Mõõgad atradeks lugusid inspireerivatest hetkedest. Ja igaüks võib alustada uut päeva täiesti puhtast valgest lehest. Minu nimi on Anu raud.
Mina olen siin esimese advendi aegu oma kodus Kääriku talus,
Raudna külas, Heimtali vahetus läheduses Viljandimaal
ja ootan jõuluaega.
Sain just maikuus 80 aastaseks ja see on päris teguderohke aekult.
See jõulude eelne aeg ja jõuluaeg on imeline.
Ja minu jaoks on väga oluline alati üks hingedeaeg,
needsamad hingekesed, kes veel siin ilmas on
ja need, kes teises ilmas on, et kuidagi saavad kokku,
kui kõik need mõtted segunevad ja sa võid kas näha unes
või ilmsi neid, kes siit juba läinud on. Ja siis tuletad jälle neid inimesi meelde,
kes siin sinu lähedal veel toimetavad.
Aga see looduse ilu, mis praegu on, vahepeal oli ju tõesti
hakkas kliima soojenema, hirm tuli peale,
lund ei näinudki ja nüüd imeilus lokkav lumisus
ja siis see tunne, kui sa oled talus ja saajad väikese
lumelabidaga kitsa raja sisse, lumi on nii sügav
ja sa kõnnid seda kitsast rada mööda. Loomulikult siis peab tasakaal olema, siis sa pead isegi oma
käed ingli moodi laiali ajama, et sa ikkagi püsti püsiksid.
Tuleb meelde, kui vahel kirikus öeldakse,
et patud on kõik andeks antud ja kaetud ja
ja siis ma mõtlen, et vot see on nii hullu katmine,
et kui vahel ilmuv sodi-pudi täis ja mustust
või igasuguseid pahasid tegur ja kõik valge katal äkki
korraga selline lumevaip, tõeline lumevaip tuleb maha. Et see on nii kerged, et võib, igaüks võib alustada uut päeva.
Täiesti puhtast valgest lehest.
Tuleb hommik, tuleb jälle see lumi ja tuleb valgus,
et kui me räägime taevavalgusest, aga see lumevalgus tõesti
nii imeline, kui ta veel ühtib selle taevavalgusega,
et ei oskagi ära rõõmustada, et nii nagu siin öeldud,
et kus su süda siis nüüd rõõmusta, mis siis veel. No vot, selline tore päev oli, et läksin ma oma 105
aastasele ristiemale külla, täpselt oli tal sünnipäev.
Ilusti, laud oli kaetud ja ristiema vastavalt sellele küll
heale oli päris rõõmus, istus lauas, pidasime sünnipäeva,
keegi koputas, seekord polnud see ei päkapikke
ega jõuluvana, vaid politseinik.
Ja ta tuli võtma ristiema Lindalt sõrmejälge sellepärast et
tema ID-kaart oli aegunud ja see tähendab seda,
et talle kingiti järgmine 10 aastat võimalust vähemalt siin
ilmas edasi olla. Ja missuguse praktilise meelega inimene kindlasti mõtleb,
et see on ju puhas raiskamine, et kui mul on 10 aastat antud
ID-kaarti ja siis läheb mingisugune kolm,
ostan raisku sellest või kaks või viis aastat raisku.
Et selle peaks ju korralikult ära tarvitama,
mõtlen niimoodi, see oli väga huvitav ja tore käimine.
Aga siis edasi, siis oli veel üks niisugune tore kokkusaamine.
Olime Toomas Pauli juures. Ja see on selle pärast väga-väga oluline,
et niisuguse jumala otsimise ja leidmise tee peal on ta
mulle väga oluliseks hakkaks olnud või väga oluliseks
inimeseks ja äkki teda pärast mitmeid-mitmeid aastaid näha.
See oli tõeline jõulueelne kingitus ja ilus tunne.
Ja siis tuli ka see meelde, kuidas me ükskord üliõpilastena
läksime Ridala kirikusse, see oli siis nõukogude aega,
kus just niisugune soositud tegevus ei olnud,
aga me läksime ettekäändel, et metallide,
kiriku, metall, ühtreid, armulauakarikaid kõiki selliseid
asju korda teha, siis loomulikult peavad ju asjad korras olema. Võtsid metallieriala inimesed kaasa, puhastasid ära,
tegid korda, siis viisid tagasi ja niisugune hästi tore
ettekääne kirikusse asja teha.
Vahel oli seda asja nagu. Praegu kirjutan jutte ja, ja selles suhtes oli selline
tänane kokkupuude ka väga, võib-olla isegi oluline
või tuge andev.
Et seesama 105 aastane ristiema, kui ma olin noorem,
ta on tõeline ristiema olnud, sellepärast et alates teisest
eluaastast ei ole olnud ühtegi minu sünnipäeva,
kui ta ei oleks sellest välja teinud, kui ta ei oleks käinud,
kui ta ei oleks suhelnud. Aga kunagi, kui ma olin Põhikooli õpilane,
siis ta kinkis mulle peopesa suuruse uue testamendi
ja see oli temale kingitud ühe tema austaja poolt
ja ka sissekirjutusega võtta kinkis selle mulle.
Ja niimoodi võib-olla natukene põrandaaluselt,
sellepärast tol ajal ei olnud ikkagi laialdasemalt üldse see,
see polnud, kuidas öelda ei olnud soovitav
ja jumalat ei ole olemas ja mis mõtted siis sellist raamatut
lugeda ja nii edasi. Aga kange suur tahtmine oli tolle minu toas oli niisugune
Tiiman rullid olid otsas ja mõtlesin, et ma panen selle
padja alla.
Aga kui padja alla igaüks võib ikka tulla
ja patju kloppida aset teha, kui ma ise pole seda teinud,
see oli kahtlane.
Sellel diivanirullide all oli selline tühimik niisugune,
kui sa natukene vajutasid käega peale, siis tuli,
sa nägid selline väike koobas ja siis ma panin selle jumala
jutu sinna koopasse vajutasin käed ka, pani,
mitte keegi kunagi ei teadnud, et seal on see väike medestomitma. Aga iga kord, kui ma magama läksin, siis oli see niuksed
mõnusad hetked ja võtsin ta tihtipeale juhukohast lahti.
Siis leidsin mõne sellise kirjakoha.
Kuidas meid siis kõnetas, vot sellest tavaliselt ma ei taha
mitte kirjutatud asjadest veel rääkida, aga nii palju ma räägin,
rohkem ei räägi.
Et tahaksime ka püüda maalida seda pilti,
kuidas seal nõukogude ajal oli, see oli üks tõsine teema,
et kui sa hakkad kuidagi kuulduma piiblipool
või kiriku poole. Ei, sul oli väga palju takistusi igasuguseid,
kes perekonnas, koolis ümbruskonnas hoiak oli selline,
et, et sul oli päris raske läbi närida või julge olla
või öelda, et ma ikka lähen ja ja midagi teistmoodi,
kui see tavaks oli hea ja siis kogu aeg mõlgub mul see veel
sündimata jutt meeles, millele ma tahaksin panna pealkirjaks
jumal padja all sellepärast et ta just minu jaoks oli täitsa
väikene peopesa suurune testament, seal oli väga palju
jumalast või jumala sõna ise, nii et minu jumal padja all
oli ja siis ta käis seal väikses diivanirullialuses koopas varjul. No vaat siin sama laua ääres, kus me olime,
tuleb mul eriti meelde üks jõuluõhtu, mis oli see jõuluõhtu
minu emaga koos viimane.
Ja kui jõuluõhtu oli, siis ma juba teadsin,
et ega ikka siit teisi ilma minemist enam edasi lükata ei saa,
et see on ainukene, aga emal oli päris kena olla.
Meil küünlad põlesid, kuusk oli toas ja laual ikka seesama,
mis peaaegu kõikidel eestlastel on jõuluõhtul,
meil olid omatehtud vorstid, ahjulihaga kaar tulid
kõrvitsasalat pohlamoos ja kõik veel need ilusad sibulaõunad. Jõulusai oli meil kindlasti, mida ema hästi armastas
ja sellel aastal veel toredasti kirsikompott,
sellepärast et taevas oli õnnistanud seda aastat kirssidega
ja peaaegu igale poole, kus jõulude ajal sattusid,
oli ikka see kirsikompott sellele tavalisele komplektile lisaks.
No nii me siis vaikselt sooja ahju ääres,
nii nagu siin praegu siin istusime, olime mõtisklesime,
tuletasime midagi meelde ja ema juba oma seas
ja oli saanud head ja paremat natukene juba tukkuma. Ja siis ma läksin tema juurde, võtsin ta käe
ja ütlesin, et et ma lähen nüüd lauta lammaste juurde.
Olime emaga seal palju-palju kordi käinud.
Ma pidasin lambaid 26 aastat järjest seal,
nii et kari oli päris suur, kohe, võib-olla talvel oli seal
mingi 50, kevadel oli 100 ümber neid lambaid
ja siis see jõuluõhtu, mul olid juba varutud paremad heinad,
sellised lehised väga ilusad niidutaimedega heinad
ja siis olid leivatükikesed juba valmis pandud
ja see käis nii, kuna lambaid oli päris palju,
siis tegin laudauksed lahti ja tavaliselt juba kõvaks
tallatud lumi oli, lasin selle karja välja
ja pildusin kõik need leivatükikesed laiali
ja siis nad nosisid, otsisid, leidsid sealt liiduga rõõmsad
ja olid saanud selle magusa suutäie, siis oli veel midagi,
ronisin redelit mööda lakka ja lokka luugist ülevalt,
vaatasin siis sinna alla selle lauda peal. Ja see oli huvitav, et, et niisugune väikene tule silmakene
oli seal elektripirn ja lambad muidugi ootasid jama ülevalt
pildusin neile heina, pelgasin just ilusaid lehiseid heinu
ja olin juba harjunud, et ma sain selle hanguga täpselt
nendele pikkadele sõimedele pihta, nii et.
Ja siis meenus mulle kangesti seesama, et no kus siis
Jeesus-laps sündis, aga ta sündiski laudas
ja ta sündis sõimes nendes samades pehmetes heinastesse imedes,
mida ma praegu nägin. Selles hämaruses justkui ilmus mulle niisugune tunne,
sinine rüü ja joosta leppisime, mõtlesin,
et oi-oi, et kas juba tuhud tulevad, kas juba hakkab pihta,
hakkas juba Jeesuslapsuke on tulekul.
Mismoodi, kas Joosep on ikka lähedal, kas tarkadele teada antud,
et on vaja juba tulema hakata, kõik niisugused hämaras
poolpimedas laudas sellised muinasjutulised mõtted tulid
pähe ja ikka viskasin heina, veel veel heina. Ja äkki oli keegi seal laudas seisis meie tallimees,
ma tundsin tema häälest ära tulipunane, uhke jõuluvana
kostüüm seljas, ütles, et tule sõidame.
Ja, ja siis ta ütles veel, mis asin pühal jõuluööl laudas teed,
noh, ütlesin, et laut on ju kõige õigem koht Gustaks pühal
jõuluajal olema, et see ongi see õige koht.
No vot, ja siis ma tulin alla, sõitsime.
Ja siis ta hobune oli ilusti rakendatud,
aisakellad olid küljes pehmet põhku ja neid põhukotti oli
veel seal ree peal. Selline aeg oli, et lumel oli guruke peal,
siis me sõitsime sellesama suure põllu peal ringi ringi ringi,
see oli siis selline öö, kui tõesti tahad,
särasid kuu paistis, täiskuu oli kaunis,
näpistab pakane ja mitu korda sõitsime ringi ringi
ja siis ma vaatasin.
Ja kui ma enne ütlesin, et Paul tuli meelde,
kui ma olen käinud Sutlepa kabelis paar korda tema
teenistust jõuluteenistustel, see on nii ilus
ja siis ta on just kirjeldanud seda hobusega kirikusse minekut,
kui ta laps oli, heitis pikali sinna reke mõi saani
ja siis vaatas taevatähti ja ja see kõik kuidagi tuli meelde,
siis me sõitsime, ei mäleta, niisugused väiksed lõhnad,
kuidas siis hobune tegi mõned pabulad ja kõik see niisugune
maa lõhn ja siis ma mõtlesin, no et küll on tore,
et värukestelega on siis juba esimese püha hommikuks
armulaud kaetud ja väga-väga hästi kõik. Vot selline eriline sõit oli õhtu.
Siis tuli mulle meelde üks Jaan Kaplinski jõululaul,
mis mul ikka vahel jõulude ajal meelde tuleb.
Ja see oli niimoodi, et nüüd lapseks on saanud meie jumal,
kes valitseb vadja maid, ema süles, küünalde kuumal tähistub
ja naeratab, vaid sulab kõik, mis hinge saastab ta
naerusilmade all me jumala on üks kord aastas meil äkki nii ligidal.
Vot siis ma mõtlesin veel selle loo peal
ja tulin tagasi tuppa, siin oli emasid, rääkisime emaga
ja mul oli väga hea meel, et ma sain emale ka veel seda lugu rääkida,
kuidas ma sain sellise erilise kingituse,
erilise jõuluöö, et päris jõuluvana ise tuli lauta
ja võttis mind. Kõneles kunstnik Anu raud detsembris 2023.
