Hiljuti avaldatud uuringu kokkuvõte võib pehmelt väljendudes
kõlada umbes nii.
Viimase seitsme aastaga on kolmekordistunud
intellektipuudega laste arv ja inimesed,
kes seda uudist kuulsid või lugesid, olid ikkagi pisut ehmunud.
Täpsem diagnoosimine või meditsiini areng
või keskkonnamõjud võib-olla kõik.
Kui aga õnneks on meil nüüd Eesti rahvusringhäälingu Tartu stuudios,
Tartu Ülikooli kliinikumi lasteaia noorukit Vaimse tervise
keskuse juht lastepsühhiaater, tere doktor Reigo repo
ja saame temaga natukene seda teemat laiendada. Tere hommikust teile Tartusse.
Tere hommikust.
Intellektipuude skaala on ju väga lai, ühes otsas on tõesti
vaimselt alaarenenud lapsed, teises, aga võib-olla pigem
sellised sotsiaalselt veidi kohmakad.
Öelge kummast otsast vaadates on selle uuringu valguses
number rohkem tõusnud. No meie siin lastepsühhiaatrias, kui me räägime intellektipuudest,
me mõtleme selle all, see on selline feminism pigem siis
vaimse arengu mahajäämuse kohta, nii et pigem see tähendab
siis just nimelt neid lapsi, kellel on vaimse arengu mahajäämus.
Ja, ja ka see seltskond on väga lai, et seal on et lapsi
ja noori, kelle tõesti igapäevane sed oskused on sellised,
et noh, põhimõtteliselt elus püsimine ja teiselt poolt on
lapsed ja noored, kes tulevad tegelikult toime,
võib olla näiliselt peaaegu tavapäraselt,
aga siis mingisugused aspektid on sellised,
mille põhjal need eeldused elus päris iseseisvalt
toimetulemiseks on ehk nõrgemad kui võib-olla tavapäraselt. Aga mis on siis selle arvu suurenemise põhjus
või on see juba millegi tagajärg? No kõigepealt ma arvan, et siin on mõjutanud,
et hästi palju ka see, et kui te mäletate,
siis kunagi olid omavalitsuste juures alaealiste komisjonid
kus tegelikult ju puudusid vaim, see tervisespetsialistid
ja kes määrasid siis koolitöös ennekõike raskustes
raskustesse sattunud õpilastele erinevaid hariduslikke programme,
see tähendab seda, et praegusel ajal see süsteem on nagu
väga palju muutunud, see tähendab, et kõik lapsed,
kellel on märkimisväärsed, et igapäevase
toimetulekuprobleemid tegelikult peaksid lastepsühhiaatrite
juurest läbi käima ja loomulikult me siis diagnoosime rohkem noh,
vaimse arengu mahajäämust, ehk siis intellektipuuet. Ja teiselt poolt nüüd kui te, kui nüüd oli natukene juttu sellest,
et kas võib olla Tõepoolest nagu rohkem selliseid lapsi, siis ma tegelikult
väga ei julge selles osas mingeid kindlaid väiteid esitada,
sellepärast et napia ühelt poolt, et on olnud juttu sellest,
et noh, näiteks, et väga varajases staadiumis enneaegsed lapsed,
et nende elu ülemus on parem, aga siis on neil ka rohkem,
võib olla erinevaid probleeme ja muuhulgas siis ütleme siis
nii selliselt, et ajutalitluse häireid aga,
ja veel, et kas võiks olla meie keskkonnas midagi sellist,
mis sellist kognitsiooni mitte nii kiiret arengut siis soodustaks,
et noh, sellele on viidanud Teid selles kontekstis,
et noh, näiteks keskkonnatervishoiu professor Hans urru on
rääkinud sellest Ida-Virumaal on näiteks Eesti kõige madalam sünnikaal,
me teame, et Ida-Virumaa on Eesti kõige suurem selline tööstuspiirkond. Ja samas madal sünnikaal on ka selgelt seostatud mõnevõrra
madalama kognitiivse võimekusega.
Nii et siin nagu mingisugune seos on, aga ma ei julge praegu ütelda,
et mingisuguseid konkreetseid arve või konkreetseid tähiseid
selles osas Ma pole päris kindel, et meil on tõendatud alust seisukohta
võtta selles küsimuses, aga äkki te tulete doktor repo
siiski kaasa ja ja annate kas või subjektiivse hinnangu
elule kui sellisele meie ümber.
Võib-olla koondnimetuseks kõlbab sellele väljend lubage mind
planeedilt maha ehk see, kuidas maa on hoo sisse saanud
ja kui keeruline on kohati tunnetada ning hakkama saada rütmiga,
mis meie argipäeva saadab siis kuidas ma ütlen,
kas selle vilju või tagajärgi on põhjust peljata? Ta just mõeldes noorematele põlvkondadele,
kes mõnes mõttes kasvavad üles ka teadlaste jaoks ju
tingimustes või oludes mille puhul me päris kindel ei saa olla,
kuidas need mõjuvad või missuguse jälje meie vaimule jätavad.
Ja, ja ma arvan, et te saate aru, kuhu ma sihin. Ja ma arvan, et see on üks väga hea küsimus.
Kahtlemata Ta igapäevase infovooga toimetulek
ja noh, mis see koalitsioon on, suures osas on see
infotöötlus mingil viisil.
Toimetulek muutub mõnes mõttes järjest keerulisemaks
ja võib-olla need sellised raskused tulevad kar järjest
rohkem ilmseks. Selles mõttes, et võib-olla kui 100 aastat tagasi
või rohke ka kerge vaimse alaarenguga inimesed tegelikult
said sellises lihtsamas ühiskonnas väga hästi hakkama,
olgu et nad ei olnud võib-olla mingisugused,
et suur majapidamise spetsialistidega tegelikult nad said
enda ja oma perekonna ülevalpidamisega noh,
ütleme, et ühiskonnas aktsepteeritud viisil hakkama
tänapäeval sellise ameti leidmine, kus vaimse arengu vaimse
arengu mahajäämuse ka edukalt toime tulla,
noh, neid on järjest vähem, et isegi majade ümber
puhastusteenus läheb järjest rohkem robotitele,
et mida siis millised on siis need lihtsamat tööd
või mitte nii palju mõttetegevust nõudvat tööd,
mida millega sellised inimesed nagu toime peaks tulema,
et need ei ole enam jäänud väga palju sellisena. Ja teiselt poolt lisab see uus maailm ka mõnevõrra uusi oht,
et ega siis intellektipuudega inimesed kasutavad samamoodi
näiteks nutitelefoni ja siit aru saada, mis on need piirid,
et mis on noh, selline ohtlik kas info või et milline
käitumine on enda jaoks ohtlik ehk et see võib olla päris
keeruline selles mõttes, et, et noh, on ka teada,
et noh, näiteks kerge vaimse alaarenguga noored on rohkem Al
Tiit noh, näiteks endast jagama interneti kaudu infot,
mis võib-olla pole neile kasulik, millega nad võivad sattuda
rohkem kas kiusamise või väljapressimise ohvriks. Samamoodi, et võivad võib-olla kergemini sattuda mingitele internetilehekülgedele,
mis nende mozza emotsionaalsele sellisele tasakaalule
kehvemini mõjub.
Et nad ei oska nagu filtreerida nii hästi seda,
et mis on mulle hea ja mis võib-olla mul on nii hea,
ei ole, nii et jah, see on väga õige tähelepanek. Kuidas me nende lasteaia noortega siis teie meelest
lähitulevikus hakkama saame, kas Eestis on piisav
tugisüsteem selleks, et no võib-olla need lapsed,
kes otseselt erihoolekannet ei vaja, aga on neil sotsiaalse
suhtlusega probleem, et nad saaksid ikkagi tuge? Sellist ideaalset rehabilitatsioonisüsteemi ei ole mitte kuskil.
Olen töötanud mõned aastad ka Soomes ja ka seal oli Nende
tugispetsialistide puudus, samamoodi oli teemaks
ja ka seal oli selle õige spetsialisti leidmine selline
väljakutse ja saatis nüüd Eestis, kus võib-olla tähelepanu
nendele teemadele on nüüd ju alles ehk viimase 10 15 aasta
jooksul nagu rohkem pilti tulnud, et keegi ei rääkinud
üheksakümnendatel tegevustele peutidest või hingelisest heaolust. Ma tahaksin öelda, et sellises ühiskonnas toimetulek üks
hästi laia pintsliga tõmmates on iseenesest sellised
või uute oskuste omandamisel on sellist kolm omadust,
mis kõik teineteist mõjutavad, et üks asi on see intellekt
ja või see, kuivõrd noh, ütleme siis millisel tasemel
ja et ja see sõltub väga palju sellest, et mis on see algtase,
kui palju see aju on võimeline, kui kiiresti ta on võimeline
uusi oskusi ja teadmisi omandama. Ja teiselt poolt ka, kuivõrd see keskkond on võimeline talle
sobival viisil pakkuma ja noh, siis rehabilitatsiooniteenuse
idee on ju, kui ta sellist arenguperspektiivi just sellele
lapsele sobival viisil.
Aga lisaks on veel ka siis selline emotsionaalne võimekus,
ehk siis Eks kehva kognitiivse võimekusega lapsed,
kui tal on väga toetav ja hea keskkondjate,
tuleb oma emotsioonidega väga hästi toimida,
võib saavutada suhteliselt, et head tulemused,
teda võib omandada täiesti eriti hea eriala.
Ja teiselt poolt laps, kes on ja me näeme neid lapsi
ja noori ju igapäevaselt meie erialal ka,
kellel vaimne võimekus on täiesti mõistlikult,
et hea nad on hea kohasel keskmisel või isegi
ja kohases keskmisest natukene kõrgemal tasemel. Aga kui nad on dramatiseeritud ja emotsionaalselt täiesti kildudeks,
siis sellisel juhul nad ei suuda ka oma potentsiaali täita.
Ja kolmandaks on siis tahe, et kui on noh,
me võime ette kujutada mõnda last, kellel on võib-olla kehv
kognitiivne võimekus, aga hea emotsionaalne keskkond
ja kellel on, kes tuleb kaasa selle keskkonna pakkumisega,
et õppida, kui tal on see tahe omandada uusi kogemusi
ja kui ta ei anna alla, siis ta samamoodi saavutab
tõenäoliselt paremad tulemused, kui laps,
kes kergelt loobub, ebaõnnestumiste puhul käed üles tõstab,
ütleb, et sellega ma ei tegele. Et see on ka üks põhjus, miks sellist, selline nagu eripedagoogika,
nende noortega ikkagi vajalik tajutakse paremini seda,
et mis on selle lapse selline arengutempo.
Et nad ei saa siis, et nad ei saaks tavakoolilt sellist
pidevat negatiivset tagasisidet, et jällegi see teema on
väga raske või et siin sa ei ole osanud ja nii edasi,
et see hakkab ühel hetkel tõesti sellist emotsionaalset
enesetunnet väga palju muserdama, et selle tõttu see õige
kooliprogrammi leidmine on väga oluline ja ka teistpidi,
et kui me sellise normintellektiga emotsionaalsete
probleemidega lapse noh, nagu on juhtunud varasematel aastatel,
kus alaealiste komisjon määras sellise lapse lihtsustatud õppekavale,
mis on siis mõeldud tegelikult kerge intellektipuudega lastele,
et siis, et tema selline tunnetus on selline,
et maailm on ebaõiglane, et mind on pandud tegema
mingisuguseid noh, tema jaoks mõttetuid,
liiga lihtsaid asju ja ta ei näe endal tulevikuperspektiivi,
nii et seda kõike olukorda peab nagu selle sellise nagu
komplektina vaatama. Aitäh, doktor repo, vaat kui palju mõtteainet ühest
uuringust jõudu lastepsühhiaatritele nende väga-väga
keerulises töös.
