Tere hommikust, kell on kaheksa, läbi 16 minutit,
mikroplast on see paha tegelane, mis reostab juba peaaegu
kogu meie planeedi ökosüsteemi.
Seda on avastatud absoluutselt igal pool.
Ja näiteks aastal 2020 rääkis kliimateadlane Timo Palo
hommik Anuga saates.
Niimoodi planeedil ei ole enam sisuliselt kohta,
kuhu inimmõju ei ulatu. Kui me võtame plasti ookeanis, siis seda leitakse täna.
Antarktika puursüdamikes talletub kihthaaval tulevastele põlvedele.
Nemad leiavad seda ka seal ja Arktika merejääs on mikroplast
sees ning teadlased hindavad, et 90-l protsendil
merelindudest On plast maos.
Tere hommikust, Tallinna Ülikooli ökoHüdroloogia professor
Jaanus Terasmaa.
Tere hommikust. Kas tõepoolest ongi niimoodi, et seda plasti mikroplasti on
absoluutselt igal pool inimkehas kaasa arvatud
ja see reostus, mida mikroplast tekitab,
on nii aegadeülene, et jama on juba ära korraldatud
ja me ei saanud mitte midagi ette võtta. Ja nii saab öelda küll, et uuringud näitavad tõesti,
et teda leidub absoluutselt igal pool, et mitte ainult siis
merelindude magudes vaid ka ilmselgelt nende merelindude veres,
ajus, kus iganes on tehtud uuringuid, leitud seda inimese
raseda naise platsentast noh, ühesõnaga kõikjalt.
Ja probleem jah, noh, eks ta on, ei ole tegelikult üldse
vana probleem, et millal me hakkasime plasti kasutama
möödunud sajandil põhimõtteliselt ei ole ju üldse kaua,
aga me oleme seda tõesti teinud väga massiliselt
ja järjest nagu suurenevas suurenevas mahus
ja kõik prognoosid näitavad, et plasti tootmine kasvab. Et ei ole nagu näha mingisugust langustrendi ka meie
praeguste praegust, siis nii-öelda majandussuundade
ja plaanide järgi. Mis siis saab kokkuvõttes selle kurva tõdemusega võime
intervjuu kokku tõmmata või selles mõttes me olemegi uues
reaalsuses ja me ikkagi kuidagi peaksime sellele vastavalt
ka käituma ja käitumisviise muutma. Ei no kindlasti selles mõttes, et see, et meil praegune on selline,
ütleme, praegune majandussüsteem selliselt plaanib noh,
see ei ole kuskil kivisse raiutud, et lõpuks on ju meie valikud,
et mida me, mida me kasutame, kuidas me kasutame,
kui palju kasutama, et noh, selge on see,
et jah, tõesti plastist täielikult loobuda hetkel reaalselt
ei ole võimalik, et keelan täna plasti ära
ja ärme enam kasuta, et aga on väga suur kategooria plassist,
millest me saame loobuda kas või kogu see ühekordne plast,
meie kilekotikesed, igasugused pakendikesed,
et ma ei tea, plastkahvlid, taldrikud, mida iganes. Ja see on väga suur protsent tegelikult sellest plastprügist,
mis jõuab loodusesse.
Et selles mõttes ei ole seal üldse üldse nagu noh ütleme
siis niipalju vaja, et lahendame selle ära,
on juba üks samm tehtud noh, teine väga suur plastiallikas
on autorehvid, sealt tulev tulev siis materjal,
see vist, kui ma õigesti mäletan, peaks,
on umbes 40 protsenti mikroplastist, on,
on rehvidest ja kolmas on riided ehk sünteetilised kiud,
nende pesemine, pesete kodus oma elastsest materjalist,
ma ei tea tuulepluusi ja lähebki see mikroplasti juba meie reovett,
et noh, selleks on ka arendusi näiteks ka erinevad filtrid,
mida saab paigaldada, et see plast siis pärast pesumasinat
kinni püüda juba kodumajapidamises. Suhteliselt värske teadusuuring annab meile teada,
et näiteks pudelivees on plastosakesi kümneid kordi rohkem
kui seni arvati.
Mida pudelivee joomine inimesega teeb? Noh, me räägime plastosakese, kuna me suure koguse
mikroplasti tõesti, et noh, pigem me võime minna sammuks tagasisidet,
miks me joome pudelivett üldse.
Et Eestis ka pudelivee tarbimine on aasta-aastalt suurenenud
ja ma tõesti ei tea, miks et kui 2017 vist oli umbes 30
liitrit inimese kohta siis 2022 oli 50 liitrit inimese kohta
või isegi äkki 62023 ilmselt siis ma ei tea,
65. Et noh, eks need uudised siin ma ei tea Saaremaalt siit
ja sealt on ju on tekitanud hirmaga reaalselt,
et tõesti meil ei ole vajadust tegelikult Eestis pudelivett tarbida,
sest kraanivesi on ohutu 99-l protsendil juhul. Ja lisaks 40 protsenti pudeliveest on tegelikult sama
pudelisse pandud kraanivesi.
Mis tähendab, et täpselt sama vesi, mis seal kraanist tulles,
aga pudeli paneb sinna juurde siis suure koguse veel plasti,
sest sellest samast pudelist endast eraldub seda siin juba piisavalt.
Et kolleegid Saksa ülikoolis, kus on siis just mikroplastilabor,
tegid uuringu ja nende selline järeldus oli,
et pärast esimest avamist võtate seal veepudeli mõnus
külmkapist jahe, keerati korgi lahti, võtate lonksu
ja seal on sama palju mikroplasti kui keskmises reovees. Jeerum aga mida see mikroplast teeb siis meie organismiga,
kui ma nüüd seda pudelivett regulaarselt joon kas ta
kahjulikuks muutub organismis kohe esimesest lonksust
või pean, ma olen ma ikkagi selline regulaarne,
aastatepikkune pudeliveetarvitaja. Noh, vaata, ongi asi ju see, et ega pudeli ei ole ainukene koht,
kus plast tuleb ka hingame seda sisse, ma arvan ka siin
praegu me hingame sisse. Oeh. Ehk et seal on kumulatiivne efekt, ehk siis see kuhjub,
et jah, tõesti, kui ma nüüd joome seal ühe pudeli ära ju
täiesti mitte midagi ei juhtu ja võib-olla see on ka
natukene häda, et siis meid ajugi, et jõin ära midagi ei
juhtunud ja arvata on kõik hästi.
Aga siis ma olen teise kolmanda joon niimoodi 20 aastat
järjest või mitukümmend aastat järjest iganes.
Järjest kuhjub. Noh, eks suur osa sellest läheb meist läbi,
on ju, et ei jää kuskile kinni.
Ainevahetus on kiire, aga lisaks nii-öelda mehaaniliselt
nendele osakestele endale, olgu nad nii suured,
kui väikseid, kuitahes plastist on, ühesõnaga klassi
tootmisel kasutatakse suurt hulka kemikaale,
et kui ma õigesti mäletan, Euroopa liidus tuvastati 5550
erinevat kemikaali, mida plastid sisaldavad
ja mis ei ole plastiga nagu noh, ütleme seotud siis selliselt,
et nad ei vallandaks, väga suur osa nendest vallandub Siska
organismi jällegi kogused on väga väikesed,
sest noh, mikroplasti ütleme seal võib olla mingi 0,0
millimeetrine osakene, noh, neid on võib-olla sellist
10 20 30 või ma ei tea, 100 mis iganes igast ühest tuleb
väga väike kogus, aga jällegi kui seda pidevalt tuleb,
siis ühel hetkel see hakkab tervist mõjutama
ja uuringud näitavad, et nii päriselt on ka Kui me räägime ülejäänud Haunast meie ümber,
kas kõige rohkem ongi ohustatud? Mereelustik hetkel või?
Nojah, seda küll, et suur osa sellest platsist jõuab merre
või noh, tegelikult me ei saa öelda, suur osa seda on meres,
aga palju, aga reaalselt hinnanguliselt võib-olla üks
protsent kogu bassist jõuab kõigist merre,
sellest sõltumata oleme aastate jooksul sinna sadu miljonit
tonni plasti merre viinud ja mereelustik tõesti jah,
saab seda mikroplasti kujul, kui ka siis nii-öelda makro
ehk suure plasti kujul sööb seal meduusi pähe ära näiteks
kilekotti ja see ummistab nende seedekulgla eid. Et, et kes tahab, satub norra näiteks Bergynisse,
minge Bergeni loodusmuuseumisse, seal on neil niisugune
huvitav ekspositsioon nagu mida nad kutsuvad plast vaalaks.
Ja see on siis üks vaal, kes tuli seal ühte Norra fjordid
ja need vaalad elavad natukene soojemal alal,
tuli sinna, käitus imelikult, Nad ei osanud midagi nagu noh,
peale hakata, et noh, tundub, et tal on midagi,
on viga. Ja lõpuks ta siis tapeti ära noh,
lihtsalt, et kuna ta seal lahes niimoodi fordis vaikselt
Trinud ulpis kuna oli haruldane liik, siis muuseum tahtis
seda endale, et tavaliselt need vaalad, kes ära tapetakse,
viiakse avamerel ja seal nad siis upuvad,
ära lagunevad, süüakse ära. Hakati lahkama ja selgus, et suri ta sellepärast,
et ta seedekulgla olid lihtsalt täis plasti,
kilekotte, mida iganes, et et see on üsna selline noh,
ütleme, mõjuv ekspositsioon seal muuseumis nende kogu,
selle plastil, siis ilusti eksponeerinud seal koos selle
a'la siis lustikuga vaid see on tõesti hämmastav kogus mida
see vaal, kes toitub väga sügaval merepõhjas,
et nad on sellised nagu nii-öelda põhjaloomad. Ehk et see plastiam, kõik seal olnud on selle söönud seal arvates,
et tema sööb midagi temale.
Vajalik. No kui me võtame raadiokuulaja tasandist,
Silds võib-olla nii mõnigi tahaks praegu minna juba kuhugi nurka,
looteasendis lebama, selle jutu peale, aga,
aga mida just tavainimene saab ära teha,
et natukene enda ümbritsevat keskkonda puhtamaks muuta? Noh, üks kas või ongi see varem mainitud,
kas või pesupesemisFilters, testib pesu pesemisest,
tuleb väga suur kogus mikroplasti, et see on see nii-öelda
esmane mikroplast, mis keskkonda läheb juba siis mikrokujul
ja teisene mikroplast on siis see äravisatud ma tea,
kilekotid või mis iganes, mis ka jõuavad siis loodusesse,
lagunevad seal ja seal muutuvad mikroplastiks,
et ta nagu vaks erinevad suunda, noh, üks on see selgelt,
et ühekordsete pakendite vältimine äkki võtaks ikkagi selle
karbi kaasa poodi, kui lähete salatit ostma. Peagi see muutub, ma loodan, et lõpuks muutub kohustuslikuks,
pood ei tohi enam ühekordses karbis võtaks selle poekoti kaasa,
mitte ei ostaks uut kilekotti.
Ja nii edasi, sest nende asjadega sageli on nii,
et me tahame nagu head, aga see lõpeb halvasti sama kilekotiga,
et miks mõeldi välja kilekott, et üks Rootsi disain,
insener viiekümnendatel tegi kilekotidisaini sellise tugeva poekott,
mida saab anda sellepärast, et hoida puid,
asendada paberkotid. Aga kuna see oli nii mugav, lihtne valmistada,
odav, siis juhtus nii, et keegi seda mitu korda ei kasuta
ja nüüd me olemegi jälle hädas, et sellised väiksed asjad
tegelikult juba juba aitavad. Üldiselt inimesed vabatahtlikult väga midagi ei kipu tegema,
eriti kui niimoodi antakse soovitusi, et võta ikka poekott kaasa,
ära neid väikseid kilekotte kasuta, kas plasti ära keelata
ei saaks? Noh, on on kindlasti inimesi, kes ütleks jah,
tuleb keelata, tuleb kõik plast ära keelata aga täpselt,
kui nüüd vaadata ka siin ruumis ringi, et kui palju siin on
sellist plasti, mis ei ole ühekordne väga palju,
kõik need mikrofonid, asjad on ju plastist
ja noh, see on see, mis Ta ongi nagu mõistlik sellises kasutuses.
Noh, riik ju püüab see ühekordse plasti direktiivi Euroopa
liidu poolt on juba ammu kehtestatud, pidi meil rakenduma
äkki eelmisel aastal juba aga siis tootjate survel nagu ei rakendunud,
et nemad on investeerinud, teinud omale ma tea,
liinid, mis ikkagi teevad plastpakendeid
ja siis nad ju ei saa nüüd enam müü oma kaupa
ja noh, ja siis jälle riik leebus, allus lobile
ja lasi jälle piiranguid lõdvemaks, aga noh,
ühel hetkel ma loodan, et jah, see peab olema selline
koostöö on kolm poolt, oleme meie nii-öelda üksikisik,
oma valikutega on riigisektor oma siis nii-öelda reeglite
ja ja selliste abinõudega ja on siis tootev,
ütleme, erasektor ja kui kõik olnud, jäävad koos,
et ega siis erafirmad või tootjad, seal on ka ju inimesed,
nemad söövad samamoodi seda mikroplasti,
et seetõttu ma nagu ei saagi aru, et et kuidas,
kuidas teadus ei jõua, et nad ju samamoodi ennast enda lapsi
enda keda iganes, õde-venda, vanemaid, sõpru kahjustavat
mitte mingit abstraktset tarbijat kusagil kaugel tarneahela
teises otsas, see on ju kõik seesama keskkond,
kus me elame. Jaanus terama terasmaa, suur aitäh selle intervjuu eest.
Aitäh.
