Vikerhommik aastavahetuse traditsioonidest räägime nüüd
ja sedakorda hoopis Jaapanis elatud kogemuse näit kell
Vikerhommiku stuudios on kaks tõusva päikese maa saadikut
reisijuhti Kertu ja Riho-Bruno Bramanis,
tere hommikust ja head vana aasta lõppu.
Tere hommikust, head vana aasta lõppu kõigile. No te olete koos perega kaheksa aastat seal saareriigis
elanud ja olnud kogu selle traditsioonide rikkuse
ja muutuse keskel.
Milline oli see esimene ahhaa-hetk, kui te saite aru,
kuidas tuleb käituda jaapanis aastavahetusel?
No aastavahetus on jaapanlaste jaoks kõige olulisem püha aastas.
Nemad tähistavad seda pisut teistmoodi kui meie.
Kui meil on aastavahetus, käib uhke tulevärgiga
ja pidustustega ja loetakse seal ja kõik sõbrad saavad kokku
ja joovad kõvasti šampust ja teevad sellest pidu
ja tantsu siis jaapanlaste jaoks. Aastavahetus on tegelikult selline perekeskne vaikne olemine ja,
aga see aastavahetuseks valmistumine kestab terve kuu ja,
ja näiteks üks selline traditsioon Missoniga
poolorganisatsioonides ja sõpruskondadesse ponenkai,
nii et terve detsembrikuu siis toimuvad nii-öelda vana aasta
murede ärasaatmise kokkusaamised, pidustused.
Et siis jah, tõesti saadakse kokku kuskil sööma kohtades
või karaookedes minnakse kõik nii-öelda tülid lahendatakse,
kõik probleemid lahendatakse. Need jaapanlased usuvad, et uude aastasse tuleb minna
nii-öelda puhta südamega ja sellise ilma vana aasta muredeta,
et siis sa saad kõik uuel aastal nagu puhtalt lehelt
alustada ja veel üks väga oluline, mis minu jaoks tundus
väga naljakas, et vana aasta viimane päev veedetakse
koristades tehakse niisugune suurpuhastusmajas.
Et kui meie võib-olla teeme kodudesse, eks ole,
paneme šampust külma ja, ja valmistame võib-olla pidurooga,
siis jaapanlased väga hoolega koristavad,
meie gaasis, koristasime, tegime, kloppisime kõik need fotonid,
need magamismatid, eks ole, mille peal magatakse,
nüüd tuleb rõdu ääre peale panna veel päikse kätte ära tuulutada,
et sinna ei jääks mingeid tolmu ega mustust
ja ja kõik puhtaks tehtud. Ja siis Meie küll käisime festivalidel, et vana aasta
viimasel õhtul toimub igasuguseid põnevaid,
selliseid kohalikke festivale.
Meie elasime Hiroshimas ja seal Hiroshima juures on üks pühasaar,
mille nimi on myya, ilma mis on täis ainult püha muid
ja templeid.
Et see on selline saar, kus keegi ei tohi sündida
ega keegi tohi surra. Ja kuna see saar on mõeldud jumalatele ja Jaapanis
teatavasti neid jumalaid oli hästi palju.
Nende püha religioon, niisugune vana viis shinto järgi,
kõik, kõik on hingestatud, et igal pool nagu meilgi ma usul,
eks ole, kõik loodus on hingestatud, päike on jumal,
kuu on jumal, mägi on jumal, puhun jumal.
Nii et see saar siis kõik terve Semjon Simmo Saar oli ka
siis nii-öelda ainult jumalatele sinna sellele saarele me
läksime ja seal oli selline tulefestival,
kus siis bambuseid, suuri, selliseid bambuslatte pandi
põlema otsast ja neid siis keeruta, tiringija joosti nendega
ühest saare nurgast teise. Et see pidi siis olema tulekahju vastane festival,
et järgmisel aastal ei ole ühtegi tulekahjud,
nii et see tundus just väga vastandlik, et me mõtlesime,
et nüüd läheb terve saar põlema, aga aga tegelikult siis see
oli selline tore festival.
Ja mis on ka veel hästi oluline siis seashinto järgi kõikjal puhastamisrituaalid,
eks ole. Et paljud jaapanlased, üksneline traditsiooniline
shintorituaal on see, et, et nad nagu füüsiliselt puhastad
ennast virgutada oma vaimu, karastada oma vaimu
ja käiakse siis selliste allikate all nagu ennast jääkülma
veega pesemas. Nii et väga eestlastega ka assotsieerub,
et eestlased meie ajuga armastame nüüd jää suplemist,
et jaapanlased on seda ka aastasadu aastatuhandeid harrastanud,
et esimese jaanuari hommikul ja vana aasta viimasel päeval,
siis käiakse siis seal külmas vees või ka külmas ookeanis
ja puhastatakse ja vilgutatakse ennast ja see on ka siis
sellise festivalid on kohalikud, kus suur hulk rahvast võtab
kokku seal mitu 1000 inimest ja kõik lähevad sinna külma
vette kõik korraga. Riho-Bruno, kas on millegagi täiendada? Nojah, eks Kertu rääkis siin ilusti ära need need
traditsioonid ja tavad ja ega meil need esimese aastad seal elades,
ega me ei teadnud sellest mõhkugi, tegelikult noh,
mina pidin seal Käsipalli meeskonnas mängima ja,
ja, ja need traditsioonid olid seal ka, käidi shinto pühamus,
käidi palvetamas esimesel jaanuaril ja mina seostasin seda
millegi muuga.
Mina ei teadnud keegi mulle selgeks, said
ja mõtlesin, et nii tore See on see koht, kus kuulajaid tuleb teavitada,
et Eesti 20. sajandi parima käsipalluri tiitlit omav
Riho-Bruno on esimesel jaanuaril sündinud
ja te kujutasite ette, et teised teevad teile välja. Seda ma täpselt nii arvasingi, et minnakse minu pärast
pühamusse ja teeks see kõik need traditsioonid läbi ja,
ja hõisatakse seal ja, ja kõike ja mõtlesin,
et ma olen ikka väga väärtuslik, mängisime ees külas
ja siis pärast koju läksid siis natukene targemaks,
sain aru, saime, et tegelikult kõik käivad esimesel
jaanuaril shinto pühamates palumas jäädud
ja õnnelik võitu rohket aastat, siis siis ma natukene
muidugi pettur minu pärast, et taga, aga selge see,
et et need need traditsioonid ja tavad olid,
on seal tõesti sellised väga teistsugused kui meil ja,
ja võttis aega ennem kui me nendele ikka õiget moodi pihta saada. Aga jaapanlastel ja et vanast traditsioonidest muidugi,
söök on ka väga olulisel kohal, et seda ei saa Jaapanist üle
ega ümber, et alati need söömise traditsioonid on ikka väga tähtsad,
aga kas see on argiroast väga erinev, erinev,
väga erinev, jah.
Need söögid peavad nii nagu kõik Jaapanit toidud,
eks ole, peavad paiknema nii silma kui nina kui suud järjekorras,
siis aga pakitakse spetsiaalselt sellistesse kastikestesse,
mis laotakse üksteise otsa. Nüüd on lakitud puidust sellised väga kaunid dekoratsioonide kastikesed,
spetsiaalsed nõudsis.
Ja muidugi see on ka selleks, et nagu perenaise vaeva vähendada,
et, et oli selline uskumus vanast ajast,
et uue aasta ööl ei tohiks nagu kodust tuld teha ja,
ja need toidud siis pidid olema ennem valmis tehtud
ja need pidid olema just sellised, mis säiliksid siis toatemperatuuril,
see tähendas seda, et sa pidid olema siis valmistatud
eelnevalt ja igal toidul, et seal on nagu oluline,
et seal oleks nagu viis värvi, viis maitse,
et ja väga palju erinevaid asju ja nii, et kõikidel olid
nagu oma väga sümboolne tähendus, et näiteks seal oli siseheeringamari,
mis siis tähendaski otseselt, et hästi palju viljakust tuleks. Siis olid seal krevetid Tiit või siis mingi spetsiaalsed oad,
mis on magusast kastmest tehtud, et jällegi,
et oleks hästi pikk iga ja, ja nii edasi,
et kõik igal toiduasjal oli nagu väga sümboolne tähendus
ja siis tehti üks supel, mille nimi oli tsooni,
mille sees on selline Motši, mis, mis on siis taotud riisist
selline blonnikenemis spetsiaalse puljongi sees,
et väga-väga erilised ja maitsvad road ja mida teha on väga keeruline,
et ka tänapäeva noorem põlvkond tegelikult juba hakkab neid
nagu unust unustama ja hakkab neid ostma,
siis ma ka nagu valmis tehtult rohkem. Et sellepärast, et see väga keeruline oli täpselt nende uus
aasta maitsete mõtlemine.
Ja uusaastaööl siis kui kõik need maitsvad road on nagu ära söödud,
aga millega igaüks saab hakkama, millega meie saime ka
hakkama oli, on see nuudlid, mis tatranuudlid,
mille nimi on tossicožis, Soba Need on sellised hästi pikad
peenikesed nuudlid mis siis noh, niukses supileeme,
sees süüakse ja see tähendabki seda, et siis sa nagu ehitad
silla vanast aastast uude aastasse ja see tähendas ka seda,
et siis tuleb ka selline hästi pikk iga,
et vot need Toshikossis, Soba, sellega saime meiega hakkama. Neid nuudleid tuli süüa. Ja ilma selle selle silla ehitamise juurde tulles käin
kindlasti e12, jaapanlased armastavad kahju juua sinna
kõrvale napsu.
Napsu jah, neil on ju sage, et saket juuakse,
aga, aga saket juuakse ohtralt siis kindlasti talvel juuakse
ka seda soojendatult, eks.
Ja, ja väga huvitav asi on veel see jaapanlastele,
et vaata meie kui siin jõulud või siis uus aasta meiegi tahate,
mingit mullijooki soovime. No okei, saki on tegelikult ka nüüd mulliks valmis tehtud,
eks on ka mulli saket olemas, eks, aga jaapanlastel on huvitav,
see, nemad joovad õlut.
Nemad pritsivad nagu meie šampus, neil meeldib õlut pritsida
niimoodi ja näiteks, kui meil kuskil võitsime mingi turniiri
näiteks tulime võitjaks, siis mindi riietusruumi,
pritsitud šampuseid, pritsiti õlut.
Et neil on ikkagi Sessak, jäi õlu, on sellised kaks jooki,
mida nad joovad, sest noh, me ju teame seda,
jaapanlased väga palju alkoholi ei tarbinud,
ei kannatanud. Ja, ja sellepärast ongi nüüd selline lahjem alkohol alati
laua peal ja õlu ja sakend, need kaks asja,
mis siis ka uusaasta laua peal on neil alati. Aga no me sellest seitsmetunnisest ajavahest pisut juba rääkisime,
aga praegusel hetkel, kui meil on siin hallas vana aasta hommik,
neil on kohe õhtu käes ja ainult mõned tunnid veel
aastavahetuseni jäänud mis praeguseks hetkeks peab olema
tehtud selles traditsioonilises mõttes. Kõik peab olema korrastatud, tuba peab olema pühitud,
ehitud nendel on omad ehted, need on sellised kadumatsuks nimetatakse,
mida nad nad panevad toanurkadesse spetsiaalsetes
sissekäigukohtade ette bambus, riisivõrsed mandariinidest
sellise punutised, et noh, nii nagu meie paneme jõulukuuse,
siis nendel on omad kaunistused hoopiski jõulukuuske,
siis nad panevad küll ka, aga need pannakse niukseid
kaubanduskeskuste juurde. Ja nad kuused siis vintlasteäris on, plastik on kõike
ja tegelikult noh, terve detsembrikuu ikka nagu see
kaubanduses igal pool, kõik need Tšinglbelsid kõlavad igal pool,
lasteaedades käivad jõuluvanad ka lastel.
Aga tegelikult jõuluõhtu on nende jaoks romantiline püha.
Nii et kõik, kes on vallalised, tahavad selleks jõuluõhtuks
saada kohtingule ja siis minnakse sellisele romantilisele õhtusöögile.
Nii et jõulud on nende jaoks hoopis mingisuguse teise tähendusega. Aga siis vana-aasta õhtuks, mis siis veel tehakse
ja siis minnakse tihtipeale perega koos templisse,
budistlikus templisse, mis on selle perekonna
või selle piirkonna jaoks oluline.
Ja meiega meie elasime maal riisipõldude vahel siis meiega
läksime küünlad käes, läksime üle oma nende riisipõldudel,
läksime oma küla templisse ja siis vanaaastaööl siis
külarahvas kogunes sinna ja lüüakse templikell. Ja seda templi kella lüüakse 108 korda.
Miks ja see 108 budismis iha jah, et, et inimesel on 108 iha
ja need ihad tegelikult panevad meid tegema igasuguseid
selliseid asju, mida me mis, mis muutuvad nagu paheks,
võib-olla. Aga jällegi, et me läheksime sinna vanasse,
vanast aastast uude aastasse puhtana siis me katsume selle
templi kellalöökidega need vana-aasta ihad maha jätta
ja minna uude aastasse puhtalt. Aga muidugi osa nendest löökidest läheb ka uude aastasse,
nii et ega me inimestena täiuslikud kunagi ei ole.
Me saame alati täiuslikkuse poole püüelda.
Aga et me tunnistame seda, me võtame ikka mõned ihad sinna
Uudesse aastasse kaasaga. Ja siis, kui see kõik tseremoonial läbi,
siis minnakse puhtana magama ja jaapani meestel minu
meeskonnakaaslastele maske näiteid tuua,
selle pealt on ka selline esimese jaanuari traditsioon,
et siis minnakse kohe kasiinosse. Jaapanlastel on omapärane kasiinos analt jaapanis,
sellist kasiinot ei ole mitte kuskil mujal maailmas see
natuke teise mõttega ka siin nagu meie mõtleme,
eks millise mõttega.
Pärlite sem, pärlite moelt sellised nagu masinad töötavad,
kus siis pärlid hüppavad ringi ja siis esimesel jaanuaril
peab see õnnelik päev olema, siis sa pead seal võitma.
Ja siis minnakse, mängitakse ikka raha eest ikka raha eest
ja et mina ei saanud ka sellest aru, et esimesel jaanuaril,
kui me seal sõitsime autoga ringi, pikad järjekorrad,
olid seal kasiinode ukse taga, et kell 10 tehakse hommikul
lahti ja siis kõik inimesed lähevad oma õnne sinna proovima. Et on väga vähe teistsugune ja see ja no ma ei kujuta ette,
kui sa sealt nüüd välja tuled peale kolme-nelja tundi
ja seal midagi võitnud, mis sa siis sellest aastast arvad? Noh, ja mitu korda te võitsite Mina ei käinud esimesel jaanuaril mängimas,
et poisid, seal meeskonnakaaslased küll üritasid mind kaasa tõmmata,
nendesse aparaat muidugi seal mõnikord käisin,
aga mitte esimesel jaanuaril, esimesel jaanuaril olid,
olid vähem tähtsamad pidustused aga Jaapanis nagu tegelikult
sünnipäeva ei peeta. Ütleme siis, kaheksa aastat ei olnudki, sünnib. Vähemalt mitte jaapanlastega koos homovahel me kindlasti
pidasime sünnipäeva ja, ja seal oli selline päev,
kus me iga aastavahetuseks ikka koju sõita ei saanud,
et kuna mängude aeg oli ja selline tihe programm oli,
siis me olime ikka enamasti olime uue aasta olime ikkagi Jaapanis.
Aga jah, jaapanlastel ei ole sellist traditsiooni,
et sünnipäeva pidada esimest korda.
Jaapanlased peavad suuremat sünnipäeva siis,
kui nad saavad 60 aastaseks. See tähendab seda, et pool elu on elatud,
see raskem osa on läbi.
Nüüd tuleb see kergem osa.
Jaapanlastel ongi sihuke suurem sinine 50 60 saavad.
Nii et mina nii vanalt jah, seal ei elanud,
siis mina ei saanudki Jaapanist tegelikult ühtegi sünnipäeva pidada. Nii et esimene 60 aastat tuleb kõvasti tööd teha
ja järgmised 60 aastat saab rahulikumalt võtta.
On, mille nimel pingutada?
Jah, et 120, arvatakse, et on ikka selline hea. Jah, keskmine, nii et nii et kui me seal mõnikord tõesti
need uue aasta pidustused ja olime seal perekesksed
ja tõesti meil külalisi vähe, siis meil tütrel on üheksandal
jaanuaril sünnipäev ja siis me otsustasime,
et me nüüd kutsume jaapanlased külla, mis oli väga,
mitte jaapani, tekib teguviis selline ja me otsustasime
külla kutsuda jaapani perekonnad meeskonnakaaslase.
Ja nad tulid meile külla. Ja eks me natuke olime pabinas ka, et kuidas siis käituma peame,
mis tegema peab.
Ja kõige huvitavam oli see, kui see pidu hakkas läbi saama,
siis kõik minu meeskonnakaaslaste abikaasad tulid Kertu juurde,
panid Kertu diivani peal istuma.
Kerttu, sina oled nii palju vaeva näinud.
Sina nüüd puhka ja nad koristasid terve maja,
kõik nuud, pesid ära. Ma ei osanud selle peale mitte malts, esinevad kõik need
neli viis naist käisid köögis, pesid, toimetasid kõik
ja tehti maja puhtaks.
Nüüd on pidu läbi, nüüd me läheme koju. Selle peale ei oska tõesti edasigi jutuga praegu aga vaata
kui ilus ja see ei olnud isegi mitte aastalõpukoristamine
ja ei saa öelda ka, et see on jaapani traditsioon,
sest kui sünnipäev ei ole traditsiooniline,
aga üldiselt hea, kui külas käiakse, siis
ja endast sellist laga maha ei jäeta, koristatakse,
et kajalised koristavad enda järgi alati ära.
Et jah, see on võib-olla üks kõige ilusam asi,
mis Jaapanist üldse kaasa võtta ongi, et ükskõik,
kuhu sa lähed Jaapanis, siis sa kunagi enda järgi sodi. Et isegi kui sa lähed restorani pärast, oled söömise lõpetanud,
sa jätad laua sinna ka korda niimoodi, et ettekandjal oleks
hea hea kõik asjata, ära võta nüüd kõik karbikesed,
kõik nõud, kõik kaanekesed, sa paned tagasi sinna
algasendisse ja kõik jääb sinust korda.
Jaapanis ei ole ju näiteks lasteaedades,
ei ole koristajat, koolides ei ole koristajaid,
kõik lapsed õpivad juba sünnist saadik, kuidas iseenda
ja kõik ära koristada. Nii et see on normaalne tava Jaapanis, sellest teeme ühe
teise saate.
Väga huvitav on igal juhul olnud, aga ja siis on veel ilus
traditsioon on see, et kõik ikkagi vaatavad,
et mida nad vanaaastaööl või siis uue aasta ööl on unes näinud.
Ja selliseid hea tähenduslikud sümbolid,
et väga hea on näha putši mäge loomulikult,
et siis see toob väga õnneliku elu või siis järgmisel aastal
või siis kurgesid, mis toob ka, mis on väga hea tähenduslikud. Need sellised sümbolid on, on ka nende jaoks väga,
kas see nende aastate jooksul, mis te Jaapaniga olete seotud,
no kõigepealt elanud seal, aga nüüd ka töö poolest
ja ja lihtsalt mõjutuste poolest Jaapaniga seotud,
olete näinud kurge või putši mäge unes ja ka
ja pall korduval. No ja neid mäletab neid unen, aga kindlasti hea,
et see on, jaapanlased usuvad ikka unenägudesse päris palju. Ja jaapanlaste selline mõttelaadi üks, üks alustala on
selline tänulik, kus käiaksegi neid shinto jumalaid siis tänamas.
Et tuleks hea aasta, tuleks hea ilm, tuleks hea saak,
tuleks kõik sellised asjad.
Jah, Riho käib, eks ole, nii et paljud organisatsioonid
käivad näiteks, nemad käisid oma meeskonnaga seal shinto pühamast,
käiakse perekondadega, käiakse töökohtadega,
käivad poliitikud oma parteidega, et, et käiakse siis shinto
pühamus ja et see on väga oluline traditsioon. Jaapanlased võib-olla ei käi midagi soovimas,
vaid nad käivad pigem tänamas.
See on, see on siis tagasivaatavalt kõige selle eest,
mis on olnud ja mis tuleb võib-olla.
Et see tänulikkus on võib-olla see, mida,
mida kõige rohkem siis näiteks Tokyos on jah,
kõige suurem shinto pühamu, mis on meitši pühamu,
eks ole. Et sinna läheb siis esimesel, teisel,
kolmandal jaanuaril, et kõik ühe päevaga ei mahu käima
miljoneid inimesi, miljoneid inimesi käivad seal. Kas see on nüüd langeva langemas, on 125,
on, isegi seal on see jah, see? Ja keskmine vanus neil käijatel nendes pühammutus käivad
peredega kõik käivad aga jah, tihtipeale ikka
ja et noh, nendel ka ikkagi see ihalus selle oma kodukoha
järgi kuskil maal on see, kus su juured on maakohas,
et kuigi jaapanlased on ju praegu väga linnastunud,
nad ülevad linnades kõik, siis ikkagi tahetakse sinna oma
oma kodukohta tagasi minna, kus on juured,
nii et uusaastal minnakse tihtipeale oma oma kodukohta tagasi. See on tegelikult, see ongi kõige pikem püha jaapanlastel
üks pikemaid pühas üldse.
Ega neil rohkem aega ei ole, ega jaapanlastelt,
sellist puhkust nagu meil siin me oleme,
teame 28 kalendripäeva.
Me saame puhata, me saame teha, saame sõita oma kodukohta,
Jaapanis on sellist asja ei ole, neli-viis päeva on veel aega,
sest nad saavad sõita oma kodukohta, aga just see
aastavahetuse ongi kõige pühalikum püha ja kõige pikem pühaneil. Tega jaapanlased armastavad tööd teha väga palju
ja kui mina tulin, siis näiteks suvepuhkuseks tulin koju
siis sain seal kuskil kuu kuni poolteist,
sain siis seal suvepuhkus, siis meeskonnakaaslased vaatasid
mulle otsa, küsisin, miks sa nii pikalt puhkad,
mida sa teed.
Siis ma pidin neile seletama, et ma puhkan,
aga miks sa pikalt puhkad, et nad ei saanudki sellest aru,
et kuidas võib nii pikalt puhata. Neli-viis päeva aitab, tahaks tagasi tööle minna,
trenni. Läbipõlemise, et ei ole siis Jaapanist tema
või on ikka jaapani keeles on jah kohe olemas selline sõna,
et end surnuks töötama.
Et üks sõna, et ma ei tea üheski teises keeles,
et oleks kohe üks selline konkreetne fraas,
mis mitte fraas, vaid üks sõna, mis kohe seda on muidugi.
Aga rääkides soovidest ja sellest, et kuidas see jaapani
keeles kõlab see aastavahetuse hea soov või ma saan aru,
et igale soovile on veel oma oma väljend eraldi,
aga, aga noh, mõni selline kõige-kõige levinum Akemaste Ta aimas,
on siis head uut aastat või siis Joy Ottocio head tulevat aastat. Nii et sellised kaks, kaks väljendit on,
mida nad kasutavad Joy Ottossi?
Joy Joy odossio, Akemaste omenteeto Kosaimas. Seda ma jään siin.
Aga Kertu ja Riho-Bruno Bramanis, aitäh teile tulemast.
Ja ma sain aru, et selleks ajaks, kui meie vestlust kuulatakse,
olete te juba hoopis ühes teises kohas ja aastavahetust veetmas.
Missugune traditsioon seal teid ees ootab?
Teate juba? Ja seal me oleme eelnevalt käinud prantsuse polüneesias
ja see aasta me võtame uut aastat ja seda saadet kuulates
võib-olla sealt ja sünnipäeva vastu, võtame mooria saarel
prantsuse polüneesias, nii et seal on selliseid
traditsiooniliselt süüakse palju, see mulle meeldib
ja seal tantsitakse palju.
Ta meeldib, oi, seal tantsitakse kohalikke tantse ja,
ja seal on need riided on minimaalsed, mis seljas on,
niudevööd on ümber ja paljajalu ja, ja see on kihvt,
tehakse näomaalinguid ja ja tätoveeringud võib-olla
ja siis tantsitakse ja, ja see on tore. Ja teil tuleb neid aastavahetusi, no vähemalt kaks,
üks on Eesti aja järgi ja teine siis kohaliku aja järgi.
Nii et olgu teil üks vahva reis, tore aastavahetus
ja head vana aasta lõppu.
Ja kõikidele kuulajatele ka imeilusat vana aasta lõppu
ja helget, kerget ja kaunist uut aastat. Ja mina ütlen ka siis head vana aasta lõppu kõigile
ja head uut aastat ja reisirohket aastat.
Aitäh teile.
