ei lähe, et ma olen mõned nutikad
järeldused oma elus teinud, et katsuks sellest hoiduda küll,
aga ma loodan seal Tartu stuudios paarisaja kilomeetri
kaugusel meist siin Tallinnas on no vähemalt üks inimene,
kes läheb maratoni starti, Mariana kukk tere hommikust. Tere hommikust. Ja Klaus Mark Kalbakov, tere hommikust.
Tervist. No ma ütlesin igaks juhuks, et üks inimene,
sest minu teada Mariana sätib vaikselt fookust
ja ja harjutab libisemist, ma küll ei tea,
nüüd, Klaus Mark, kuidas, kuidas sinuga lugu on,
et kas kas sa treenerina juhendajana plaanid ikka peale minna,
vaatama, kuidas õpilane kõik need 60 pluss kilomeeter Te
olite metsade ja mägede vahel lookleb või? Variannele ette jäneseks. Ja vaatad, et kas ta jõuab poole peale või mis siis saab? Võtsime plaani küll, et et läheksin temaga kaasa,
võib-olla kajastaksin mõned mõned videod,
kuidas tal seal raja peal läheb ja kuidas ta ennast tunneb. Mariana, kas sa oled otsuse teinud, on see siis 60 pluss
kilomeetrit ikka see päris pikk või või
ettevalmistusvõimalused peaks ju niisugused olema,
et saab endale lubada küll ja pealegi seda poole lühemat on
juba tehtud nähtud. Ja selles suhtes, et registreeritud on, et olen kirjas
ja täiesti olen minemas, et ei ole muutnud oma otsust. Kas see tunne, mida ma kirjeldasin, on see teile tuttav
teadete seda starti minemise elevust? Jaa, absoluutselt, et just selle eelneva lauluga,
et ma just mõtlesingi, et tegelikult see laul ongi see,
mis ta teeb maratonist maratoni maratoni laul.
Aga kunagi ma ei olegi kuulnud seda nii-öelda lõpuni,
et selline väga, väga mõnus tunne tuli sisse,
täiesti selline natukene seest hakkas keerama,
hakkasin mõtlema, et appi, mis kuu aja pärast on ees ootamas mind,
onju, aga tegelikult see on väga-väga põnev tunne. Kas sa oskad sõnadesse panna, et mis siis innustab minema
pikka maad sõitma?
Ma olen mõned korrad käinud, ma natuke hiljem äkki poetan
mõne memuaare selles küsimuses ja need kõik ei ole kaugeltki
ilmtingimata meeldivat.
Ma võin öelda, et kuidas see tunne praegu on,
et peaks ikkagi ära tegema vä? Jaa, absoluutselt, et selles suhtes.
Ma arvan, et ettevalmistus on päris päris hea juba olnud,
et me oleme tegelikult Klausiga juba detsembrist hakanud
nii-öelda treenima maratoniks, siis samuti nii-öelda mina
teen nii-öelda nädalavahetusel individuaalseid neid pikemaid
sõite Tartu maratonil, kuna ma olen ka sealtkandist pärit,
et tegelikult palu TP-st ja Hellenurme deebeeni
ja minu nii-öelda kodurada, et see on mul täiesti peas,
aga samas maratonil ma pean Kiudma puu, et see on nii-öelda
ikkagi lõpud faasis. Et peab ja selle harimäe ikkagi üle elama. Mis asjad need deebee tund? DP on toitlustuspunkt ehk siis ja kõik, kes on maratonil käinud,
teavad, mis on.
TP-s on väga oluline koht, et seal saab alati süüa,
seal saab seda mõnusat hapukurki soola-leiba,
et see on alati see koht, mida inimesed. Kuulajad saavad, et ära arvata, et kes nendest neljast inimesest,
kes praegu räägivad, ei ole maratonilt. Eks ole? Ja ma võin omalt poolt lisada, et olles Tartu maratoni
vähemalt viis korda sõitnud, mulle tundub,
et ikkagi viis on neid kordi, mil ma seal käinud olen,
ma ei kontrollinud internetist siis hoolimata sellest,
et ma nii palju olen seal käinud, ma ikkagi mitu korda,
eks ei ole mul kunagi meedias, mis järjekorras DP tulevad,
kus miski asub ja mis nende nimed on DB toitlustuspunkt,
mis näitab seda lihtsalt, et sa suudad teda ennast sõita seisundisse,
kus sa enam ei mäleta, kus sa oled olnud
ja mida sa oled näinud. Mustika supil, mustikasuppi mina tavaliselt ei ole tarvitanud,
aga, aga senise kogemuse põhjal Mariana,
mis on Me hetk või, või siis Me moment, mis aitab maratoni edukalt,
nii et ise rahul olla, läbi sõita. No selles suhtes, et kuna mul eelmisel aastal oligi selline
negatiivne kogemus, et ma läksin ka eelmine aasta 63
kilomeetri starti, aga mul juhtus selline õnnetu asi,
et eelmine aasta 100. värske lumi maha ja suhteliselt
kuumaastikalise rada ja enne Arula teeb,
et siis nii-öelda minul läks suusakepp katki
ja oligi selline probleem, et ma sõitsin ühe suusakepiga
sinna toitlustuspunkt. D ja see toitlustuspunkt suleti, öeldi, et ma lihtsalt ei
jõua lõpuni ja ma sattusin sellest nii suurde paanikasse,
ma hakkasin ise ka nutma, siis ma mõtlesin,
et see ei ole võimalik, et ma jõuagi maratoni lõpuni
ja siis ma sain aru, et tegelikult see on see hetk,
et ma järgmine aasta sõidan sealt TPS läbi
ja ma jõuan lõpuni, et see on see minu enda nii-öelda
nii-öelda eesmärk, et ma pean kindlasti selle läbiva Muide, mis selles suusakepiga juhtus? Lihtsalt et selles suhtes, et jäi kuhugi ilmselt kinni,
et kuna tõesti need rajaolud olid eelmisel aastal väga,
väga halvad, värske lumi, väga palju lund
ja tõesti seda rada ei olnud ja ilmselt kuhugi see suusakepp takerdus,
sain ja et tõesti, et see oli väga õnnetu. Ütle, palun, missugused on sinu kogemused nende esimeste
kilomeeterite pikkade-pikkade laskumistega seoses?
Mul endal on tunne, et et kui sealt läbi tulla,
siis peaaegu poolmaratoni on juba sõidetud. Ja selles suhtes, et eelmine aasta väga paljud inimesed
ikkagi katkestasid ja kukkusid, et see oli tõesti nagu märkimisväärne,
aga samas oligi see, et mina olen selline,
kuna mina olen selles suhtes, et ma ei ole esiotsasõit
ja ma olen ikkagi selline laud, leia naudin seda rada
ja kõike ilma ja inimesi, et tegelikult mina tulin väga
rahulikult nendest laskumist alla, et aga ma nägin küll
tõesti minu ees toimus väga palju kukkumisi
ja isegi nii-öelda kohalik või nii-öelda need kiirabiautod ka,
kes seal maratonis on, et nad tulid ka, sõitsid ikkagi raja
juurde ja aitasid inimesi, et selles suhtes mina ise õnneks
niimoodi kukkunud. Nagu ma aru saan, siin on kokku saanud nüüd siis me Tartu maratonifännklubi.
Ja ma siia seltskonda kuidagi nagu väga hästi ei klapi,
sest mina sundsuusatamisega tegeleb.
Olen küll jah, hoidnud all neid lumelaudasid,
millega saab metsast läbi lume marssida ja mitte sisse vajuda,
aga see selleks, Klaus Mark.
Kui nüüd täna meil on 18. jaanuar ja kui keegi saab innustust,
ma loodan, et et noh, mitte nii suurt innustust,
et ta kindlasti maratonide läheb. Sest mine tea, kui trenni mitte teha, kui hull see on,
et see rada läbida, et endale tõsiselt viga teha. Ütleme, kukkumised võivad täiesti ohtlikuks saada,
aga kogu maailma läbisõitu aga läbi läbisõitmise koha pealt,
see sõltub eelkõige inimese taustast, et kes on,
kellel on sportlik taust kes on vastupidavustreeningutega tegelenud,
siis see võib täitsa esimest korda täna suusad alla panna
ja see 63 kilomeetrit läbida, aga ka väga hea enesetundega.
Väga palju sõltub inimesest. Ja seda te ütlete praegu täie vastutustundega. Et võiks läbida või?
Jaa, muidugi, aga palju Marianne on siis harjutanud,
kui ta ütleb, et on selline keskpärane ja läheb pigem noh,
mitte päris jalutama, aga ikkagi läbi sõitma seda rada,
et, et siis kui palju peab selleks näiteks ütleme nüüd siis
detsembrist alates läbi sõitma, et olla seal keskel kuskil. Klaus ütles mulle, et 500 kilomeetrit oleks väga hea läbida,
et siis ma sõidan väga hästi selle läbi,
aga muidugi, kuna ma olen väga kiire elutee
ja üleüldiselt need täpselt, et ma olen kahe lapse ema,
on ju, et alati lastega tekib selline segadus
ja võib olla ka nii-öelda, et kui ma olen mõelnud,
et ma lähen trenni ja tegelikult lõpuks ikkagi ei jõua,
et ma olen hetkel umbes läbinud 150 kilomeetrit,
aga ma tean, et ma nüüd võtangi nii-öelda pikemaid sõite
just rohkem ette, et praegu ma olen tegelikult Klausiga
näiteks teinud ka rohkem tehnikat, et me oleme proovinud
näiteks mäest alla laskumised, et kuidas need erinevad
tehnika täna on, ju siis samuti me oleme,
ühesõnaga ma olen kõik saanud selle teadmise
ja siis ma nüüd plaaningi tegelikult teha just neid pikemaid
sõite nädalavahetusel ja samuti kord nädalas minna siis
nii-öelda pikemale sõidule, et a la mingi 30 kilomeetrit,
et koguda rohkem kilomeetreid just praegu. No võib-olla sa Claus, ütled, missugune sinu tunnetus
klassikalises tehnikas sõitmise osas üldse on,
et sinu taust on ju tegelikult püssiga sõitmine
ja püssiga sõidetakse ikkagi uisutehnikas vabas tehnikas,
et kas sa oled pidanud ise ennast ka ümber häälestama,
seda enam, et et sinu kõrval istub inimene,
kes ju paljudes nendes tehnilistes elementides loodab subjale. Laskesuusatajad siiski sõidavad, no ütleme peaaegu sama
palju isegi klassikat.
Et klassika viib edasi vabatehnikavõimekust
ja vastupidi, et seda me teeme, teeme kogu aeg. Oled sa ise Tartu maratoni läbinud? Ausalt öeldes Tartu maratoni ei ole läbinud,
et kuna kuna meil on see võistluskalender on,
on tihe et siis ei ole lihtsalt see klappinud plaanidega arusaadav,
aga niisama kui ei ole numbrit seljas, siis oleme sõitnud küll. Sellest, mida ilm õues korraldab, sõltub Tartu maratonil
ikka päris palju ja kui sa, Mariana, mainisite siin
võistluse eelsel päeval või hommikul värske lume maha sadamast,
siis iga suusataja teab, mida see tähendab.
Et suusk ei tööta ühes ega teises suunas,
see ei libise ja siis see ei pea või peab liiga palju.
Ja nendel kordadel, kui mina olen käinud mu meelest muretult tulema,
suusamõttes saanud ainult ühe maratoni läbida,
kui enam-vähem olid olud okeid ja suusk oli ette valmistatud
hästi ja klapis oludega, aga alati sajab minu meelest enne
maratoni starti lund, mis rikub suure osa ära. Ja niimoodi käigu pealt.
Mulle meenub veel üks omal nahal kogetud olukord.
Ei tea, kui palju seda võib ja saab ette tulla ka,
oleneb külmakraadidest ja sellesse talve on need päris palju antud,
eks paistab, kuidas maratoni aegu aga juhtus nii,
et ma olen see tüüp, kes ajab ennast rajal kohe palavaks,
eks ja kui sa paarkümmend kilomeetrit jaksad
kehatemperatuuri hoida nii, et riided on ikka väga-väga
märjad siis mingil hetkel ometi saabub jahtumine
ja ma mäletan kusagil 30. või 40. kilomeetri kandis,
põhimõtteliselt läksid riided kõik jäässe. Ja vaata siis robotina, liigutada ennast,
on juba hoopis teistsugune tunne, et jälle üks niisugune kogemus,
mida väga ei taha soovitada kellelgi läbi elada,
et on asju Mariana, milleks tuleb valmis olla. Oja ühesõnaga Klausil tõotab ja tegi tegelikult,
et me teeme nädala kaupa, räägime täpsemalt üle,
et kuidas ja miks ma peaksin Marat nii-öelda valmistama maratoniks.
Et me oleme veel sinna, ma ei ole veel jõudnud,
on ju täpselt, et ma arvan, me teeme selle nädalaga enne
maratoni on ju, et sa räägid täpselt ära,
et praegu tegelikult mul oligi pühapäeval selline olukord,
et muidugi praegu on ettevalmistus enamasti suhteliselt
hästi läinud, aga ma pühapäeval tundsin esimest korda
sellist asja. Et kuidagi ma sõitsin 18 kilomeetrit seal maratonirajal
ja ma tundsin seda nagu mõistus ütleb, et sa suudad sõita,
aga kuidagi keha ja käed ei tulnud kaasa.
Ja siis me rääkisime teisipäevases trennis Klausiga sellest
ja siis Klaus rääkis tõsiselt, et mida ma pean veel muutma,
et kuidas ma peaksin paremini toitma tuuma
ja nii edasi, et tegelikult need nipid, et kuidas ikkagi
treeneriga minna maratonile, sest see on ikka kuldaväärt,
et ma tõsiselt, et oleks pidanud juba eelmine aasta treeneri
abi kasutama, et tõsiselt, et mina, kes tegelikult ju
spordiga niimoodi ei tegele igapäevaselt nii-öelda
professionaalsel tasemel, et selles suhtes,
et sellised nipid on kõik kuldaväärt, et tõsiselt,
et, et mul on väga hea meel, et ma nii-öelda ütlen ka
selliseid nii-öelda nii-öelda langusi, mis mul sellel
teekonnal on, et selles suhtes, et me oleme kõik ju inimesed,
et selles suhtes, et ma arvan, et see on väga okei,
et praegusel langus tekib ära, et me ikkagi kuu aja pärast
jõuaksin ilusti sinna finišisse starti kõigepealt
ja siis finišisse. Kui Janek eelpool küsisin, et kas ikka on mõistlik minna
ja miks inimesed lähevad ja teevad mulle,
meenub selle peale üks lugu tuttavast kes ei sõitnud küll
täispikka maratoni teki poolikut, küll aga oli ta seda tüüpi,
kes oskas ka kusagilt, aga rahumeeli lohiseda,
tegemata välja nendest hulludest, kes kuhugi kiirustasid
ja tegi vahepeal suitsu.
Et me enam ei suitseta, muidu tuleks ka aru,
et ka nii on võimalik maratoni läbi sõita. Mitte et see kuidagi reklaamjutuna peab kõlama ka
sissejuhatus küsimusele, Mariana, et et mis seal seal taga
nende rahulikult kulgejate seas meeleolud on olnud,
mida sa märganud oled? Ja eelmine aasta oli tõsiselt äge, et kuna ma sattusin
kuidagi naiste punti sõitma, et alati ma muidu olen ka Tartu
maratoni nii-öelda võistlustel osalenud näiteks
rattamaratonidel varasemalt ja mulle meeldib alatise
tagumine punt, kes seal on, et need inimesed on nii rõõmsameelsed,
nad naudivad kõike, seda nii-öelda meeleolu,
mis on, et praegu ka näiteks mitte praegu,
vaid eelmisel korral, et mul sattus väga vahva naiste punt
ja tõsiselt elasime üksteisele kaasa, näiteks tekkiski niimoodi,
et kuna sinna suusa alla tekkis nii-öelda mis,
kuidas seda nimetada, Klaus nüüd, et värske lumega
suusatajad nimetavad seda pakiks, ühesõnaga tekkis suusa
alla ja me kogu aeg mäes. Me mäkke suundudes võtsime suusad jalast
ja siis me nii-öelda tegimegi suusad alt puhtaks,
saaks alla ilusti libiseda ja me tegimegi seda kambas,
et meil oli väga, väga tore.
Ja ma tõesti tegelikult tunnen, et kui eestlased muidu
võib-olla võivad tunduda, et nad on võib-olla üksteise suhtes,
et pigem hoiavad, hoitakse omaette siis tegelikult alati suusarajale.
Inimesed on väga sõbralikud, et tõesti, et kui ma näiteks
käisin jõulude ajal suusatamas, kõik soovisid häid pühi,
kui ma käisin uuel aastal suusatamas, inimesed soovisid head
uut aastat ja tegelikult see on väga tore. Mulle tõsiselt meeldib seal. Ja tundub, et see õhustik ja atmosfäär on ikka võistlusgrupi
eri osades väga erinev.
Mulle meenuvad pigem röögatuse eest ära. Võib-olla need olid need esimesed kilomeetrid tehaadil startisime,
et kui nendele inimestele oli väga kiire,
et võib-olla siis tekkis ja see olukord,
et kui nad ütlesid, et tulge eest või midagi sellist,
aga tegelikult ja et see on väga-väga mõnus,
ikkagi seal teisel nii-öelda teises grupis. Klaus Mark kuulates praegu, kuidas Mariana räägib sellest
suusatamisest ja viitab kogu aeg sellele,
mida treener on talle öelnud.
Et siis nagu ma aru saan, siis tegemist on väga tänuväärt
nii-öelda inimesega, kes teab, mida ta treenerit ootab,
usaldab treenerit, aga see pani mind küsima,
et kui ma ikkagi muretsen nende inimeste pärast kuulates teid,
et mul ka kihku ei tekiks maratonirajale minna ilma ettevalmistuseta,
kuidas mees inimestega on, kas nemad ka kasutavad treenereid
ja näiteks pöörduvad Klaus marki või kellegi teise poole,
et et ole hea mees, aita nagu mõistlikult ette valmistuda
või on pigem niimoodi, et eesti mees manuaali ei loe
ja ja treenerit ei vaja selleks, et tegelikult teha
tervisesporti ja rahvasporti. Seda ma küll kogenud ei ole, et mees tunneks häbi,
pigem on ikkagi uhkusasi, et palgata just täpselt,
et, et sirge, sirge seljaga käivad, käivad mul trennis
ja tahaks toonitada ikkagi seda, et need kehvad kogemused
tulevad eelkõige teadmiste puudumisest.
Et lihtsalt suusatamises on nii palju faktoreid,
et on varustust, on saapad, suusad, kepid,
et kui midagi neist juba passi sinule, sinu kaalule
või on midagi viga, määre. Et siis on juba jama, et ega ise ka ei tahaks siis sõita,
kui ei oleks head varustust, onju ja küsimus on plussis,
kõik toitumine väga-väga palju väär arusaami treenimisest,
millega võib väga palju liiga teha endale.
Näiteks Mariana siin tegi ühte tuntud toitumistoitumiskava,
onju, mis ei arvestanud tema tema vajadustega,
et kaloraaž on väga-väga väike aktiivsele inimesele.
Et juba trenni esimeses pooles saital süsivesikutevarud otsa
ja siis oli edasi, oli kannatamine ja, ja mõjut mõjutab teda
veel mitmeid päevi. Kanna aga tavainimene selle peale ei tule,
et miks, miks mul nii on, kas ma siis tegin liiga palju
või või on suusatamine kehvemini? Nii et spordis ja ka tervisespordis rahvaspordis ei kehti reegel,
et kes kannatab, see kaua finišisse jõuab. Jah, tõesti, tõsi ta on, et et iga igal rindel erinevatel
valdkonda selles enam ei teadus, ei lähene asjadele niimoodi,
et et mida raskem, seda parem, et lisaks ka erinevates
kaitse kaitsevägedes ei praktiseerita seda,
et visatakse pea ees vette, sõdur. Visatakse küll vähemalt üks kord. Ütleme, et need, need on, need testid testide läbimiseks,
aga, aga treeni treenimiseks juba kasutatakse väga palju,
et ütleme USA, USA kaitsejõudude vägi on üks suurimaid
psühholoogide palkajaid.
On eks mind minnakse ikkagi läbi läbi teadmiste sellest
raske raskest olukorrast läbi. Õige häälestamine on väga tähtis ja mul,
selles mõttes on Marianat muidugi rõõm kuulata,
et on võimalik ka mäe otsas täiesti heatujuliselt
seltskonnaga koos suuskade alt, nagu te ütlete seda pakki
ära kraapida, sest seda on võimalik hoopis teistsuguses
tujus ja meeleolus teha, siis kui sa tahad väga kiiresti
finišisse jõuda ja siis kõik, kellega sa koos sõidad,
kukuvad hops hops mäest alla, lähevad ja kaovad kuhugi,
sina kraabid neid pakeselt suusaltele. Aga noh, ma siiski kui ma saaks, ma läheks Tartu maratoni finišisse,
ma tahaks näha, et kas see energia ja rõõm,
mida Marianne täna mikrofoni ees on väljendanud Siis juba tagasi see kui sa juba kohal, siis vahepeal ta
kaob kuhugi ära.
Umbes 13 kilomeetrit enne lõppu või midagi sellist,
aga lõpus on jälle olemas.
Tore oli teiega rääkida, ma väga loodan ja usun tegelikult
ka sellesse, et te korjate kuhjaga häid emotsioone ja,
ja see ju ongi eesmärk, eks. Aitüma teile. Jaa, absoluutselt. Meie vestluskaaslased Tartu stuudios Mariana Kukk
ja Klaus Mark kolbakov rääkisime sellest,
et Tartu maraton tuleb ja ühes sellega kasvab päris paljudes
inimestes soov panna end proovile ka siis kui pole
suusamaratonil varem käinud.
