Tore on alustada intervjuud õnnesoovidega,
täna on meil see võimalus, on, saame soovida õnne aasta
põllumehele Airi külvetile.
Tere hommikust.
Tere hommikust ja palju õnne selle eilse suure autasu puhul,
kas saab ka öelda nii nagu tavaliselt, et inimesed ütlevad,
kes preemia saavad, et see preemia ei ole ainult mulle,
vaid? No ikka saab, et see preemia on siis ka kõigile inimestele,
kes on aidanud mul sinnamaani jõuda, kus olen et
ega üksi seda nii-öelda tööd poleks saanud teha. Ma hea meelega viiksin teid lapsepõlve tagasi.
Mul on oma elus olnud veistega mingil määral kokkupuuteid.
Üks värvikamaid emotsioon on kodusest lehmapidamisest keda
neid oli meil tipphetkel vist kolm, äkki oli vaja suvel
karjamaale viia panna keti otsa ja niimoodi nad seal
ringiratast sõtkusid.
Siis kui oli soov lehmapaigast liigutada,
siis ega ta väga kuhugi ei läinud, seda massi oli ka
piisavalt palju, niiet ramm peale ei hakanud üsna tüütud teised. See on selline minu lapsepõlve killukene.
Mis teie esimene mälestus veise või lehmapidamisest,
ma eeldan, siis lapsepõlvest on. Neid on väga palju, et eks ma olin küll Tallinna tüdruk,
aga aga igal võimalikul momendil mind viidi siis maale
vanaisa juurde, ehk siis sinnasamma tallu,
kus, kus siis praeguse tiitel tuli ja on värvikamaid,
olukordasid vähem värvika, vaid, aga lehmade puhul.
Mina olingi see, kes pidi siis neid samu lehmasid.
Me ketitasime küll vähe, meil oli vanaisal pisut mõni rohkem neid,
ehk siis mina pidid nad karjamaale viime tagasi tooma. Ja ausalt öeldes ma ei mäleta, et keegi oleks väga mitte
tahtnud sinna minna ega tagasi tulla, et ju siis mul
õnnestus see paremini, aga aga mul on suured loomad kogu aeg meeldinud.
Lisaks lehmadele oli mul seal ka hobune ja,
ja sellest on mul võib-olla natuke suuremad mälestused just
sellest samast hobuselõhnast ja ja väidetavalt Ma olin
pisikesena pidevalt ära kadunud ja siis mind leiti niimodi
hobuse jalge vahel kükitama seal, et siukseid ärevaid hetki
oli ka. Kas teil see tunne on meeles, kui pistad oma pisikese
käevasika suhu või lehmasohu ja siis tal Lutsutab seda oma
kareda keelega? No vot, see tunne on mul kahjuks suhteliselt iga-aastane,
et, et kuna kuna meil ju sünnib meid vasikaid iga aasta siin
50 60 70 tükki ja ja siis no mõnda peab siis natukene
suunama tema siis sinna õigesse kohta, kust ta siis oma
nii-öelda loomuliku emapiima üles leiab,
et see näpu suhu pistmine, vasika õigesse tissi otsa panemine,
see, see on üsna-üsna tavapärane praktikaga praegu. Et olla kuulajate suhtes aus, peame ära ütlema,
et te saite selle aasta põllumehe tiitli kui parim lihaveisekasvataja.
Kuidas sellest armsast mälestusest, millede Stenni abiga
siin just esile Monacite.
Te jõudsite lihaveiste kasvatamiseni? No üsna niimoodi Sirkes joones selles mõttes,
et et kuidas öelda armastus suurte loomade vastu,
et et senikaua kui ma tallinnas elasin, siis,
siis ma sain seda rakendada nii-öelda ratsutamisega,
et me käisime siis ratsatrennis igal võimalikul hetkel,
kui normaalsed lapsed olid kuskil mujal,
siis meie olime siis seal hobuse lõhna sõnniku sees.
Ja, ja mingil hetkel Ma ikkagi otsustasin, et linnaelu no ühesõnaga,
et, et peale keskkooli lõpetamist ma tahtsin minna ikkagi
maale ja samal ajal omandad haridust, ehk siis siis ma
jõudsingi sinna vanaisa tallu ja ja sealt jätkasin nii-öelda
õpinguid ja siis kuna see kõik oli seal olemas siis
lihaveised tundusid nagu ühel hetkel nagu normaalne jätk,
et et piimakarjakasvatust nii väikses mahus Ja üksi, eks, et nagu ilma mingisuguse suure perefarmi toeta
ei kujutanud tol hetkel ettegi, nii et ta läks nagu siukest
hästi loomulikku rada pidi. Aga mis on väikses mahus, kui teie vanaisa talu kunagi oli
kusagil 50 hektarit, midagi sinnakanti, nüüd on teil ju 350 hektarit,
see ei ole enam miski väike maht. Ei, see ei ole väike maht jah, et, et ega see 350 hektarit on,
on ikkagi nagu rendimaadega kokku, et minu talumaad on ikka
sama suured.
Aga see on, Euroopa mõistes on see suurfarm nii naljakas,
kui see pole aga siis Lõuna-Euroopa mõistes,
aga Eesti mõistes on see siiski keskmine perefarm,
et kus, millest saabki jagu siis nii-öelda oma oma nii-öelda
tööjõududega või ühe töötajaga. Mul hakkas Airi teid kuulates fantaasia kohe tööle,
kui te räägite sellest, kuidas hobusetall sõnniku lõhn.
Ma sain aru viisiteid linnast minema maale just selle juurde,
äkki ma natuke liialdan, aga mulje jäi selline.
Siis öelge, kui kõvasti tuleb vaeva selleks näha et minna
kinno ja nii, et inimesed teid vaadates või teile järgi
vaadates aru ei saaks, millega ta tegeleb. Et minna hommikul maaülikooli loengusse või seal ei pea
vaeva näha Seal on see aktsepteeritud?
Ei ja selles mõttes, et lihaveisekasvatus on,
on selline tegevusala kus, kus ei pea selleks eriti vaeva nägema,
et kõiksugused muud suurtootmise viisid,
et on kahjuks siuksed. Kus kus pead ilmselt nagu ennem saunas käima,
aga lihaveis elab niivõrd palju looduses,
et et nende, nende nii-öelda suvine kasvatamine on siiski selline.
Ühesõnaga, pead vaatama, et kui lastele lasteaia järgi lähed,
et siis nagu päris ei oleks ennem nagu sõnniku sisse astunud,
aga aga, aga midagi väga olulist ei ole vaja nii-öelda teha. Öelge, palun, mis on lihaveisekasvatuse ettevõtluse juures
kõige õrnemad kohad kõige kõige ohtlikumad võimalus
nii-öelda pommi otsa astuda, et kui me põllumajandusele
mõtleme viljakasvatus ja noh, me kujutame kõik hästi ette,
mis see mure võib olla, aga vot lihaveisekasvatuse puhul mis
võib kõige halvemas unenäos juhtuda pigem niimoodi vaadates kõrvalt,
tundub see üsna, kuidas öelda.
Kuulikindla ettevõtmisena. No ei, ei selles mõttes, et põhiviga, mida
lihaveisekasvatuses tehakse, millest üsna ruttu aru saadakse,
et oih, astusingi pommi otsas on see kuna ta ei ole väga
tulus ettevõtlus ja on väga pika perspektiiviga siis
igasugune üleinvesteerimine, betooni ja terasesse on,
on see risk, mis mis selle tegevuse kiiresti nagu lõpetab.
Ja, ja noh, teadmiste puudus on, on see põhiline asi
lihaveiste puhul, kui nagu ennem sai öeldud,
et nad on ikkagi väga suured loomad siis jõuga seal ei tee midagi,
et sa ei võta tal kaela ümbert kinni ja ei sunni teda minema kuskile. Ja, ja see, et sul ja ta on ka, kuidas seal aiast välja
pääseb kuskile maanteele, siis, siis see on täielik ju oht
ja risk, et et, et selleks, et selle ettevõtmisega tegeleda,
peab siiski ennast nagu kurssi viima siis nende
majandamisvõtetega ikkagi väga konkreetselt üle vaatama,
et mis on sinu maaressurss ja mis võimalused sul on siis
investeerida sellesse pidamistingimustesse? No ja kui ta kuhugi liikuda ei taha, siis kuidas te räägite
temaga esivissi vissi? No üldiselt nad tahavad liikuda, et ma tegelengi
ja praktiseerin sellist. Karjatamisviisi, mida ma siis üritan kõigest väest ka
teistele lihaveisekasvatajatele rohkem tutvustada,
mu käest küsida, et kuidas te ajate neid iga päev,
et meie jaja oma loomi, et meie avame ainult väravaid,
veised on hästi targad loomad ja kui need arusaamatused
inimeste vahel või inimeste, vaid veise ja inimese vahel tekivad,
siis enamasti ainult sellest, et nad ikkagi ei saanud aru,
mida ta oma aruga teile tahtsite öelda. Et kui te vaatate seda maailma nagu veisevaatenurgast ja,
ja siis nad liiguvad väga hea meelega, et nad on tohutult
sõnaga targemat kui hobused, peab paraku ütlema,
et nende suunamisega ühelt rohumalt teisele
või ühelt ühelt alalt teisele.
Noh, see on, see on väga lihtne, et lihtsalt nad peavad
tahtma sinna minna ja veisel on loomuses pidev liikumine
ja mitte tihemini inimene seal tema juures käib,
ehk kui me käime seal iga päev või iga teise teisel päeval
vahetame karjamaid, siis siis nemad ainult ootavadki,
et sa nüüd avad selle värava ja siis kõnnime
ja tavaliselt nad ikkagi meie nendega liikumine käib see,
et, et nad järgnevad, mitte, sai ajaneid. Kas see katusmõiste, selle väravate avamise
ja veiste liikumise üle ongi portsjonkarjatamine? Noh, põhimõtteliselt katusmõiste on siiski pidev liikumine ja,
ja noh, see on niisugune hästi loomulik,
kui sellele loomaliigile või üldse suurtele mäletsejalistele,
et et see on nagu aastamiljoneid on niimoodi käinud,
et nad ei taha olla ühes kohas kaua aega,
siis sealt tulevad ka kõik tervisehädad ja keskkonnahädad.
Kui tekib selline koormus nagu ühele kohale liiga pikalt
seal lühikest aega, siis on okei ja selle ümber on siis
koguse karjatamissüsteem nagu toimibki, et me peame liikuma. Rusikareegel on siis, et iga kolme päeva tagant,
hiljemalt järgmises alale, mis on siis juba piisavalt puhkanud,
et niimoodi ringiratast käib.
Ja, ja tänu sellele on siis loomad taltsad,
terved ja kõigele lisaks me saame nagu väga head liha toota
ja kõik muud kaasnevad liigid siis nii-öelda löövad ka seal õitsema,
tekivad sinna taimeliigid, neile väga meeldib see putukate
populatsioon kindlasti suureneb ja, ja erinevad siis need linnud,
kes siis ootavad, ainult et veised saaksid nendega seda maad jagada. Ma ei tea, mitu võist hetkel teie rohumaadel ringi kõnnib,
teated öelda. No viimati oli 164 vist, et aga siin on,
iga päev, on, on meil on kaks perioodi poegimiseks,
nii et et iga päev võib tulla mõni üllatav.
Mitte võib, aga me jälgime siin mõndasid,
kes siis kes siis hakkavad uued ilmakodanikud sünnivad praegu. No need on üksjagu palju, ma kahtlustan nägupidi nad kõik
meelde jää, ma ei tea, kas neil nimed kõigil on vaevalt,
aga kas keegi ja kui, siis mille poolest tõuseb esile,
et sellest ligi 170-st loomast jääb keegi eriliselt meelde,
mille poolest võimiks? No tegelikult nägupidi on nad kõik tuttavad. Ma tahtsin just öelda, et käisin Islandil mõned aastad tagasi,
seal oli mees, kes väitis, et ta tunneb kõik oma 800 lammast
nägupidi ära. Ja ma ei ole nagu meiegi probleem selles mõttes,
et kui te mõtlete, et paljudel tutvusringkonnas inimesi on,
siis, siis te tunnete näkku pidi rohkem kui 170 inimesteks.
Et veiste puhul, kui te igapäevaselt nendega tegelete,
siis nägupidi tunnete neid kindlasti, iseasi,
kas need numbrid ja nimed, nagu kõik meelde jäid.
Aga et see ei ole nagu ja esile kerkivad tegelased,
on, on nii, nagu kõikide loomade liikide juures on mingisugused,
eriti sotsiaalsed tegelased, et noh, et kas see nagu alati
hea on igas karjas, noh, meil on eraldi viis karja on siis
on siis mõned tegelased, kes esimesena platsis,
kes peavad kogu aeg nagu olemas, on kuskil lähedal
ja sulle kuklasse hingama. Jah, ja no nendega on nagu selles mõttes,
et Nendega ongi lihtne, et siis nemad on need,
kes esimesena sulle järgi tulevad, kui sul on vaja kuskilt
mingist ekstreemsust kohast läbi kõndida nagu asfaltteest
üle või jõest läbi. Me ei hakka täna rääkima, ma arvan, vorstist
ja kotlettidest ja kõigest sellest, eksju. Aga küsiks ikka, et kui kaua keskmiselt üks tegelane seal
rohumaal ringi kõnnib, enne kui te talle head aega ütlete?
Kaua-kaua, teie pereliige, ta on. No selles mõttes, et sõltub, et, et lihaveisekasvatuses on
nagu põhikarjaloomad ja siis on need loomad,
kes on noorkari, kes siis sõltuvalt, kas ta lähebki selleks
nuuma loomaks või mitte.
Et põhikarja loomade puhul ehk siis nende ammlehmade puhul
on eesmärk ikka see, mida kauem ta karjas püsib,
erinevalt siis ilmselt piimakasvatus, seda parem toon.
Et mida kauem ta tervelt karjas püsib ja minul on kõige
vanem lehm olnud 22 aastane. Ja praegu vist on kaks prouat, on seal seitsmeteistaastased
aga keskmiselt seitse-kaheksa aastat. No kõige selle kõrval te jõuate ja jaksate veel maaülikoolis,
nagu ma juba enne naljaga pooleks ütlesin,
ka loenguid anda.
Mis on see, mida te oma tudengitele kõige rohkem südamele panna,
et me ei jõua rääkida ilmselt väga täpselt sellest,
mida te aasta ringi õpetate, aga mis on see sõnum? No aasta ringi õpetagi, et praegu see on lihtsalt üks kursus
ja ilmselgelt siis polnd võtta kedagi teist,
kes sellest teemast nagu täpsemalt räägiks,
mis on karjatamine ehk siis väga minu nii-öelda ala.
Ja teine ala on siis loomade heaolu.
Et mina, mis me neile südamele panen, ongi see,
et nad jälgiks nagu sedasama looduse rütmi noh,
kõige lihtsam selliste suurte loomadega ja üldse loodusega
ja keskkonnas toimetavate loomadega hakkama saada,
siis kui sa, kui sa nagu tead, et kuidas,
kuidas see liik nagu töötab, et me ei saa võtta nagu inimese
järgi seda asja, et meie tahame ja meie näeme maailma
natukene omamoodi ja loom näeb seda teistmoodi
ja seda tulebki arvesse võtta ja jälgida,
nagu tema tema liigiomast käitumist. Vaadata maailma veisesilmadega täpselt suur aitäh,
Airi külvet, veel kord, palju õnne teile sinna Jõgevamaale
puusatallu ja loodetavasti oskavad teie kasvandikud siis ka
sellest teie autasust rõõmu tunda ja näitavad oma heameelt välja,
kui te sinna jälle tagasi jõuate.
Täna. Aitäh teile.
