Harju ja Läänemaal avastatud naftareostus on hullem,  kui esialgu arvati. Kukule on määratud tuhandeid veelinde määrdunud linde enam  päästa ei õnnestu. Järgmiseks suureks naftareostuseks tuleb juba praegu valmistuda. See ei olegi nii lihtne. Ma olen tulnud Taani, et saada siin kokku kohaliku  rannakaluri Moonsiga. Mind huvitab väga, miks ta ei ole merel kala püüdmas. Taani Läänemere äärne rannakalandus on hääbumas. Metsarahva vilgas elu öises kuningakülas. Läänemeri on üks tihedama laevaliikluse ga meresid kogu  maailmas ja ajalugu näitab, et paraku juhtub merel  ka õnnetusi ja lekkeid, mis seavad ohtu looduskeskkonna  ja me peame järgmiseks selliseks juhtumiks juba täna valmis olema. Siin Pärnumaal toimub täna kõrgema taseme eluslooduse nafta reostustõrjekoolitus. Üles on seatud linnuhaiglad ja lindude puhastamise basseinid. Kogenud spetsialistide abiga saavad Eestimaa looduse fondi  vabatahtlikud põhjalikke teadmisi ja praktilisi kogemusi,  et olla valmis reostunud lindude aitamiseks. Paljudele on siiani veel meeles Eesti suurim  merereostusjuhtum 2006. aastal kui Eesti valmidus linde  päästa oli nullilähedane. Harju ja Läänemaal avastatud naftareostus on hullem kui  esialgu arvati. Riikliku looduskaitsekeskuse peadirektori hinnangul on tegu  kõige suurema loodusreostusega Eesti ajaloos. Kukule on määratud tuhandeid veelinde määrdunud linde enam  päästa ei õnnestu. Sulanud jääkamakate alt said kümned vabatahtlikud,  looduskaitsjad ja päästjad tööd juurde. Raske kütteõli meenutavat ollust kühveldati juba varastest  hommikutundidest ämbritesse ent ideaalselt puhtaks rannikut  ei saagi. Need olid hästi koledad kogemused. Hästi kahju oli. Ja noh, hästi kahju oli ka sellest, et tegelikult meil ei  olnud mitte mingit ettevalmistust Mitte mingeid vahendeid, mitte mingeid teadmisi. Ja me ei osanud tegelikult aidata. Ja sellest teadmatusest tahtes paremat tahtes aidata,  me tegelikult noh, ei aidanud. Tavaliselt ju juhtub niiviisi, et mingid protsessid  käivituvad peale katastroofi, eks ju. Et enne me nagu ei taha väga sellega tegeleda,  sest et midagi ju ei ole juhtunud, et meil ei ole ju tarvis. Aga jah, siis kui see õnnetus juhtub, siis peale seda  tavaliselt ikkagi käivituvad mingid protsessid,  et et seda olukorda edaspidi oleks võimalik parem ennetada. Milline on Eesti riigi valmidus selliste õnnetuste jaoks? See valmidus, mina ütleks, et kasvab iga aastaga,  et kui meil selline ulatuslikum reostus toimus viimati  siis 2006. aastal, kus tõesti tuhandeid ja võib-olla isegi  kümned tuhanded linnud olid siis õlireostusega kokku puutunud,  et siis oli selgelt näha, et me nendeks olukordadeks valmis  ei ole, aga peale seda olukorda siis me õppisime palju,  me hankisime suurel hulgal varustust. Väga paljudel riikidel on täna näiteks metsloomade  rehabiliteerimiskeskused ja, ja need riigid  siis kasutavad ja neid keskuseid metsloomade  või ka enamasti siis lindude abistamiseks,  kui nad on reostunud. Eestil paraku täna sellist keskust ei ole  ja meie tugineme sellisel mobiilsel linnuhaigla süsteemil ja,  ja seda varustust ka me nüüd siin vahepeal aeg-ajalt  koolituste raames kokku panemegi, et päris olukorras  reaalolukorras me teaksime, kuidas kõik käib  ja kõik, mis meil võib olla ikka siin koolitusel on valesti läinud,  et reaalolukordades need läheksid õigesti. Enne, kui me saame linde aidata, tuleb nad kõigepealt kätte  saada ja meil on siin üks tore part, kes on hädas  ja ta ei taha tegelikult vabatahtlikult meile nii-öelda  kahva tulla või sinna basseini tulla. Ja et selline tore mehhanism on meil siis olemas,  sest ega see päris linnu kinnipüüdmine ei ole looduses  nii lihtne, kui võiks arvata, et ta ju sina oled tema jaoks  selline suur hirmus elukas, ta tahab sul eest ära põgeneda. Et ideaalis siis lindu võiks püüda mitmekesi. Et lähenetakse mitmelt poolt, lõigatakse ära taganemiste ja,  ja sealjuures siis üritatakse lindu võimalikult vähe  niimoodi ehmatada või šokeerida. Ja see robotpart on põhimõtteliselt nagu mudelauto,  et siin juhi teda puldiga. Tal on sellised toredad head rattad, millega ta saab siin  erineval reljeefsel maastikul liikuda ja teie  siis saategi siis nende teleskoop kahvadega harjutada. Et kuidas te siis teda kätte saate. Et see rätik siis jälle aitab, et see lind liiga palju ei rabeleks. Aga alati see maastik ei ole ka nii lihtne,  et ta on ju kuskil võib-olla vees poolel,  siis ajad vees ka tagasi. Et tegelikult peab jah, natuke jälgima, et üks vabatahtlik  võiks kõndida veepiiril, et, et lind just ei läheks vette  seal võib-olla see õli ja ta võib ennast  siis veelgi rohkem ära, mõtleb, et seal on pääsetee,  aga tegelikult. Tegelikult on jah, veel muutub tema olukord veelgi halvemaks,  nüüd ta läheb siis esmasesse tervisekontrolli,  vajadusel voolikuga antakse, siis rehüdreeritakse veel  vedeliku talle juurde ja siis läheb pesemisse. Kui lind on stabiilne. Mida see naftareostus üldse nendele lindudele teeb? No mida nafta teeb, eks ju, nafta on selline. Kleepuv. Ja määriv. Mass, et noh, oleneb ka siis nafta-tüübist,  et kas tegemist on raske kütteõliga kergete õlitüüpidega aga  see raskekütteõli, mis ikkagi merre sattudes linnud ära määrib,  on selline, mis. Kõigepealt linnusulestikule sattudes linnusulestik lõpetab vettpidavuse,  sest et nafta rikub selle sulestruktuuri. See tähendab, et vesi läheb läbi sulestiku jõuab linnu nahani. Ta hakkab külm. Ja kui tal hakkab ees külm, siis ta tuleb kaldale  ja kaldal, noh, ta ei saa süüa, ta ei saa juua. Ja mis tähendab seda, et tegelikult lind  selle tulemusel nälgib surnuks. Kokkuvõttes. Ja see on üldsegi selline sakutamisliigutus nagu noh,  nagu pead pesed, põhimõtteliselt. See vesi peaks hästi palju nagu vastu neid sulgi käima,  see feerine vesi. Et see vesi ise teeks nagu Selle õli ära sulgede pealt. Vaata, kas sa saad tiiva näiteks võtta välja? Proovi. See nagu. Arst sisenes praegu operatsioonisaali Kõik peab olema kaitstud ja steriilne. Ei julge me kohe midagi teha, sest võib midagi valesti teha,  mis siis, mis on põhitegevus? Kui tegevus on see, et sa hoiad lindu siin vee sees hoiad  kahelt poolt niiviisi ja siis. Siis ta on ikkagi nende alumiste sõrmedega,  siis nagu saad niiviisi, nagu teda õhu alt pesta. Sest see vesi on juba ju feerine ja, ja. See esimene nafta tuleb siit kuidagi maha. Ja see hambahari on ka kasulik, siis siin ma saan aru pea  juures tegemisel. Selle saab noka ja silma ja noh, siin kaela juures saab  ka selle tegelikult selle hambaharjaga saab  siis niimoodi Ja siis selle. Vatitikuga puhtaks silma ümbruse, nagu on piirkond. Kui rahulik see päris lind tegelikult on,  et kas ta sapsutab? Ei ole väga rahul. Oleneb liigist, eks see kolmor n ilmselt on väga agressiivne. Ma ei usu, et niimoodi laseb. Laseb endaga siin ringi käia rahulikult,  et eks ta ikkagi püüab vastu hakata. Imelik on küll seda nii-öelda surnud lindu siin pesta,  aga tegelikult on see parem kui lihtsalt mingi mulaaž  plastmassist eks ju. No ta on imelik jah, et, aga ta on nüüd harjutamise mõttes,  jällegi on see päris lind nagu sellist klaasi ei ole välja  mõeldud nagu, mis päris sulestikku imiteeriks. Et harjutamiseks on paraku jah, pole paremat varianti seni välja. No loodame, et on siis. Kuna paljud õpilased on seda juba pesnud,  siis see hind on päris. Kui tõenäoline on järgmine selline suur õnnetus,  millal see võiks juhtuda? Noh, me alati loodame, et seda, eks ju ei tule,  aga teada on, et Läänemere laevaliiklus on meil juba kahekordistunud. Seoses siis Ukrainas toimuva sõjaga on selliseid kahtlast  päritolu kahtlase seisukorraga. Nii-öelda laevasid siis liikumas ja, ja noh,  me ei saa midagi, eks ju, välistada, et vähemalt kindlus on see,  et me teame, et meil aina see valmis valmisolek  ja võimekus paraneb, aga, aga pigem pigem loodame,  et seda tõesti ei juhtu, sest et on on selge see,  et kõiki linde või kõike, ka teisi elusorganisme,  kes siis reostunud saavad, päästa ei õnnestu paraku. Miks me inimestena peame neid linde seal õnnetuses päästma? Minu jaoks on see väga lihtne, selles mõttes. Me ei saa rääkida naftareostuse puhul looduslikust valikust,  eks ju me teame, et looduses on looduslik valik,  linnud ja loomad hukkuvad teatud tingimustes,  nad süüakse ära üksteise poolt, eks ju. See on kõik normaalne, aga. No minu jaoks taandub ikka kõik sellele,  et mille inimene on ära rikkunud, selle peab inimene korda tegema,  eks ju. Et noh, meil ei ole teist valikut inimestele. Et kui meie oleme need linnud ära mäkerdanud,  siis meie asi on nad ka puhtaks teha. Ma olen tulnud Taani Hamse sadamasse, et saada siin kokku  kohaliku rannakaluri Monsiga. Mind huvitab väga, miks tema kalalaev seisab,  miks ta ei ole merel kala püüdmas ja teiseks tahaks väga uurida,  kuidas üleüldse Taani rannakaluritel elu läheb. Hamsest 100 kilomeetrit ida pool Kopenhaageni eeslinna  Kastrupi sadamas on rannakaluri kohtamine puhas õnn  ja haruldus. Moons on lähtunud sellest, et rannakalurina siiski ära  elatuda tuleb kõike võimalikult palju kohapeal ise teha  ja pakkuda ja selle jaoks, kui ta nüüd saabub oma  kalalastiga merelt, siis ta pakub seda inimestele müügiks  või teeb siinsamas kohapeal sellest toitu. Nii et väga hästi hoiab siin oma köögitöös erinevad  kalatooted siis juba valmis tehtud delikatessideks on salateid,  on suupisted, on suitsukala, on krevette  ja ka marineeritud kujul kalatükke. Väga isuäratav, tundub muide kõik siin. Taani rannakaluritega suheldes kerkivad esile üsna sarnased mõtted,  mida olen kuulnud ka Eesti kalurite suust. Kala lihtsalt pole piisavalt selleks, et tema püügist  aastaringselt elatuda. Kas see tähendab siis seda, et rannakalandus kui selline  hääbubki vaikselt kogu Läänemere piirkonnas? Seda on väga keeruline öelda. Üks aga on selge, et Läänemere parema elukeskkonna nimel  peab pingutama ja ehk tulevad siis kunagi  ka kalarikkamad ajad tagasi. Kesk-Saaremaad on kuningaküla Ühtegi hoonet seal pole, ei ole ka teid mitte. Säilinud on ainult nimi pärandkultuurikaardil  ja rajad, mida mööda võib vahetevahel kohalike elanike  liikumas näha. Muidu rahulikus tempos kulgev elu läheb põnevaks siis,  kui päike horisondi taha kaob. Esimesena ilmub pimedusest välja mäger kohalik maakorraldaja. Kuni lume tulekuni käib ta pea igal ööl pikki piire,  vajadusel uuendab märgiseid ja tegeleb kaevetöödega. Kui satub kokku mõne teise oma klanni liikmega  siis toimub vastastikku üksteise lõhnastamine spetsiaalse  sabaaluse nõrega. Et pimedas oleks võimalik omasid võõrastest eristada. Maastiku kujundamisel on mäkradele abiks metssead nagu detektoristid,  varandust jahtides on nad siin-seal üles kaevanud väiksemaid  ja suuremaid maalappe. Mets nugisel on oma plaan, ta teab kohta,  kus hiired ennast üpris vabalt tunnevad. Kivihunnikus kõige suurema kivi all on piisavalt urkaid  ja nukataguseid, kuhu võimalike ründajate eest varjuda. Siin on ennast sisse seadnud lühikese sabaga leethiired. Hüppemeistritest kaelusiired. Iseloomuliku selja triibuga juttselghiired  ja terava ninaga mets, karihiired. Noore nugise kurjad kavatsused aga ei jää  selle si. Mitte koloonias märkamata. Ja nii peab tooma jahiõnne seekord mujal proovima  ning siis on jälle hirtel pidu. Vaatamata sellele, et parasjagu on ümbruskonnas  ka rebaseid ringi luusimas. Aga mis on öö ilma öökollita? Hiirte rohkus? Sein kohale meelitanud ka naaber külas pesitseva kodukaku. Päriselt ta veel siia kolinud pole, aga ehk järgmisel aastal. Küll aga on kuninga külas endale praeguseks pesapaiga  leidnud sinikaelpardid. Sel aastal neil paraku ei vedanud. Vares avastas nende pesa ja viis sealt ükshaaval kõik munad minema. Halljänesed on arad nagu ikka lihtsam on neid märgata talvel,  kuna unarusse jäetud heinamaadel ei paista nad suvel kõrge  rohu seest lihtsalt välja. Kõige uuemad tulijad kuningakülas on vesiehituse  spetsialistid koprad. Pärale jõudsid nad pikki kraave koos sügisest suurvetega. Esimene kobraste langetatud haap kukkus õnnetult teiste  puude latvadesse. Järgmise juures jäi aga nende töö millegipärast lihtsalt pooleli. Siis veetase alanes ja koprad lahkusid. Seevastu võõramaalastest mustpea nälkeda aga ei kavatse  pärast saabumist siit kuhugi kaduda. Praeguseks võib neid leida pea igast kuningaküla nurgast. Sama on ka kährikutega korra juba kanna maha saanud ei pea  nad mingeid plaane seda paika siin maha jätta. Kuna suurkiskjaid pole kuningakülas viimasel ajal nähtud,  on see suhteliselt turvaline paik metskitsedele. Samuti tunnevad põdrad end siin päris mugavalt. Kõige kõvemateks tegijateks on kuningakülas kahtlemata punahirved. Neid on siin kõige rohkem ja kõikjal võib näha  ka nende tegutsemise jälgi, olgu nendeks  siis jäljed sõna otseses mõttes pabularida  või sarve sügamisest räsitud männid. Kui sügisesel täis Kui ööl juhtumisi mõni hirveemand ringi jalutab on peatselt  platsis ka hirveisandad ning uus ring looduses võib alata. Elu kuningakülas kulgeb oma soodu ja kui  selle elanikud veel surnud pole, elavad nad tänase päevani  õnnelikult edasi ning tänu kaasaegsetele tehnikavidinatele  rajakaameratele on ka meil võimalik nende elust osa saada.
