Tere hommikust, head kuulajad.
Kell on kaheksa ja 32 minutit.
Lisaks paljudele kliimamuutusest ja keskkonnast tulenevatele
terviseohtudele halvendavad olukorda ka relvakonfliktid
ja Venemaa agressioon Ukrainas põhjustab ulatuslikku
keskkonna ja tervisekahju ja seetõttu vajab see mitte ainult
erilist tähelepanu vaid väga palju tähelepanu.
Ometi on sellele tähelepanu mitte just kõige rohkem pööratud. Tere hommikust, sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler,
doktor Heidi Alasepp.
Tere hommikust.
Alustuseks ma pean ikkagi küsima, et millised on teie
isiklikud kokkupuuted Ukrainaga? Minu kokkupuuted Ukrainaga ulatuvad aastasse 2014,
et me oleme aastaid olnud Ukraina meedikute kõrval toetanud,
neid aidanud ja loomulikult see viimane aasta on olnud,
meie koosta väga-väga aktiivne ja olen ise selle aasta
jooksul kaks korda oma kolleege Ukrainas külastanud.
Et see ülevaade mul nendest vigastustest
ja nende tegevusest on päris hea. Milline vaatepilt ukrainas teile avanes?
Kahel korral olete käinud? Ja siis ma käisin eelmise aasta detsembris
ja siis selle aasta juuni alguses vahetult enne,
kui tamm lõhati, aga tegelikult olles seal ka varem väga
tihti käinud, siis see pilt on ikkagi väga kurb.
Aga teistpidi ma olen olnud oma Ukraina kolleegide suhtes
ääretult lugupidav, sest see töö, mida nad teevad,
et see on, see on hoomamatu ja see on kirjeldamatu,
et loomulikult nägin ma sellist kutseala väsimust seekord
juunikuus käijas ja, ja kui mina, kes ma lähen väiksest
riigist olen seal varem aastaid rääkinud
tsiviil-militaarkoostöös meditsiinis, mis on Eestis
ainuvõimalik mudel, siis neile tundus alguses võõras,
siis praegu ei ole vahet, kas sa oled tsiviil-
või militaartsiviilhaiglad on tegelikult täissõjas
kannatanuid ja see tegevus, mida nad meie kolleegid teevad,
et see on, see on, see on. Ma ütlen, see on mõõtmatu ja neid vigastusi,
mis mulgi õnnestus näha, et luumurdude, sest ükskõik mis
kehaosade siseorganite kahjustusi, et milliseid iganes relvi kasutatakse,
meditsiin peab olema valmis neid inimesi aitama.
Ja kahjuks abistamine ei ole kiire protsess.
Nägime vigastatuid, kes on eelmisest aastast haiglates kuude
kaupa uued operatsioonid, et selles suhtes on see hästi nukker,
et et tegelikult Ukrainasse füüsilise ja ka vaimse tervise
kadu on, on täiesti mõõtma. Tol hetkel mul on selline tunne, et ega need riigid
ja ka inimesed tegelikult seda mõõtmatult kahju.
Kes Me sõjas vahetult ei osale, ei, ei taju. No ilmselt küll, et sellist tervisekahju mitte,
aga et ma olen mõelnud selle peale, tõtt-öelda me siin ka Eestis.
Et NATO riigina me oleme olnud ja ka viimasel kümnendil
siiski sõjategevusse kaasatud olnud, aga,
aga, aga ka nüüd näha, et me ju alles praegu puhastame oma
maad teisest maailmasõjast, ütleme ausalt igal aastal
leitakse lõhkekehasid, mis on ohtlikud.
Me Me siin oleme probleemides oma monumentidega. Et tegelikult see tähendab ka põlvkondadepikkust erinevat
arusaama asjadest, et see on tegelikult ikkagi väga-väga
pika mõjuga iga sõda, et seal aasta inimesele see on laastav ühiskonnale,
sellel aastal loodusele. Mida see sõda on ukraina loodusega teinud? Oh, see on tegelikult väga kurb lugu ka,
et et kuulsime viimasel Ukraina visiidil,
kuidas põlisallleid on maha võetud, sellepärast,
et takistada siis võõrväesissetulekut, et loomulikult see aeglustab,
aga see ju ei pidurda.
Ma ise nägin, meie reis oli bussireis Kiievisse.
Et sa näed söötis põlde.
Kas sa kuuled lugusid? Metsad on mineeritud, ehk ka seenele või marjule mine,
kui on ikkagi väga pikkadeks aegadeks ohtlik
ja teades ka seda, et milline keemiareostus seal tegelikult
on selle sõjategevusega seotult, et ma arvan,
et et kas see keskkonnakahju on tervikuna väga suur,
et saab hinnata neid üksikuid ja suuri keskkonna kahjusid,
mida on seal tehtud nii tammi lõhkamisega,
võimalike tuumaõnnetustega, aga jah, et,
et loodus saab kannatada, et seal sees ju ka metsloomad
ja ja kogusega. Kooslus, ja ma saan aru, et mineeritud on ka ju tohutus
tohutus suuruses põllumaid, et ka põllumajandus on seetõttu
väga suures ohus, noh, rääkimata põllumeestest
ja inimestest, kes põllule võivad sattuda. Ja muidugi, et see on ju ka väga pikk töö,
mida siis pärast teha, kui sa seda üks kord läbi saab,
et et need kahjud on veel kõik kokku hindamisel.
Ja nagu näha, eks, et neid vigastatuid tuleb igapäevases
sõjategevusest ja loomulik on ka see, et et mahajäetud
miinid on need, mis inimesi kahjustavad. Kui me nüüd sellest tammi õhkamisest räägime,
siis ka ka sellest, võib-olla alguses Ukrainas mitte olevad
inimesed ei pruukinud aru saada, et jah,
üks tammuhati sealt tuli hästi palju vett,
aga siis kui hakkasid uudiskanalid ja uudistesaated meile
reaalseid dokumentaalseid kaadreid Ukrainast saatma,
siis tõenäoliselt jõudis ka kõige looduskaugemale inimesele kohale,
et see, mis Ukrainas praegu toimub, ainuüksi sellega Hovka
tammi õhkamise järel on looduskatastroof. Ma usun küll ja ma ütleks ausõna, et, et selle sõja võib
olla eelis.
Et me kõik saaksime aru, kui võigasse on,
ongi see, et me niisugune visuaalne pilt juba väga kiiresti kohale.
Et kui sa mõtled ka selle peale, et, et on üks väga võimas
veekogu ja, ja selle õhkamisega sul üleujutuse tase on viis meetrit.
Et ohus on 50000 inimest.
Me teame, et 30 asulad sai kahjustada, oli uppumissurm,
oli kodude kaotust, oli elektrikahjustused,
sellel on tegelikult iga tunniselt ja igapäevaselt suured
tagajärjed inimeludele, loodusele, loomadele uppusid ju ka loomad,
eks ju, et et see on tegelikult ikkagi hoomamatu
ja noh, kui rääkida nagu meditsiini poole pealt,
siis see keskkond on ikkagi parasiitidele,
putukatele, sättikatele, väga tore koht paljunemiseks mikroobidele,
mis võib teist pidi nagu tekitada erinevaid haigusi,
nakkushaigusi, tühjust me teame, eks ole,
A-hepatiit ja nii edasi, et, et, et praegu vaadates nüüd
natuke aega hiljem sellele õnnetusele evakuatsioon toimis
Ukraina poole pealt kaugelt hinnates tõesti hästi ja,
ja ei ole kuulnud rohkem, et oleks seal nakkuspuhanguid
või midagi sellist olnud, et et kui rahvusvaheline abi
reageeris väga kiiresti, sest üks asi, mis sul kohe
päevapealt ära kaob, on ju puhas vesi. Et kust inimene juua saab, et, et need abid ikkagi liikusid
väga kiiresti, et selles suhtes rahvusvahelise kogukonna
toetus sellistes kriisides on ka ääretult oluline. No teine väga suur oht, mis meil pea kohal kõigil ripub,
on kõik see, mis toimub sappariisiasse.
Tundub nagu, et Venemaal on ära unustatud see,
mis juhtus 1986. aastal Tšernobõlis. Ja, ja ausalt öeldes, ma olen mõelnud ka seda,
et üleüldse elu ähvardada tuumaenergiaga on,
on lubamatu.
Et, et see oht on seal ikkagi pealaste tammil õhkamist olnud
ka väga kõrge.
Et mulle endale on isiklikult andnud inimesena rahulolu,
võib-olla see teadmine, et rahvusvaheline aatomi
energiaagentuur on seal, monitoorib neid Ukrainas olevaid
suuri tuuma tuumajaamu et vähemalt me saame väga
objektiivset informatsiooni ja, ja ma siiralt loodan,
et tuumaenergia õnnetust seal riis ei juhtu,
aga fakt on ju ka see, et selleks valmistutakse. Et me oleme ise aasta jooksul väga palju pidanud enda riigis mõtlema,
mis me teeksime, kui meil oleks selline mõju,
et me ise ei ole tuumaenergia riik, aga,
aga lihtsalt paratamatus.
Selle tuumaenergia ongi, et et see radioaktsiooni levik võib
olla tunduvalt laiem, et ka lähedal olevad riigid on
ohustatud ja see on ikkagi väga pikkadeks aastateks
ja me kõik teame, milline tervise kadus,
on. Et kui pind on saastunud, kui õhk on saastunud. Et seal on otsene kiiritusoht mis tekib ioniseerivast kiirgusest,
et seal on, loomulikult me täna oleme targemad,
kui oli Tšernobõli katastroofiaeg ja ütleme ausalt,
et seesama, mis ma enne mainisin, et objektiivne informatsioon,
ükskõik, kas see on inimtekkeline, õnnet,
kogemata tekkinud õnnetus, nagu me viimast suuremat õnnetust
teame Fukushimas Jaapanist info jagamine,
objektiivne info on ääretult oluline ja siis sa saad ka
inimelusid päästa. Et, et see on ju tegelikult kiiritus, on asi,
mida me ei näe. Aga tundub, nagu ikkagi, kui me mõtleme selle objektiivse
informatsiooni peale, siis vene inimene,
kes sõjas osaleb, ei ole seda objektiivset infot kätte saanud.
Mäletame ju sõja algusest neid lugusid, et Vene sõdurid ei
olnud isegi teadlikud milline radiatsioonitase on Tšornobõli piirkonnas. Ja ma tegelikult mõtlen selle peale ikkagi,
et kui lihtne on mitte ise mõelda et sa kuuledki seda
ja sul ei teki tegelikult küsimust, et sul ei teki isegi
siis küsimust, kui sa näed võib-olla midagi muud
või vastaspool siis kas või see, kui tantsurelva avastas,
ütleb sulle midagi teistmoodi.
Et, et see on nagu minu jaoks on see selline paradoksaalne olukorda,
et et ise tunned, võib-olla ongi see, et me enam ei mäleta
ise väga hästi, mis tähendab nii kinnises ühiskonnas elamine,
et meie info kättesaamine on sedavõrd hõlbus,
et kui vaata Eesti uudist, ma võin vaadata CNN juhini New
York Timesi lugeda, et meil on tegelikult see informatsioon väga,
väga kiire ja võrreldav. Et et kui sind pannakse olukorda, kus käib tõeline nagu ajupesu,
siis on see ääretult keeruline, sest ausalt öeldes ma võin
oma kogemusest öelda just sellest aastast 2014,
kui kui Ukraina kolleegid Ida-Ukrainas töötades neid esimesi
oma telefoniga tehtud vigastatutest ja ka vastasvõitlejatest
videosid näitasid, siis, siis need on tegelikult minule
endale sellise tüli üliinimlikud emotsioonid,
mis mul tekivad, kui ma näen vigastatud ja ma mõtlen selle peale,
et kuidas nagu teistel ei teki seda tunnet,
et sa tegelikult hävitad oma liigikaaslast,
sa teed talle haiget. Et kas sul elus muid eesmärk ei ole, et et ausõna,
see valeinformatsiooni jagamine, et, et ma arvan,
et see ikkagi näitab seda, sa ei viitsi ise mõelda
või sa ei taha ise mõelda või sul ongi ajud nii pestud. Teie amet on viinud teid rahvusvahelises maailma juba väga
palju aastaid.
Kas te viimase aasta ja natukene peale aja jooksul olete
kohtunud ka tihedamalt näiteks oma vene kolleegidega? Pean tunnistama, et mitte tõsiselt ja et ei ole nendega väga
suurt koostööd minul olnud.
Ja võib-olla selline natuke lõbusam kohtumine,
jutumärkides lõbusam kohtumine oligi eelmisel nädalal Budapestis,
kus, kus meil toimist toimus, seitsmes keskkonna-
ja terviseministrite konverents, et see oli seitse aastat
tagasi viimati, et see oli suurejooneline
ja see oli võimas tunne sinna minna, riik oli väga palju koos,
aga tulemus oli ka Valgevene ja Vene delegatsioon. Ja vot see kokkupuude, et ega me tegelikult ikkagi kokku ei
puutunud ja, ja ma olen kindel ka, et kui ma oleks pidanud
lõunalauas istuma koos nende delegatsiooni liikmetega,
et ma ei oleks seal lauas istunud ja nad tegelikult ei
tulnudki sinna delegatsiooni.
Et näha oli, et neil oli endal ka ebamugav,
sest ka Eesti meie enda enda sõnum seal avalikult oli ikkagi
väga suur hukkamõist sellele keskkonnakahjule
ja inimtervisekahjule, mida praegu Venemaa agressioon
Ukrainas teeb. See on muidugi spekuleerimine, aga kuidas teile tundub,
kas nad saavad aru, nad on ju haritud inimesed,
nad on täpselt samamoodi rahvusvahelise väga suure kogemuse ja,
ja praktikaga. Ma tahaks inimlikul tasemel mõelda, et nad saavad aru,
et, et nende käitumisest loomulikult ju väljaid,
tuule, sest noh, vastulauset tulevad ja ja ausalt öeldes,
sellel ajal, kui mina lugesin meie sõnumit ette,
mis oli väga jõuline, siis vene kolleeg mind filmis sellel ajal,
et mul oli suhteliselt ebamugav, aga kuna mul olid kolleegid kõrval,
siis ma olin väga kindel ja ma tundsin, et saal on meiega.
Et, et ma arvan, et neil oli tegelikult ebamugav,
et ega ma ei näinud ka, et keegi nendega väga sotsiaalselt
seal sidustada oleks tahtnud, et ainult Serbia delegatsiooni
kolinal juttu, et et ütleme ka seda, et kaheksast
delegatsiooni liikmest jäi sinna saali üksat Ma väga siiralt tahan loota, et haritud inimesed,
kes käivad sealt riigist ka väljas, et neil natuke midagi muutub,
aga muidugi alati võib-olla ka psühholoogiliselt see tunne,
et sa saanud kinnitust meile tehaksegi liiga. Õnneks on väga suured rahvusvahelised organisatsioonid
ja õnneks on maailmas veel päris palju raha.
Aga kui me nüüd sellele keskkonnakahjule mõtleme,
siis kas seda saab praegu juba kuidagi hinnata
või need hinnangud on alles ees ja me tegelikult ei kujuta ette,
kui suur see kahju on? No ma arvan seda, et keegi ei oska seda ennustada,
et esiteks pole sõda läbi, et jah, ma olen näinud küll,
et seda tammi lõhkamist on püütud rahasse panna,
need on miljardites dollarites eks ainuüksi tammi,
eks ole, aga, aga nagu ma olen mõelnud ka selle peale,
et mida see sõja tagajärg üleüldse teeb,
et et et kui, kui ma vaatan seda inimvigastust nii füüsilist
kui vaimset, siis see jääb tervele generatsioonile,
aga nende lastele, et see on väga, väga raske,
sest sa oled kaotanud oma lähedasi, sa kaotad oma oma tervise,
sa kaotad oma kodu, et selles viimases visiidis Ukrainasse. Me kuulasime ka, kuidas praegu siis lääneriikide abil
püütakse üles ehitada vaimse tervisetoetuse süsteem
ja taaskord ma ütleks, et nad on väga vaprad
ja väga tublid.
Aga kui sa kuuled ka, et tehakse selliseid
koosolemislaagreid lastele, kelle vanemad on jäänud Ida-Ukrainasse,
kas see on siis evakueeritud Lääne-Ukrainasse,
siis see on tegelikult ikkagi väga kurb taust,
et et selles suhtes need, need, need hinded alles tulevad ja,
pluss veel see, et, et kui me mõtleme ka siis selle
keskkonna purustamisele, hoonete purustamisele,
ehk me oleme olukorras, kus selle riigi ülesehitamine
tähendab taaskord väga tugevat tootmist,
et ma saan aru, et töösturitele tootjat tundub see õnneaeg
nagu võib-olla praegu relvatootjatele. Aga, aga me loome sellega keskkonnakahju,
et me hakkame taas kord kasutama ressursse selleks,
et üles ehitada ning maju neid linnu, mis on lihtsalt
pommidega hävitatud.
Et tegelikult on see väga surnud ring ja kusagile. Ja kusagile tuleb ju ka paigutada kogu see rusu
ja see prügi ja kõik see, mis on tulnud ju ka sõjast. Ja, ja kui ütlema, eks ju, et see kemikaalide kasutus
ja kõik muu, et need on ikkagi ohtlikud jäätmed,
et see ei pruugi kõik olla selline ladustan ta lihtsalt
ühest kohast teise, et, et see on ikkagi väga suur keskkonnakahju. Kui me tuleme nüüd Ukrainast siiapoole, siis ennist just
Sairesümmeeritud õhtulehest, et kuumalained on praegu
tegelikult kimbutamas tervet maailma, ka Eesti suved ei ole
enam need mõnusat no kelle jaoks mõnusat,
kelle jaoks mitte 23 20 neljakraadised, vaid tihti tuleb
kannatada sellist 28 kuni, isegi 32 33 kraadist kuuma
ja vahepeal oli meil ikkagi väga pikk periood ilma igasuguse vihmata.
Ometi on meie seas päris palju neid inimesi,
kellel lihtsalt on võib-olla rahalisi võimalusi rohkem. Lihtsalt et no näiteks oma hekki kasta või muru kasta,
et me tegelikult siin vist ikkagi ei mõtle sellele,
et asi on päris katastroofiline, et loodus sisuliselt karjub
meie peale. Ja et see on väga tõsi ja õige, kirjeldas,
et ma julgeks öelda, et terve see planeet karjub tegelikult
meie peale ja ja kui me ei saa aru sellest,
et me oleme ise tegelikult selle keskkonna osa see inimliik
on selle keskkonna osa, siis meie suur kohustus on
tegelikult seda hoida ja ka neid ressursse,
et ükskõik, kas on vesi, puhas õhk, seda tuleb hoida ja,
ja siin ei ole nagu siin ei ole mõistlik üldse mõelda selle peale,
et pole minu asi ja et see on riigi asi või see on,
see on Euroopa või Aasia asi, et tegelikult kõik algab
ikkagi meist endist, millesse ma hästi usun,
on see, et tuleb inimestega rääkida, tuleb õpetada,
tuleb seda teadlikkust kasvatada, sest reeglina inimene ei
ole pahatahtlik. Ja kui sa saad aru, et sellest sõltub sinu lähedaste su
laste tulevik, siis siis ma usun, et saadaks aru,
et me peame sellest rohkem rääkima.
Et meil on vedanud täna, et me ei ole nii ekstreemsetes
kuumalainetes kui ollakse mujal, et need looduskatastroofid
ja ma olen kuulnud ka neid väiteid, et et seda on sajandite
jooksul juhtunud, et on torme ja möllu, et jah,
tõsi, aga see toimus 100 aasta jooksul korda,
aga see praegu on muutunud ikkagi väga, väga nagu tihedaks ja,
ja samas on ka neid väiteid, et noh, elanikkonda ongi
maailmas liiga palju. Et ma küsiks vastu, mis tähendab liiga palju
ja et, et kui me mõtleme nii, et kas elanikkonna
regulatsiooniks peavad olema sellised jõhkrad
looduskatastroofid või sõjad või õnnetused,
siis ma arvan ka, et meie mõtteväljas on midagi väga valesti. Nii et kõik algab ikkagi iseendast, muutke veidi oma
tarbimisharjumusi ja ikkagi ennekõike peame lugu loodusest.
Absoluutselt aitäh selle intervjuu eest.
Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler doktor Heidi Alasepp. Aitäh kena päeva.
